läheb mul jeee söömisega hästi

 Oeh.

Oeh.

Oehoehoeh.


No kust ma nüüd alustangi?

Oeh.

Vaadake, ma olen negatiivsete ja ebatervete mõtete ja emotsioonide äratundmises täielik kunn. Ma ausalt väärin minimaalselt medalit selle eest, kui tublisti ma enda mõttemaailma vaid 10 kuuga muutnud olen. See on jube äss, tegelt ka. Konkreetselt täiesti ausalt võin öelda, et minu heaolutunne ei sõltu enam absoluutselt mu kehakaalust või -kujust, seega see osa söömishäirest on täielikult tapetud. 

Ma olen varemgi maininud, et buliimia vaimse poolega tegelemine ei ole minu jaoks olnud eriti raske. On olnud mõned natuke keerukamad hetked, aga need on olnud väga lühikesed ja üldiselt on mu suhtumine paranemisesse ja enda muutuvasse kehasse olnud suurepärane.

Aga teate, mis on minu jaoks raske? Söömine. Regulaarse söömisharjumuse kujundamine. Piisav energiatarbimine. Enda püsti ajamine, et süüa teha. Mul on iga päev nii palju neid söömisega seotud ma-ei-taha-ma-ei-viitsi-ma-ei-jaksa-ma-ei-saasid, et halb hakkab. T püüab küll mingit toidumenti mängida ja küsib umbes nagu KOOOGU AEEEEG, et kas mul on ikka kõht täis ja blablabla, aga isegi, kui ei ole, siis ma ütlen, et jaja täiega on, sest.. trummipõrin, eks..

ma ei viitsi süüa.

Mul pole eriti isu.

Ma ei viitsi süüa teha.

Kui midagi maitsvat ei ole, siis parem nälgin.

Kui õhtul on kõht tühi, siis mõtlen, et savi, ei viitsi, niikuinii lähen magama varsti. 

Hommikul ärkan tühja kõhu peale, aga süüa sebima minna ei viitsi. 

T pakub, et teeb mulle midagi, ei, aitäh, ikka ei viitsi. 

Ei viitsi nõusid pesta pärast.

Ei viitsi kööki koristada.

Woltist tellida ei viitsi.

Kui võtangi Wolti lahti, siis miski ei isuta. 

Lihtsalt ei viitsi süüa teha ja isu ei ole üldse. Missest, et kõht võib olla füüsiliselt rämedalt tühi. Vaimselt ei ole üldse nälga. Ei viitsi jamada ka, see võtab nii kaua aega. Ma olen nii palju aastaid oma elus nälga ignoreerinud, et see tuleb minu jaoks täiesti iseeneslikult, see ei ole üldse raske. Regulaarne söömine aga on.

Kui lõpuks annan alla, siis söön kaks viilu paljast saia ja joon vett peale, et lihtsalt nälg läheks üle (ei liialda, see on täitsa tõsi). 

Ühesõnaga, ma ei tea, kui kaua, aga vähemalt kuu aega on mu söömine tegelikult olnud ikka väga vähene ja ebaregulaarne. Tavaliselt sõin esimest korda kella 2 ja 4 vahel päeval ja kaks söögikorda päevas + lisaks puuvilja vms. Õhtusöögi ja järgmise päeva hommikusöögi vahe venis 18-19 tunniseks. 

Ehk tegelikult sõin ma pikka aega täpselt niimoodi nagu söömishäire piiramise faasides, aga mul ei järgnenud binge episoode, nii et ma olin kaloridefitsiidis. Ja see on nii halb.

Lõpuks sai T-l kannatus minuga ninnunännutada otsa ja ta õiendas minuga täiega. Ei sõimanud, sest no.. me pole selline pere.. aga tegi mulle selgeks, et tal on kopp ees ja kui ma sööma ei hakka vabatahtlikult, siis ta sunnib mind sööma enda tehtud ja valitud toite lihtsalt ja siis on mul veel raskem, ehk põhimõtteliselt andis valida, kas ma lähen tagasi oma äratuskellameetodile (mul on 5x päevas äratus, mis tuletab meelde, et süüa on vaja) ja valin ise, mida söön või ta lihtsalt keerab mulle ise mingid asjad kokku ja jälgib, et ma need ära sööks. Täiskasvanud inimesena puiklesin kõigepealt vähemalt tund aega vastu, ütlesin umbes 30 korda, et "MA EI TEE SEDA JU NIMELT", mille peale ta vastas, et ta teab, aga vahet pole, sest tulemus on ju ikka üks ja sama. 

Igatahes sain ma siis lõpuks aru, et jah, tõepoolest, vahet pole, mida ma mõtlen, see, kui ma söön 2 korda päevas ja pidevalt nälga ignoreerin, tegelikult ei ole normaalne.

Täna ma nüüd püüan siis teist päeva järjest uuesti piisavalt süüa ja ma pean ütlema, et väga raske on.

Esiteks on mul tunne, et ma ainult söön või teen süüa. 

Teiseks, mul on nii halb olla. Nii halb. NIIIII halb. 

Soolestik valutab, magu valutab, puhitused, raskustunne, metsik iiveldus. Kõige hirmsam on aga see, et toit ei püsi sees jälle ehk kõht on kogu aeg lahti. Niipea, kui ma söön, on varsti vaja wc-sse minna. :( Ma olin nii õnnelik enne, et oma kõhu korda sain, aga nüüd on jälle need jamad käes. Arvasin, et raskem on möödas ja olin liiga vara elevil, lugesin end liiga vara peaaegu-paranenuks, lasin liiga lõdvaks ja enam ei pingutanud, sest lootsin, et võin hakata intuitiivselt sööma. Aga nojah, ilmselgelt veel ei saa, kaugeltki mitte. Isegi, kui keha ütlebki õigel ajal näljaga, et on aeg süüa, siis ma lihtsalt tuimalt ignon seda tunnet. 

Peale väikeseid söögikordi, nt 1 puding + 3 mandariini, on kõht normaalne. Aga peale põhisöögikordi on peaaegu kohe vaja wc-sse joosta. TMI, ma tean, aga söömishäired ja neist paranemine ongi väga ebaglamuurne ja kole-kole. Kas ma olen teile rääkinud ikka kõigist neist kordadest, kui ma lahtistitega olin üle pannud ja end tööl peaaegu täis lasnud? Ma ei tea, kui palju ma kodukontorit olen teinud, sest mul oli vaja lihtsalt iga 10 min tagant vetsus käia, sest ee .. lahtistid. Peale sellist asja vist võtab jah paranemine vähe kauem kui 10 kuud. Ei saa keskenduda ainult söömishäire vaimsele poolele ja füüsiline unustada, nagu näha. Et eee jah, soovige mulle edu, järgnevad päevad? nädalad? no loodetavasti enam mitte ometigi kuud?? saavad olema minu jaoks ebamugavad ja väljakutsuvad. 

Aga loodetavasti ma õpin sellest ja äkki on ka kellelgi teisel kasu sellest mõttest, et ei tasu liiga vara hõisata ja lõdvaks lasta. Söömise loomulikul viisil normaalseks saamine on ilmselgelt väheke raskem protsess kui esmapilgul tunduda võib .... 

Luna on ka kurb, kui ma ilusti ei söö :( 

........



........



saripostitan Instagramis siin. sinna jõuab hunnik pilte ja asju, mida blogis ei ole 



Populaarsed postitused