Meie kiisupojast, mu juustest, internetisõdalastest ja söömishäirest

 Ilmselt pole väga üllatav, et inimesed tahtsid lugeda meie kassikesest. Vähemalt minu jaoks pole, nii nunnu teine ju, haha. 


Luna on totaalselt meie beebike ja ma võin käsi südamel vanduda, et ta saab kordades rohkem hoolt, armastust ja tähelepanu kui märkimisväärne osa nendest kahejalgsetest lastest, keda inimesed oma vagiinadest välja pressivad. No shade tho, haha, ma oleks ka suht sitt lapsevanem, kes paneks lapsele mingi viieseks saades paunaga kaasa pool pätsi leiba ja veidi vett ja saadaks ta laia maailma avastama ja oma õnne rajama - selle sepp peab olema ikka igaüks ise, eksole. 


Aga Luuuuuunake! Lunake on küll minu südameke. 


pole minu karvane käsi :D


Palusin jätta küsimusi nii kommentaaridesse kui Instagrami ja mõne sain fb-sse ka, nii et ee.. räägime siis tillust. 


Mul on veidi häbi ja paha tunne, et Luna on puhtatõuline tõutunnistusega ja kallis vene sinine, mitte mingi suva krantskass varjupaigast, aga noh, #astmaelu, ei jäänud muud üle kui võtta lühikarvaline kass, kes eritab näärmete kaudu ka vähe allergeene, nt fel d1 valku. See oligi nr 1 alus valiku tegemiseks. 

Vene sinise valisime aga just sp, et tegu on isetekkelise tõuga, kellel on tänu sellele vähe geneetilisi terviseprobleeme ning pikk eluiga, keskmiselt 15-20 aastat, sageli hea hoolega aga pikemgi. 

Heale tervisele lisaks on neil ka suurepärased iseloomuomadused, meie Luna on ka iseloomult tüüpiline vene sinine, lisaks sellele veel hea kasvatuse ka saanud suuuuuuuuuurepäraselt aretajalt!

Meie titeke on teiste kasvataja kiisudega võrreldes veel suht arglik, kojujõudmisest kaissupugemiseni kulus 5 päeva, niisama mängis meiega esimest korda kolmandal päeval.. Mõni teine kiisu aga on pugenud juba kaks tundi peale uute omanikega kohtumist nende kaissu. 


Selleks, et kohanemist lihtsustada, järgisime me kasvataja antud nõuandeid ja lasime tal esialgu olla ainult ühes toas, väga teda ei näppinud (lihtsalt olime ta lähedal aeg-ajalt), ja oligi suht kõik. Feliway difuuserit kasutasime / kasutame siiani ka - ma ei tea öelda, kui palju see aitas, aga no miskit ehk ikka :D? Igatahes see üks ruum korraga-värk olla väga tähtis, nii ta meil esialgu suuresti omaette elutoas hängis. 


Igatahes, Lunts on pärit Lätist Happy Song kasvatusest - Eestis on nende kasse mitusada, meie autos reisis siia ka Luna õde. Eestist leidsin ma vaid ühe vene siniste kasvataja ja temaga mul väga jutt ei sujunud, Happy Songi tädi (:D ta on siuke keskealine kassitädi, noh, hästi tore) jättis palju toredama ja abivalmima mulje + neil oli oma veebileht, kassidest profipildid jms, mitte mingi suva kodunurgas tehtud udukogud. Igatahes, neil oli just sündinud pesakond tittesid ja leppisime kokku, et üks neist saab siis meile. Juulis saime kiisudest esimesed pildid ja tegime oma valiku - valisime pealtnäha kõige tagasihoidlikuma ja arama tite, hea kasvada vaikses lasteta kodus, eksju. Praegu on ta muidu kogu aeg väga hull ja julge ja hulljulge ja kaisumaias, aga samas niipea, kui meil uksekell käib, on kuskil tooli all peidus. :D Nii et selline vaikne kodu sobib talle tõesti hästi. Ah jaa, ettemaksu/ broneerimistasu maksime ka juulis.

Augusti lõpus steriliseeriti kiisu koos ta õekestega ära ja 1.5 nädala pärast - teisel septembril - tõime me ta koju. Nagu aru võis saada, võtsime me selle sõidu ette ise (oleks saanud kindlasti ka muudmoodi)... Sõidu alguspäev tõi T-le mõnusa peavalu, nii et kõik 6h Liepajasse olin roolis mina. Oiiiijaaah :D Muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõit otsa ei saanud lihtsalt. Tegime vahepeal peatuse ka Ikeas ja ostsime koju mõned väiksemad vajalikud asjad, a la lambipirne, peegli, prügikasti jms. A ja lihapalle sõime ka :D Tõeline täiskasvanute kommipood tõesõna, kahju lausa, et meil kodus kõik vajalik mööbel olemas on, enamus Ikeast tellitud, aga kohapeal oli ikka vähe teine mekk. Igatahes ee jah, maakad said suurde poodi, haha. 




Liepajas tegime hotellis väikese une, jalutasime veidi ringi (päris ilus linn muide), käisime söömas ja läksimegi tilludele järgi. 
Kirjeldus sihtkohta saamiseks - sõidate tanklani, siis sõidate 3km edasi bussijaamani, 200m pärast pöörate paremale, siis pöörate vasakule, siis sõidate mäest üles ja pöörate paremale :D ok :D Esimese korraga jõudsime kuidagi õigesse kohta. 

Tagasiteel tegime vist kaks või kolm lühikest peatust, esimesed 4 tundi sõitsin mina ja veits enne Läti piiri andsin rooli üle ja lihtsalt magasin. Mingi 10 olime Tartus, Luna tuli samal õhtul värisedes puurist välja ja isegi sõi, järgmine hommik ärkasin kell 6 ja läksin kooli. Elu. :D


Luntsu teine päev vs mingi .. üleeile? :D



Igatahes on ta paras põrsas-kass, kes ronib mööda seinu ja ajab mänguhiiri muudkui kapi alla, et inimesed neid sealt välja õngitseks. Aga laseb öösiti magada ja puha :D A ja samas vaikselt tahab öösiti meie ukselinki alla vajutada, et uks lahti teha ja magamistuppa tulla, aga jõud ei käi veel üle. Ta on niii lusti, mänguhimu ja hellust täis kass, et pisar tuleb silma. Täielik kaisurull, kes tahab iga hetke veeta oma inimestega. Ükspäev magasin ma õndsat und, kui T läks prügi viima ja isegi selle peale oli Lunal kisa lahti, et oi issand, kuhu tema inimeseloom kadus?! 

Ma olen kassiomanikuna tundnud juba seda peamiselt koerainimeste ninakirtsutamist ja nõmedaid sõnu, kui ma ütlen, et meil on kass. Sest kassid on ju nii ülbed ja lollid ja nõmedad ja hoolimatud, eksole .... 

Konkreetselt on meie tillumeeter maailma kõige armastavam hellik, kes meid pidevalt musutab ja kallistab. Ei sisise, ei hammusta, ei küünista, mitte midagi, ainult kaisub ja poeb külje alla (praegu on mul nt jalad krõnksus ja tekk peal - Luna muidugi tuli ja ronis kohe koopasse, peaaegu terve päeva oleme niimoodi olnud, et ma olen tillukese koobas ja ta vastutasuks soojendab mind :D).

Igatahes, loomad on parimad, enda isiklikud loomabeebid on muidugi maailma tipp. Luna on minu väike kassilapsuke, keda ma muudkui hellitan ja süles kannan ja paitan ja lihtsalt lõpmatult armastan. Aa, ja ta on niiiiiii faking PEHME ka veel! 






Lunts on peamiselt konservisööja, sekka vahel mõni maius või keedukanake, ilma kondita muidugi, lihtsalt väikesteks tükkideks lõigatud. Kõige isukamalt sööb Hill's Science Plani, mis on ainus teraviljasisaldusega konserv, mis me ostame (sest nagu kõik veterinaarid soovitavad, must be good eksole), väga hea on Rosie's Farmi kiisupojakonserv ka, hea koostis, hea hind, kõik tiptop. 

Liivana kasutame me kristalle, kakad koristame kohe, kui tulevad, uut liiva paneme vana peale iga päev ja kogu kasti sisu vahetan ma kord nädalas, mis on küll veits pedantne, aga ok, ma ei saa teisiti. Minu kiisubeebil peab olema kõik kõige paremini, puhas kast, lõputult mänguhiiri ja hiiirrmus palju hellust!






okkkk, räägime nüüd hoopis mu juustest :D 

Suvel ajasin ma pool pead peaaegu kiilaks ja värvisin juuksed roheliseks, eksju.





Mis seal salata, veeega sümpaatne oli, aga ma hakkasin oma mahaaetud juukseid tagasi kasvatama ja no see oli väga biznis in the front, party in the back ja kõige mõistlikum oli juuksed lihtsalt pruuniks värvida. 

Mõtlesin, et no kui raske see ikka on, värvin pruuniga üle ja ongi juuksed pruunid, olx. 



Eee, noh, ei :D I wish :D Nagu näha, siis nad olid lihtsalt tumerohelised erkrohelise asemel.

Niisiis, blondeerisin, värvisin korra, värvisin teise veel ja siis toonisin veel oranžiga ja alles PEALE seda olid mu juuksed normis :D




Juuste tervislikust seisukorrast rääkides on nad täitsa normaalsed, veits kuivad on, aga ei murdu ega lõhene ega miskit, päris normaalne on isegi. 
Aga need väljakasvavad juuksed on küll nagu welpppppppppppppppppppppppppp lihtsalt, ma pean tund aega juukseid sättima enam-vähem enne kui välja lähen, kodus näen lihtsalt välja nagu harilik Norra mägitroll, kui nüüd aus olla. 


Ilma naljata mõtlen iga päev, et peaks ikka kõik kiilaks ajama ja parukat kandma lihtsalt, oleks vist sada korda kergem.



Ja nüüd sellest, millest ma kirjutada tahan. Ja ei taha. Nõmedatest kommentaaridest siin blogis. Ma ei avalda neid kunagi, ma ei vasta neile, ma lihtsalt kustutan nad ära, ei pööra neile tähelepanu ja püüan neid hinge mitte võtta. Aga see ei tähenda, et ma neid ei saa ja see ei ole nõme ja vastik. Teate, enne seda pausi olin ma nendega juba päris harjunud, raputasin lihtsalt uskumatusest pead, lugesin Tle ette ja naersin veits, aga praegu ei jõudnud blogi isegi 24 tundi lahti olla, enne, kui mingi kaabakas otsustas, et tema Väga Tähtis ja Väga Õige Arvamus vajab avaldamist, ja savi, mida teine tunneb, peaasi, et sitasti öelda saaks, onju nii, eksole. 

Mõni kommentaar on siuke, et loed läbi ja mõtled lihtsalt, et okei wtf ja rohkem selle peale ei mõtlegi, a samas mõni nagu kuidagi kaevub sügavamale. Nt ma olen saanud päris mitu konkreetselt sellises stiilis kommentaari, et "SA OLED NII HALE JA RÕVE JA PAKS JA MUL ON SINUST KOPP NIIIII EEES JA SA OLED NIII EBASTABIILNE INIMENE LIHTSALT, MINE TAPA ENNAST ÄRA, HALE VÄÄRAKAS", ja no ei võta ju sellist asja tõsiselt, eks :D Aga samas see kommentaar, mis ma üleeile (?) sain oli küll selline, et samaaegselt tahaks selle inimese putsi saata ja näpud kurku toppida ja ennast räigelt näljutama hakata. 

Ma üldse mitte paha pärast, aga kas kogu selle eating disorderitest välja tulemise puhul ei oleks ka oluline see, et toit, mida enamasti sööd, ei ole ala pool pitsat, fanta, mäkk jms nagu oled varem näidanud? Seda ju teab iga täiskasvanud inimene, et McDonalds on hea ainult tänu neile meeletutele lisa- ja säilitusainetele ja "toit on toit" põhimõte kindlasti ei lasku siin sellele või mõnele suhkrujoogile. Miks neid kahte samastada? Minu arust oleks loogiline, et inimesel jah ongi KÕIGE söömise võimalus ja see tunne et söön mida tahan ongi tegelikult ka vabastav, aga kui hea saab olla tervisele meeletus koguses ammoniaak, maitsetugevdajad, pool klaasi suhkrut. Kas sa ei ole mõelnud enam-vähem lähtuda põhimõttest, et toit OLEKSKI toit, mitte mäkk, pitsa, fantad - pean silmas reaalseid tooraineid mitte poolfabrikaate. Või see pole lihtsalt oluline ja ongi norm päevast päeva sõna otseses mõttes säilitusaineid ja suhkrut kahe suupoolega lasta, sest toit on toit?

Esiteks nagu ... vana hea "mitte üldse paha pärast", "ära võta südamesse", "ei taha olla ebaviisakas, aga..." Kas inimesed muidu reaalselt arvavadki, et need sõnakombinatsioonid vabastavad nad vastutusest emotsioonide ees, mis nende nõmeduste saajatel tekivad? Nagu "ou, sry, ära väga südamesse võta, aga hale puts oled". Võtsid südamesse v? No ma ütlesin ju, et ära võta, mis võtsid siis! Et ee jah, soovitaks normaalseks inimeseks hakata :D 


Teiseks - klge, kas ma päriselt ka olen jätnud mulje, et ma elan mäkist, pitsadest ja suhkrujookidest v? WTF! Ma söön vahepeal ju kebabi ja Olerexi hot-doge ka! Päriselt ka ei ole seda maininud v?

Ok-ok, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma söön kindlasti tervislikumalt ning mitmekesisemalt ja tarbin vähem nt karastusjooke, kummikomme, snäkke jms kui ma seda enda söömishäire tippfaasides tegin. "Võimatu, sa oled ju nüüd naqqqqqqq niii paxxx", amirite, eks. Aga.....
1) mul on kõht kogu aeg normaalsetest asjadest nii täis, et mul ei teki igasuguseid ülesöömishooge ning isusid kõrge kalorsuse ning madala toiteväärtusega toitude ja snäkkide järele
2) mu veresuhkur ja näljahormoonid on stabiilsed, tulemus sama
3) need asjad ei ole enam minu jaoks mingi erilise emotsionaalse laadungiga toidud, mida süüa nt enesehaletsuseks
4) ma olen nüüdseks neist isu nii täis söönud
5) ma ei näljuta enam ennast, ma ei treeni üle, ma ei kasuta lahtisteid jms - ühesõnaga, mul ei teki mega suurt defitsiiti, mida keha binge-hooga tasakaalustada püüab 
6) mul püsib nüüd toit sees ja mu keha ei vabane sellest enam asap, hence kaalutõus 

Kas ma intensiivse paranemise ja ekstreemse nälja perioodil sõin esialgu omajagu palju madala toiteväärtuse ja kõrge kalorsusega sööke? JAAAAAAAAAAAAA!!!! See oli nii hull ja uskumatu mu jaoks, et ma sain süüa KÕIKE, mida ma tahtsin, lihtsalt käisin poes ja muudkui ostsin endale põnevaid küpsiseid, komme, krõpse ja muud põnevat, mida ma lihtsalt täiesti süümepiinadeta nautisin. Siiski ma ENAM-VÄHEM LÄHTUSIN PÕHIMÕTTEST, ET TOIT OLEKSKI TOIT (facepalm facepalm facepalm), seda selles mõttes, et söögikorrad olid mul paigas ja neid ma ei asendanud nt krõpsupakiga või miskit, ka puu- ja juurviljatarbimine on alati olnud au sees, rohkemgi au sees kui enne, sest varem ma ei söönud nt süümepiinadeta kaussi viinamarju (iu suhkur), banaane, luuvilju ... ainult väga madala kalorsusega puuviljad nagu arbuus olid lubatud ja nt tsitruselised korraga max 2 tükki. See suvi ma lihtsalt nii hullult nautisin värsket! Kahepeale kulus meil nädalas vist mingi 10 kilo puuvilju ja marju, tegelt ka :D


Siiski ei ole ekstreemse nälja puhul lihtsalt võimalik elada ainult whole foodidest, sest keha energiavajadus on nii suur lihtsalt, et sa ei jaksa lihtsalt piisavalt süüa, kui küpsiseid jms sekka ei lisa. 

Samuti on tarvis vabaneda emotsionaalsetest seosetest, mis teatud toitudega tekkinud on. 

Lisaks on oluline ka õpetada keha uuesti teatud toite seedima ning kasvatada endale kõhtu mikrofloora, mis tuleb toime KÕIGE seedimisega. Minul nt tekkisid lõpuks meeletud seedeprobleemid haige olles, iga vähegi rasvarikkam asi lihtsalt tuli teisest otsast kohe välja, lõbus. 


Aga sellest kõigest veelgi tähtsam on see, et....


A KEDA KOTIB? A KEDA KOTIB, MIDA MINGI SUVAKAS KUSKILT INTERNETIST SÖÖB? NAGU PÄRISELT - ELA JA LASE TEISTEL KA ELADA. 

Kellelgi ei ole õigus häbistada teist inimest lihtsalt selle pärast, et sinu arvates(!) joob ta liiga palju Fantat. Sest ta on mingi kaks korda maininud, et ta joob Fantat. Sa tähtsustad end kaugelt üle, kui arvad, et sinu arvamus kellegi teise toitumise - või ükskõik, mille muu - osas on niivõrd tähtis, et sa lihtsalt pead selle endast välja saama. Mis siis, et sa eksid. Mis siis, et su arvamus ei ole kaugeltki faktipõhine. See kommentaar on lihtsalt pesuehtne foodshaming ja mitte midagi muud. 

Kõige hullem on see, et see on toiduhäbistamine inimese suhtes, kelle arusaam söömisest on niigi haige ja väärastunud. Mõne aja eest, alles paranemise alguses, oleks selline kommentaar mu päris kindlasti pannud end uuesti näljutama (mis sest, et tõde selles ei peitu) ja blogi sulgema (mis ausaltöeldes oli T soovitus ja tegelt mõistlik ka ju). Igatahes, kallis anonüümne persevest, siin on mu tänane menüü:

Puuviljasalat kohupiimaga
Ahjukana külma kastme, bataadi ja porgandisalatiga
Õun ja juust
Boršisupp ja kaks viilu leiba

Mis ei tähenda, et iga mu päev oleks 100% tervislik, ei peagi olema. Ütleks isegi, et ei tohigi olla. Peale esimest 2-3 nädalat kadus mul praktiliselt igasugune isu nii-öelda rämpstoidu järele peaaegu täielikult, samas energiavajadus oli ikka veel megalt suur, nii et ma ei tea, mitu õhtut lõppes selliselt, et ma reaalselt NUTSIN, sest mul lihtsalt oli nullll isu, kell oli mingi 1, ma tahtsin magada ja mu faking kõht oli nii tühi, et ma mõtlesin, et ma suren ära. Seda ei saa kirjeldada mitte kellelegi, kes sarnast asja ise kogenud ei ole, vääääga sürr :D

A ja muidu, säilitusaine Fantas ja tegelt enamikes toitudes suht on E300/ askorbiinhape/ C-vitamiin, mis esineb antioksüdandina ka looduses, et jah, ära enam igaks-juhuks puuvilju söö, muidu laip jääbki hauas kõdunemata. 


Kui rääkida mu tervisest, siis võib vist täitsa ausalt öelda, et nüüd see lõpuks tuleb tagasi. Suve keskel tundus mulle ükskord, et mul vist hakkab uuesti menstruatsioon, aga see oli petukas - valud olid ainult. Esimene fullllllll blown menses oli mul paari nädala eest. Esimene reaktsioon oli muidugi täiesti meeletu õnn ja eufooria, aga see läks päris ruttu üle, sest niiiiii valus oli??? Ja siis tuli verd ja lima ja nagu iu, kuidas see asi nii rõve on???? Ja iigggaaaa kuu v?????? :D Ei ole ok, noh. Viimati oli mul päris menstruatsioon enam kui 1,5 aastat tagasi, täiesti meelest oli läinud, kui vastik see on. 

Ja kui rääkida sellistest asjadest nagu kolesterool, D vitamiini tase veres, vererõhk, veresuhkur, rauavarud, hemoglobiin, siis need on ka kõik paremuse poole läinud. Jep, söön rohkem, kaalun rohkem - kolesterool ei ole enam liiga kõrge ja vererõhk on ka madalam kui enne. See, muide, on täiesti tavaline, et söömishäiretega kolesterool läheb paigast ja tõuseb liiga kõrgeks, lisaks muule sajale hädale.

Et ee, jah. Luna tervitab ja soovitab kõigil olla normaalne inimene. Anonüümselt enam kommenteerida ei saa, sest noh, inimesed, eks. 








Krt, üks ving veel - appi, Tartus ei võta reaalselt ükski ortodont uusi patsiente ja mul on uuesti brekse vaja???? WTF?????







2 kommentaari:

  1. Nii nautisin seda postitust, vahest tahaks isegi kõigile jalaga tagumikku anda ja öelda, et no tra, mis see teie asi on, mida ma enda ja enda kehaga teen! Lisaks tahtsin öelda, et sa ikka oskad Lunast nii armsalt kirjutada ja tore teada, kuidas teil tema harjutamine uue koduga läks. Ta on jubearmas kassilaps! (Ja tekitab mulle meeletut tahtmist teist kassi veel võtta...)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) ma saan täpselt sellest tundest aru! Muidu ma olen nagu päris malbe inimene, aga no... Mis sa torgid, krt :D ja Luna on nii armas jah, et ma vahel mõtlen, et oleks pidanud ikka kaks võtma, aga siis vahel paneb ta nii hullu, et üks tundub ka palju :D

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...