Emotsioonidest ja kirjadest postkastis ja...

 Karmen kirjutas oma blogis ühe postituse teemal, millest ma isegi olen kirjutada tahtnud, aga olen veidi peljanud. 

Ilmselgelt kaasneb blogimisega, eriti avameelselt kirjutamisega, see, et inimesed soovivad sinuga kontakti luua. Mõni kiri ongi selline, et sa oled nii vahva, lähme kunagi kohvile. Või et aitäh, et kirjutad. Aga ma olen saanud sada? sadu? kirju, kus inimesed kurdavad oma muresid ja küsivad abi. Alati isegi mitte toitumisega seoses. Ma saan inimlikust aspektist aru, et vbla neil ei olegi kedagi, kes neid kuulaks ja mõista püüaks ja mina tundun selleks sobivaim variant. Aga kui sulle kirjutatakse mõnes päevas 20 kirja Instagrami dm-i sellest, kui halvasti neil elus läheb või kuidas ka neil on söömishäire ... ja küsitakse ka nõu, siis...

.... see on niiii väsitav.

Eriti, kui mu enda vaimne tervis ei hiilga, kui mul on endalgi raske. Kirjutatakse, kuidas nad midagi ei söö, kuidas nende kehakaal on 50 kilo ja nad ei ole sellega rahul ja siis megapalju detaile, siis see on minu jaoks NIIIIIIIIIIIII triggering tegelt. Täiega kutsub esile haigushoo. Täiega tekitab tunde, et kui see 50-kilone endaga rahul pole, siis tundub, et mu idee enda veenid läbi nüsida ei olegi kehv, eks. Sest kuidas mina siis võiksingi olla?

Mõnes mõttes on mu IG postkast nagu prügikast, kuhu inimesed oma emotsioonid saavad välja kallata. Ja nagu endiselt, ma saan aru sellest vajadusest end välja elada. Aga püüdke ka mind mõista. Mul on juba enda probleeme piisavalt, kui päevas kirjutab 10-20 inimest tõsiselt raske emotsionaalse laadinguga pika teksti ja ootavad sisukat vastust, siis kuidas ma peaks suutma oma elu normaalselt elada?

Karmeni postitus pani mu mõtlema ka sellele, et ... see, kui ma ei vasta, ei ole mitte lihtsalt okei, vaid ainuõige ja eetiline. Sest mul puudub igasugune kvalifikatsioon, teadmised ja oskused inimeste vaimsete (ja muude) probleemide nõustamiseks ja abistamiseks. Ma ei ole mingi vaimse tervise spetsialist. Ma lihtsalt blogin vahel sellel teemal. Ma õpin teisel kursusel ITd ja enne seda olen õppinud 2 ja pool semestrit õpetajaks. Ja kolm kuud toiduainete tehnoloogiat. Pole just sobiv taust kellegi tasuta e-psühholoogi mängimiseks, eksole.

Ja endiselt. Ma saan aru. Vaimse tervise teenused on paljudes Eesti nurkades olematu kättesaadavusega. Ka mujal on järjekorrad pikad. Tasulised teenused on tõsiselt kallid ja mõnes mõttes justkui luksuskaup. Mul endal kulus nt 11 kuud järjest iga kuu 200€ teraapias käimise peale. Uskuge mind, ma tean ja saan aru, milline materiaalne koorem see on.

Aga kindlasti ei saa siin olla lahendus kasutada tasuta ressursina kellegi aega ja tekitada talle tohutu emotsionaalne laeng ja stressirikas olukord, kui see inimene ise end kuidagi selleks pakkunud ei ole. 

Ja see on vbla minust nõme ja see postitus on nõme, aga te lihtsalt ei saa aru, et kui sulle laekub mõnes päevas mingi 10-20 megapikka kirja ja inimesed eeldavad mingit toitumisalast või veelgi keerukamat nõu, siis see on lihtsalt nii väsitav. Ma ei ole nõustaja, psühholoog, psühhiaater. Ma olen lihtsalt keegi, kes on ise nende uste taga omajagu istunud. Ja kui ma neid kirju veel palju lugema pean, siis see kindlasti suurendab nende uste taga istumise sagedust. 

Mul ei ole ükskõik. See ongi kõige suurem probleem. Mul on kõigist neist inimestest siiralt kahju. Aga mina ei ole õige inimene nende probleemide lahendamiseks. Päris spetsialistid on.

Ma olen mõelnud, et ma tahaks kunagi täiega kuidagi teisi söömishäiretega inimesi aidata. Toitumisterapeudiks õppida või midagi. Nii kümne aasta pärast. Või viie. Või psühholoogiat õppida. Aga praegu olen ma suvaline lambikas Getter ja mul pole ei vaimset ressurssi ega teadmisi-oskusi abi andmiseks. 

Sorri. 

Ühtlasi, viimased kolm päeva Miss Kassuga ja siis juba lähengi kolmeks nädalaks haiglasse. Annan endast parima, et see jääkski kolmeks ja mind ei hoitaks kauem sees. Täiega pabistan saja asja pärast. Nagu kuidas mõjub anoreksiahaigete seltskond mu vaimsele tervisele, kas see on triggering? Või kuidas ma seal vastu pean? Mhh, nõmekas värk. 



Populaarsed postitused