eelmise postituse jätkuks ehk vb ei ole paanikas enam

 Ma EI TEE eelmist postitust kunagi avalikuks, sest ma arvan, et söömishäirega inimestele võib see mõjuda väga halvasti. Aga TLDR - ma kaalun palju rohkem kui arvasin ja see ajas mu endast totaalselt välja ja paanikasse, kui üritsin söömisnõustaja juurde aega panna, siis sain vastuseks hästi tuima häälega öeldud "praegu pole aegu pakkuda, proovige vahepeal helistada", ok, vahepeal olin nii paanikas, et kaalusin maovähendusoperatsiooni ja unustasin kõik positiivse ära. Sain endast kõik välja kirjutada ja hakkas sada korda kergem, trükimust kannatab ju kõike. Peale postituse eemaldamist sain kelleltki Mari Klukaselt hästi positiivse kommentaari, mille ma küll kahjuks enne kuvatõmmise tegemist ära kustutasin, aga mille sisu oli suht - " MIKS SA ENDA VIIMASE POSTITUSE ÄRA KUSTUTASID, paras sulle, et paksuks läksid, see oli ju teada, et õgimisele ja ülesöömisele VABANDUSI OTSIDES asjad nii lähevad", blah blah, hö-hö, nüüd oled paks, midagi oli seal veel, ta kirjutas ikka korralikult pika vihakõne ühe mu postituse alla. Soovin sulle veidi rohkem südamesooja, Mari. :)) Ei tasu järgmine kord ehk solvavaid sõimukõnesid teiste inimeste postituste alla jätta? Seda enam, et sisuliselt on nad nii valed kui üldse olla saavad ... 


Ma usun, et mari-laadseid on omajagu. Niisiis, väike selgitus: 

Intuitiivselt sööma hakates on kaalutõus ja setipunktist kaauuuuuugele üle kaalu tõusmine täiesti normaalne nähtus. Ja 25 kg kaalutõus peale 7 aastast söömishäiret tegelikult ju polegi nii hull? Setipunktist üleminek ei ole omane vaid neile paranejatele, kes paranevad anoreksiast ja on alakaalulised, vaid ka normaal- või ülekaalulistele buliimiahaigetele ja isegi eelnevalt ülekaalulistele binge-sööjatele. 

Ma olen alati teadnud, et kaalus juurdevõtmine on vajalik ja kaalutõus ei ole igavene, vaid ühel hetkel hakkab kaal langema. Aga see ei juhtu täna ega homme, sinna läheb kuid, võib-olla isegi aastaid. Ma olen lihtsalt liiga kärsitu. 



muidugi ma eelistaks välja näha selline,
 aga ma ei tohi oma keha kiirustada,
vaid pean talle andma aega, et lõplikult paraneda. 

Ma lihtsalt ehmatasin liiga palju ära ja reageerisin täiega üle, kõige suurem viga oli see, et ma hoidsin nädal aega neid pahasid mõtteid ainult endale ja kellelegi neist ei rääkinud, ehkki oleks pidanud. 

See, et ma hetkel nii palju kaalun, ei tähenda kaugeltki seda, et ma kogu elu lõpuni nii palju kaalun. Absoluutselt mitte. Söömishäirest paranedes on see täiesti normaalne, et kaal tõuseb rohkem kui vaja ja seejärel langeb ning jääb püsima enda jaoks mugavasse vahemikku, kõikudes edaspidi mitte rohkem kui 5kg. 

Söömishäire ravi jooksul tekkinud ekstreemset nälga on kõrvalvaatajail võib-olla binge-söömisega võrdlemisi kerge sassi ajada, aga tegelikult on nad olemuselt väga erinevad: näiteks ei ole ma kunagi söönud üle, ei ole söönud nii palju, et see tekitaks ebameeldivust vms. See on lihtsalt täiesti tavaline füüsiline nälg, missiis, et nii suur ja sage, et 30 minutit peale korraliku prae söömist on kõht juba tühi. 

See nälg tekib, sest keha kasutab võimalust parandada söömishäirega tekitatud kahju. Kaloridefitsiidis olles keha sõna otseses mõttes sööb iseennast - ning mitte ainult rasva, vaid ka lihast ja kõike muud. 

Ma ei hakka liiga sügavuti minema teemaga, mis on teiste poolt sadu kordi varasemalt lahti seletatud. Panen siia kaks videot: 



Kommentaarid nende videote all on ka lugemist väärt muide, leiab päris palju juttu teiste kogemusest, nt:



Igatahes, ekstreemne nälg peale söömishäiret on hirmus ja kaalutõus on samuti hirmus, seda sõna otseses mõttes: minna äärmuslikult piiravast söömisest üle vastupidisele mõjub nagu jääaugus ujumine. 

Minu ekstreemne nälg kestis ~4 kuud ja tegelikult ei ole mul seda enam ammu olnud, nagu ma juba kirjutanud olen. Riiete järgi saan ma aru, et kaalutõus on samuti juba ammu peatunud, ma lihtsalt ei olnud ennast enne kaalunud ja noh .. nii see oleks pidanud jäämagi. 

Selle lühikese ajaga sain ma muidugi tuge ja toetust ka, mis on hästi tore, aitäh teile! Eriti sulle, Birgit, sest sul on õigus - parem olla paks ja õnnelik kui langeda tagasi sellesse musta-musta auku, kus ma omadega kaugelt liiga kaua olin.

Blogimine on ses suhtes jube tore asi, et saab emotsioonid endast välja kirjutada ja sageli teiste nõu, aga samas ka ise teistele tuge pakkuda. Samas aga ... see on konkreetselt oma hinge avamine võhivõõrastele. Võhivõõrastele, kes ei ole alati toredad ja head. Kes täiesti valimatu sõimuga võivad sedasama hinge, mille ma avanud olen, maatasa teha üritada. See on täiesti tõsi, et kui vaimutugevust pole, siis on blogindus ja üleüldse igasugune eneseavamine internetis üks väga-väga paha mõte, sest ikka leidub keegi, kellel on sind sõimulaviiniga üle tarvis valada. Ebaratsionaalselt. Ilma igasuguse faktuaalse aluseta. Aga haiget teeb see ju ikkagi. 

Huvitav on see, et kui ma siin blogis kirjutasin, kuidas ma 1200 kcal söön, ei olnud väga kellelgi midagi kobiseda. Aga peale seda, kui ma paranema otsustasin hakata, olen ma tõesti PALJU otsest sõimu saanud. Roppu ja labast ja vähem ropumat ja vähem labast, aga solvavat ja mõnitavat ikkagi. Sest .. mõne arvates on parem vist kannatada söömishäire all kui olla ülekaalus, eks. Isegi, kui on 90% kindel, et see ülekaalulisus igavene ei ole. Ma arvan, et niimoodi võib küll mõelda ainult inimene, kes ei tea, kui õudne söömishäire on. Kuidas see su täielikult üle võtab, nagu mõni sünge deemon. Kuidas sul ei ole kunagi hea tuju. Kuidas sul tekivad sõltuvused asjadest nagu lahtistid ja enda kaalumine. Kuidas iga suutäis tuleb 'välja teenida'.

Ma nagu niiväga tahaks loota, et olen vähemalt kellelegi loonud selgema arusaama sellest, mis asi on söömishäire ja kuidas sellest paranemine ei olegi mingi idüll. Kuidas söömishäire ongi üks rõve ja kole haigus ja üldse mitte selline nagu filmidest ja telest paistab. 



Mõned huvitavad artiklid jms veel neile, keda see teema huvitab (eri teemadel):

https://www.mirror.co.uk/news/uk-news/anorexic-hell-obese-nightmare-how-8148049

https://edinstitute.org/blog/2013/3/31/homeodynamic-recovery-method-guidelines-overview

https://urbanjane.co/blog/can-you-lose-the-overshoot-weight-after-hypothalamic-amenorrhea/

https://tabithafarrar.com/2014/01/study-review-minnesota-starvation-experiment/

https://tabithafarrar.com/2015/11/eating-disorder-recovery-aim-overshoot-pre-ed-weight/

https://www.cambridge.org/core/product/8A3D55F5F6A104E0A7D08C5D83021D17/core-reader

https://core.ac.uk/download/pdf/187378544.pdf

https://www.nourishalways.com/single-post/2019/08/21/hyperphagia-extreme-hunger

https://www.inwardlyrenewed.com/single-post/2020/07/25/losing-the-overshoot

Populaarsed postitused