Tulen kirjutan veidi

 Tulen kirjutan. A mida? Ega ma täpselt ei tea. Vaatame, mis sõrmede alt välja voolab. 

Sain haiglas psühholoogiga kokku. Ütles, et mul on vaja vähemalt aasta aega traumateraapiat. Lisaks kirjutasin vanale terapeudile, et tere, jätkaks nüüd 2.5 aastat hiljem raviga, mis pooleli jäi. Miks jäi? Sest seda oli mu jaoks liiga palju. See vanade haavade lahtirebimine ei olnud üldse kerge. Üldse. Mulle meenus väga palju allasurutud mälestusi ja need tekitasid hästi tugevaid emotsioone, millega ma lihtsalt toime ei tulnud. Mõtlesin, et lähen katki. Nii et varsti ma siis käin seal, siin psühholoogi juures ja siin psühhiaatri juures.

Ja võtan akadeemilise puhkuse.

Sest inimene on katki ja inimene on vaja ravida terveks.

Sest inimene ei funktsioneeri nii nagu peaks.

Inimene on haiglas olles avastanud, et tal on ikka päris tõsised, sügavad, pikaajalised ja kaugeleulatuvad probleemid, mille lahendamine on tähtsam kui cum laude. Nii et jaa, akadeemiline puhkus. Mis tundeid see tekitab? Tõesõna, jubedaid. Hästi palju enesesüüdistusi. Pettumust. Kurbust. Luuseri tunne on. Missest, et see on hädavajalik, et inimene korda teha, kasvõi natuke rohkem kui praegu. 

Inimene, kelle ärevushood on haiglas olles muutunud nii tugevaks, et füüsiliselt valus on. Hing jääb kinni. Ma ei mõtle, et ma suren ära, sest mul on olnud elus tuhandeid ja tuhandeid ärevushooge. Ma olen ärevusest minestanud, aga etskae, elus olen ikka. Kirjutan siin ja puha. Hommikul sõin hirsiputrugi. 

Inimene, kes esimese nädala hullult blokkis ja iga päev koju plaanis põgeneda. Sest ärevus ja pinged kasvasid üle pea, sest kodus oleks lihtsam, sest kodus ei sunni keegi sööma ega keela trenni. Söömishäire pani ikka meeeeletult hullu esialgu, mul oli tohutu tung teha trenni ja mitte süüa ja ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga peale üht saatuslikku kommisöömist tahtsin ma isegi niiväga oksendada, et ütlesin nuttes õele, et ma ei usalda end üldse. 

Nüüd on juba palju, palju parem. Tunnen, et mõtlemises ja enesetundes on miskit hoopis teisiti kui oli 11 päeva tagasi. Sest ma olen siin nii kaua juba olnud, et täna on 11. päev. Enne nimetasin oma palatit kogemata "koduks". Kummaline ja naljakas. Ja uskumatu, sest esialgu ma tundsin end siin niivõrd ebaturvaliselt ega uskunud, et see kunagi üle saaks minna. Aga näe, läks. Ja hingel on palju kergem. Ma olen püüdnud end  tervenemisele nii avatuks muuta kui võimalik, sest kui ma juba siin olen, siis parem mitte aega raisata, eks ju. Eesmärk on ikkagi väljuda siit 1. märtsil tervemana kui ma 8. veebruaril haiglasse jõudsin, mitte vastupidi. Ehkki mõnes mõttes ma olen võib-olla tundlikum ja katkisem, sest ma olen teadlikum enda muredest. Ja akadeemilisel puhkusel, pfffft. 

Eile nägin läbi klaasi isegi kallist abikaasat, kes mulle puhtaid ööriideid ja pusa tõi. Täitsa samasugune teine nagu enne, et siis ikka tore ja toetav ja armas ja suht põhjus, miks ma kuskilt sillalt alla ei hüpanud novembris-detsembris-jaanuaris. 

Igatahes on mul hea meel, et ma haiglasse tulin. Ehkki siin on raske. Ja kohati ongi haigusega võidelda raskem kui sellega edasi elada ja tal end kontrollida ja juhtida lasta. Aga ma tahan ise kontrolli omada. 

Olen siin oma kaalunumbrit palunud teada, et vähendada ärevust 6x päevas tavalise toidu söömise osas. Keeduvorst ja jahukaste, millal ma selliseid asju viimati veel sõin? Täna aga tundsin, et kaaludes tekkis see sõltuvusttekitav eufooriline tunne, nii et no more kaalunumbri teadmist minu jaoks, eksole. 

Aga muidu on okei. Ja okei on praeguseks piisav. Kunagi on jälle "hea", kui ma endaga töötan ja spetsialistidel endaga tööd teha lasen. Ja siis tuleb kevad ka. 


Hirmus tore on teada, et kodus on ootamas selline pisike musirull, kes ka minu eemalolekul oma parimat elu elab, mänguhiiri taga ajab ja meie pere ainsat meesliiget hommikul ikka üles kriiskab. 




Sellise nunnu nimel tasub paraneda küll, eksole, nii söömishäirest kui depressioonist. Oleks mul radikuliit, paraneks sellestki. 

Populaarsed postitused