Ekstreemne nälg. Kaalutõus. Muutused identiteedis.

 Kohe selle postituse algusesse panen ma kirja, et kaalutõus ei ole maailmalõpp!!! Kaal on lihtsalt kaal ja noh, enam-vähem savi, eks. Ma tunnen, et see ohverdus on kõike head väärt, mis ma saavutanud olen.


Enne veel, kui ma asja kallale asun, loetlen ma paar fakti:

  • Mu keha on tervem kui varem.
  • Mul on sada korda rohkem jaksu.
  • Mu vereanalüüside tulemused on palju paremad.
  • Mu kolesterool on madalam.
  • Mu vererõhk on madalam.
  • Terve organism võib näha välja väga erinev ja minu terve on praegu päris priske. Nii lihtsalt on.

Igatahes. Kui ma alustasin oma teekonda, siis ma arvasin, et ma võtan kaalus juurde ainult natuke või ei võta üldse. Ok, tegelt ma lootsin, et ma võtan kaalus kohe alla ...

Kunagi mais kirjutasin ma siia blogisse postituse selle kohta, kuidas söömishäirest paranemine on pm lust ja lillepidu ja ma ei ole peaaegu üldse juurde võtnud: https://www.getter.eu/2020/05/kuidas-on-mu-keha-muutunud.html

Mõtlesin, et noh, ma ju mingi 3-4 kuud juba paranenud, vaevalt, et miski enam muutub, eksole. 

Ha. Ha. Ha.


Reaalselt juhtus nii, et mind tabas varsti peale selle postituse kirjutamist meeletu täitmatu nälg. Ekstreemne nälg.

Ma konkreetselt ainult sõin ja magasin. 

Ma ei söönud kunagi üle. Ma ei söönud kunagi midagi, mille järele mul isu polnud. See ei olnud emotsionaalne nälg, see oli täiesti tavaline füüsiline nälg, mis oli lihtsalt niiiiiii suur. Korraks sai kõht täis ja kohe varsti oli nälg uuesti platsis. Selline oli mu eluke maist septembrini või isegi oktoobrini ja ma kahetsen juba, et varem seda juttu kirja ei pannud.

Ma ei söönud oma ekstreemse nälja faasis tõesõna ainult kooke ja burkse, ehkki vahel neid ka. 

Põhiliselt sõin ma SÜSIVESIKUID! AAAA, see oli niiiiii hull, kui rämedalt ma süsivesikuid tahtsin. Mul oli näiteks spagetifaas. Kõlab täpselt nii nagu asi oli: ma elasin kuskil kolm nädalat peamiselt spagettidest. Ei sobinud näiteks farfalled või fusillid või midagi, mul oli vaja just spagette. Ärkasin ja ainus mõte oli: spagette, nüüd ja kohe. Sõin neid lihtsalt natukese või, soola ja riivjuustuga. Siis tuli lõuna, jälle spagetid. Õhtu, spagetid. Vahepeale hunnikutes puuvilju ja marju ja jäätist.



Siis mul oli saiafaas. Mul oli kogu aeg mingi saiaviil käes. Vahet pole, millisel kujul sai oli, kas oli midagi peal või mitte, peaasi, et saia sai.

Millalgi oli mul riisifaas. Ja piimahelbefaas. Mu keha vajas lihtsalt lõputult süsivesikuid.




Süsivesikuid ja und. Ma ei mäleta suvest eriti midagi, sest ma magasin 12-18 tundi päevas. 

Seda tunnet ja olukorda on nii raske kirjeldada inimestele, kes midagi sarnast ei ole ise kogenud. Lihtsalt kujuta ette, et sa oled olnud nädal aega järjest söömata ja sul on kõht väga tühi.

Aint et tegelt sõid sa just 15 minutit tagasi ära terve prae, aga su keha on nagu "andke veeeeeeeeeel".

Tegelt, ka mitte söömishäirega/ häirest taastuvad inimesed võivad sarnast asja kogeda, just naised. Tead seda täitmatut tunnet enne menstruatsiooni? Mhmh, üsna täpselt see.

Igatahes läksin ma seda teed, et järgisin Minnie Maud meetodit ehk sõin nii palju, kui mul isu oli, aga mitte vähem kui 2500kcal.. Üldiselt ikka palju rohkem. :D 

Seni oli kõik tore, kuni ma söömist, uute toitude avastamist jms nautisin. Aga ausalt, lõpuks sai mul vaimne isu, või tegelt üleüldse, isu lihtsalt täiesti täis, aga nälg ei kadunud seejuures kuskile. Ma ei tea, kui mitu korda ma nutsin, sest ma lihtsalt ei tahtnud süüa, toit ei läinud lõpuks enam alla, aga ometigi oli nälg ikka veel nii suur. Eriti tüütu oli see, kui ma sättisin magma, olin juba hambad pesnud, ennast pesnud, melatoniini võtnud, tropid kõrva pannud.... Ja siis järsku: nälg. A midagi süüa ei taha, ok, vb veidi jogurtit pressiks sisse. A nälg on nii suur, et sööks ära terve prae. Seda frustratsiooni on võimatu sõnadesse panna. Keegi, kes seda kogenud pole, lihtsalt ei saa aru. Isegi mu äärmiselt mõistev ja armastav kaasa oli nagu - no kui sa ploome suudad süüa, siis suudad ju vast veidi liha ka? Nagu mkmkmkmk EIIIIIIIIII, issver, jeesus, jäta mind rahule oma imelike söökidega juba!!!! "Aga äkki teeme võileiba?" - "TEAD, SÖÖ ISE OMA VÕILEIBA". "Aga mida sa siis süüa tahad?" - "PLOOME TAHAN SÜÜA, ISSANT" - "Aga siis sa ärkad kell 3 öösel üles nälja pärast...." - "ÕÕÕ TEAD MINE METSA JA KASVA SUUREKS JUMAL AVITA". See faas oli see, kus ma olin äärmiselt õnnelik, et me oleme suhtes, kus me saame üksteisele öelda "persevest", ilma, et keegi solvuks. Sest seda frustratsiooni kogunes lihtsalt nii palju. Mina ei suutnud süüa, T nägi ränka vaeva, et mind sööma sundida ja ilmselgelt oli sellest kõigest sama väsinud nagu mina. Söömise ümber elu keerleski. 

Teate, söömishäirest paranemine on tõesti täiskohaga töö. Ja ma olen nii õnnelik, et minu paranemine sattus täpselt koroonapandeemiaga samale ajale, sest mul oli kõigepealt koduülikool ja siis suvepuhkus, T on siiani kodukontorist töötamas ja sai kogu aja mulle toeks olla. 

Ma kaalusin võtta selleks aastaks akadeemilise, aga otsustasin ikka kogu oma jõu kokku korjata ja kooliga jätkata. Ja mul on selle üle tohutult hea meel, sest enam ei võta söömishäire ega söömishäirest paranemine enda alla kogu mu elu, vaid sinna mahub hulganisti PHPd, Javascripti, JSONi, jQueryt, AJAXit, Bootstrapi, Vue.js-i, T-SQLi, UX/UI disaini ja muid ägedaid asju. Ja siis akadeemilist kirjutamist. Mis on NIII IGAV! Suremaha noh. 

Aga igatahes tunnen ma suurt rõõmu selle üle, et elu vaikselt normaliseerub ning ma olen taas enam-vähem funktsioneeriva inimese moodi. 

Lahe on see, et viimase sessi ajal ma tundsin, et mul on nagu ... energiat elada ja olla. Mäletan, kui hullult mind kool eelmine aasta samal ajal väsitas, kui ma veel haige olin, ja see vahe on tõesti nagu öö ja päev. Mõelge ise .. Ärkasin kell 6 hommikul, läksin rongiga Tallinna, pikk koolipäev, tagasi jõudsin rongiga kell 8 või 11 õhtul. Hommikuks sõin väikese jogurti vms, lõunaks nt tatart köögiviljadega, vahepala proteiinibatoon ja siis sõin alles kodus õhtul mingit tavalist toitu, mille ma ette olin teinud, suppi või kana ja köögivilju orsmth. Mul läks suht tihti pilt ees mustaks, aga ma arvasin, et see on lihtsalt väsimusest. Oijah, Getterike.. 

Nüüd ma jaksan keskenduda ja asju teha ja koju jõudes on veel energiat ülegi, et süüa teha, koristada veits vms, kassiga mängida ja lihtsalt olla. Ma oleks nagu uus inimene, tõesõna. 

Ilmselt ei tule üllatusena fakt, et kogu see värk muutis mu keha ka muus mõttes kui selles, et ma tunnen end paremini ja organism paraneb ja bla-bla.

Ehk siis: kaalutõus. 

Lisaks uuele pekivooderdusele olin ma suvel esiteks vett toooohutult täis ja teiseks oli mu kõht mega punnis ja paistes kogu aeg, sest soolestiku mikrofloora polnud veel toidu seedimisega kohanenud. 



Nagu ... Selline. Ma olin mitu kuud lihtsalt SELLINE. 

Mu selle suve nr1 outfit oli see kleit:


Nüüd ma mõtlen, et oleks võinud tegelikult kanda ka muid riideid kui maailma lohvakaim kleit, sest vaevalt, et keegi oleks mõelnud, et ma lihtsalt kummaliselt paks olen. Pigem lihtsalt rase. :D
Lisaks sellele maksimaalselt punnis kõhule vaevas mind veepeetus. Nagu, mitte mingi väike veepeetus, oh ei. Mu jalad olid nii paistes, et ühedki mu jalatsid ei mahtunud enam mulle jalga. Baleriinad, saapad, ketsid ... KÕIK oli mingi suurus või kaks väike. Mis ma siis tegin, küsite te? Kodus istusin :D
Ma püüdsin käia väljas nii vähe kui saab, sest IGA sammu peale voolab mul siiamaani lihtsalt räme kogus higi. Või no, see ei ole tegelt higi, see on puhas vesi. Ma tean, sest ma maitsesin :D:D, ok, ma norm inimene tegelt. Eile viisin prügi välja - kolmandalt alla, kolmandale üles ... jaaa selle tulemusena pidin ma pesus käima :) Nii et jah, riiete valik on väga tore tegevus siiani. 

Aga selle veepeetuse tipphetkel ma arvasin, et ma olen lihtsalt niisama päris kaalu juurde võtnud, nii et kui mu retuusid mulle enam jalga ei läinud, siis ma tellisin endale mitu paari suuremaid retuuse ja pükse. Ainult, et kuu aega hiljem mõista, et tegu oli ekstreemse veepeetusega ja nüüd on vanad püksid parajad ja uued suured :D Et ee jah, põnev on see eluke, põnev. 

Mitu kuud punnkõhtu sai läbi, aga jättis mu kõhule armikesed. 




Lihtsalt FYI, ma ei häbene neid üldse, ma olen nende üle uhke. :) See näitab, et ma sain enda haigusest võitu. Mis on imeline. Sest ma isegi ei teadvustanud, et ma haige olin. 
Enda meelest näen ma praegu üsna okei välja, ok, püss tegelt. Enesekindel ja eneseteadlik ja õnnelik ja puha. Pilte mul väga pole, ainult palju selliseid:
Aga ee, mu megapuhas peegel ja kitn:


Ma ns:

Ikka ma ns:




Ma ja mu uued prillid (peale Luna siiakolimist on ilmnenud vajadus tagavarapaari järele ... üks päev me nt kaisutasime rahulikult, mul olid prillid eest võetud ja enda kõrvale pandud.. ja siis meeegaa järsku tõusis ja püsti, võttis mu prillid hambusse ja pani jooksu :D :D :D)

Üldiselt jah, soovitan kõigile söömishäiretega inimestele paranemist soojalt, ennast hästi tunda on nagu 10/10 fiiling. 

Kui nüüd identiteedist rääkida, siis.. mulle meeldibki olla selline suurem ja kurvikam. Ma ei oska seda jällegi väga hästi selgitada, aga ma tunnen, et see kuidagi sobib mulle! Et see teeb mu omapärasemaks ja annab mulle enesekindlust juurde. Muidu ma olin selline 155cm pikk ja väike könn, kes ebakindlalt pidevalt kulm kortsus ja selg küürus ringi käis, aga nüüd ma olen nagu - mhmhmh ma olen jumst hot ja äge ja naljakas ja tark kah veel! Ja mul sitaks pohhui, kui keegi teisiti arvab, nagu suht kahju, et sa oled nii hale, et enesekindel inimene sinus ebakindlust tekitab. 8)

Kõik mu venitusarmid ja lõikearmid ja hingearmid ja muud armid on märgid sellest pasast, millest ma oma elus läbi olen tulnud ja nagu iga terapeut, psühhiaater ja muiduinimene, kes mu lugu teab, on öelnud: ma olen nagu RÄMEDALT tugev! Nii et ee jah, söö sitta, heiter. 

Kogu see söömishäirest paranemise lugu on pannud mind megasügavalt endasse vaatama ja ma ausalt tunnen ennast nagu mingi friiking tšempion, sest MA VÕITSIN JA MU HAIGUS KAOTAS, varsti olen ma seda rasket võitlust pidanud aasta aega ja mu tulevik ei ole never nii helge tundunud, sest nagu ma olengi äge ja tark ja pingutan endal vere ninast välja, et minul, kitnil ja mu musul oleks tulevikus kõik veel paremini kui praegu, missest, et eile õhtul enne tuttuminekut ütlesin ma T-le, et "tead, ma armastan seda, millised inimesed me oleme. Ja seda, millist elu me elame", sest me oleme pööraselt vahvad inimesed ja tublid ja nagu lihtsalt mul on nii hea meel, et mu armastaval abikaasal on lõpuks tore ja seksikas naine, mitte mingi vinguv eit, kes muust ei räägi kui oma kaalust ja söögist ja on liiga ebakindel, et peal olla. He's fucking worth ittttttttt, ok

Kommentaarid

Populaarsed postitused