Buliimiast sai ülesöömishäire ja ülesöömishäirest taas buliimia? Ehk püüdes mõista iseend

 Kui ma iseseisvalt paraneda püüdsin, siis esimesed 4 kuud ma sõin küllaltki normaalselt (veidi vähem kui oleks võinud + harvemini ka), aga peale seda tekkis mul väga suur nälg ja tung süüa. Siiani olen ma seda nimetanud ekstreemseks näljaks, aga nüüd, haiglas olles ja ausalt enda käitumisele ja emotsioonidele tagasi mõeldes, tekkis mul pigem ülesöömishäire, aga enda enesetunde parandamiseks nimetasin ma seda ekstreemseks näljaks. Ja niipea, kui söömistungid vähenesid, läksin ma taas üle piiravale käitumisele, millest suhteliselt ruttu sai uuesti buliimia ning ma sõin 2.5 kuud vähem kui kunagi varem nii pikalt - mul polnud mingeid suuri söömishoogusid, väiksemad olid - no nt mingi keskmine mäki eine vms - aga üldiselt oli kaloraaž ikkagi väga madal, sest see eine oligi mu ainus söögikord päevas. 

Aga sellest on lihtne rääkida. Ja mõelda. Ja kirjutada. Aga mõelda, et mul oli korraks ülesöömishäirele omane käitumine ja et see võib uuesti tekkida, on väga hirmutav. Kusjuures see ei ole esimene kord, ka 2018. aasta lõpus, kui ma olin emotsionaalselt elus tohutult raskes seisus, oli mul samasugune periood, aga tollal see kestis lühemat aega, sest ma kaalusin end pidevalt ja lõpuks hakkasin end uuesti piirama - ja siis oli jälle buliimiline käitumine kohe varsti platsis. Üleüldse olen ma nii ärevil, et äkki ma hakkan end jälle piirama ja siis tuleb ülesöömine ... või kui isegi ei tule, siis isegi piiramist kardan väga. Siin  olles olen ma õppinud küll viise, kuidas teha nii, et ühtegi söömishäirele omast käitumisviisi toitumisel ei rakenda, aga kodus olla saab ju olema hoopis teistmoodi, seal ei ole sellist kontrolli. V noh, mõnes mõttes on, sest abikaasa on endiselt kõige toetavam ja armsaim inimene maailmas, aga no .. talle ma kipun valetama ju, haiglas ei ole seda mõtet teha, võin pikali visata ja karjuda, aga ikka pean vahepalad ära sööma. 

Aga no see suvine söömine. No see oli ka nii, et ma ei söönud üldse regulaarselt ja ma sõin mõnda aega päris palju kõrgtöödeldud, suhkru- ja rasvarikkaid toite nagu kommid, krõpsud jms, mis on küll normaalsed teatud koguses, aga samas nad suurendavad näljatunnet ja väga läänelik (nagu, ameerikalik) dieet põhjustab hüperfaagiat. Mis mul niigi oli, aga lisaks siis veel see toitumisest tekkiv komponent siia juurde + fakt, et ma läksin suht tihti magama mingi 5 hommikul ja siis mul oli kogu aeg selline tunne nagu ma oleks räiges pohmakas. 

Samas lõpuks oli mul nii, et nälg oli füüsiliselt räigelt suur, aga vaimselt mitte - aga samas siis oli mul ikka unerütm sassis ja ma ei söönud tihti päeva esimeses pooles suurt midagi, nii et eeee jah ma ise ka väga ei saa aru, mis minuga toimus. Selles suhtes, et mingil määral ma sõin salaja, sest mul oli piinlik (totaalne binge tunnus) + mu söömine oli väga ebaregulaarne ja sõin alles siis, kui kõht oli nagu VÄGA tühi juba (tihti mingi 6 õhtul alles) ja siis oligi juba isu igasuguse rämpsu järele, aga samas suht tihti ma sõin kohe ärgates hommikusöögiks ka pastat, nii et ee yakno, ma ise ka ei tea. 

Mul oli suht nii, et pooled päevad oli toitumine veits metsa poole, aga samas pooled päevad oli ta täitsa okei ja normaalne ka. Ja mu söömishood või misiganes ... no väga tihti ma ei söönud "mäkki ja fantat" nagu siin kommenteeriti, yakno, ma sõin tol perioodil suurtes kogustes kõike, mida ma pea 10 aastat piiranud olin - sealhulgas viinamarju, maasikaid, mureleid, kartulit, piimatooteid, makaronisalatit, banaane, leiba .......... nagu reaalselt täiesti tavalisi asju ala seljanka supp ja hakklihakaste, noh. Selles suhtes see ei olnud maailma tüüpiliseim ülesöömishäire, vaid just selline - sain just loa mitte süüa nii nagu ma viimased miljon aastat olen söönud ja nüüd söön KOGU poe ära. Köögiviljaleti kaa, jaa! Nagu see vabaduse tunne oli nii suur ja tegi nii rõõmsaks. 

Et nagu jah, mu emotsioonid ja enesetunne ja käitumine olid tollal täiesti ambivalentsed ja kõikusid seinast seina ja ma pole praktiliselt üldse sellele perioodile tagasi mõelnud, isegi praegu mõtlemisest pea valutab, sest need mälestused tunduvad kõik juba nii kauged. Noh.. tegelikult ongi sellisest söömisest ju pool aastat möödas. Aga kui ma nüüd tollele ajale tagasi mõtlen, siis esines mul mingi 70% ülesöömishäire sümptomitest. Samas ekstreemse nälja ja ülesöömishäire/ söömishoogude puhul ongi väga palju sarnasusi, mõlemad võivad olla keha vastus pikaaegsele piiravale söömiskäitumisele, mõlemal juhul süüakse toite, mida enne ei söödud ja nauditakse neid vbla normaalsest rohkem jms ehk tegelikult ongi piir nende vahel väga hägune. Sest ka ekstreemne nälg on mõnes mõttes ju söömishäire või häiritud söömine, sest ta lihtsalt erineb väga palju tavalisest tervislikust söömisest, ehkki ta on perfektselt normaalne nähtus peale piiravat söömist ja lühiajalist hüperfaagiat kogevad ka täiesti terve söömiskäitumisega inimesed. Lihtsalt ainult ekstreemse näljaga on inimeste söömine sageli mõtestatum ja emotsionaalne pool on pigem stabiilne, ülesöömishäire puhul seondub söömisega aga ikka paras posu emotsioone. Nii et sellele mõeldes - tegelt ju vahet ei ole, kas ma nimetan seda, mis juhtus ekstreemseks näljaks või ülesöömishäireks või millekski kolmandaks: olemuselt oli tegu ikkagi ebatavalise söömiskäitumisega ning samas oli see organismi normaalne ja tavapärane vastus eelnenud piiramisele. 

Mille üle olen ma haiglas imestanud, on see, et wow - nälga jäetud keha tõesti teeb enda päästmiseks kõike söömishoogude võimaldamise näol. Selles suhtes, et kui mu söömishood ja samas näljutamis- ja treenimishood olid kõige hullemad, siis polnud minu jaoks probleem süüa ära 1.5 kilo sefiiritorti. Ja siis ma tulin haiglasse ja ei saanud supigagi hakkama, see lihtsalt oli mu jaoks nii suur kogus, et tuli üles. Esimesed 1.5 nädalat oli mul konkreetselt kogu aeg, ka magades, kõht nii täis, et valutas ja esimese nädala ei tahtnud toit ü l d s e sees püsida, st nii kõht oli lahti kui ka tuli üles (aga suutsin siiski sees hoida). Nii et jah, siin tundub kauss borši samal tasemel nagu maailma suurima söömishoo järgne enesetunne. Aga nüüd on juba parem, vaikselt on näljasignaalid hakkanud uuesti tekkima jms, mis on väga tore. 

Igatahes eee. Raske on. Nagu, väga väga raske. Nii endale andestamise osas kui sammude võtmise osas paranemise poole - seekord ehk päriselt? Ma lihtsalt ei taha seda söömishäiret enam. Aga mul on veel niiiiiii kuramuse pikk ja raske teekond ees, et lihtsalt sooviks peast kinni hoida ja karjuda natuke. Aga lihtsalt ma ei tea. Tahaks normaalset elu elada ja tahaks, et mul ei oleks seda paganama buliimiat. Ega ühtki teist söömishäiret. Tahaks, et keha saaks paraneda ja taastuda ja.. Lihtsalt palvetan taevaste vägede poole, et nad annaks mulle jõudu, sest ma tean, et mul tuleb tagasilangusi ja ma tean, et ma pean nii kohutavalt palju veel vaeva nägema ja pingutama, et lihtsam oleks kõik kukele saata. Aga ma ei saada, sest noh, kunagi ma ju pean niikuinii selle paranemistee ette võtma. Eksju. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused