relapse // alustaks justkui uuesti

 y0, klge, see lugu siin on maksimaalselt triggering, et jah, lugemine omal vastutusel. 


Alustuseks.. see, et ma siia seda üldse kirjutan, on suht ime. Mõtlesin, et kõige lihtsam oleks blogi kinni panna ja oma urgu pugeda ja never ever kellegagi mitte rääkida, eriti oma söömishäirest. Ma olen lihtsalt nii palju saanud tagasisidet selle kohta, kuidas ma olen inspireeriv ja motiveeriv ja blabla. Iseenesest see on ju tore, eks ma suuresti ju seetõttu blogingi, et teisi taoliseid eestikeelseid veebimaterjale, blogisid jms on käputäis ja ma ise neist puudust tunnen. Aga see tekitab meeletu surve ollagi täiuslik ja ideaalne paraneja, alati positiivne, mitte libiseda tagasi haiguse küüsi. Olla tugev, olla eeskuju, olla paranemisloo musternäide. Aga praegu tahaks ma ennast ainult täis juua, kuulata liiga valjult metalit ja mitte kellegagi rääkida. Ok, Lunaga võin. Ta ongi ainus, kellele ma olen julgenud viimase kuu või veidi enama jooksul rääkida, mis mu sees toimub. Ta kuulab sellise näoga ja siis lakub varbaid edasi: 




T-le ei taha ma rääkida, sest ma tean, kui räigelt teda masendab see, kui mul on haiguse mõttes halb olla või tagasilangus. Ja tal on niigi raske, proovige ise söömishäirega inimesega koos elada. Ühesõnaga, kuul pähe olukord. Jano mu alkohooliku geenid löövad kohe välja, tahaks panna suitsu ette ja ühe korraliku rummkoola juua, nagu 14-aastane Getter sellises olukorras teinud oleks. 
Aga nüüd? Oh ei, nüüd olen ma ju preili täiuslik karsklane, eeskuju nii iseendale kui teistele. Mua-ha-ha. 

Kõik sai alguse sellest, kui ma ennast kaalusin. 

Vaadake, kõik need eelnevad umbes kümmekond kuud olin ma, ütleme, ehitanud maja. Aga seda maja olin ma ehitanud kas päris õhku või mõne niru teiba peale, sest vundamenti ma ei ladunud. Kogu aja on mu paranemine olnud, selline, noh, pinnapealne. Hästi palju positiivset mina-juttu, mantrate kordamist, enda ümbritsemist positiivsega, samas jah ka nt palju teadustekstide lugemist ja teiste lugude jälgimist ja muud sellist. Aga vundamenti ehk korralikku meditsiinilist abi, mida ma väitsin niiväga, et mul vaja pole, seda ma iseenda soovil ei saanud. Jah, nüüd ilmuvad välja need näpuga näitajad, kes ütlevad, et HÄHÄ, TOLD YOU SO ja siis kodus pihku itsitavad ja enda üle jube uhked on. No ffs, palju õnne teile, ostke endale üks tort. 

Seda, mis minuga juhtus, on raske isegi tagasilanguseks nimetada, pigem oleks kogu tehtud töö justkui nullitud ja mul on täpselt selline tunne nagu ma alustaks algusest. Ainult, et seekord ma arstiabist ei keeldu.

Peale kaalunumbri nägemist oli mul esialgu šokk, aga ma sundisin end ikkagi paranemisega edasi minema ja hoidsin halbu mõtteid eemal. Mida päev edasi, seda raskemaks see läks. Söömishäire ... see on väga kompulsiivne, sul võib puududa pea täielikult kontroll enda mõtete ja enda tegude üle. Minul võttis alateadvus kogu söömisega seonduva üle ja väga vähene sellest, mis ma tegin, oli minu enda teadlik valik. Osa siiski oli ka. 

Mul tekkis rets ärevus söömise ees. Ma pean silmas seda, et kui mu ees oli hommikune pudrukauss, siis mul tekkis paanikahoog, pisarad hakkasid voolama, hingata oli raske, pulss oli kõrge, higi voolas. Mida päev edasi, seda rohkem ma hakkasin piirduma ainult turvatoitudega nagu puder, kanasupp, kana köögiviljadega. Aga ka nende söömine valmistas raskusi. Lisaks ärevusele tekib mul söömise ajal sageli ka okserefleks või lihtsalt nagu klomp kurku, mis neelata ei lase.

Samuti olen ma nälga ignoreerinud ja söömist võimalikult palju edasi lükanud, süües päevas max 2-3 söögikorda. Ma lihtsalt ei suuda süüa. Mul on sada aastat olnud generaliseerunud ärevushäire diagnoos, aga nii püsivat ja pidevat ärevust ja sagedasi paanikahooge nagu viimasel ajal ei ole mul olnud 4-5 aastat. Ma olen olnud pidevas pingeseisundis ja kartnud kogu aeg seda, et nälg tekib ja ma pean sööma. Mõte söömisest ajab isegi praegu nutma, tahaks karjuda, et MA EI TAHA, MA EI TOHI, MA EI JAKSA, MA EI SAA!!! 

Ja olenemata sellest, et mul on olnud ka päevi, mil mu kaloraaž on väiksem kui 1000 kcal, ei teki mul õgimishoogusid. Ma või trenni teha ja minimaalselt süüa, aga kuna kaal on nii kõrge, siis kompenseerimisvajadus puudub. Näete seda lõksu siin, jah? Näete, kui halvasti võib see lõppeda?

Ma olen püüdnud max ratsionaalselt mõelda ja mitte lasta söömishäirel üle võtta, aga see ei taha väga õnnestuda, sest sellel, mis minuga praegu toimub, on teadlikkusega väga vähe pistmist. Ma saan aru, et see on libe nõlv. Ma saan aru, et ma teen endale karuteene. Ma saan aru, et see üleliigne kaal, mis mul hetkel on, kaob iseenesest (seda kinnitas ka arst, et kaal normaliseerub normaalselt süües ka ise). Aga ometigi on mul nii raske oma käitumist modifitseerida.

Ja teate, miks? Sest mulle meeldib söömishäire. Ma olen seda pidevat näljatunnet räigelt igatsenud. Tahaks näha veel kaalul alanenud numbrit, et tunda seda metsikut eufooriat. Paljud anoreksia- buliimia jm- haiged jäävad oma haigust elu lõpuni igatsema. Ma olen raudselt üks neist. Ühesõnaga, pekkis on, pekkis.

Käisin eile psühhiaatril (peale pikka vaidlust abikaasaga teemal "ma ei ole haige ja ma ei pea kuskile minema, sina mind ei käsuta"). Sain kinnituse, et söömishäire möllab. Sain 3 nädalat, et proovida omaette asja paremuse poole liikuma saada. Vastasel juhul ootab mind haiglaravi.. Ilmselt parem olekski, kui ma ravil ära käiks. Aga ma ei taha Lunata olla nii kaua, sest ta on nagu super klammerdunud mu külge ja nt eile, kui ma arstil käisin, oli mind kogu aja ukse taga oodanud. :( 

Ma pean hakkama sööma vähemalt 2 korda rohkem kui seda hetkel teen ja ka mõttemaailma vähem süngeks saama. Ma ei tohi olla nii kaalus kinni. Arst ütles, et hetkel on primaarne mu tervis ja heaolu ja kaal jääb kõrvale. See peaks küll ka iseenesest langema hakkama, aga kui ei lange, siis tulevikus saab seda meditsiinitöötajate käe all vaikselt ja tervislikult langetada. Räme hüpokriit olen, tean, ise olen täiega kehapositiivne, aga ometigi konkreetselt keeldun elu lõpuni sellises kehas elamast. See ei ole lihtsalt mina, ma .. ma pole selline. 

Sain rahustid, mida võtta enne söömist, kui on paanika ja ärevus, et ma saaks rahulikult süüa. Eile enne lõunasööki võtsin. Ja nagu ... kas need tabletid on mõeldud hobustele või? Mingi pool tundi peale võtmist jäin ma konkreetselt poole lause pealt magama ja põõnasin 4 või 5 tundi. Selles suhtes oli hea, et sai lõpuks peale seda pidevat pinget ja ärevust natukenegi rahulik olla. 

Neile, kes on siia jätnud kommentaare stiilis "eino arvata oligi, et sa oma õgimisega lihtsalt räme paksuks lähed, paras, idikas", tahaks öelda, et isegi arst kinnitas, et selline asjade käik peale pikaajalist söömise piiramist on super normaalne. Väga paljudel tekib kas ekstreemne nälg või isegi ülesöömishäire, millega muidugi kaasneb ka suur kaalutõus. Mul vedas vähemalt selles osas, et ülesöömishäiret ei tekkinud, sest see vajaks veel omaette ravi. Peale ekstreemse nälja faasi lõppu mu söögiisu normaliseerus ja isud praktiliselt puuduvad.

Aga jah, eks ma nüüd hakkan õppima, mis asi on normaalne söömine. Sest nagu ma eile arstile rääkisin ... minu jaoks on sellised asjad nagu kodused kotletid või šnitsel samal pulgal mäki burksiga (viimase kohta ta ütles, et näiteks kaks korda kuus ka mingi burger või pitsa ära süüa kuulub normaalse söömise juurde). Minu silmis on tervislik söök a la see:


Ja peale seda kui ma nt ahjuliha või makaronidega suppi söön on mul ilged süümekad. 


Ühesõnaga, jah, loodetavasti ei keeranud ma oma keha uuesti pekki. Ekstreemne nälg pole tagasi tulnud, mis on tore, aga eks näis, võib ju veel tulla. 

Ma ei saa üldse aru, miks söömishäirest paranemine nii raske on. Cmon, see on TOIT. Kuidas ma saan olla sellisel tasandil pekkis, et ka aasta aega hiljem on mu söömishäire ikka niiiii hull? Kuidas saab miski nii elementaarne nagu söömine nii palju emotsioone tekitada? Oh, fml.

Edaspidi tahaks ma vb rohkem asju jagada Instagramis, sest blogisse kirjutamine nõuab super palju energiat ja vaeva. Nii et keda huvitab, siis leiate mu siit: https://www.instagram.com/getterjakass/

Igatahes ... kunagi, kui ma enam selles augus pole, siis ma tulen tagasi ja räägin teile, miks ikka arsti juures peaks käima. Praegu ma olen lihtsalt nii räigelt stressis, kurb ja masenduses, et ma ei suuda. Öösel nägin unes, et mul kukkus lihtsalt peotäite ja peotäite kaupa juukseid välja ja hommikul olin suht segaduses, et miks juuksed alles on. Et jah, mitte parim vaimne seis võib-olla..



A ja overshooti ja selle kohta, mis minuga toimub, saab lugeda nt siit: https://tabithafarrar.com

Kommentaarid

  1. Kas see, mis su sellisesse seisu viis, oli kõik kaalumise tõttu? Et kui sa ei oleks kaalunud, ei oleks sa jälle n.ö. nullpunktis tagasi? Igatahes soovin sulle palju edu ja jõudu ja sa oled ikka täpselt sama äge!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Enamjaolt küll, jaa. Mul oli peas mingi number, kuhuni mu meelest oli okei juurde võtta ja tegelik kaal oli sellest palju kõrgem. Sp see nii mõjuski. Vaikselt hakkas söömishäire tagasi vist tulema ka enne seda, muidu ma ju poleks end kaalunudki..

      Kustuta
  2. See kõik on nii kohutavalt kurb ja mul on südamest kahju. Positiivne on vähemalt see, et sa teadvustad endale, et praegu on halvasti ja tuleb midagi ette võtta. Sa saad tagasi sinna, kus vaimselt oli kõik okei, aktsepteerisid kaalutõusu ega nälginud. Kui sa tunned, nagu alustaksid uuesti, siis olgu. Sa võid tunda, mida iganes sa soovid. Lihtsalt Getter, palun ära anna alla. Sa suudad seda. Ma tean, et sa suudad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praegu on vähemalt see, et kui ei suudagi ja ei saagi, siis lähen haiglaravile ja kõik. See on lohutav. :)

      Kustuta
  3. Tead, sinu blogi ja söömishäire postitusi on hea lugeda mitte selle pärast, et "höhöhööö, küllonrõvepaks" vaid seepärast, et erinevate söömishäirete puhul kajastatakse pigem eriti kiireid ja lihtsaid edulugusid (No tead küll "võtsin end kätte, hakkasin iga päev 20km kõndima ja ei söönud enam mitte ühtegi süsivesikut ja tehke ka kõik nii, see on ju imelihtne kui vaid kätte võtta"). Ja omades kompulsiivset söömishäiret või misiganes häiret, on need eriti demotiveerivad. Lihtsalt vahelduseks on värskendav lugeda, et mina pusin juba aastaid ja sina pusid ja pisitase toimub siiski progress. Keegi kusagil kirjutas ka, et toitumishäireid ongi märksa keerulisem ohjata kui muid sõltuvusi. Alko, narko ja suitsu puhul lõpetatakse nende pruukimine aga katsu sa söömine lihtsalt julmalt maha jätta... Või siis õpetada oma haigele ajule, selgeks, et kogu kapitäit head-paremat ei pea kohe sisse vohmima vaid päriselt ka saab homme jätkata...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No see tegelt pole absull võrreldav, sest minul pole kunagi söögist sõltuvust olnud. Sõltuvusttekitav osa buliimia juures oli nälg ja enesekontroll, peale mida tekkinud söömishood on vaid keha kompenseerimismeetod, et ellu jääda. Mul pole kunagi olnud kompulsiivset söömishäiret vms, ainult buliimia. Minu paranemise raskeim osa on teha endale selgeks, et söömine on normaalne tegevus, mitte mu vaenlane ja kui jätta välja ekstseemse nälja faas, kui ma hundi võinuks ära süüa, siis mul pole never olnud seda, et tahaks kapi tühjaks süüa vm. Praegu on mul raske putrugi süüa, muust rääkimata. Ma ei tea, kas olen varasemalt segaselt kirjutanud või kuidas selline mulje jäi..

      Kustuta
    2. Ma eelpool kommenteerijaga nõus. Sul ju buliimiahoogudele eelnesid ka ajutised söömissööstud. Oled jaganud, kuidas pakkide viisi krõpsu ja jäätist jne poest kaasa tõid. Seesama jojo effekt, et oled tubli ja siis ei jaksa enam ja annad alla. Mul sama.
      Ja selles mõttes on söömine ju sõltuvus, et see ei ole sinu (ega minu, ega eelkommenteerija) jaoks normaalne asi. Tavaline. Ebaoluline. Sõltuvus on mõtlemises rohkem kui tegutaemises. Nagu alkohoolik ei ole ainult see, kes iga päev joob vaid ka see, kes suudab olla kuu aega kaine aga seejuures mõtleb terve selle kuu alkost ja kui jooma hakkab, ei pea piiri. Samas kui “normaalne inimene”, kellel on alkoga ok suhe, ei mõtle joomisest eriti. Ehk siis söömishäired by default sõltuvus söögist. Me ei ole vabad. Ja eelpool toodud väide on ju ok - muud sõltlased loobuvad 100% ja korras. Kui jälle kasutavad, on relapse. Söögi puhul ei saa loobuda ja relapse on palju ähmasem.

      Aga sulle jaksu. See pole kerge teekond meie kellegi jaoks. Hindan sinu teadlikkust ja ausust väga!

      Kustuta
    3. Sweetie, see ongi buliimia. Loe buliimia definitsiooni. :) Söömasööstud ei ole probleem, vaid normaalne keha reaktsioon, ellujäämisinstinkt. See ei ole isegi võrreldav ülesöömishäirega, kus söömasööste tingib emotsioon vms, buliimia söömasööstud on 100% mitte emotsionaalsed, vaid lihtsalt kompenseerimismeetod. See ei ole "allaandmine", see on ellujäämisinstinkt. Ma sõin alla 1000kcal päevas ja tegin trenni, söömishoog on keha vastus sellele, sellel puudub igasugune seos sõltuvusega.
      See ei ole söögisõltuvus, niipea, kui buliimik lõpetab nälgimise ja ületreenimise jm, söömasööstud kaovad. Minu jaoks on nüüd söömine justnimelt ebameeldiv tegevus, mida ma teha ei taha ja mul võiks hetkel lebolt tekkida anoreksia, kui ma midagi ette ei võtaks.

      Enne, kui järgmine kord midagi taolist kommenteerid, palun tutvu veidi terminoloogiaga.

      Jah, leidub söömishäireid, mille puhul esineb söömisest sõltuvust, aga rohkemgi on neid, kus seda ei ole: anoreksia, ARFID, buliimia jne.

      https://www.eatingdisorderhope.com/information/bulimia/bulimia-and-starvation-how-restriction-perpetuates-the-binge-purge-cycle

      “Our bodies evolved in an environment in which food was relatively scarce. To survive in such an environment, our bodies had to prioritize the consumption of food above other activities. If our food supply was less secure, we learned to stock up on food when we could.

      It is a behavior that ensured our species’ survival. Bingeing was not a matter of poor willpower, but a perfectly normal and healthy body response to starvation.”

      Kustuta
    4. Also, sul pole aimu ka, kui palju teevad liiga sinu ja Nelli kommentaarid. Üks teatab, et ma olen rõve paks ja teine, et ma olen söögist sõltuvuses. Missiis, et mul on raske 3 korda päevaski süüa, sest ei ole meeles...

      Kustuta
  4. Mul on nii hea meel, et tegid selle suure sammu ja otsisid abi. Megatubli! 💯 Asjad hakkavad kindlasti paremuse poole minema. Kui isegi pead minema kliinikusse ravile, siis võta seda kui paranemist kiirendis: saad kiiremini terveks. Kiisu saab sinuta ja sina saad kiisuta see natuke aega hakkama, kuigi see on raske. Tervise nimel tasub see ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlen ise samamoodi, et seal ma vähemalt näeks, millised toidud on normaalsed ja saaks suuna kätte, kuidas edasi liikuda.

      Kustuta
  5. Oh sa kullake!
    Mul on sellest, et sul jälle nii halb on, üliüli kahju. Aga samal ajal on mul hea meel, et su kodu on su jaoks turvakoht, et sul on nii mõnigi väga oma inimene ( su mees, su terapeut(?), su kass, su mõned sugulased), selle üle, et sa oled juba tooohuutuu enesearengu läbi teinud ja oskad ning julged abi otsida. Mis siis, et veidi hiljem, sa ju lõpuks ikkagi läksid täiesti õigesse kohta.
    Igatahes hoian ma sulle täiega pöialt ja kõik vähemalt kahe halli ajurakuga inimesed saavad aru, et sa oled inimene, mõnikord veidi nõrgem, teistel kordadel jälle täiega tugevam ja käid samamoodi nagu kõik teised igasugustest raskustest läbi. : )
    Pai.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, armas M! Mul on selle tagasilanguse üle mõnes mõttes hea meel endal, sest tuli välja, et ma pole üldse nii korras kui arvasin - see oleks ju juhtunud niikuinii varem või hiljem. Nüüd on mul vähemalt imearmas, tore ja hooliv (ausalt, ta on niiii tore ja asjalik lihtsalt), kes mul terveks aitab saada. Ja kui see koroona läbi saab, siis lisaks saab käia ka söömishäirete õe vastuvõtul ja kui vaja on, siis saan haiglasse ka. Buliimia on sada korda hullem haigus ja sellest paranemine on palju raskem, kui ma arvata üldse oskasin. Aga nüüd ma võtsin päeval jälle ühe rahusti ja magasin mitu tundi, ärkasin palju rahulikumana juba, enam pole nii suur kaos sees nagu enne. Igatahes, aitäh sulle toe eest. Kallid. :)

      Kustuta
    2. tore ja hooliv söömishäirete psühhiaater, ma mõtlesin...

      Kustuta
  6. Aitäh, et oled aus. Mu jaoks on see nii oluline, ma ka ei viitsi lugeda kellegi perfektset edulugu. Mul oli seda postitust raske lugeda. Sest ma tundsin ennast nii ära, eriti selles osas, et sa igatsed enda söömishäiret. Ma igatsen ka, täiega!

    Ma ise olen haiglas ravil olnud mitu-mitu kuud ja tegelt ka, see aitas. Ehk mitte kohe, aga hiljem, kui mul endal peas ka see klikk ära käis. Ja haiglas oli mitu buliimikut, kes sõid TÄPSELT sama toitu, mis meie, anorektikud. Ja nende kaal normaliseerus. Nii et jah, süüa tuleb, palju ja korralikult. Sinna pole midagi parata.

    Ja ma sain haiglas ka peaaegu iga kord pärast söömist rahustit, sest need süümekad olid lihtsalt nii rämedad. Tean täpselt seda tunnet. Lisaks vahepeal anti mingit rahustavat siirupit, vb tahad ka uurida mingeid selliseid variante, äkki parem? Ärevus on nii rõve.

    Igatahes edu sulle ja ega see kõike ikkagi päris ära ei nullinud, vähemalt saad aru ja märkad, millal asjad hakkavad allapoole minema ja see on ka oluline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma
      nüüd kaks päeva võtnud rahustit söömise jaoks ja ikka hullult aitab. Enam ei võta tervet tabletti, vaid pool või neljandiku. :D Eile ma triggerdasin end enne magamaminekut täiiiega ühe asjaga ja siis võtsin terve tableti, et magada saaks - imeasi ja 100% kasutan neid vajadusel edaspidigi. Nüüd olen 2 päeva ilusti söönud ja täna on kolmas, enesetunne liigub juba ülesmäge tõesti.

      Mu kõige suurem probleem on def see, et mul pole õrna aimugi, milline on normaalne söömine ja mis on üldse normaalne.Kas sushi on ok? Kas kotletid on ok? Kas pasta on ok? Kas quiche on ok? Kas risoto on ok? Kas pilaf on ok? Kas kartulipuder ja hakklihakaste on ok? Nagu, mu jaoks on ok aint roheline salat ja kerge kapsasupp no.

      Aga küll me mõlemad ükskord korda saame.

      Kustuta
    2. Ega jaa, see kui palju ja mis on normaalne... no haiglas ma sain näiteks sageli mingi julmalt suure kausitäie makarone köögiviljadega ja siis olin nagu, ok, see ka normaalne söök v :D

      Mu meelest hea idee rahustit kasutada siis, kui vaja on!

      Kustuta
  7. See teekond ongi väga pikk ja kahjuks väga paljude tagasilöökidega:( Minu söömishäire (valdavalt buliimia) algas 2002. aastal ja selle aktiivne kestusaeg oli 15 aastat. Anorektilised olid esimesed kolm. Kinnisidee kõhnuda oli nii suur, et kui sõbranna mind üle pika aja nägi ja küsis, kas ma põen vähki, mõjus see ülima komplimendina. See kõhnumine päädis ka haiglaraviga. Suurt efekti ja abi sellest siiski polnud, sest sisimas ma polnud veel küps ja valmis haigusega lõpparvet tegema. Ravi jäi katki, kuna ühel hetkel polnud mul enam meeldiv psühhiaatreid pidi käia. Neilt hakkas tulema suht sellist hoiakut, et mine ära tööle, get a life ja ära mõtle endale probleeme välja. Umbes et mul liiga palju vaba aega, et tegeleda selliste probleemide tahtliku tekitamisega. See, et probleemidel on kuskil algpõhjused ja need vajaks teraapiat vms, see nagu kedagi väga ei kottinud.
    Pärast anoreksia perioodi õppisin haigust kujundama nii, et anorektik enam välja ei näeks, aga kaalu ka juurde ei tuleks. Et näeks nö naturally skinni. Nüüdseks olen küll enamjaolt nagu normaalne inimene. Söömine üldjuhul mul enam mingit ärevust ei tekita. Toitun normaalselt, söön, mida tahan, söömissööste jms pole ja kui ka on, siis ei põe isegi. Saan ma öelda, et olen nüüd terve? Ma ei teagi. Tunnen end küll tervena, kuid söögi väljaoksendamist tuleb aastas 1-5x siiski ette. Ma isegi ei suuda aru saada, mis minuga toimub neil hetkedel. Kuid need tõesti ongi vaid üksikud korrad ning igapäevaseid sundmõtteid jm haiguslikke mõttemustreid seoses söögiga mul enam pole ja see tunne on nii hea ja vabastav.
    Mis mind lõpuks aitas? Ma ütleks, et aeg ja vanemaks saamine. Tüdimine? Muidugi mitte üksi need asjad. Sinna juurde ka tavalisest erinev ja püsiv hõivatus. See pidi olema mingi selline hõivatus, mis sunniks mind ka vabal ajal keskenduma millelegi muule. Ei aidanud mind töönarkomaaniks olemine, ei hunniku hobidega tegelemine, igasuguste muude eesmärkide saavutamine, endast positiivse minapildi kujundamine ega miski muu selline. Mind aitas pereloomine ja maksimaalselt lastele elamine. Raseduse ajal töötas ju kuidagi teisiti ja mul puudus huvi söömishäiret elus hoida. Hiljem alles märkasin, et mu pähe enam ei mahu põdemised söömisest, kehakaalust, keha välimusest jms. See edu ei saabunud muidugi kohe plaksti rasedaks jäämise või lapse sünniga. Vaid hiljem.. siis, kui oli vaja hakata pakkuma lapsele korralikke regulaarseid tavatoidukordi. Siis hakkasin ise ka normaalselt kindlatel kellaaegadel toituma. Ja avastasin, et sellest täiesti piisab. Kadus vajadus näksida suvalistel aegadel. Üle ei söönud jms. No nagu tavaline elu. Huh, kui kergendav see oli.....
    Ei väida siin nüüd, et lapsesaamine on lahendus. Pigem aitab kaasa see miski, mis viib fookuse pikaks ajaks endalt ja enda peas toimuvast eemale. No nagu see nali, et selleks et vabandeda peavalust, tuleb lihtsalt varvas ära lüüa. Kindlasti pole see ideaalne lahendus. Aga üks lugu paljudest siiski. Ma ei saa iial teadma, kas oleksin nö. ise lõpuks välja kasvanud oma söömishäiretest.. Saab see üldse nii juhtuda v... Pakun, et mu lugu oli siiski pikem teekond, kui nt aktiivselt raviga tegeledes olnuks. Miks ma seal 15 aasta vahepeal uuesti arsti poole ei pöördunud? Esiteks, see oli mu elu niiii tavaline osa, et ma enam ei teadvustanud seda osa oma elust niivõrd. Ainult tõelistel tüdimushetkedel ja mõõnaperioodidel. Teiseks oli mul piinlik kuskile pöörduda, sest... suht luusri tunne oli. Et täiskasvanud inimene nüüd ei suuda end käsile võtta ja elada nagu tõelisele täiskasvanule kohane -_- 6 aastat tagasi otsustasin hambaraviga ka alustada, sest need pikad aastad ei jätnud hambaid kahjustamata. Hambaarstil käimine on aga mu suurim foobia üldse. See aitas ka mul haigusele nagu lõplikumalt punkt panna, sest see hambaravi periood oli nagunii intensiivne ärevus, et pidin sellest pikka aega taastuma.

    Relapsimine on täiega masendav:( Kuid positiivne, et sa ravi kasuks otsustad. Loodan siiralt, et see aitab sind ja sul ei kulu 15 või rohkemgi aastat, et sellest välja tulla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii hea kommentaar! Omg .. 15 aastat. Mul oli 7 + enne seda selline häiritud söömine, et aegajalt paastusin, peale kuut kunagi ei söönud jne. Kokku siis sellist asja veel mingi 4 aastat. Mind on kusjuures kassivõtt täiega aidanud, sest ma näen, et ta vajab liigiomast toitu ja see, kui palju ta süüa tahab, varieerub. Vahepeal ta ei lõpeta söögikordi ja siis vahepeal nõuab kolmandat söögikorda lisaks. Ja snäkid on ta jaoks nagu rämpstoit onju, neid ta saab harva. Teistele võib tunduda totter, aga minu jaoks on see täiiegaaaaaa suur abi noh. Ma ei jäta ju oma kassi nälga ega anna talle salatilehti, see poleks talle tervislik. Nii et ebapiisav söömine on minu jaoks samamoodi halb. Ja kui ma ka super aktiivne olen, siis on ka mul söögiisu suurem ja see on fain.

      See ongi tavaline, et söömishäirest päris täielikult ei vabane - oled remissioonis ja liigne kehale ja toidule keskendumine mingil määral paraku jääb..

      Mina ei saa enne ilmselt remissiooni, kui mu kaal ei normaliseeru. Jaa, tean, nõme kahepalgeline olevus olen, aga ma ei suuda nii kõrge kaaluga elada. :( Oleks ma nt 80 kg juba ja saaks tavapoodidest riideid osta, siis luban, lepin sellega ja olen nagu olen. Aga praegu tulevad kõik probleemid kaalust. Mis nagu jaaa ongi tegelt normaalne, et niimõnigi võtab samamoodi 20-30-40 kg alla peale pikaaegset haigust, aga tegelt langeb see kaal ka iseeneslikult ilusti mingi piirini. Ma ise arvasin esialgu, et aastaga saan terveks... Tegelt ma suvel saan 24 ja ehk 30-aastaselt võiks omadega suuresti korras olla? Kindlasti käin kõik need aastad regulaarselt asjatundliku psühholoogi juures, omad vitsad on mind nüüd küll ja küll peksnud. Aga ma olen lihtsalt siuke uhkust täis närakas, mul on niiiiiiii raske öelda, et mul on abi vaja või tunnistada, et mul on probleem.

      Kustuta
    2. Mõistan sind täiesti. Kaalutõusuga on justkui võimalik mingi piirini leppida. See on see aeg, mil suudad end näha neutraalselt või positiivses võtmes selliselt nagu oled. Ning endale sisendada, et alguses on kaalutõus ok, küll see hakkab ühel hetkel langema ja siis loksub kõik paika... Vahepealne kaalumine aga tuvastab, et kõik pole veel kaugeltki langusfaasis... Sealtmaalt käib justkui klõps ära, ja masendus/paanika/ärevus löövad lakke. Kuhuni see siis veel tõuseb? Jne.. Need on haiguslikud mõttemustrid, mis hakkavad korduma siis, kui tööle hakkab autopiloot. Väga raske on endale seda hetke teadvustada ja teadlikult otsustada mitte alluda neile mõtetele. See vist ongi see moment, mil võiks appi tulla ravim, soovi korral enese analüüsimine, enda rahustamine muude meelepäraste tegevustega, mõtete mujale saamine...
      Imestan väga, et sa oma söömishäirest nii avalikult kirjutad. Mu meeleston see ka juba probleemi teadvustamine. Ma nt elasingi kõik aja eituses. V noh.. Endale ikka tunnistasin, aga mitte piisavalt, et kasvõi oma privaatses blogis sellest rohkem kirjutada ja analüüsida. Ainus aeg, mil seda tegin, oli enne haiglaravile minekut, kui psühholoogi poole pöördusin ja ta mul kõik kirja palus panna.Et ta saaks hiljem lugeda, analüüsida, ravi määrata. Mõtete väljakirjutamine ajas mind nurka. See oli jutkui lõks, et haa, nüüd sa oled seda teadvustanud, nüüd sa oled sunnitud sellega tegelema, nüüd tuleb kasvõi teistele tõestamiseks õnnestuda. Muidugi tuleks need mõtted luuaga minema pühkida või neid arstiga analüüsida, aga ikkagi. Kogu olukord omakorda loob uut stressi ja ärevust ning viib selleni, et sa pole enam nr arstiga ega ka iseendaga üdini aus, vaid lihtsalt räägid mingit ootuspärast juttu. Iseenda peas hakkad ka õigustama, et see pole veel relapse, ma lihtsalt täna ei suuda end distsiplineerida jms. See pole kahepalgelisus, vaid oskamatus olukorda teisiti lahendada. Niisiis läheb käiku vana ja tuttav, kuid kahjuks ka haiguslik variant. Ma ei oska ennustada, millal sa lõpuks omadega mäele saad. Tahaksin öelda, et tean, et ühel päeval on see sinu jaoks ka kõik möödas. See teadmine aga üldse ei lohuta, sest me ei tea, mis ajast käib jutt. Kõik oleneb.... kõigest.... Leia omale need lähedased, need tegevused, need hobid, mis sind aitavad. Soovin sulle lihtsalt leebemat teekonda. Muidugi äge, kui sa seda teekonda ka jagad. Kui ei, siis seda mõistan loomulikult ka. Relapse või mitte relapse... Masendav on, aga see siiski vee lei määra sind mitte kuidagi. Iga edukogemus jätab kuhugi oma jälje ja loob uut mustrit. Järgmine edukogemus saab olla selle võrra juba palju efektsem. Ning lihtsalt tea, et juba praegu oled sa väga tubli!

      Kustuta
    3. Jah, just, täpselt, see, mida sa kirjeldad on just see, mida ma tundsin. Et nagu mingi piirini on okei, aga sealt edasi on juba liiga hull, et seda taluda suudaks ja hakkama saaks. Eks ma jään ikka oma teekonda jagama, minu jaoks mõjub see väga teraapiliselt ja ongi üks neist hobidest, mis paranemisele kaasa aitab. Õnneks on mu motivatsioon paraneda super kõrge, lihtsalt ei oska alati kõike õigesti teha, aga selleks ongi arstid.

      Kustuta
  8. Elan väga kaasa su teekonnale ja hoian pöialt! Ehk tasuks proovida Xanax XR, see aeglase mõjuga, võtab ärevuse hästi maha, aga ei tee uniseks ega uimaseks.
    Kas oled mõelnud proovida ka midagi alternatiivset, näiteks hüpnoosi sõltuvusest vabanemiseks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul just kiiretoimelist vaja, et hops, võtan sisse ja saan süüa.

      ma olen käinud KIP teraapias, mille osa on hüpnoos, aga mis on siiski teaduslik ja mida viib läbi arst .. paraku maksis see 200€ kuus ja kuna ma maksan praegu iga kuu kooli eest 350€, siis läheks kitsaks rahaliselt lihtsalt. Saaks hakkama, aga säästa on ju ka vaja jms.

      Kustuta
    2. Hei! Arusaadav, et ravima peab, aga pliiz ole ettevaatlik rahustitega. Need on väga kiiresti sõltuvust tekitavad ja väga rasked hiljem maha tulla, kõrvalnähud on üliretsid.
      Rahusteid ei tohiks regulaarselt üle 14 päeva tarvitadagi, aga arstid kirjutavaid neid muidugi üsna pikaks ajaks. Endal on kõrval inimene, kes üle 10 aasta oli Diazepami peal (enne ka Xanax) ja hakkas vaikselt maha tulema (võõrutama, sest kogused läksid aina suuremaks, et sama efekti saaks) ja seda on kole pealt vaadata - üle aasta on viimasest tarvitamisest, aga siiamaani on väga tihedad peavalud, mäluhäired, lihaspinge nii suured, et kõik kohad on valusad jms. Ei tahtnud nüüd liialt targutada, aga loen su blogi algusest saati ja elan kaasa :)

      Kustuta
    3. Mul on niikuinii diil arstiga, et võtan neid nii harva kui võimalik ja ainult siis, kui väga vaja on. Tema rõhutas ka just seda, et võimalikult vähe ikka. Võtsin eile ja üleeile, aga täna enam mitte. Eile võtsin enne magamaminekut ka, et see stress ja ärevus üle läheks ja aitas väga hästi, täna olen juba rahulik ja palju parem olla. Nii et jaa, minu jaoks sellest regulaarset asja ei saagi :) Eesmärk oli/on lihtsalt see esmane söögiärevus eemale peletada, nüüd juba enne söömist parem olla.

      Kustuta

Postita kommentaar

Sry, inimesed on liiga tihti õelad ja ülbed sead, et ma anonüümseid kommentaare lubada saaks. Minu vaimne tervis ja heaolu on siin siiski #1.

Populaarsed postitused