elu peale toitumishäiret

 Pole päris mitu aega siia kirjutama sattunud, sest, ma ei tea, kirjutada justkui polegi miskit? Mu igapäevaelu on viimasel ajal niii surmigav lihtsalt, et ma jääks ise oma tegemistest kirjutades magama.

.. Okei, nüüd sain ma aru, et ma iroonilisel kombel just seda enam-vähem teha plaaningi, et ee jah, loodetavasti siiski ei jää magama :D 

.. Okei, nüüd on kaks päeva möödas ja ma kirjutan edasi. Eesmärk on see postitus enne jõule üles saada, vast pole palju endalt palutud. Või siiski?

.. Okei, ma ei saanud eelmine kord rohkem kirjutada, sest Lunal oli JÄLLLLE midagi vaja. Ma vannun, see kass ajab mu varsti hauda, tal on lihtsalt KOGU AEEEG mingid vajadused, mida me täitma peame. "Mjauk, tule plz mängime", "Mjauk, tahan kaissu", "Mjauk, tahan su peal magada" või siis lihtsalt MAUMAUUMJAAAUUUMJJJAAAUUUUUU hüppan muudkui 2+ meetrit kõrge riidekapi otsa, eks sa siis ürita mind peatada! He he he he he! Ehk ma vannun, ma palju muud ei tee kui püüan seda kassititte ohjeldada. Või kaisutan teda. Või mängin temaga. Tal on lihtsalt nagu nonstop mingid ... vajadused, noh. 

Eile ajas ta meid üles enne seitset hommikul ja magama läksime me uuesti kaks öösel, kogu selle vahepeale aja tegelesime Lunaga (no va mingid ta unepausid eks) ja kui me teda magama hakkasime panema peale 19 tunnist pidevat koosolemist (sest ka magades on ta meil a la seljataga vms), siis ta oli ikka veits solvukas. Sest no kuidas nii onju, väga alatud inimesed, preili konservisööja võib teha mida tahab, sealhulgas kell 2-3-4... öösel üle inimeste joosta, nende voodis hiirega mängida, kisada ja mööda kappe ronida. Ja üritada seina pealt pilte maha tõmmata. Ja põrandalambi otsa ronida. Üldse, kesse krt tuleb ütlema, mida üks peen kass teha võib, eksole?


Ei aga tglt ta on meganunnu. Lihtsalt väga aktiivne ja klammerduv. Aga nunnu tho. 

Mhh, no mis ma nüüd jälle sest' kassist pläkutama jäin ... pidin endast kirjutama tegelikult justkui. 



Minu elu on perfektselt igav ja tavaline ja ma ei ole seda eales hinnanud nii kõrgelt nagu praegu. 

Ma loen uudiseid. Ok, sinna vahele saan paar südarit, sest nii sise- kui välispoliitikas toimuv on no ikka üpris ärev...

Ma vaatan sarju ja filme.

Loen raamatuid.

Tegelen kooliasjadega.

Vahel koristan.

Kantseldan titte.

Armastan meest.

Söön.

Olen.

Elan.

Hingan.

Muud miskit. 

Ja see on suurepärane.

Ajju mahub niivõrd palju mõtteid, teate? Varasemalt oli see kõik täidetud vaid toitumise ja kaalumise ja välimusega, ja ma tunnen, et ma jäin nende söömishäire-aastatega, eriti viimase 2-3-4ga, kuidagi maru palju lollimaks. Mulle lihtsalt ei mahtunud muud pähe kui see eelnevalt loetletu, see on kirjeldamatu, kui vähe mul oli huvi ja mahti muust mõelda... Ma püüan nii hästi kui saan selgitada endaga toimunut inimestele, kes ise taolist asja kogenud ei ole, aga ma arvan, et päriselt millestki taolisest aru saada ise seda kogemata on võimatu. 

Mul läheb koolis nii palju paremini kui varem. Ma saan asjadest nii hästi aru. Mul on nii palju huvi. Kõik on nii inspireeriv, nii äge. 
Saadud tagasiside viimase kodutöö eest oli selline:
"Tere Getter,
 
Analüüs on väga hästi tehtud, kommentaarid on kohased ja neid peakski tellijaga arutama.
 
Parim kodutöö siiani.
Lisakompliment: enne sinu töö vaatamist tegin iseseisvalt ERD diagrammi ja meil oli kokkulangevus umbes 90% 
Hinne 5"
Nagu ... KKUUUIII äge?! Kui motiveeriv?! Lihtsalt nii lahe on olla tore ja normaalne inimene, te ei saa aruuuuuuuuu! Või saate?! Kas te hindate ka iga päev seda, et teil ei ole mingeid haigusi ja teie vaimne tervis on piisavalt hea, et teil poleks peas pidevalt mõtet, et te tahate ära surra? kui ei, siis hinnake seda, see on väga väärtuslik.


Kui ma tundun veits hyped, siis ma tegelt üldse pole, mul on kogu aeg nii rõve uimasus ja viitsimatus sees, sest mu unerütm on NII pekkis. Mingi 3 öösel magama, 1-2 päeval üles, 2 tundi valget aega ja ongi jälle pime, muhvigi teha ei viitsi, uimasus kaob ja erksus tekib mingi 9 õhtul alles, õõõh, aidake mind, jumalad. 
Ja no uni tulebki alles max hilja, magamaminek venib veel hilisemaks, sest ma ei taha kassi magamistoast ära viia, ja siis ma saangi magama alles enne varahommikut. Kuradi nõiaring, väga jama. Aga ee, küll ma sellega tegelen, kui lõplikul kopa ette viskab.


Igatahes ma tunnen, et ma olen umbes nii ... 80-90% paranenud, binge-purge tsükleid pole olnud muidugi sada aastat, aga nüüdseks on haige mõtteviis ka enamasti kadunud. Ükski toit ei tekita ärevust ega miskit. Ainus, mis veel ärevust tekitab, on teiste sõnad pluss mõte enda kaalumisest. Uhh, see võtab küll alahuule normaalselt värisema. Üks kõige jubedamaid hetki siiani ongi vist olnud üleüldse see, kui mu ema ütles mulle paar kuud tagasi, et "noh, ega sa ju igavesti SELLISEKS ei jää". Et ee, jah, kardetavasti siiski jään ja mulle tundub see täiesti normaalne? 










Nende piltide kvaliteet on nagu on, hämar oli, aga minu meelest see on täiesti okei naisekeha? Ma ei tea, vb ma olen nüüd hullult härga täis ja näen end ilusamana kui ma tegelt olen, aga ma ausõna eriti ei põe. Mis see pabistamine ikka juurde annab, eks?

Ainus, mis minus vastakaid tundeid tekitab, on venitusarmid. Nagu ... te ei saa aru, kui palju mul neid on. Jalad, käed, rinnad, kõht, puusad, kõikjal on venitusarmid, jalgadel on need pm igal pool, isegi põlvede taga. 


Ja no muidugi ma olen nendega okei ja ei põe eriti, aga ma ei saa tegelt ka aru, kuidas 10 kuu jooksul umbes 10 kg juurdevõtmine NII hullud venitusarmid tekitab, et need lausa KÄTELE tekivad? Ses suhtes et .. ma saan päris palju vanu riideid edasi kanda, see kaalutõus ei ole ju nii hull. Või on ja ma olen jälle naiivne? :D Ma ei tea. T teooria oli see, et mu kehas oli millestki sellisest puudus, mis naha elastsuse tagab ja midagi sinnakanti see põhjus olla võibki ehk, sest mul oli varem nahk kogu aeg hästi kuiv, küüned ja juuksed haprad jms, ehkki ma vitamiine praktiliselt peoga sõin. Nüüd on küll küüned sellised, et lõika või lambapügamiskääridega. :D Tõesti mega tugevad lihtsalt.

Ahh jaa! JUUKSED! Esiteks, ma lõikasin juuksed maha. :P Tubli 20+ sentimeetrit pikkust läks prügikasti.


Enne:

Nüüüd:




Huh, mõnus! Nii värskendav muudatus. 

Teiseks. Mul on lõpuks muude vaimsete häiretega seis nii hea, et mul on jaksu keskenduda oma trihhotillomaaniale. : ) 

Siit alumiselt pildilt on näha, et mul on ülipalju selliseid max 5cm pikki juukseid, sest mul läks vahepeal trihho ikka täiesti käest ära. Nagu .. täiesti.



Tellisin (või noh, lasin seda T-l teha, sest ma ise ei suutnud seda 'Buy' nuppu vajutada, hind oli lihtsalt nii krõbe..) eelmine nädal Habitaware Keen käevõrud, mis on mõeldud BFRB ehk body focused repetitive behaviour-ite ravimiseks / nende tegemise teadlikkuse loomiseks. Näiteks minu trihhotillomaania on 90% selline tegevus, mille üle ma absoluutselt teadlik ei ole, see lihtsalt .. ise juhtub. Vaid 10% juhtudest tunnen ma enne nende tegemist, et mul on tung seda teha .. kätes tekib selline rõve sipelgate jooksmise tunne jms ja no ma lihtsalt TAHAN juukseid kiskuda. 

Need käevõrud aga hakkavad vibreerima, kui ma juukseid näppima hakkan või üleüldse midagi juustega teen - kisun, näpin niisama vms. Ühesõnaga tuletavad meelde, et hei, vaata, kus su käed on. Nüüd olen ma nädal aega juba olnud igatahes täiesti 0 kiskumisega, jee. :)

Okei, mõtlesin veel samas postituses kirjutada sellest, milline mu toitumine nüüd välja näeb, kui ma söön peamiselt intuitiivselt, aga see läheks liiga pikaks, aitab kah. Bai!

........

A ja alzo, ma muutsin oma IG kasutajanime ja tegin kasutaja uuesti lahtiseks, nii et kui tahate nt teada, millal uus postitus tuleb või miskit, siis: siin


Kommentaarid

  1. Eiiii, mida pikem postitus, seda parem. :D Ma eile õhtul nägin, et sa olid postitanud ja siis pidin ennast täiega tagasi hoidma, et mitte lugeda. Tahtsin seda tööl hommikul tassi kohviga teha. :D

    Igatahes tore, et kiisubeebiga nii hästi läheb. Armastan kõiki pilte ja videosid, mis sa Instagrammi ikka vahepeal üles paned. :D Jaaa mina arvan, et see, milline sa välja näed, on ainult sinu enda asi ja ükskõik, mis see siis on, pole kellegi teise kommenteerida.

    Ausalt, ma olen sinu postitustest nii palju inspiratsiooni ja lootust saanud ja ma olen nii paljud oma hirmutoidud lihtsalt ära kaotanud, ise ka imestan. :D Raskeid päevi on ikka, aga samas mõtlen, et see RUUM mis pähe tekib ja tahtmine asju teha ja VIITSIMINE on nii seda kõike jura väärt ja selle nimel on mõtet pingutada.

    Enivei, aa veel - sulle sobivad lühemad juuksed TÄIEGA hästi. :D

    Aga ole tubli ja postita ikka enne jõule veel, isegi kui midagi öelda pole. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle! Ja siis aitäh veelkord! Ja veelkord :D

      See on niiiii tore, et sul mu kirjutistest kasu on, ausalt. :) Süda laulab seda kuuldes lihtsalt!!!!

      Kustuta

Postita kommentaar

Sry, inimesed on liiga tihti õelad ja ülbed sead, et ma anonüümseid kommentaare lubada saaks. Minu vaimne tervis ja heaolu on siin siiski #1.

Populaarsed postitused