Kus kadusid, Getter?

 Teate. Ma väsisin ära. 


Nagu, kõigest. 


Mitte mingis masendavas mõttes, ei. Seda mitte. Lihtsalt "laske mul paluuuuuun ainult magada ja ärge mind näppima tulge" mõttes. 


Et siis jah. Voodisse kadusin.


Konkreetselt olen viimase kolme kuu jooksul alla kümne korra korterist väljunud ja sedagi suure hädaga. Lihtsalt nagu ...... niiiiii väsinud on olla, noh. Ma tegelt panin blogi kinni esialgu mõttega see korraks sulgeda, ilusaks teha ja siis uuesti avada paari päeva pärast, aga ee .. jõudsin ainult esimese sammu läbi teha. 


Mis selle 1.5 kuuga siis muutunud on kah?


Noh, mul on nüüd kassititt! Täitsa meie jagu. Väike Lunake. Meie beebike. Seda teab muidugi igaüks, kes mind IG-s jälgib.








Jõle kaunis teine. Ja armas ja tark. Imearmsa iseloomuga hellake. Täielik kaisu- ja sülekass. Samas ka pisike hulluke. Meie nunnufer.

Mina olen nüüd taas igavate pruunide juustega. Paksem kui iial ennem. Õnnelikum kah, vist. Sügis siiski, eksju, veidi melanhoolsust hinges on lubatud ka uue elukaaslase olemasolul, kes hinge oma rohesilmade sügava pilguga täidab. 









Suurema osa oma rahast olen ma pannud riiete alla ning mul on nüüd lõpuks oma kehatüübile vastav garderoob, mis koosneb riidesuurustest, millest ma kunagi õudusunesid nägin. Naljakas ja irooniline on see eluke, eks. Naljakas ja irooniline. 






Et jah, söönud ja kosunud olen, nagu mõni keskaja printsess muiste. Vahepeal muudkui musutad kassi, siis kaisutad meest, mis nii viga elada, eks. 

Tegelt on ikka viga küll. Selline tunne, et maailm vuhiseb linnutiivul mööda ja mina jään lihtsalt halastamatult maha. Ülikoolis hakkan asjadega õnneks vaikselt reele jõudma, homme-ülehomme on veel mõned tööd esitada, siis veidi iseseisvalt õppida ja olekski nagu enam-vähem samal järjel teistega. Esmakordselt tunnen, et ülikoolis siiski VÕIB targaks saada, niivõrd sisukad ja põnevad ained on peaaegu kõik, üksjagu keerulised ka samas. 


Vahepeal küll mõtlesin akadeemilise võtta, aga no krt .. ei taha. Niigi on mul see "issand jumal ma võiks juba magistrit lõpetada ja ikkkka teen bakat" mõtlemine, nii et eh, ei .. ei ole aega sant olla. Muidu vuhiseb see maailm ikka väga mööda, noh. Teised muudkui abielluvad ja saavad lapsi ja kraade kraadi otsas ja teevad põnevaid asju ja õpivad uusi keeli ja loovad uusi suhteid ja ammutavad põnevaid ideid ja teadmisi ja muudkui arenevad ja teevad ja on .... ja siis olen mina, kelle jaoks on saavutus see, kui ta ei unusta süüa. Lihtsalt .. ei püsi meeles see värk, ma ei tea. Raske on ikka veel, ehkki kergem kui kunagi enne. Peaks sööma, tegelikult. Kaks võileiba ja pool pitsat pole suurem asi päevane söök. Ok, viis viinamarja ja Fanta oli ka. 

Vaimne tervis on muidu tegelt päris hea, kaunist ülemaailmset vaimse tervise päeva teilegi. Preili LuntsNunts aitab hiiirrrmsasti kaasa, muudkui hõõrub ennast vastu jalgu ja nõuab sülle ja poeb teki alla ja teeb mususid ja kaisusid. Imearmas. Imekallis. Imehea. 

A muidu, ehkki ma ei ole end kaalunud endiselt, siis kõikide muude muudatuste põhjal võib loogiliselt järeldada, et oma täiskasvanuea jooksul olen ma oma kehakaalu kahekordistanud. Oh, maailm. Küll on kummaline, et toona pidasin ma end tohutuks põrsaks ja tundsin tohutut soovi langetada kaalu, nüüd tunnen end aga nagu kreeka jumalanna, kelle õnn ja heaolu vormist sugugi ei olene. 





Ma ei tea, millal ma järgmine kord postitan, aga mitte kahe kuu pärast. Millest te muidu kuulda tahaksite?


1 kommentaar:

  1. Hurraa, sa oled tagasi! Ja koos kassiga! Mul on varsti kolimine ees ja eelmisel korral kass sai sellest megastressi, kas te kuidagi eriliselt harjutasite teda koduga või kuidas see käis?

    VastaKustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...