Kuidas mõista, et kellelgi on söömishäire - ja kuidas teda aidata?

 Oeh, sõbrakesed, teil ei ole õrna aimugi, kui palju minult seda küsimust on küsitud, tähendab mõlemaid neist. Ja oodatud mingit kolmesõnalist vastust. Reaalselt on vastus mõlemale, et ei pruugigi saada ja ei pruugigi saada. Lihtne, eksole.


18 aastane mina, söömishäire ja madala enesehinnangu küüsis

Peagi 24-aastane mina, söömishäire ja madala enesehinnangu küüsis

Puhtalt kellegi välimuse põhjal hinnata, et tal on söömishäire või söömisega probleem, on läbinisti vale. Oma "kõige tervislikuma" välimusega perioodil, mil ma nägin välja sportlik ja treenitud, olin ma ka kõige haigem. Ma vaevu sõin, mul oli kogu aeg külm, mu vaimne tervis oli väga kehv ja ma keskendusin ainult söömishäirele ja välimusele. Ma sain tohutult palju komplimente, mis häirele ainult hoogu juurde andsid - tahtsin veelgi parem välja näha. Esimene soovitus, mis mul on, on see, et ärge kunagi kommenteerige kellegi keha. Naljakas, et Signe just täpselt sama asja kohta kirjutas, ma vannun, olen mitu nädalat plaaninud seda kirjutada :D. Näiteks, kui te teate, et teie lähedasel on anoreksia, siis öelda talle, et "sa näed haige välja", "sa oled liiga kõhn" vms - need mõjuvad komplimendina. Teie sellest aru ei saa, aga anoreksiahaige võtab neid sõnu kui märki enda edust. Samas kui ta hakkab paranema ja te ütlete talle, et "sa näed hea välja", "sa oled juurde võtnud" vms, püüdes teha komplimenti, võib see esile kutsuda hoopis uue haigushoo, sest mida anoreksiahaige kuuleb, on see, et "ma olen paksuks läinud". 

Buliimiahaigete puhul ei pruugi ka kõige lähedasemad aru saada, et tal midagi viga on. Ma arvan, et just meie, buliimiat põdevad inimesed, oleme parimad valetajad maailmas. Okei, see kehtib osaliselt ka anoreksiat põdevate inimeste kohta. Me oleme alati söönud, meil on 1000 toiduallergiat, meil ei ole kunagi kõht tühi, ühesõnaga, pakutavale toidule on alati vastus "ei", millele lisandub vabandus ja naeratus. Ma varjasin enda abikaasa eest haigust kogu koosoldud aja, mu perekond on lihtsalt ... juhm, vist. Sest ka siis, kui ma sõin pea 2 kuud ainult lillkapsapüreesuppi, sain ma emalt komplimente, kui tubli ja tugev ma olen. Ja kui hea ma välja näen! Ta pani mu end tundma niiiii paksuna, ehkki nüüd ma saan aru, et ma tegelikult tollal seda ei olnud. Ma ei olnud isegi ülekaalus... aga tema pidevad kommentaarid mu kaalutõusu kohta on mind teismelisena korduvalt pannud ekstreemseid dieete pidama, millest ajapikku kujuneski välja buliimia. Ja see buliimia süvenes iga aastaga, kuni ma muutusin konkreetselt õpikunäiteks sellest haigusest. 

Ma olin ebaterve, obsessiivne väike valetaja. Ma treenisin mitu korda päevas. Ma treenisin vahel päevas rohkem kordi kui sõin. Ja mu abikaasa ei teadnud seda, sest no .. ta oli tööl v tegeles oma asjadega. Ma ei vihjanud kunagi sellele, et mul on nälg vms, sest kui ma seda tegin, siis kaasnes sellega alati mingi HULL tüli, sest ma keeldusin söömast. Ma tundusin terve ja õnnelik. Väike valetaja. Väike näitleja.

Sa võid vabalt elada praegu koos inimesega, kellel on söömishäire ja seda mitte teada.
Ei, veel parem - sa võid OLLA inimene, kellel on söömishäire, ja seda mitte teadvustada. Seitse aastat mina seda näiteks ei mõistnud, et mul on söömisega probleem.

Ma olen saanud tuhat kommentaari selle kohta, kuidas ma olen paksuks läinud, näen välja ebaterve, rasvunud, promon ülekaalu. Aga keegi ei küsi, kuidas ma end tunnen. Kuidas on muutunud mu tervis. Millised on MINU emotsioonid? Ma ei julge ühegi probleemiga enam arsti juurdegi minna, sest vastuseks tuleb, et süüdi on kindlasti ülekaal. Aga probleemide osas, milles oli süüdi buliimia, ei pakkunud keegi, et tütarlaps - kas te sööte korralikult? Isegi meditsiinitöötajad ei oska vaadata kaugemale kui inimese välimus ja kehakaal.

Loll, loll ühiskond. 

Tunnen niiväga kaasa neile inimestele, kelle ülekaalus on süüdi kas binge või ülesöömishäire. Kusjuures, selliseid inimesi pidi olema kolm korda rohkem kui buliimia- ja anoreksiahaigeid KOKKU. Ja see on nii loogiline ja mõistetav, sest kui me oleme beebid, siis ema rinna imemine pakub meile korraga toitu, lähedust, lohutust. See kandub nendel inimestel üle ka täiskasvanuikka. Nad ei oska oma probleemidega toime tulla teisiti kui süües. Ja mitte keegi peale ehk mõne väga hea söömisega tegeleva spetsialisti (psühhiaatri, psühholoogi, terapeudi) ei mõista neid. Nad on oma murega jäetud täiesti üksi. Ühiskond ütleb neile, et issand iuuu sa oled nii paks, võta alla. Ja nad üritavad. Sa ei tea, kui väga nad üritavad. Ilmselt on nad pidanud sadu dieete, mis on nad viinud vaid veelgi enam stressi ja kaalu hoopis tõstnud. 

Loll, loll ühiskond. Kusjuures, muidu ma ei ole olnud Stephanie Buttermore´i suurim fänn, aga ta just tegi ülimalt informatiivse video selle kohta, kuidas ülekaalus inimestele nende mõnitamine mõjub - see paneb nad sööma rohkem, mitte vähem. Tõesti väga väärt vaatamine.

Ka mina tunnen, et suhtumine minusse on nii palju muutunud. Eeskätt olen ma paks, alles peale seda inimene. 

Nii et kuidas käituda inimestega, kellel sa kahtlustad, et on söömishäire? Juhul, kui sa oled väga lähedane inimene, oskad diskreetset nõu anda, võid sa vihjata, et oled mures. Vastuseks saad sa tõenäoliselt ainult valesid. Kui arvad, et su lähedase elu on otseselt ohus, võid kutsuda kiirabi. Aga kui ei ole ... ei ole just palju, mida sa teha saad. Kõige hullem on sõim, enda arvamuse pealesurumine, vaimne vägivallatsemine. See võib lõppeda väga kurvalt, ausalt. Kui sa oled näiteks suhtepartner, paneb see söömishäirega inimene asjad kokku ja läheb minema. Isegi, kui ta sind armastab, on söömishäire hääl peas valjem kui ükskõik, mis muu. 

Kui su lähedane söömishäirest paraneb, siis võid vahel (aga mitte kogu aeg) sa küsida, kuidas tal läheb, kuidas ta end tunneb, kas sa saad kuidagi aidata. Aga ära KUNAGI kommenteeri ta välimust. Ära üldse midagi kommenteeri, okei? Püüa olla ettevaatlik, võta seda kui nöörimööda kõndimist. Ära adresseeri söömishäiret, kui, siis võimalikult vähe. Usu, meie pea on niigi täis pidevate söömishäire- ja paranemismõtetega ja vahelduseks rääkida millestki muust ja lihtsalt puhata on väga mõnus ja hea. See on parim, mida sa meile pakkuda saad. Ole olemas, aga maini söömist võimalikult vähe. Söömist ja välimust - lihtsalt ära tee kommentaare. Õpi empaatilisust, söömishäirest paraneva inimesega läheb seda tarvis tohutult palju. 

Ma ei ole spetsialist. Ma olen lihtsalt inimene, kes on konkreetselt sukeldunud söömishäirete maailma ja sadu tunde lugenud teadusartikleid, lihtsalt artikleid, raamatuid, vaadanud filme ja videosid. 

Me ei eelda, et sa mõistad. Aga sa pead aktsepteerima. Aktsepteerima ka seda, et see ei ole sinu võitlus ja kohati ei olegi midagi, mida sa teha saad. 

Paratamatus on see, et söömishäirega inimene peab ise mõistma, et tal on probleem. See võib võtta aega. See võib üldse mitte juhtuda. Aga .. see on elu, noh. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused