Aasta 2020 - mida ta mulle õpetas?

 Ma tean jätkuvalt, et paljude jaoks ei ole 2020 olnud just hea aasta, aga no minu jaoks - parim! Konkreetselt woooooooah, missugune aasta! 

Ma olen inimesena saanud läbida sellise enesearengukiirendi, et anna olla lihtsalt, ja seda justnimelt TÄNU koroonale ja sellele, et mingeid kohustusi eriti polnud, sai lihtsalt kodus olla ja keegi mind ei torkinud. 

ESITEKS olen ma muidugi õppinud, et välimus on ainult välimus ja teekond jumalanna olemiseni ei alga kaugeltki mitte väljast, vaid seest. 


Kui keegi oleks mulle öelnud näiteks aasta tagasi, et ma saavutan enesekindluse läbi suure kaalutõusu, siis ma oleks lihtsalt naernud. Sest ma arvasin, et ma peaks ikka vastupidi, kaalust alla võtma, et enesekindel olla. Aga eip. Ei. Just see, et ma pidin esialgu "leppima" suuremas kehas elamisega ja saavutama kehaneutraalsuse ning hakkama ka teisi inimesi uuenenud pilguga vaatama pani mu mõistma, kui lahe-äge-tore-ilus-kirglik-tark ma olen. 



Need pildid on kõik eelmisest aastast - praegu vaatan küll, et uuuh, mis tots, sale, ilusad pikad juuksed ja värki, onju. Aga te ei kujuta ette ka, kui ebakindel ja katkine ma olin. Ma vihkasin end rohkem kui oma suurimat vaenlast .. või noh, arvestades sellega, millise kiirusega ma end hävitasin, olingi mina ise enda suurim vaenlane hoopis (ja mul tegelt päriselt ei olegi vist vaenlasi, haha, lmk, kui siiski on).


Teiseks olen ma õppinud, milline raviv toime on kasside armastusel ja kui imelised loomad on. Ma olin ennegi läbi ja lõhki looma-inimene, aga suhe Lunaga on mu üldise loomaarmastuse muutnud miljon korda tugevamaks. Ma ausalt ei oska selle punkti tähtsust sõnadega väljendada, vaid kaas-loomaomanikud, kes oma loomi lõpmatult armastavad, mõistavad seda, kui eriline toime on loomade hoolimisel. Preili Kass on täielik empaat ja tunnetab nii hästi mu emotsioone, ta on mu hingeloom lihtsalt .. ma tõesti tunnen, et ta on mu ellu saadetud selleks, et ma saaks õppida vastutust endast väiksema, aga kindlasti mitte vähem-intelligentse, olendi eest. Ma tegelt ka tunnen, et mul on temaga mingi kõrgem side ja see on nii-nii eriline. 


Mulle meeldivad küll koerad ka, aga kassid on hoopis teistmoodi - ei ole ju ilmaasjata läbi ajaloo nõidade familiariteks olnud just kassid, eks? Müstilised, intuitiivsed ja empaatilised, seda nad on. 

Kolmandaks olen ma õppinud enda emotsioonidega toime tulema. Tõsi küll, nad ongi tasakaalukamad ja, eee, NORMAALSEMAD, aga siiski - enne täielikku paanikasse minemist suudan ma endalt küsida, mis selle ebameeldiva emotsiooni on põhjustanud ja kuidas ma ennast päriselt aidata saaksin, selle asemel, et endast väljuda ja ärevusel/hirmul/kurbusel üle pea lasta kasvada. Tõsi, mõnikord ei aita miski paremini kui korralik peatäis nuttu. 

Neljandaks, noh, neljandaks olen ma muidugi õppinud enda keha kuulama. Ma olen õppinud sööma, olen õppinud puhkama. Olen õppinud olema laisk ja olen õppinud endale andestama. Ma ei ole kindlasti veel oma söömishäirest paranemise lõpusirgel, aga .. kui ma ärkan, siis mul on kõht tühi (!) ja ma söön (!). Järgmine kuu saab mu paranemise algusest aasta ja eks ma siis kirjutan täpsemalt, kuidas ja mis. Aga niipalju võin ma öelda, et lõpuks, üle pikkade aastate, on mu söömine tõepoolest normaalne. Ma söön nagu normaalne, tavaline inimene. Ja see ei tule enam pooltki nii suure pingutusega nagu varem. 


Regulaarsed söögikorrad, tavalised megalihtsad kodused toidud ja lõpuks ka normaalne, tasakaalukas kaloraaž - tundub nii lihtne, eks? Aga ometi on mul sellesse punkti jõudmiseks kulunud tohutult aega, pisaraid, hirmu, ärevust ... Kui Sul on toiduga terve suhe, siis väärtusta seda. See ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav. 

Ma olen õppinud iseend esikohale seadma. Kui ma varem näiteks väsinuna T-l palusin midagi teha, tabasid mind meeletud süümepiinad.  Ja veel enne seda ei julgenudki ma ta käest midagi küsida. Lasin oma perekonnal end pidevalt manipuleerida selle "oii, miks sa siin KUUNAGII ei käi" jutuga ja selle asemel, et nädalavahetusel puhata ja uueks töönädalaks valmistuda, sõitsin maale, et lasta end maha teha ja tagasiteel nutsin, sest nii vastik oli olla - väsinud, pahane, ja enamikel juhtudel südamepõhjani solvunud. Aga ma ei osanud öelda "ei". Ei tule praegugi see sõna üle mu huulte liiga lihtsalt, aga .. ta tuleb ja see on nii suur asi lihtsalt. 

Ma olen õppinud mõistma. Mitte ainult iseend, ka teisi. Ma olen mõistnud, et peaaegu iga kombetu ja ebaviisaka jobu taga on lugu, mille pärast ta selline on. Samas olen ma õppinud ka seda, et see ei ole vabandus. Et see ei vähenda kuidagi fakti, et ta on selline, noh, jobu, eks. Üks asi, mis on lisandunud minu totaalsete ei-de nimekirja, on paigalseis. Ma tunnen, et see, kui sa ei pinguta inimesena selle nimel, et olla parem ja targem, et sul on ÜKSKÕIK, on andestamatu. Ei, me ei pea nägema metsikut vaeva ja palehigis endaga tööd tegema, ei. Aga kui sa tunned, et oled mingis olukorras näiteks valesti käitunud, siis ära rehma käega, vaid küsi endalt - miks? Ja ära kunagi lõpeta küsimuste küsimist. Ära usu küsimusi küsimata kõike, mida sulle räägitakse. Eriti tänapäeva valeinfoajastul. Ära ole hall mass, MÕTLE. 


Ma loodan, et see vaimne areng, mille ma tänavu läbisin, ei peatu. Et ma jätkan seda uute tasemete avastamist iseendas ja enda ümber. Järgmine aasta loodan ma õppida elama hetkes. Ma olen väga selline veni, vidi, vici inimene, kes ei oska hinnata seda, mis tal parasjagu on ja pidevalt peas oma tulevikku planeerib. Minu jaoks ei ole näiteks töö- ja kooliga seonduvates aspektides kunagi piisav see, mis mul on parasjagu ja mida ma hetkel tean või teen. Ma tahan alati rohkem, paremini .. missest, et kõikides ainetes on tulemus "suurepärane", ma ju saaks ikkagi enda jaoks rohkem õppida. Tahaks öelda endale, et rahu, ainult rahu, selliselt joostes jooksed sa üks hetk kokku. 

Ja ma tahan füüsilise aktiivsusega saada sõbraks. Tahan, et see ei oleks karistus ega viis kaloreid juurde teenida, vaid normaalne elu osa ja heaolu allikas. Kas õnnestub? Eks ma annan aasta pärast teada. 

Kommentaarid

  1. Ma just täna tunnen, et kodus olla ja mitte midagi teha on ka võimalik. Mingi kihk on välja minna ja liikuda, aga samas nagu... miks ma peaks, mul on ka õigus puhata. Seega seda värki tahan minagi õppida. :D

    Ja lausa lust lugeda, millise tee ja asjad sa oled läbi käinud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on see suureks abiks, et mu abikaasa on hullult tšill ja oskab täiega hästi jalgu seinale visata, õpetas siin tänavu mindki. :D Muidu ma tegin ikka nonstop midagigi, et pärast ikka öelda saaks, et voh, kus nüüd sai alles tehtud, haha. :D

      Kustuta
  2. Aitäh sulle, et oled see aasta end meile avanud ja suur rõõm on näha su metsikut arengut! Ootan iga su uut postitust huviga ja loodan, et järgmine aasta tuleb su jaoks vähemalt sama hea ning et sa lõpetamist kunagi ei jäta. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, aitäh sulle armsa kommentaari eest! :) Ilusat uut aastat sulle ka.

      Kustuta
  3. Tere Getter! Esmalt tahan öelda, et sa oled nii äge inimene ja väga inspireeriv. Nii tore on lugeda, kui palju sa oled endaga tööd teinud ja et oled endas rahu leidnud. Ja samal ajal julged jagada ka kõike nö ebaglamuurset selle kõrval ja tagasilööke. See teeb sind minu kui lugeja silmis väga inimlikuks ja annab mulle ka endaga sõbraks saamise osas indu juurde.
    Mida ma veel olen pikalt tahtnud öelda, on see, et ära kunagi alahinda seda, et sinu kõrval on nii tore ja armastav abikaasa. Mitte, et ma arvaks, et sa teda hetkel alahindad, aga ma siiralt usun, et väga suur osa sinu paranemisprotsessi õnnestumisest on tegelikult see fakt, et sa ei ole seda kõike tehes olnud üksi. Tean seda omast käest, kui raske on üksiku naisterahvana mitte kaasa minna nende ebanormaalsete ilustandardite poole püüdlemisega. Mina nimelt olen mõnda aega tagasi väga pikast suhtest välja astunud ja hetkel juba veidi üle aasta üksik. Ja kuna mul siiski on plaan ja soov leida enda kõrvale keegi, keda armastada ja kes mind armastaks, siis on nii paganama raske mitte üritada olla see kõige peenikesem, tervislikum... lõpetada enda piitsutamine. Sest tundub ju, et kõik mehed just seda oma tulevases naises otsivad.
    Mis seal salata, me kõik tunneme end kordades paremini ja turvalisemalt, kui meie kõrval on keegi, kes meid tingimusteta armastab ja toetab. Mul on nii hea meel, et sul selline inimene olemas on ja loodan, et ühel hetkel olen ka ise samas olukorras.

    Edu ja tarkust sulle ka paljudeks paljudeks järgnevateks aastateks!
    Innukas lugeja

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei, Innukas lugeja! :) Aitäh pika ja sisuka kommentaari eest. No worries, mu abikaasake saab minult kogu tänu, mille ta on auga välja teeninud, sest lisaks sellele, et ta oli 90% see põhjus, miks ma üldse paranema hakkasin (olen kirjutanud ka, kuidas meie suhe mu haiguse pärast kannatas) on ta ka 100% see põhjus, miks ma üldse rajal püsin - neid raskeid hetki, mil ma ta õlal olen nutnud, sest ma enam ei jõua-jaksa-taha-saa ja koledaid mõtteid, mis blogisse jõudnud pole, on ikka omajagu. See on tõesti suur õnn, kui kõrval on toetav ja mõistev inimene. Sa tundud nii mõistlik ja tore, küll ka sina oma õnne üks hetk leiad. :)

      Kustuta
  4. Olen eelnevalt juba kommenteerinud üht postitust, aga tunnen, et pean veel jagama oma mõtteid.
    Rõõm oli suur, kui taasavastasin su blogimast.
    Sinu blogi tegi mu silmad lahti toitumise osas. Minu keha tunneb end hästi vot täpselt 53kg juures, täpselt see punkt, kus söön kõike ja mul on hea olla.
    Aga millegi pärst olen surunud end "õigeid"toite süües 48-50kg peale ( kuna olen 165cm, siis need 5kg võivad väga laastavad olla) ja naljakas on see, et puberteedina ei olnud mul vähimatki probleemi, aga just noore naisena käis mingisugune klõps peas...
    Mingi hetk toimus positiivne muutus minus, just käesoleval aastal, mil teadlikult võtsin vastu otsuse, et ma õpin end armastama. Selle otsusega kadusid mu kõrvalt ka inimesed, kes seda ei toetanud.....ühe näitena võin tuua oma tollase peika, kelle suust tulid "kuldsed" sõnad: "naised lähevad alati suhtes paksuks, sinugi per*e hakkab tselluseks muutuma"....lihtsalt vau!
    Aga muutes enda mõttemaailma, sattus minu ellu mu praegu kaaslane, kes armastab mind minu enda pärats - inimesena, kes ma olen, mitte mu tsellu"vaba" tagumikku :D
    Sinu blogist olen saanud palju inspiratsiooni, mõtteselgust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole need 5kg tegelikult laastavad midagi, su kaal on siiski ju vägagi madal, sina näed end lihtsalt kõverpeeglist. :) Minu söömishäire sai tglt ka paljuski alguse mu kunagisest peikast, kes mind pidevalt paksuks sõimas, ka siis, kui mu kaal alla 50 kg oli. Aga ta sai aru, et see on minu nõrk koht ja seda oli kerge rünnata. Mõned inimesed sakivad rohkem kui teised :P

      Kustuta

Postita kommentaar

Sry, inimesed on liiga tihti õelad ja ülbed sead, et ma anonüümseid kommentaare lubada saaks. Minu vaimne tervis ja heaolu on siin siiski #1.

Populaarsed postitused