mmmmm, zügiiiiiiiiiz

Teate, naljakas lugu, ma olen kogu elu olnud paadunud sügise-foob, sel aastal avastasin aga, et see on hoopis megamõnus aastaaeg. Lihtsalt nagu, nii ongi, kogu aeg on MEGA MÕNUS. 

Käid poes - vaikselt ilmuvad müügile punase-kuldse kirjud jõulukaunistused ja -kruusid, mandariinidel on juba täitsa hea mekk ja müüakse õhukesi piparkooke - mmmmõnus.

Sõidad autoga pimedal tänaval, valgust annavad aint foorid, tänavavalgustid ja vastutulevate autode tuled, Metallica "One" käib vaikselt kõlarites, 24 kraadi sooja puhub konditsioneerist, väljas on külm ja vihmane, aga sul on hea soe - mmmmõnus.

Jõuad koju, jalad pükste sees on veidi külmad, käed ka - pesed käed sooja veega, võtad püksid jalast, võtad kiisu kaissu ja poed temaga diivanile pleedi alla kaisutama - mmmmõnus.


Tuulutad karge sügisõhuga, millel on tugev puuküttelõhn, törts liiga kaua tuba ja lähed kontide soojendamiseks kuuma vanni. Võtad läpaka kaasa ja paned selle pesumasina peale, et soojenedes saaksid veidi lemmikseriaali vaadata - mmmmõnus. 


Kõht läheb tühjaks ja mõtled, et teeks mõnusat verivorsti ja praekapsaga jõulupraadi - mmmmõnus.

Sööd kõhu täis, võtad kassi voodisse kaasa, poed temaga teki alla ja loed sumeda kuldkollase põrandalambi valguses siidiste ja puhaste linade vahel raamatut - mmmmõnus. 


Hommikul ärgates on tuba veidi jahe ja enda soojendamiseks teed suure tassitäie teed mee ja piimaga - mmmmõnus.

Mõtled, et ei viitsi ise õhtusööki teha, selle asemel Woltid endale küpsetatud sushit, ootamise ajal sorteerid riidekappi, tõstad ette kõik pehmed-soojad sügiskampsikud ja ühe neist, ikka selle kõige pehmema, tõmbad endale kohe selga - mmmmõnus. 

Väljas on pime ja vihmane, ehk isegi veidi kõle, kuller toob sulle ukse taha kauaoodatud sushi, paned hea sarja käima, võtad ühe roosilimonaadi kõrvale ja lihtsalt naudid, iga mõne hetke tagant nuuskivat kassi õrnalt eemale hoides - mmmmõnus. 


Lihtsalt nii mõnus on. Kui hinges on soe, siis pole tähtis, kas väljas on 25, 5 või -25 kraadi. Sinul on ikka mõnus ja hea. Tuled pimedal ja jahedal sügisõhtul koju, keerad ukse lukust lahti ja sind ootab soe ja valgusküllane kodu ja mees, kellel on imearmas, soe ja pehme kassititt süles. Lihtsalt nii mõnus.


Kogu aeg on selline pehme ja soe tunne. Turvaline. Hoitud. Hubane. Lihtsalt mega hea. 

Õrnalt liigagi mõnus on ehk, sest niimõnedki kohustused tahavad muudkui edasi lükkuda ja veidi ununedagi, sest mõnulemise kõrvalt ei kipu aega üle jääma. 

Aga las need kohustused olla. Homme tegelen. Täna -- mõnulen. 

Ekstreemne nälg. Kaalutõus. Muutused identiteedis.

 Kohe selle postituse algusesse panen ma kirja, et kaalutõus ei ole maailmalõpp!!! Kaal on lihtsalt kaal ja noh, enam-vähem savi, eks. Ma tunnen, et see ohverdus on kõike head väärt, mis ma saavutanud olen.


Enne veel, kui ma asja kallale asun, loetlen ma paar fakti:

  • Mu keha on tervem kui varem.
  • Mul on sada korda rohkem jaksu.
  • Mu vereanalüüside tulemused on palju paremad.
  • Mu kolesterool on madalam.
  • Mu vererõhk on madalam.
  • Terve organism võib näha välja väga erinev ja minu terve on praegu päris priske. Nii lihtsalt on.

Igatahes. Kui ma alustasin oma teekonda, siis ma arvasin, et ma võtan kaalus juurde ainult natuke või ei võta üldse. Ok, tegelt ma lootsin, et ma võtan kaalus kohe alla ...

Kunagi mais kirjutasin ma siia blogisse postituse selle kohta, kuidas söömishäirest paranemine on pm lust ja lillepidu ja ma ei ole peaaegu üldse juurde võtnud: https://www.getter.eu/2020/05/kuidas-on-mu-keha-muutunud.html

Mõtlesin, et noh, ma ju mingi 3-4 kuud juba paranenud, vaevalt, et miski enam muutub, eksole. 

Ha. Ha. Ha.


Reaalselt juhtus nii, et mind tabas varsti peale selle postituse kirjutamist meeletu täitmatu nälg. Ekstreemne nälg.

Ma konkreetselt ainult sõin ja magasin. 

Ma ei söönud kunagi üle. Ma ei söönud kunagi midagi, mille järele mul isu polnud. See ei olnud emotsionaalne nälg, see oli täiesti tavaline füüsiline nälg, mis oli lihtsalt niiiiiii suur. Korraks sai kõht täis ja kohe varsti oli nälg uuesti platsis. Selline oli mu eluke maist septembrini või isegi oktoobrini ja ma kahetsen juba, et varem seda juttu kirja ei pannud.

Ma ei söönud oma ekstreemse nälja faasis tõesõna ainult kooke ja burkse, ehkki vahel neid ka. 

Põhiliselt sõin ma SÜSIVESIKUID! AAAA, see oli niiiiii hull, kui rämedalt ma süsivesikuid tahtsin. Mul oli näiteks spagetifaas. Kõlab täpselt nii nagu asi oli: ma elasin kuskil kolm nädalat peamiselt spagettidest. Ei sobinud näiteks farfalled või fusillid või midagi, mul oli vaja just spagette. Ärkasin ja ainus mõte oli: spagette, nüüd ja kohe. Sõin neid lihtsalt natukese või, soola ja riivjuustuga. Siis tuli lõuna, jälle spagetid. Õhtu, spagetid. Vahepeale hunnikutes puuvilju ja marju ja jäätist.



Siis mul oli saiafaas. Mul oli kogu aeg mingi saiaviil käes. Vahet pole, millisel kujul sai oli, kas oli midagi peal või mitte, peaasi, et saia sai.

Millalgi oli mul riisifaas. Ja piimahelbefaas. Mu keha vajas lihtsalt lõputult süsivesikuid.




Süsivesikuid ja und. Ma ei mäleta suvest eriti midagi, sest ma magasin 12-18 tundi päevas. 

Seda tunnet ja olukorda on nii raske kirjeldada inimestele, kes midagi sarnast ei ole ise kogenud. Lihtsalt kujuta ette, et sa oled olnud nädal aega järjest söömata ja sul on kõht väga tühi.

Aint et tegelt sõid sa just 15 minutit tagasi ära terve prae, aga su keha on nagu "andke veeeeeeeeeel".

Tegelt, ka mitte söömishäirega/ häirest taastuvad inimesed võivad sarnast asja kogeda, just naised. Tead seda täitmatut tunnet enne menstruatsiooni? Mhmh, üsna täpselt see.

Igatahes läksin ma seda teed, et järgisin Minnie Maud meetodit ehk sõin nii palju, kui mul isu oli, aga mitte vähem kui 2500kcal.. Üldiselt ikka palju rohkem. :D 

Seni oli kõik tore, kuni ma söömist, uute toitude avastamist jms nautisin. Aga ausalt, lõpuks sai mul vaimne isu, või tegelt üleüldse, isu lihtsalt täiesti täis, aga nälg ei kadunud seejuures kuskile. Ma ei tea, kui mitu korda ma nutsin, sest ma lihtsalt ei tahtnud süüa, toit ei läinud lõpuks enam alla, aga ometigi oli nälg ikka veel nii suur. Eriti tüütu oli see, kui ma sättisin magma, olin juba hambad pesnud, ennast pesnud, melatoniini võtnud, tropid kõrva pannud.... Ja siis järsku: nälg. A midagi süüa ei taha, ok, vb veidi jogurtit pressiks sisse. A nälg on nii suur, et sööks ära terve prae. Seda frustratsiooni on võimatu sõnadesse panna. Keegi, kes seda kogenud pole, lihtsalt ei saa aru. Isegi mu äärmiselt mõistev ja armastav kaasa oli nagu - no kui sa ploome suudad süüa, siis suudad ju vast veidi liha ka? Nagu mkmkmkmk EIIIIIIIIII, issver, jeesus, jäta mind rahule oma imelike söökidega juba!!!! "Aga äkki teeme võileiba?" - "TEAD, SÖÖ ISE OMA VÕILEIBA". "Aga mida sa siis süüa tahad?" - "PLOOME TAHAN SÜÜA, ISSANT" - "Aga siis sa ärkad kell 3 öösel üles nälja pärast...." - "ÕÕÕ TEAD MINE METSA JA KASVA SUUREKS JUMAL AVITA". See faas oli see, kus ma olin äärmiselt õnnelik, et me oleme suhtes, kus me saame üksteisele öelda "persevest", ilma, et keegi solvuks. Sest seda frustratsiooni kogunes lihtsalt nii palju. Mina ei suutnud süüa, T nägi ränka vaeva, et mind sööma sundida ja ilmselgelt oli sellest kõigest sama väsinud nagu mina. Söömise ümber elu keerleski. 

Teate, söömishäirest paranemine on tõesti täiskohaga töö. Ja ma olen nii õnnelik, et minu paranemine sattus täpselt koroonapandeemiaga samale ajale, sest mul oli kõigepealt koduülikool ja siis suvepuhkus, T on siiani kodukontorist töötamas ja sai kogu aja mulle toeks olla. 

Ma kaalusin võtta selleks aastaks akadeemilise, aga otsustasin ikka kogu oma jõu kokku korjata ja kooliga jätkata. Ja mul on selle üle tohutult hea meel, sest enam ei võta söömishäire ega söömishäirest paranemine enda alla kogu mu elu, vaid sinna mahub hulganisti PHPd, Javascripti, JSONi, jQueryt, AJAXit, Bootstrapi, Vue.js-i, T-SQLi, UX/UI disaini ja muid ägedaid asju. Ja siis akadeemilist kirjutamist. Mis on NIII IGAV! Suremaha noh. 

Aga igatahes tunnen ma suurt rõõmu selle üle, et elu vaikselt normaliseerub ning ma olen taas enam-vähem funktsioneeriva inimese moodi. 

Lahe on see, et viimase sessi ajal ma tundsin, et mul on nagu ... energiat elada ja olla. Mäletan, kui hullult mind kool eelmine aasta samal ajal väsitas, kui ma veel haige olin, ja see vahe on tõesti nagu öö ja päev. Mõelge ise .. Ärkasin kell 6 hommikul, läksin rongiga Tallinna, pikk koolipäev, tagasi jõudsin rongiga kell 8 või 11 õhtul. Hommikuks sõin väikese jogurti vms, lõunaks nt tatart köögiviljadega, vahepala proteiinibatoon ja siis sõin alles kodus õhtul mingit tavalist toitu, mille ma ette olin teinud, suppi või kana ja köögivilju orsmth. Mul läks suht tihti pilt ees mustaks, aga ma arvasin, et see on lihtsalt väsimusest. Oijah, Getterike.. 

Nüüd ma jaksan keskenduda ja asju teha ja koju jõudes on veel energiat ülegi, et süüa teha, koristada veits vms, kassiga mängida ja lihtsalt olla. Ma oleks nagu uus inimene, tõesõna. 

Ilmselt ei tule üllatusena fakt, et kogu see värk muutis mu keha ka muus mõttes kui selles, et ma tunnen end paremini ja organism paraneb ja bla-bla.

Ehk siis: kaalutõus. 

Lisaks uuele pekivooderdusele olin ma suvel esiteks vett toooohutult täis ja teiseks oli mu kõht mega punnis ja paistes kogu aeg, sest soolestiku mikrofloora polnud veel toidu seedimisega kohanenud. 



Nagu ... Selline. Ma olin mitu kuud lihtsalt SELLINE. 

Mu selle suve nr1 outfit oli see kleit:


Nüüd ma mõtlen, et oleks võinud tegelikult kanda ka muid riideid kui maailma lohvakaim kleit, sest vaevalt, et keegi oleks mõelnud, et ma lihtsalt kummaliselt paks olen. Pigem lihtsalt rase. :D
Lisaks sellele maksimaalselt punnis kõhule vaevas mind veepeetus. Nagu, mitte mingi väike veepeetus, oh ei. Mu jalad olid nii paistes, et ühedki mu jalatsid ei mahtunud enam mulle jalga. Baleriinad, saapad, ketsid ... KÕIK oli mingi suurus või kaks väike. Mis ma siis tegin, küsite te? Kodus istusin :D
Ma püüdsin käia väljas nii vähe kui saab, sest IGA sammu peale voolab mul siiamaani lihtsalt räme kogus higi. Või no, see ei ole tegelt higi, see on puhas vesi. Ma tean, sest ma maitsesin :D:D, ok, ma norm inimene tegelt. Eile viisin prügi välja - kolmandalt alla, kolmandale üles ... jaaa selle tulemusena pidin ma pesus käima :) Nii et jah, riiete valik on väga tore tegevus siiani. 

Aga selle veepeetuse tipphetkel ma arvasin, et ma olen lihtsalt niisama päris kaalu juurde võtnud, nii et kui mu retuusid mulle enam jalga ei läinud, siis ma tellisin endale mitu paari suuremaid retuuse ja pükse. Ainult, et kuu aega hiljem mõista, et tegu oli ekstreemse veepeetusega ja nüüd on vanad püksid parajad ja uued suured :D Et ee jah, põnev on see eluke, põnev. 

Mitu kuud punnkõhtu sai läbi, aga jättis mu kõhule armikesed. 




Lihtsalt FYI, ma ei häbene neid üldse, ma olen nende üle uhke. :) See näitab, et ma sain enda haigusest võitu. Mis on imeline. Sest ma isegi ei teadvustanud, et ma haige olin. 
Enda meelest näen ma praegu üsna okei välja, ok, püss tegelt. Enesekindel ja eneseteadlik ja õnnelik ja puha. Pilte mul väga pole, ainult palju selliseid:
Aga ee, mu megapuhas peegel ja kitn:


Ma ns:

Ikka ma ns:




Ma ja mu uued prillid (peale Luna siiakolimist on ilmnenud vajadus tagavarapaari järele ... üks päev me nt kaisutasime rahulikult, mul olid prillid eest võetud ja enda kõrvale pandud.. ja siis meeegaa järsku tõusis ja püsti, võttis mu prillid hambusse ja pani jooksu :D :D :D)

Üldiselt jah, soovitan kõigile söömishäiretega inimestele paranemist soojalt, ennast hästi tunda on nagu 10/10 fiiling. 

Kui nüüd identiteedist rääkida, siis.. mulle meeldibki olla selline suurem ja kurvikam. Ma ei oska seda jällegi väga hästi selgitada, aga ma tunnen, et see kuidagi sobib mulle! Et see teeb mu omapärasemaks ja annab mulle enesekindlust juurde. Muidu ma olin selline 155cm pikk ja väike könn, kes ebakindlalt pidevalt kulm kortsus ja selg küürus ringi käis, aga nüüd ma olen nagu - mhmhmh ma olen jumst hot ja äge ja naljakas ja tark kah veel! Ja mul sitaks pohhui, kui keegi teisiti arvab, nagu suht kahju, et sa oled nii hale, et enesekindel inimene sinus ebakindlust tekitab. 8)

Kõik mu venitusarmid ja lõikearmid ja hingearmid ja muud armid on märgid sellest pasast, millest ma oma elus läbi olen tulnud ja nagu iga terapeut, psühhiaater ja muiduinimene, kes mu lugu teab, on öelnud: ma olen nagu RÄMEDALT tugev! Nii et ee jah, söö sitta, heiter. 

Kogu see söömishäirest paranemise lugu on pannud mind megasügavalt endasse vaatama ja ma ausalt tunnen ennast nagu mingi friiking tšempion, sest MA VÕITSIN JA MU HAIGUS KAOTAS, varsti olen ma seda rasket võitlust pidanud aasta aega ja mu tulevik ei ole never nii helge tundunud, sest nagu ma olengi äge ja tark ja pingutan endal vere ninast välja, et minul, kitnil ja mu musul oleks tulevikus kõik veel paremini kui praegu, missest, et eile õhtul enne tuttuminekut ütlesin ma T-le, et "tead, ma armastan seda, millised inimesed me oleme. Ja seda, millist elu me elame", sest me oleme pööraselt vahvad inimesed ja tublid ja nagu lihtsalt mul on nii hea meel, et mu armastaval abikaasal on lõpuks tore ja seksikas naine, mitte mingi vinguv eit, kes muust ei räägi kui oma kaalust ja söögist ja on liiga ebakindel, et peal olla. He's fucking worth ittttttttt, ok

Pesuehtsast ebaõiglusest

Teate mida? Minu meelest on see ebaõigluse tipp, et sarisigijatel lastakse vorpida üks kasimatu titt teise otsa, aga kui mina, lugupeetud ja korralik noor naisterahvas tahan ennast ära steriliseerida, SIIS MA FAKING EI SAA SEDA TEHA! Nagu allleeeaaa, KUI absurdne see on?!

Ma olen mitmes taaskasutusega seotud grupis ja no iga päev postitab keegi midagi stiilis "otsin oma kolmele lapsele riideid, endal kahjuks raha osta pole", "kas kellelgi oleks ära anda lastevoodit? ise kahjuks lubada ei saa :(" jaaaniiiedasi. Andsin ükskord ühtesid tosse seal ära, mingi 7 lapse emake kirjutas haleda kirja, et kas saaks need ühele ta tütardest, ise ta küll kunagi midagi sellist lubada ei saa ... 

Ok, kui te veel aru pole saanud, siis ma panen kohutavalt pahaks seda, kui inimesed sigivad mõtlematult ja saavad waaaaaaaaaaaay rohkem lapsi kui ülal suudavad pidada. Ja ma isegi ei saa aru, MIKS! Kamoonn, sul juba on enam-vähem samasuguseid kolm tükki, pane vabrik kinni, tädi. 

Ofc ma saan aru, et sigimine on inimõigus ja mul pole õigust öelda, kes võib lapsi saada ja kes mitte, aga sellegipoolest tean ma, et mul on õigus ja kui inimestel pole võimalusi oma lastele head elu tagada, siis pole neid vaja saada 8)


No ja siis olen mina, eksole. Teine äärmus. Minu suurim hirm on kogemata rasedaks jääda ja liiga hilja see avastada - ehk siis kui enam aborti teha ei saa. Ma olen seda tundnud seksuaaleluga alustamisest saati, et kui ma peaks kogemata rasedaks jääma, siis ma hüppaks auto alla. Nagu päriselt. Minu jaoks on laste saamine võrdne ravimatu vähkkasvajaga. Pmst ma tunnen, et kui ma peaks lapse saama, siis oleks mu elu läbi. Ma nagu eriti ei vihka lapsi, lihtsalt nad on nii imelikud ja saamatud ja nõudlikud ja peale nende saamist ei ole miski enam endine, nii et jah. Isegi kassivõtt muutis elu ning minu ja T suhtedünaamikat, ma ei saa olla enam nii isekas kui enne ja see on kohati päris raske. Ma vastutan ta eest. Ma PEAN ta eest hoolitsema, sest ise ta seda teha ei saa. Ja ofc ta on nunnu karvakera ja minu südameke, aga kui ma oleks teadnud, kui suur vastutus üks kassititt olla võib, siis ma tean, et ma oleks Luna võtmata jätnud. Muidugi on nii loomaomanikke kui lapseomanikke vanemaid igasuguseid, eks. Mina tahan, et tillul oleks alati kõik 10/10, kulutan ta peale pmst uskumatuid summasid, käin arstide juures (homme lähme kikukontrolli), koristan junnid kohe, kui need tulevad, keedan talle pehmet rebitavat liha, vahetan iga nädal kogu liiva, veedan temaga palju aega, mängin temaga, õpetan teda jne, ja siis on loomaomanikud, kelle kass on vabakäigul ja kui kuskil auto alla jääb, siis ega eriti elus miskit ei muutu, eks. Lapsevanematega on ka nii, mõni on normaalne, mõni on lihtsalt .. sigija. 

No igatahes. Teades, et ma kunagi lapsi ei taha, tundub enda keha pillide v muude hormoonidega mürgitamine täiesti mõttetu, onju. Nii et ma mõtlesin, et laseks teha naks-naks ja elu oleks edaspidi natsa rohkem lill. Aga eip. : ) On selline asi nagu "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus", mis sõnastab, et 


§ 19. Steriliseerimise vabatahtlikkus

(1) Isikut võib steriliseerida üksnes tema enda soovil. Sooviavaldus steriliseerimiseks peab olema vormistatud kirjalikult.

(2) Teovõimetu isiku steriliseerimise otsustab kohus isiku eestkostja kirjaliku avalduse alusel.

§ 20. Steriliseerimise lubatavus

(1) Täisealist teovõimelist isikut võib steriliseerida, kui esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) isikul on vähemalt kolm last;

2) isik on vanem kui 35-aastane;

3) rasedus ohustab naise tervist;

4) muud rasestumisvastased vahendid on vastunäidustatud;

5) isikul on oht saada raske vaimse või kehalise tervisekahjustusega laps;

6) isiku haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist.

(2) Täisealist teovõimetut isikut võib steriliseerida, kui esineb vähemalt üks tingimus käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3, 4, 5 või 6 toodud juhtudest.

(3) Haiguste ja tervisega seotud probleemide loetelu, mille puhul on lubatud steriliseerimine, kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.


Konkreetselt kaalun siin lasta end teovõimetuks tunnistada, aga see tundub ka nagu nats nadi idee. Et ee jah, kui mul on kunagi laps, keda ma ei armasta ja selle pehmendamiseks alkoholism, siis süüdistage palun Eesti riiki, eksole. Ok, nali. Tegelt vist ei ole. Alkoholism on mul veres küll.... 

* Normaalsete laste ja lapsevanemate vastu pole mul midagi. Ilmselgelt. :D


Meie kiisupojast, mu juustest, internetisõdalastest ja söömishäirest

 Ilmselt pole väga üllatav, et inimesed tahtsid lugeda meie kassikesest. Vähemalt minu jaoks pole, nii nunnu teine ju, haha. 


Luna on totaalselt meie beebike ja ma võin käsi südamel vanduda, et ta saab kordades rohkem hoolt, armastust ja tähelepanu kui märkimisväärne osa nendest kahejalgsetest lastest, keda inimesed oma vagiinadest välja pressivad. No shade tho, haha, ma oleks ka suht sitt lapsevanem, kes paneks lapsele mingi viieseks saades paunaga kaasa pool pätsi leiba ja veidi vett ja saadaks ta laia maailma avastama ja oma õnne rajama - selle sepp peab olema ikka igaüks ise, eksole. 


Aga Luuuuuunake! Lunake on küll minu südameke. 


pole minu karvane käsi :D


Palusin jätta küsimusi nii kommentaaridesse kui Instagrami ja mõne sain fb-sse ka, nii et ee.. räägime siis tillust. 


Mul on veidi häbi ja paha tunne, et Luna on puhtatõuline tõutunnistusega ja kallis vene sinine, mitte mingi suva krantskass varjupaigast, aga noh, #astmaelu, ei jäänud muud üle kui võtta lühikarvaline kass, kes eritab näärmete kaudu ka vähe allergeene, nt fel d1 valku. See oligi nr 1 alus valiku tegemiseks. 

Vene sinise valisime aga just sp, et tegu on isetekkelise tõuga, kellel on tänu sellele vähe geneetilisi terviseprobleeme ning pikk eluiga, keskmiselt 15-20 aastat, sageli hea hoolega aga pikemgi. 

Heale tervisele lisaks on neil ka suurepärased iseloomuomadused, meie Luna on ka iseloomult tüüpiline vene sinine, lisaks sellele veel hea kasvatuse ka saanud suuuuuuuuuurepäraselt aretajalt!

Meie titeke on teiste kasvataja kiisudega võrreldes veel suht arglik, kojujõudmisest kaissupugemiseni kulus 5 päeva, niisama mängis meiega esimest korda kolmandal päeval.. Mõni teine kiisu aga on pugenud juba kaks tundi peale uute omanikega kohtumist nende kaissu. 


Selleks, et kohanemist lihtsustada, järgisime me kasvataja antud nõuandeid ja lasime tal esialgu olla ainult ühes toas, väga teda ei näppinud (lihtsalt olime ta lähedal aeg-ajalt), ja oligi suht kõik. Feliway difuuserit kasutasime / kasutame siiani ka - ma ei tea öelda, kui palju see aitas, aga no miskit ehk ikka :D? Igatahes see üks ruum korraga-värk olla väga tähtis, nii ta meil esialgu suuresti omaette elutoas hängis. 


Igatahes, Lunts on pärit Lätist Happy Song kasvatusest - Eestis on nende kasse mitusada, meie autos reisis siia ka Luna õde. Eestist leidsin ma vaid ühe vene siniste kasvataja ja temaga mul väga jutt ei sujunud, Happy Songi tädi (:D ta on siuke keskealine kassitädi, noh, hästi tore) jättis palju toredama ja abivalmima mulje + neil oli oma veebileht, kassidest profipildid jms, mitte mingi suva kodunurgas tehtud udukogud. Igatahes, neil oli just sündinud pesakond tittesid ja leppisime kokku, et üks neist saab siis meile. Juulis saime kiisudest esimesed pildid ja tegime oma valiku - valisime pealtnäha kõige tagasihoidlikuma ja arama tite, hea kasvada vaikses lasteta kodus, eksju. Praegu on ta muidu kogu aeg väga hull ja julge ja hulljulge ja kaisumaias, aga samas niipea, kui meil uksekell käib, on kuskil tooli all peidus. :D Nii et selline vaikne kodu sobib talle tõesti hästi. Ah jaa, ettemaksu/ broneerimistasu maksime ka juulis.

Augusti lõpus steriliseeriti kiisu koos ta õekestega ära ja 1.5 nädala pärast - teisel septembril - tõime me ta koju. Nagu aru võis saada, võtsime me selle sõidu ette ise (oleks saanud kindlasti ka muudmoodi)... Sõidu alguspäev tõi T-le mõnusa peavalu, nii et kõik 6h Liepajasse olin roolis mina. Oiiiijaaah :D Muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõit otsa ei saanud lihtsalt. Tegime vahepeal peatuse ka Ikeas ja ostsime koju mõned väiksemad vajalikud asjad, a la lambipirne, peegli, prügikasti jms. A ja lihapalle sõime ka :D Tõeline täiskasvanute kommipood tõesõna, kahju lausa, et meil kodus kõik vajalik mööbel olemas on, enamus Ikeast tellitud, aga kohapeal oli ikka vähe teine mekk. Igatahes ee jah, maakad said suurde poodi, haha. 




Liepajas tegime hotellis väikese une, jalutasime veidi ringi (päris ilus linn muide), käisime söömas ja läksimegi tilludele järgi. 
Kirjeldus sihtkohta saamiseks - sõidate tanklani, siis sõidate 3km edasi bussijaamani, 200m pärast pöörate paremale, siis pöörate vasakule, siis sõidate mäest üles ja pöörate paremale :D ok :D Esimese korraga jõudsime kuidagi õigesse kohta. 

Tagasiteel tegime vist kaks või kolm lühikest peatust, esimesed 4 tundi sõitsin mina ja veits enne Läti piiri andsin rooli üle ja lihtsalt magasin. Mingi 10 olime Tartus, Luna tuli samal õhtul värisedes puurist välja ja isegi sõi, järgmine hommik ärkasin kell 6 ja läksin kooli. Elu. :D


Luntsu teine päev vs mingi .. üleeile? :D



Igatahes on ta paras põrsas-kass, kes ronib mööda seinu ja ajab mänguhiiri muudkui kapi alla, et inimesed neid sealt välja õngitseks. Aga laseb öösiti magada ja puha :D A ja samas vaikselt tahab öösiti meie ukselinki alla vajutada, et uks lahti teha ja magamistuppa tulla, aga jõud ei käi veel üle. Ta on niii lusti, mänguhimu ja hellust täis kass, et pisar tuleb silma. Täielik kaisurull, kes tahab iga hetke veeta oma inimestega. Ükspäev magasin ma õndsat und, kui T läks prügi viima ja isegi selle peale oli Lunal kisa lahti, et oi issand, kuhu tema inimeseloom kadus?! 

Ma olen kassiomanikuna tundnud juba seda peamiselt koerainimeste ninakirtsutamist ja nõmedaid sõnu, kui ma ütlen, et meil on kass. Sest kassid on ju nii ülbed ja lollid ja nõmedad ja hoolimatud, eksole .... 

Konkreetselt on meie tillumeeter maailma kõige armastavam hellik, kes meid pidevalt musutab ja kallistab. Ei sisise, ei hammusta, ei küünista, mitte midagi, ainult kaisub ja poeb külje alla (praegu on mul nt jalad krõnksus ja tekk peal - Luna muidugi tuli ja ronis kohe koopasse, peaaegu terve päeva oleme niimoodi olnud, et ma olen tillukese koobas ja ta vastutasuks soojendab mind :D).

Igatahes, loomad on parimad, enda isiklikud loomabeebid on muidugi maailma tipp. Luna on minu väike kassilapsuke, keda ma muudkui hellitan ja süles kannan ja paitan ja lihtsalt lõpmatult armastan. Aa, ja ta on niiiiiii faking PEHME ka veel! 






Lunts on peamiselt konservisööja, sekka vahel mõni maius või keedukanake, ilma kondita muidugi, lihtsalt väikesteks tükkideks lõigatud. Kõige isukamalt sööb Hill's Science Plani, mis on ainus teraviljasisaldusega konserv, mis me ostame (sest nagu kõik veterinaarid soovitavad, must be good eksole), väga hea on Rosie's Farmi kiisupojakonserv ka, hea koostis, hea hind, kõik tiptop. 

Liivana kasutame me kristalle, kakad koristame kohe, kui tulevad, uut liiva paneme vana peale iga päev ja kogu kasti sisu vahetan ma kord nädalas, mis on küll veits pedantne, aga ok, ma ei saa teisiti. Minu kiisubeebil peab olema kõik kõige paremini, puhas kast, lõputult mänguhiiri ja hiiirrmus palju hellust!






okkkk, räägime nüüd hoopis mu juustest :D 

Suvel ajasin ma pool pead peaaegu kiilaks ja värvisin juuksed roheliseks, eksju.





Mis seal salata, veeega sümpaatne oli, aga ma hakkasin oma mahaaetud juukseid tagasi kasvatama ja no see oli väga biznis in the front, party in the back ja kõige mõistlikum oli juuksed lihtsalt pruuniks värvida. 

Mõtlesin, et no kui raske see ikka on, värvin pruuniga üle ja ongi juuksed pruunid, olx. 



Eee, noh, ei :D I wish :D Nagu näha, siis nad olid lihtsalt tumerohelised erkrohelise asemel.

Niisiis, blondeerisin, värvisin korra, värvisin teise veel ja siis toonisin veel oranžiga ja alles PEALE seda olid mu juuksed normis :D




Juuste tervislikust seisukorrast rääkides on nad täitsa normaalsed, veits kuivad on, aga ei murdu ega lõhene ega miskit, päris normaalne on isegi. 
Aga need väljakasvavad juuksed on küll nagu welpppppppppppppppppppppppppp lihtsalt, ma pean tund aega juukseid sättima enam-vähem enne kui välja lähen, kodus näen lihtsalt välja nagu harilik Norra mägitroll, kui nüüd aus olla. 


Ilma naljata mõtlen iga päev, et peaks ikka kõik kiilaks ajama ja parukat kandma lihtsalt, oleks vist sada korda kergem.



Ja nüüd sellest, millest ma kirjutada tahan. Ja ei taha. Nõmedatest kommentaaridest siin blogis. Ma ei avalda neid kunagi, ma ei vasta neile, ma lihtsalt kustutan nad ära, ei pööra neile tähelepanu ja püüan neid hinge mitte võtta. Aga see ei tähenda, et ma neid ei saa ja see ei ole nõme ja vastik. Teate, enne seda pausi olin ma nendega juba päris harjunud, raputasin lihtsalt uskumatusest pead, lugesin Tle ette ja naersin veits, aga praegu ei jõudnud blogi isegi 24 tundi lahti olla, enne, kui mingi kaabakas otsustas, et tema Väga Tähtis ja Väga Õige Arvamus vajab avaldamist, ja savi, mida teine tunneb, peaasi, et sitasti öelda saaks, onju nii, eksole. 

Mõni kommentaar on siuke, et loed läbi ja mõtled lihtsalt, et okei wtf ja rohkem selle peale ei mõtlegi, a samas mõni nagu kuidagi kaevub sügavamale. Nt ma olen saanud päris mitu konkreetselt sellises stiilis kommentaari, et "SA OLED NII HALE JA RÕVE JA PAKS JA MUL ON SINUST KOPP NIIIII EEES JA SA OLED NIII EBASTABIILNE INIMENE LIHTSALT, MINE TAPA ENNAST ÄRA, HALE VÄÄRAKAS", ja no ei võta ju sellist asja tõsiselt, eks :D Aga samas see kommentaar, mis ma üleeile (?) sain oli küll selline, et samaaegselt tahaks selle inimese putsi saata ja näpud kurku toppida ja ennast räigelt näljutama hakata. 

Ma üldse mitte paha pärast, aga kas kogu selle eating disorderitest välja tulemise puhul ei oleks ka oluline see, et toit, mida enamasti sööd, ei ole ala pool pitsat, fanta, mäkk jms nagu oled varem näidanud? Seda ju teab iga täiskasvanud inimene, et McDonalds on hea ainult tänu neile meeletutele lisa- ja säilitusainetele ja "toit on toit" põhimõte kindlasti ei lasku siin sellele või mõnele suhkrujoogile. Miks neid kahte samastada? Minu arust oleks loogiline, et inimesel jah ongi KÕIGE söömise võimalus ja see tunne et söön mida tahan ongi tegelikult ka vabastav, aga kui hea saab olla tervisele meeletus koguses ammoniaak, maitsetugevdajad, pool klaasi suhkrut. Kas sa ei ole mõelnud enam-vähem lähtuda põhimõttest, et toit OLEKSKI toit, mitte mäkk, pitsa, fantad - pean silmas reaalseid tooraineid mitte poolfabrikaate. Või see pole lihtsalt oluline ja ongi norm päevast päeva sõna otseses mõttes säilitusaineid ja suhkrut kahe suupoolega lasta, sest toit on toit?

Esiteks nagu ... vana hea "mitte üldse paha pärast", "ära võta südamesse", "ei taha olla ebaviisakas, aga..." Kas inimesed muidu reaalselt arvavadki, et need sõnakombinatsioonid vabastavad nad vastutusest emotsioonide ees, mis nende nõmeduste saajatel tekivad? Nagu "ou, sry, ära väga südamesse võta, aga hale puts oled". Võtsid südamesse v? No ma ütlesin ju, et ära võta, mis võtsid siis! Et ee jah, soovitaks normaalseks inimeseks hakata :D 


Teiseks - klge, kas ma päriselt ka olen jätnud mulje, et ma elan mäkist, pitsadest ja suhkrujookidest v? WTF! Ma söön vahepeal ju kebabi ja Olerexi hot-doge ka! Päriselt ka ei ole seda maininud v?

Ok-ok, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma söön kindlasti tervislikumalt ning mitmekesisemalt ja tarbin vähem nt karastusjooke, kummikomme, snäkke jms kui ma seda enda söömishäire tippfaasides tegin. "Võimatu, sa oled ju nüüd naqqqqqqq niii paxxx", amirite, eks. Aga.....
1) mul on kõht kogu aeg normaalsetest asjadest nii täis, et mul ei teki igasuguseid ülesöömishooge ning isusid kõrge kalorsuse ning madala toiteväärtusega toitude ja snäkkide järele
2) mu veresuhkur ja näljahormoonid on stabiilsed, tulemus sama
3) need asjad ei ole enam minu jaoks mingi erilise emotsionaalse laadungiga toidud, mida süüa nt enesehaletsuseks
4) ma olen nüüdseks neist isu nii täis söönud
5) ma ei näljuta enam ennast, ma ei treeni üle, ma ei kasuta lahtisteid jms - ühesõnaga, mul ei teki mega suurt defitsiiti, mida keha binge-hooga tasakaalustada püüab 
6) mul püsib nüüd toit sees ja mu keha ei vabane sellest enam asap, hence kaalutõus 

Kas ma intensiivse paranemise ja ekstreemse nälja perioodil sõin esialgu omajagu palju madala toiteväärtuse ja kõrge kalorsusega sööke? JAAAAAAAAAAAAA!!!! See oli nii hull ja uskumatu mu jaoks, et ma sain süüa KÕIKE, mida ma tahtsin, lihtsalt käisin poes ja muudkui ostsin endale põnevaid küpsiseid, komme, krõpse ja muud põnevat, mida ma lihtsalt täiesti süümepiinadeta nautisin. Siiski ma ENAM-VÄHEM LÄHTUSIN PÕHIMÕTTEST, ET TOIT OLEKSKI TOIT (facepalm facepalm facepalm), seda selles mõttes, et söögikorrad olid mul paigas ja neid ma ei asendanud nt krõpsupakiga või miskit, ka puu- ja juurviljatarbimine on alati olnud au sees, rohkemgi au sees kui enne, sest varem ma ei söönud nt süümepiinadeta kaussi viinamarju (iu suhkur), banaane, luuvilju ... ainult väga madala kalorsusega puuviljad nagu arbuus olid lubatud ja nt tsitruselised korraga max 2 tükki. See suvi ma lihtsalt nii hullult nautisin värsket! Kahepeale kulus meil nädalas vist mingi 10 kilo puuvilju ja marju, tegelt ka :D


Siiski ei ole ekstreemse nälja puhul lihtsalt võimalik elada ainult whole foodidest, sest keha energiavajadus on nii suur lihtsalt, et sa ei jaksa lihtsalt piisavalt süüa, kui küpsiseid jms sekka ei lisa. 

Samuti on tarvis vabaneda emotsionaalsetest seosetest, mis teatud toitudega tekkinud on. 

Lisaks on oluline ka õpetada keha uuesti teatud toite seedima ning kasvatada endale kõhtu mikrofloora, mis tuleb toime KÕIGE seedimisega. Minul nt tekkisid lõpuks meeletud seedeprobleemid haige olles, iga vähegi rasvarikkam asi lihtsalt tuli teisest otsast kohe välja, lõbus. 


Aga sellest kõigest veelgi tähtsam on see, et....


A KEDA KOTIB? A KEDA KOTIB, MIDA MINGI SUVAKAS KUSKILT INTERNETIST SÖÖB? NAGU PÄRISELT - ELA JA LASE TEISTEL KA ELADA. 

Kellelgi ei ole õigus häbistada teist inimest lihtsalt selle pärast, et sinu arvates(!) joob ta liiga palju Fantat. Sest ta on mingi kaks korda maininud, et ta joob Fantat. Sa tähtsustad end kaugelt üle, kui arvad, et sinu arvamus kellegi teise toitumise - või ükskõik, mille muu - osas on niivõrd tähtis, et sa lihtsalt pead selle endast välja saama. Mis siis, et sa eksid. Mis siis, et su arvamus ei ole kaugeltki faktipõhine. See kommentaar on lihtsalt pesuehtne foodshaming ja mitte midagi muud. 

Kõige hullem on see, et see on toiduhäbistamine inimese suhtes, kelle arusaam söömisest on niigi haige ja väärastunud. Mõne aja eest, alles paranemise alguses, oleks selline kommentaar mu päris kindlasti pannud end uuesti näljutama (mis sest, et tõde selles ei peitu) ja blogi sulgema (mis ausaltöeldes oli T soovitus ja tegelt mõistlik ka ju). Igatahes, kallis anonüümne persevest, siin on mu tänane menüü:

Puuviljasalat kohupiimaga
Ahjukana külma kastme, bataadi ja porgandisalatiga
Õun ja juust
Boršisupp ja kaks viilu leiba

Mis ei tähenda, et iga mu päev oleks 100% tervislik, ei peagi olema. Ütleks isegi, et ei tohigi olla. Peale esimest 2-3 nädalat kadus mul praktiliselt igasugune isu nii-öelda rämpstoidu järele peaaegu täielikult, samas energiavajadus oli ikka veel megalt suur, nii et ma ei tea, mitu õhtut lõppes selliselt, et ma reaalselt NUTSIN, sest mul lihtsalt oli nullll isu, kell oli mingi 1, ma tahtsin magada ja mu faking kõht oli nii tühi, et ma mõtlesin, et ma suren ära. Seda ei saa kirjeldada mitte kellelegi, kes sarnast asja ise kogenud ei ole, vääääga sürr :D

A ja muidu, säilitusaine Fantas ja tegelt enamikes toitudes suht on E300/ askorbiinhape/ C-vitamiin, mis esineb antioksüdandina ka looduses, et jah, ära enam igaks-juhuks puuvilju söö, muidu laip jääbki hauas kõdunemata. 


Kui rääkida mu tervisest, siis võib vist täitsa ausalt öelda, et nüüd see lõpuks tuleb tagasi. Suve keskel tundus mulle ükskord, et mul vist hakkab uuesti menstruatsioon, aga see oli petukas - valud olid ainult. Esimene fullllllll blown menses oli mul paari nädala eest. Esimene reaktsioon oli muidugi täiesti meeletu õnn ja eufooria, aga see läks päris ruttu üle, sest niiiiii valus oli??? Ja siis tuli verd ja lima ja nagu iu, kuidas see asi nii rõve on???? Ja iigggaaaa kuu v?????? :D Ei ole ok, noh. Viimati oli mul päris menstruatsioon enam kui 1,5 aastat tagasi, täiesti meelest oli läinud, kui vastik see on. 

Ja kui rääkida sellistest asjadest nagu kolesterool, D vitamiini tase veres, vererõhk, veresuhkur, rauavarud, hemoglobiin, siis need on ka kõik paremuse poole läinud. Jep, söön rohkem, kaalun rohkem - kolesterool ei ole enam liiga kõrge ja vererõhk on ka madalam kui enne. See, muide, on täiesti tavaline, et söömishäiretega kolesterool läheb paigast ja tõuseb liiga kõrgeks, lisaks muule sajale hädale.

Et ee, jah. Luna tervitab ja soovitab kõigil olla normaalne inimene. Anonüümselt enam kommenteerida ei saa, sest noh, inimesed, eks. 








Krt, üks ving veel - appi, Tartus ei võta reaalselt ükski ortodont uusi patsiente ja mul on uuesti brekse vaja???? WTF?????







Kus kadusid, Getter?

 Teate. Ma väsisin ära. 


Nagu, kõigest. 


Mitte mingis masendavas mõttes, ei. Seda mitte. Lihtsalt "laske mul paluuuuuun ainult magada ja ärge mind näppima tulge" mõttes. 


Et siis jah. Voodisse kadusin.


Konkreetselt olen viimase kolme kuu jooksul alla kümne korra korterist väljunud ja sedagi suure hädaga. Lihtsalt nagu ...... niiiiii väsinud on olla, noh. Ma tegelt panin blogi kinni esialgu mõttega see korraks sulgeda, ilusaks teha ja siis uuesti avada paari päeva pärast, aga ee .. jõudsin ainult esimese sammu läbi teha. 


Mis selle 1.5 kuuga siis muutunud on kah?


Noh, mul on nüüd kassititt! Täitsa meie jagu. Väike Lunake. Meie beebike. Seda teab muidugi igaüks, kes mind IG-s jälgib.








Jõle kaunis teine. Ja armas ja tark. Imearmsa iseloomuga hellake. Täielik kaisu- ja sülekass. Samas ka pisike hulluke. Meie nunnufer.

Mina olen nüüd taas igavate pruunide juustega. Paksem kui iial ennem. Õnnelikum kah, vist. Sügis siiski, eksju, veidi melanhoolsust hinges on lubatud ka uue elukaaslase olemasolul, kes hinge oma rohesilmade sügava pilguga täidab. 









Suurema osa oma rahast olen ma pannud riiete alla ning mul on nüüd lõpuks oma kehatüübile vastav garderoob, mis koosneb riidesuurustest, millest ma kunagi õudusunesid nägin. Naljakas ja irooniline on see eluke, eks. Naljakas ja irooniline. 






Et jah, söönud ja kosunud olen, nagu mõni keskaja printsess muiste. Vahepeal muudkui musutad kassi, siis kaisutad meest, mis nii viga elada, eks. 

Tegelt on ikka viga küll. Selline tunne, et maailm vuhiseb linnutiivul mööda ja mina jään lihtsalt halastamatult maha. Ülikoolis hakkan asjadega õnneks vaikselt reele jõudma, homme-ülehomme on veel mõned tööd esitada, siis veidi iseseisvalt õppida ja olekski nagu enam-vähem samal järjel teistega. Esmakordselt tunnen, et ülikoolis siiski VÕIB targaks saada, niivõrd sisukad ja põnevad ained on peaaegu kõik, üksjagu keerulised ka samas. 


Vahepeal küll mõtlesin akadeemilise võtta, aga no krt .. ei taha. Niigi on mul see "issand jumal ma võiks juba magistrit lõpetada ja ikkkka teen bakat" mõtlemine, nii et eh, ei .. ei ole aega sant olla. Muidu vuhiseb see maailm ikka väga mööda, noh. Teised muudkui abielluvad ja saavad lapsi ja kraade kraadi otsas ja teevad põnevaid asju ja õpivad uusi keeli ja loovad uusi suhteid ja ammutavad põnevaid ideid ja teadmisi ja muudkui arenevad ja teevad ja on .... ja siis olen mina, kelle jaoks on saavutus see, kui ta ei unusta süüa. Lihtsalt .. ei püsi meeles see värk, ma ei tea. Raske on ikka veel, ehkki kergem kui kunagi enne. Peaks sööma, tegelikult. Kaks võileiba ja pool pitsat pole suurem asi päevane söök. Ok, viis viinamarja ja Fanta oli ka. 

Vaimne tervis on muidu tegelt päris hea, kaunist ülemaailmset vaimse tervise päeva teilegi. Preili LuntsNunts aitab hiiirrrmsasti kaasa, muudkui hõõrub ennast vastu jalgu ja nõuab sülle ja poeb teki alla ja teeb mususid ja kaisusid. Imearmas. Imekallis. Imehea. 

A muidu, ehkki ma ei ole end kaalunud endiselt, siis kõikide muude muudatuste põhjal võib loogiliselt järeldada, et oma täiskasvanuea jooksul olen ma oma kehakaalu kahekordistanud. Oh, maailm. Küll on kummaline, et toona pidasin ma end tohutuks põrsaks ja tundsin tohutut soovi langetada kaalu, nüüd tunnen end aga nagu kreeka jumalanna, kelle õnn ja heaolu vormist sugugi ei olene. 





Ma ei tea, millal ma järgmine kord postitan, aga mitte kahe kuu pärast. Millest te muidu kuulda tahaksite?


Teistele on meeldinud...