Söömishäire on söömishäire - sa väärid abi

 Paljud inimesed, kes teadvustavad, et neil on toitumishäire, püüdlevad anoreksia poole. Anoreksia on nagu söömishäirete püha graal, sest siis sa oledki alakaalus, haige ja omad enda üle kontrolli. Anoreksia on kahtlemata ka kõige romantiseeritum söömishäire, samuti kõige kajastatum ja seega arvataksegi, et see on väga levinud vms, tegelikult on see hoopis söömishäirete esinemissageduse tabeli lõpus, sest enamike inimeste keha hakkab liigmadala kaloraaži puhul häirekella lööma ja tekib hoopis buliimia v EDNOS, UFED vms, mis on kordi levinum. Ka buliimia romantiseerimine meelelahutuses on täiesti tavaline. Perfektne noor sportlane või tantsija, ilus, sale, pikad juuksed, edukas, pealtnäha nii terve ... aga regulaarselt oksendab toitu välja. Ja muidugi on ta õrn ja habras ja vajab kaitset. Tuttav süžee, eksole. Tegelt ei ole söömishäiretes mitte midagi ilusat, mitte midagi, mis väärib romantiseerimist. Need on eluohtlikud haigused, need on koledad, need on rõvedad. Olen rääkinud küll, kuidas ma end tööl pmst täis s*ttusin, sest doseerisin lahtistitega üle. SEE on söömishäire reaalsus.

Iga söömishäire on suur probleem, iga häirega inimene on HAIGE, ja jah, PIISAVALT HAIGE, et vajada abi. Ükskõik, kas sa oksendad, treenid üle, nälgid, kasutad lahtisteid, sul tuleb söök iseenesest üles, söömine tekitab sinus ärevust, sul on ülesöömishäire või on mureks midagi muud: sa oled HAIGE. Sa VAJAD abi. Sa VÄÄRID abi.

Inimesed, kes pole söömishäiretega kokku puutunud, ei saa aru, millest ma räägin. See postitus ei olegi teile. See postitus on inimestele, kes on mõlenud, et neil on söömisega probleem, aga ei ole otsinud abi, sest nad ei ole enda meelest piisavalt haiged. Sest nende meelest leidub inimesi, kes väärivad seda abi rohkem. Sest nad alahindavad enda probleemi. Sest nad arvavad, et tulevad ise toime. Sest nende meelest on nende probleem nii väike, et nad ei taha arstide aega raisata. Sest neil on arvamus, et arst ütleb, et neil pole midagi viga. Sest neil on piinlik arsti poole pöörduda. Sest nad ei usu, et meditsiin neile abi pakuks. Sest nad arvavad, et see läheb üle. 

Kõik see on vale. Vale vale vale vale. Ükskõik, millist ebanormaalsed toiduga seotud käitumist sa harrastad, ükskõik, millised söömisega seotud mõtted sind kummitavad - sa väärid abi. Söömishäirete osakonnas ei ole jälgimise all vaid vaevu elus anoreksiahaiged. On minusugused jäärapäised buliimikud, kes muudkui "ise, ise, kõik ise", lõpuks tapad end peaaegu ära. On ülesöömishäirega inimesed. On inimesed, kes ei mahu ühelegi skaalale. On alakaalulisi, on normkaalulisi, on ülekaalulisi. Mehi ja naisi. Edukaid ja vähemedukaid. Noori ja vanu.

Saad aru? Ükskõik, milline sa ka ei oleks, kui sul on probleem, siis sa väärid abi. Sa ei pea olema alakaalus, sa ei pea olema kaotanud oma menstruatsiooni, su verenäidud võivad olla normaalsed - aga kui su toitumises või sellega seonduvates mõtetes on midagi ebanormaalset, siis sa vajad abi. See ei ole mingi uhkuse asi, kui su söömishäire kestab 7 aastat, sa kaotad sõbrad, sa ei suuda töötada/õppida, su keha on katki, sul pole menstruatsiooni, sul pole seksuaalseid vajadusi, su ajus on haiglaseid mõtteid rohkem kui normaalseid. Ka juhul, kui su häire on kestnud vaid mõne kuu, väärid ja vajad sa abi. 

Mida kauem söömishäire kestab, mida rohkem sa tal enda elu üle lased võtta, seda ohtlikumaks ta muutub. Ohustab su elu, su heaolu, su igapäeva, su normaalsust, su identiteeti. Mõni aasta ja sind pole enam alles, on ainult söömishäire.

Peale seitset aastat kestnud buliimiat ei arvanud ka mina, et mu probleem on piisavalt tõsine, et ma vajan abi. Sest mul polnud anoreksiat, ma ei olnud alakaalus. Tegelikult oli mu keha ja vaim katki, puru, sodi. Ja ka sina, vahet pole, milline on su probleem - ka sina vajad abi. Söömishäire on söömishäire ja neid ei pea omavahel võrdlema. Ma isegi ei teadnud, et mul on buliimia, kui ma esimest korda arsti juurde läksin. Ja ma alahindasin seda haigust niiväga, et ma üritasin aasta aega üksinda hakkama saada. Sest ma ei arvanud ikka veel, et ma olen piisavalt haige või vajan abi. 

Ei ole sellist asja nagu "pole piisavalt haige". "Ei vääri abi". "Ei vaja abi". 

Ära oota, et su häire muutuks ekstreemseks. 

Otsi abi.

Täna.





Populaarsed postitused