Ei taha kirjutada

 Siin käib ikka 3x rohkem inimesi kui tavaliselt. Cool. Ilmselt käivad eesti pakseimat inimest otsimas või midagi. Mina ka ei tea, kus ta on, kadunud. 

Endiselt ei saa aru sellest vihkan, aga loen värgist. Jumaluke, inimesed sihilikult ajavad ennast närvi ja ümbritsevad end negatiivse energiaga. Hullumajas tahate lõpetada või?

Igatahes olen ma viimastel päevadel loengute vahel mõtisklenud, et kas see ikka on seda väärt - kiskuda end internetis nii sõna otseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses lahti, et siis keegi irvitada ja mind vääriti mõista saaks?  Öelda, et ma mingi paksuimetleja ja toitumiskavade vihkaja, ehkki minu point on alati see olnud, et toitumiskava ja nõuanded peaksid tulema spetsialisti, nt dieediõe, vaimse tervise õe või toitumisnõustaja poolt individuaalselt? Et tavalised, enimlevinud söömiskavad pole 95+% inimeste jaoks muud kui lihtsalt lühiajaline dieet, peale mida joostakse krõpsupakkide juurde tagasi? Me teame kõik kedagi, kes on üritanud kaalust alla võtta, seda vb teinudki ja on ikka paks. Ta lihtsalt ei kuulu selle 5 imelise protsendi sisse, kelle dieediga alandatud kaal ka 5 aastat hiljem tagasi pole tulnud. Vihake ja sõimake mind palju tahate, fakt on see, et dieedid ei tööta, et jojo dieeditamine teeb paksuks, et Eestis on spetsialiste, kes oskavad päriselt aidata, et söömishäire või pika dieedi järel ongi normaalne kogeda ekstreemset nälga või isegi ülesöömishäiret, et ma ei läinud paksuks, sest ma olen laisk vaid seetõttu, et mu keha oli nii katki kui üldse olla saab. Ma nutsin iga faking õhtu ja see polnud mingi trillallaa-trullalaa, söön hästi palju krõpsu ja paisun. Ei, see oli "sõin 15 minutit tagasi korraliku prae ja jälle on nälg ... mis ma teen nüüd?", see oli ahastus ja hirm. Ja lõpuks pidin ma silmitsi seisma oma suurima hirmuga, paksuksminemisega. Ja uskuge või mitte, aga see ei ole igavene, nii paari aastaga mu kaal leiab normaalse setipunkti, seda enam, et ma olen nüüd kenasti meditsiinitöötajate järelvalve all.

Ma olen lihtsalt niiiii pika vihaga inimene, et ei lähe mingi 1 päevaga asi üle. Elu lõpuni viha ei pea, aga andeks ka ei anna, jäängi mingil negatiivsel emotsioonil ikkagi suhtuma. :D tegelt peakski olema nagu fakittttt, lase minna, aga no ma ei oska nii. Ma ikka analüüsin ja mõtlen ja siis see vastik emotsioon ei lähegi üle, noh. 

Viimane nädal on mu söömishäire jälle eriti palju välja löönud - jälle see tunne, et ma ei vääri toitu. Söömishäiretel, sh ka minu omal, on sageli sügav emotsionaalne taust, mina nt ühe osana karistan nälgimisega ennast. Mille eest? Te ei taha teada, inimestel on mingid taluvuspiirid, mille kohta nad lugeda suudavad ja ütleme nii, et see, mis minuga on juhtunud, on õudusfilmilik. Liialdamata. 

Ja isegi kui ma olen olnud hästi aus ja saanud NIIIIIIIIII paljude (ma mõtlen päriselt sadade, WTFFFF) inimeste toetuskirju, siis ikka on nii nõme teada, et siin käivad mingid sigudikud, kes loodavadki, et mul läheb halvasti, et ma olen paks 4ever ja ma ei tea, mida veel. Lihtsalt käivad, loevad, irvitavad mu üle, ja siis arutavad sõbrannaga, miske lohh ma olen. Niimoodi kaob igasugune isu kirjutada. Kui ma tean, et iga mu sõna või lause hekseldatakse läbi, et leida midagi, mille kallal irvitada ja end minust paremini tunda. Ma panen siia blogisse niiii palju toorest iseennast, et sellele sopasele poolele mõeldes tahaks lihtsalt nutta. 

Kui ma ei pane blogisse iga päev oma menüüd, eeldatakse, et ma õgin päevad läbi burgereid. Kui oma toitumisest kirjutangi, siis eeldatakse, et jajah, raudselt valetan. Kui kirjutan, et teen nädalas vähemalt 4 korda trenni, siis mõeldakse, et ju ma lihtsalt mingi tund aega maas vedelen või 5 minutit jalutan, ehkki ma olen teinud nt 2x BodyCombatit ja 2x BodyBalancet+velotrenni. Ükskõik, mida ma kirjutan, ikka leidub õelutsejaid, kes arvavad, et nad teavad nii arstidest, teadlastest kui minust paremini. Ma olen see mõni protsent inimestest, kes on aus, kes ei ilusta, kes ei kasuta lugematuid filtreid, kes ei töötle oma pilte muus osas kui valgus ja mida ma vastu saan? Paska. Sest inimesed on nende ilustatud internetipersoonadega nii harjunud, et see ongi nende standard. 



Hakkan ka toppima üles selliseid supernaturaaleid pilte ja väitma, et aa sõbrad, teate, mul kogu kaal läinud? Mhm, nädala pidasin kapsadieeti ja LÄNNU, KÕIK. Ei ju. Sest see on vale. Ma ei käi ringi nagu Quasimodo, vaid sirgelt. Ja see peegel. No see igavesti must peegel, mis on mu kassi suurim lõbustaja (tal on kapi otsas pesa ja siis ta saab käpatada peeglit nii alt kui ülevalt + mööda seda alla laskuda ja 5x päevas mina tõesti peegleid ei pese).




Tegelikult on mu keha hetkel sellises punktis. Võib-olla olen ma mingi ekstreemne nartsissist, aga inimesena, kes on buliimiast paranenud aasta ja kelle kaalutõus peatus 3 kuud tagasi ja alustas vaikset langemist, ei ole see minu meelest väga hull. Mul on ju mingi miljoniaastane teekond ees alles. 

Minu isiklik pakkumine on see, et kui ma teile vastukarva olen, siis ei tasu siin käia. Väga lihtne ju. Sayonara. 



Luna on ka nagu "bye bitches". 


Ma vannun, et rohkem sel teemal ei kirjuta ega räägi, lihtsalt ei taha vastikuid inimesi siia lugema. Aga kuidas seda saavutada?

Kommentaarid

Populaarsed postitused