Milline nägi välja minu söömishäire?

 Selle postituse kohta ütlen, et may trigger the shit out of you, nii et kui oled tundlik, siis ole hea ja pane kinni.

Teiseks mainin ära, et ära siit kaalulangetusnippe otsi. Kaalulangetuse asemel saad söömishäire ja nigela tervisega haige keha. Usu mind, mul see proovitud värk. Kui ma õigeaegselt lõpetanud poleks, siis seesama hüponatreemia, mis mul on, oleks võinud mu tappa. Jah, päriselt, sõna otseses mõttes. 

Lisaks elektrolüütide tasakaalust väljaminemisele on mul hormonaalsed probleemid, mul olid südameprobleemid, ma kaotasin kaheks aastaks menstruatsiooni, ma kaotasin kõik sõbrad, ma ei suutnud tööl ega koolis käia ... ja see on ainult osa söömishäire tagajärgedest, neid oli ikka veel rohkem. 

Mu pulss puhkeasendis oli umbes 45. Mul oli pidevalt haiglaselt, haiglaselt külm. Ma ärkasin öösiti selliste külmahoogude peale nagu ma .. oleks alasti Arktika -50C pakases. Seetõttu magasin ma ka suvel kolme tekiga ja riietes. Mu aju ei töötanud. Ma ausalt kaotasin mõtlemisvõime lihtsalt. Lihtne tehe nagu 2+3 võis mul võtta minuteid ja mu täiesti segadusse ajada. Ma olin viirustele ja külmetustele nii vastuvõtlik, et ma olin pmst kogu aeg haige. Mul tekkis dissotsiatsioon, mulle tundus nagu mu keha ja vaim oleks kaks eri asja ja mina ei ole mina vms. Mu seedimine läks täiesti tuksi. Mul oli kõht kas nii kinni, et ma käisin wc-s nr 2 tegemas korra nädalas või oli mul ekstreemne kõhulahtisus. Kuna mu buliimia kestis aastaid, siis mul esines vahepeal ka igasuguseid muid sümptomeid - tasakaaluhäired, pearinglus, jms. Kõige hullem oli aga see pidev jõuetus ja energiapuudus. Ja nälg. Appi, kui näljane ma kogu aeg olin.

Ma arvan, et kõige hullem on see, et ma ei teadnud, et mul on söömishäire. Peale selle postituse lugemist võite te mõelda - et nalja teed v, kuidas ei teadnud? Aga minu enda meelest oli probleemiks ainult ülesöömine ja see mu lõpuks söömishäirete osakonda ja buliimiadiagnoosini viiski. Nagu me teame, siis käima ma seal ei jäänud, sest ma nagu endiselt ei arvanud, et see buliimia väga suur asi on ja arvasin, et 3 kuu, ok, max aastaga saan ise haigusest lahti.

No, huiatki. 

Aga milline näeb siis välja ühe buliimiku elu? (buliimiat on väga erinevat, nii et see, mis oli mul, ei pruugi üldse olla teistel).


Esiteks olid normaalsed päevad. Ehk range dieedi või isegi nälgimise päevad. Olenevalt sellest, kui selge seis mul seal katuse all oli, varieerus mu kaloraaž 700-1500 vahel (viimane siis, kui ma tegin vvvägaa palju trenni). Tavaline oli ikka selline 1100-1300. 700 kcal sõin ma siis, kui olin aktiivselt proana foorumites ja nagu super inspireeritud kaalu kaotama. Ma lihtsalt nägin end nii kohutavalt paksuna. Ja ma uskusin, et kui ma need 5, 10, 15, 20 .. kg kaotan, siis tulevadki pudrumäed ja piimajõed; et siis ma olen enesekindel ja elan pööörfikt elu. Mingit sellist asja, et 'omg siis kõik mehed tahavad mind' mul polnud, pigem 'omg siis kõik naised kadestavad mind'. Haige aju, noh. :D Muidugi ma ei julgenud nt avalikus kohas bikiine kanda vm, sest enda meelest olin ma rasvamägi.


Sel ülemisel pildil olin ma söömishäire alguses ja edaspidi mu kaal aina tõusis ja tõusis - nagu nii buliimia kui dieetide puhul ikka (näe, hea artikkel)

Mind jubedalt häirisid mu puusad, aga umbes 45-kilose kaalu juures ei saanud neid põhjustada muidugi muu kui lihtsalt luustiku ehitus. Aga ok, enda meelest olin ma väga paks, endal ribid paistsid ja värki.

Minu buliimia sai alguse teatud toidugruppide vältimise ja oksendamisega, aga oksendajaks ma ei jäänud. 

17-19 oli mul mingi segatüüpi söömishäire, ma kaotasin pidevalt ülikiire ajaga nt 10kg ja siis võtsin selle max poole aastaga juurde, siis jälle alla, siis jälle juurde ja selline tsükkel kestis mõne aasta. Oma kehakuju, välimuse ja kaaluga olin ma täiesti obsessed mingi sellest ajast saati kui ma olin 10 või 11, muide. 

Peale linna kolimist algas mul see, mis on selgelt pidev buliimia. 

Igatahes, 'normaalsetel' päevadel ma jälgisin hästi rangelt oma toitumist ja sõin supervähe. Hommikuks nt 30g putru veega, lõunaks suppi, õhtuks suppi ... Mu kõht oli nii tühi kogu aeg, et ma ei mõelnud muust kui järgmisest söögikorrast. Ma sõin sageli, v noh, pmst koguaeg, õhtusöögi hästi vara ja siis läksin vara tuttu, et kõht enam tühjaks ei läheks. Aga kui ikka läks .... oiiiijumal, kui palju oli neid draamasid, kui T palus, et ma sööks ja ma keeldusin ja vaidlesin ja nutsin ... ja lõpuks sõin 1-2 riisigaletti. 

Ka nendel päevadel tegin ma trenni, lihtsalt mitte ekstreemselt palju, vaid pool tundi kuni tunnike. Aga mis mulle selliste päevadega seostub on nälg, nõrkus, vaimne labiilsus....Mul polnud millekski energiat peale selle kohustusliku trenni. Vahel ei jaksanud ma trenni teha ja eelistasin selle asemel hoopis ühe söögikorra ära jätta.


nii ilus tüdruk. ja nii haige. :(

Nüüd ma saan aru, et MUIDUGI ei olnud see normaalne viis süüa. Ja MUIDUGI tekkisid mu kehal enda kaitsmiseks söömishood. Muide, ma lugesin, et anoreksiahaigetel on kehas mingi spets geen, mis aitab neil söömasööste vältida. Noh, mul seda muidugi ei ole. Nii et DAAAAANG, ma võisin bingemise ajal süüa. Aga salaja. Läksin Siriusesse, teesklesin, et räägin telefoniga ja küsin "kelleltki", mida ta tahab, ostsin kaks praadi ja burgeri, läksin koju, sõin need ära, siis sõin midagi magusat, siis sõin krõpsu....
..... siis võtsin lahtisteid, kohe palju-palju, ja s*ttusin paari tunni pärast kõik välja. Aga mul oli üks trikk veel.
Laktoos. Mu keha ei talu üldse, ÜLDSE laktoosi. Nii et ma sõin mõnuga laktoosiga asju, jäätist, koorekastmega burgereid jms - max 15-30 minutit ja need olid mu kehast väljas.
Nii, aga niimoodi saab ju lahti vaid osadest kaloritest, eks.

Siin tuleb mängu treenimine. Teate, et on eraldi selline haigus nagu exercisorexia? Sul ei pruugigi buliimia olla, aga sa oled täiesti ülemäära keskendunud sellele, et kas toit "välja teenida" või siis "maha põletada", ja minu meelest on see palju levinum kui pealtnäha tundub. Nt mitmed tuntud eesti influenceridki kannatavad rauuuudselt selle all. Minul oli treenimine muidugi vaid osa buliimiast, aga ka see mõtteviis, et "teen trenni, et süüa kooki" on super ebatervislik. Tahad kooki, söö kooki. Asi ants.

Igatahes, samal päeval, kui mul binge oli, ma treenida ei suutnud, vahel kusjuures kestsid ülesöömishood ka mitu päeva, nii et söömishoole järgneval päeval ootas mind alati tundide viisi intensiivset trenni. Nt käisin jooksmas, tegin väikse pausi, läksin rattaga sõitma. Või tegin toas HIIT treeningut tundide viisi. 

Igale ülesöömishoole järgnes muidugi meeletu süütunne, et ma nii "nõrk" olen ja lubadus, et see on viimane kord. Ainult, et ei olnud. Sest kohe järgmisel päeval algas taas ekstreemne dieet, lausa nälgimine, ja peagi oli keha omadega jälle selles kohas, et ellujäämismehhanismina kutsus ta esile ülesöömishoo. 

Ja lahtistid... Ei, ma ei kasutanud mingeid "detox" teesid. Ma kasutasin päris lahtisteid, ikka kanget, kanget kraami. Mis viis selleni, et ma nt end korra tööl wc-s pmst niimoodi täis sittusin, et püksid olid koos. See oli vist mu buliimia kõige madalam hetk. Kuidagi tegin ma end puhtaks, ütlesin, et lähen koju ja siis, noh, läksingi. Kodus käisin päeva jooksul veel vähemalt 10x vetsus, kuni mul lihtsalt ei olnud kehas enam MITTE MIDAGI. Ühtegi tilka vett ka mitte. 


pealtnäha nii sale, sportlik ja terve 


Buliimia on selles osas salakaval haigus, et sa ei pruugi haige välja näha - vähemalt mitte kaalu mõttes. Buliimiahaiged on enamasti normaalkaalus või isegi kerges ülekaalus, nagu ka mina. Söömishood lihtsalt on tavaliselt vähemalt 5000kcal ja täielikult sellest energiast ei vabane. Lisaks lähevad buliimiahaiged elektrolüütide tasakaalust väljasolemise tõttu vett väga täis ja paiste, minul oli samamoodi - ma olin ikka meeeletult vett täis. Siin tulid appi diureetikumid ehk vee kehast välja ajajad. Ainult, et peale nende tarbimist läks keha varsti veel hullemini vett täis...

Ehkki kaalult ei saanud kuidagi aru, et mul midagi viga on, siis mu pidevad tervisehädad viisid mind ühe arsti ukse tagant teise juurde - perearst, kardioloog, reumatoloog, psühhiaater ... ükski ei pannud 1+1 kokku ega mõistnud, et mul on lihtsalt söömishäire, millest see kõik ülejäänu tingitud on. Mineraalainete ja vitamiinide puuduse tõttu oli mu nahk nagu liivapaber, nii kuiv, et valutas, juukseotsad pidevalt katki, küüned murdusid jms. Süda oli haige, liigeseprobleemid... keha lagunes. 


Ma kaalusin end päevas 10-20 korda ja mu eesmärk oli õhtuks kaaluda vähem kui ma kaalusin hommikul. Tundub võimatu? Ei, mitte buliimiahaige jaoks. Ma kaalusin end peale igat jumala vetsuskäiku ja vahepeal niisama ka ja kui kaalunumber oli kõrgem kui enne, siis oli ... PAAANIKA.

Mu toitumine oli üldiselt väga ebatervislik. Nälgimise päevadel ei söönud ma piisavalt ja sõin kogu aeg ühtesid ja samu asju: kanafilee, rohelised salatid, tatar, kalorivaesed puuviljad vms. Ühesõnaga väga ühekülgne menüü ja väikesed kogused. Ülesöömishoogude ajal sõin ma aga hästi mikrotoitainetevaeseid asju nagu burgerid, krõpsud jms, kus oli küll palju energiat, aga mitte nt vitamiine. Lisaks jõin ma igapäevaselt 4-5l vett, millega uhtusin kehast veel lisaks soolasid välja (sama tegid lahtistid ja diureetikumid).

Ma olen peaaegu aasta aega normaalselt söönud, vahepeal oli mul ekstreemne nälg, mil ma sõin ERITI palju, kusjuures väga palju ka puu- ja juurvilju (i mean kilo mureleid? lebo), aga mu verenäidud pole ikka korras. Mul on ikka veel terviseprobleemid. 

Ma ei saanud aru, et mul on söömishäire. Ja siis ei saanud ma aru, kui tõsine asi see on. Kui halvasti see oleks lõppeda võinud. 

Buliimiast/ toitumishäiretest paranemise kohta on kaks väga informatiivset Youtube kanalit, kust ma olen saanud palju informatsiooni ja mis on mind rahustanud ka selles mõttes, et kaalutõusu ei pea kartma, overshoot on normaalne ja vajalik selleks, et organism saaks rahus paraneda ja tehtud kahju korvata jms. Need on siin:
Follow the intuition


Mina ise olen hästi palju Instas hakanud jagama enda emotsioone jms ja sellest vist kujuneb mu peamine kanal varsti ... niiet leiate mu siit, getterjakass


Juhul, kui sa end sellest tekstist ära tundsid, siis palun otsi abi - leia psühhiaater või pöördu söömishäirete osakonda TÜ psühhiaatriakliinikumis/ Tallinna Lastehaiglas/ Regionaalhaiglas. 



Populaarsed postitused