KUIDAS NÄEB VÄLJA SÖÖMISHÄIREST PARANEMINE? | MINU VALITUD PARANEMISMEETOD | MINNIE MAUD MEETOD

 Ma ei ole absull viitsinud seda postitust kirjutada, sest see tuleb mingi eepos, mida keegi lugeda ei viitsi ... Aga ma peaaaaan. Sest seda blogi loeb kuus 10 000 silmapaari ja nii mõnegi silmapaari omanik käib siin eelkõige selleks, et saada tuge toitumishäirest paranemisel. Seega ma nüüd tõmban suure tüdruku püksid jalga ning hakkan kirjutama. 


Kui ma söömishäirest paranema hakkasin, oli minu esimene samm pöörduda toitumishäirete osakonda TÜ psühhiaatriakliinikumis. Käisin esialgu psühhiaatri ja seejärel söömisnõustaja vastuvõtul. See oli väga õige samm, sest nendega vesteldes sain ma aru, kui haige ma tegelikult olen. Või et ma üleüldse olen haige. Eelnevalt ei tunnistanud ma seda, et mul probleem on - ma tõesti ei mõistnud, et mul on söömishäire. Psühhiaatri juurde pöördusin ma esialgu seetõttu, et mulle tegid muret ülesöömishood; kõik ülejäänu tundus minu jaoks normaalne. Seda on muideks väga tähtis meeles pidada, et toitumishäiretega inimeste enda meelest on sageli nende käitumisviisid ning toitumisharjumused täiesti normaalsed, eriti nii pikalt nende käes kannatanud inimeste jaoks nagu mina olin. Peale õgimishooge treenisin ma üle, näljutasin ennast ja kasutasin lahtisteid, oksendasin ma väga harva - aga enne ei teadnud ma, et buliimia võib olla ka selline, et sa ei oksenda. On olemas erinevaid buliimia vorme, nt trennibuliimia (exercise bulimia), kus sa kompenseerimismeetodina kasutadki vaid ületreenimist. 

Esialgu ootasin ma haiglasse saamist ning seni toimisin nõustaja ja psühhiaatri poolt etteantud soovituste järgi, ehk:

- lõpetasin treenimise (lubatud oli nt jalutamine või jooga vms)

- lõpetasin enda kaalumise

- lõpetasin toidu kaalumise

- ei loginud enam kaloreid

- ei tarbinud enam lahtisteid

- panin Instagramis unfollow igasugustele fitness-kasutajatele, kellega ma end võrdlesin 

- hakkasin sööma nõustaja poolt etteantud menüü järgi 

Koroona tuli vahele ja haiglasse ma ei saanudki, aga selliselt toimisin ma umbes aprilli/ maini ehk siis viie kuu ringis. 

Selle aja jooksul muutus mu enesetunne esialgu halvemaks (esialgsed söömisega kohanemise probleemid, refeed symptoms -- pean sellest ka veel eraldi postituse kirjutama) ja hiljem paremaks, aga see muudatus ei olnud siiski radikaalne. Näiteks ei võtnud ma eriti kaalus juurde, võib-olla kaks või kolm kilo. 


Ma jälgin Instagramis päris mitut kasutajat, kes samamoodi paranevad söömishäirest. See on VÄGA suur abi olnud nii enese aktsepteerimisel kui söömishäire raviga jätkamisel!!! Ma olen korduvalt olnud murdumise äärel ja hakanud peaaegu uuesti kasutama enda söömishäiret, aga nende pilte vaadates ning piltide alltekste lugedes leidnud endas tugevuse teekonda jätkata. Mõned mu lemmikud:

https://www.instagram.com/talyngracee/ (mu lemmik)

https://www.instagram.com/recoveriingforliife/

https://www.instagram.com/living_ed_free/

https://www.instagram.com/omggiina/

+ lihtsalt keha-aktsepteerimine, mitte söömishäirest paranemine

https://www.instagram.com/robyn_lynch/

https://www.instagram.com/midsizemagpie/

https://www.instagram.com/selfloveliv/

Nende eeskujul olen ma isegi üritanud enda story's ja feedil jagada enda paranemisteekonda, nii et kui kedagi huvitab, siis vajutage "follow" :)

https://www.instagram.com/isshefromvenus/ 


Igatahes, erinevaid kasutajaid jälgides jõudsin ma sellise paranemismeetodini nagu MINNIE MAUD ehk HOMEODYNAMIC RECOVERY METHOD. Ma ei tea, mis selle mõiste eestikeelne vaste on, sest meie toitumisnõustamis-/ meditsiiniringkondades see meetod üldlevinud ei ole. Välismaal paistab see olevat aga üsnagi populaarne. 

Ma ei ole selline inimene, kes usuks kristallidesse ja eeterlikesse õlidesse, minu jumal on teadus ning just teadusuuringutel see paranemismeetod põhinebki. 

Minnie Maud meetod sai alguse ühest 1944. aastal läbiviidud uuringust nimega Minnesota Starvation Experiment ehk Minnesota nälgimiseksperiment, mille käigus vähendati uurimisaluste meesterahvaste päevast energiatarbimist 50% võrra, viies selle 1570 kilokalorini ööpäevas.

Nende kuue kuu jooksul ilmutasid varem eeskujuliku vaimse ja füüsilise tervisega mehed sümptomeid, mis on tuttavad ilmselt kõigile, kes kunagi pikemaajalise dieedi või toitumishäirega silmitsi seisnud on: vähendatud kaloraaž mõjutas nende sugutungi, kehatemperatuuri, südamerütmi, üldist füüsilist vastupidavust; neil tekkisid toiduga seotud sundmõtted - muuhulgas unistasid nad pidevalt järgmisest söögikorrast, nad lugesid pidevalt toiduga seotud tekste (ka nt kokaraamatuid). Samuti olid nad väsinud, kergesti ärrituvad ning apaatsed ja isegi depressioonis. (Baker, D., Keramidas, N. (2013). The psychology of hunger. Külastatud 20.08.2020. https://www.apa.org/monitor/2013/10/hunger). 

Mõned katsealused tunnistasid ka selliseid käitumisviise nagu 40 (!) paki nätsu närimine päevas, toidu varastamine või toidu söömine prügikastist (Kalm, L. M., Semba R.D. (2005). They Starved So That Others Be Better Fed: Remembering Ancel Keys and the Minnesota Experiment. Külastatud 20.08.2020. https://academic.oup.com/jn/article/135/6/1347/4663828) * Plz ärge vinguge mu viitamise kallal, ma ei jaksanud liiga palju mõelda praegu .... 

Kõlab tuttavalt? Minu jaoks liigagi. Isegi see prügikastist söömise osa. 


Kaloridefitsiidis veedetud kuue kuu järel oli enamik katsealuseid kaotanud enam kui 25% oma esialgsest kehamassist. Seejärel algas 3-kuune rehabilitatsiooniperiood, mille käigus tõsteti katsealuste kaloritarbimist mõnevõrra (<400kcal ööpäevas). Ehkki selle muudatuse käigus paranesid mõned poolnälgimise käigus kogetud sümptomid (vähenes vedelikupeetus, letargilisus ning peapööritus), ei olnud muudatus siiski piisavalt suur, et kaotada kõik tekkinud negatiivsed sümptomid (näiteks ei taastunud sugutung, väsimus ja nõrkus säilisid samuti). Mõne katsealuse jaoks oli see etapp ebameeldivam kui eelnenud nälgimine. Mitte ükski katsealune ei tundnud, et nende nälgimiseelne seisund oleks peale rehabilitatsiooniperioodi taastunud. (Kalm, L. M., Semba R.D. (2005). They Starved So That Others Be Better Fed: Remembering Ancel Keys and the Minnesota Experiment. Külastatud 20.08.2020. https://academic.oup.com/jn/article/135/6/1347/4663828).


Seejärel algas uurimisaluste jaoks katse uus ja viimane etapp: neile anti vabadus süüa nii palju kui nad tahtsid. Ühe katsealuse jaoks lõppes see esimesel päeval maotühjendamisega (maoloputusega? idk), sest ta lihtsalt sõi nii palju üle. Selle etapi käigus kogesid katsealused seda, mida tuntakse nüüdseks ekstreemse nälja nimetuse all, mis on toitumishäirest paranejaile samuti tuntud sümptomiks. Nagu oodata võib, võtsid nad ka kaalus juurde. 2 kuu kuni 2 aasta jooksul nende katse-eelne füüsiline vorm aga taastus.  (Kalm, L. M., Semba R.D. (2005). They Starved So That Others Be Better Fed: Remembering Ancel Keys and the Minnesota Experiment. Külastatud 20.08.2020. https://academic.oup.com/jn/article/135/6/1347/4663828).

Is Your Metabolism Really Damaged from Dieting? | Metabolism Recovery



Siit me jõuamegi Homeodynamic Recovery Methodini... (Homödünaamilise taastumismeetodini? Öööö send help).

Enne, kui ma lähen asja juurde - EI HAKKA SIIN RÄÄKIMA STEPHANIE BUTTERMORE'IST JA TEMA ALL IN TEEKONNAST, KAS ON SELGE? Ma ei tea, mitusada korda mulle ta kanalit saadetud on. Esiteks - 

VAATA, MA EI ELA KIVI ALL!

Teiseks - KAS SUL ON ÜLDSE AJU, KUI SA TOITUMISHÄIREGA INIMESELE SELLIST SISULOOMET JAGAD? EI OLE! Esiteks, sellise kaalutõusu nägemine võib meis tekitada hirmsa tahtmise näpud kurku toppida või midagi muud taolist teha. Teiseks, ta räägib väga palju sellistest asjadest nagu kalorid, enda kaal ja ka sellisest mõistest nagu "overshoot weight" ehk üleliigselt tõusnud kehakaalu kaotamine - aga söömishäiretega inimeste puhul sellist asja juhtuda ei pruugi. Samuti tegi ta enda teekonna jooksul endiselt trenni lisaks kalorite lugemisele - a selline asi ei saa olla söömishäire ravi vajava inimese eeskuju. Nüüd te mõtlete kindlasti, et a mis ajad, see graafik üleval selgelt näitab ju, et nende eelnev kehakaal taastus. No vaata, lilleõieke, need olid hea füüsilise tervisega mehed, kelle jaoks oli tegu vaid lühiajalise katsega; minu söömishäire sai alguse 16-aastase tüdrukuna, kes kaalus 45 kilogrammi. Vist ei tasu sama tulemust loota, eks, seda enam, et seitse aastat on möödas. 

Täiskasvanueas alguse saanud häire puhul on selline kaalukõver küll täiesti normaalne, aga seda ei tasu siiski loota ! ! ! Sest kui tekib pettumus, võib häire naaseda. See ei tähenda aga, et kehakaal tõuseks lõpmatuseni, ühel hetkel kehakaal siiski stabiliseerub ning selle säilitamine on kerge ja loomulik. 


Olgu, aga mis see ee... Minnie Hiire... ei, erm, Minnie Maud meetod siis õigupoolest tähendab?

Teate, tegelikult on sellega lugu väga lihtne. 

Parim vabavaraline kirjalik allikas selleks on The Eating Disorder Institute'i veebileht aadressil https://edinstitute.org/

Sisuliselt koosneb kogu meetod kolmest põhitõest:

- Minimaalselt tuleb tarbida olenevalt pikkusest/kaalust/soost/vanusest 2500-3000 kcal päevas. Rõhk siinkohal sõnal "minimaalselt". On eeldatav, et sa sööd rohkem. Sööma peab täpselt nii palju kui isu on, aga mitte vähem kui minimaalne seatud energiapiir. 

- Mitte mingit trenni. Nagu, null. 

- Igasugune kaalumine ja enda mõõtmine on keelatud. 

Lihtne, eks? Mhmh. Nagu päriselt, üldiselt ongi. 


Minu esialgne reaktsioon oli see, et oi, aga nii palju sööki ja puhkust.. Aga minul ei ole ju anoreksiat. Ma ei ole alakaaluline. Kas see ikka sobib mulle? Jah, seda meetodit rakendatakse igas kehakaalus, mh ülekaalus, inimeste puhul. 


Juba paar nädalat peale seda, kui ma hakkasin sööma täpselt nii palju kui hing ihkas, tundsin ma oma kehas muudatusi. Arvate, et asjad muutusid paremuse poole? Mhmh, no mõneti muutusidki. 

Aga lisaks tekkisid mul uuesti refeed ehk taastoitmise sümptomid. Mõneti teistsugused kui Kliinikumi juhiste järgi sööma hakates (tollal oli mu peamine mure ca 1.5 kuud kestnud intensiivsed kõhuvalud, mis tekkisid iga päev peale hommikusööki). Praeguseks järgin ma täielikult enda nälga juba neljandat kuud ja ... 

- Ma tahaks ainult magada. Ma magan iga öö 12 tundi ning teen iga päev 2-3 tunnise lõunauinaku. See on märk sellest, et organism taastub ja paraneb. 

- Mul on kogu aeg väga väga väga palav. Sama, jällegi organism taastub.

- Mu kõht on pidevalt nagu õhupall, sest pole veel piisavalt seedeensüüme, et toitu seedida. Also, peerud. 

- Ma olen kogu aeg niiii väsinud ja uimane ja ei saa mitte midagi aru. 

- Mul on tekkinud teatud toitainete puudused, nt madal hemoglobiin. 

- Veepeetus on hullem kui ma oleks eales osanud arvata, et ta olla võib. 

Samas praeguseks...

- Ma ei mõtle enam peaaegu üldse söögist, või noh, mõtlen, aga nagu terve inimene.

- Ma tunnen esmakordselt väga pika aja jooksul seksuaalset erutust. 

- Ma olen väga õnnelik ja rahulik. Stabiilne ka. 

- Mu nälg on väga palju juba vähenenud. 

- Mu psühholoogiline side söömisega on pea-aegu kadunud, näiteks ei kasuta ma enam toitu enda lohutamiseks (ehkki tops jäätist ja soe vann enda lohutamiseks kurval päeval on täiesti normaalne ja terve käitumisviis, söök ei tohiks lihtsalt olla ainus lohutusmeetod). 


- Kui mul veel toitumishäire oli, siis ma mõtlesin pmst kogu aeg rämpstoidust ja igasugustest kaloririkastest söökidest, praegu on mul sageli see, et ma ei taha üldse rasvaseid ja kaloririkkaid asju süüa, sest mul pole nende järgi otsest isu, aga kui ma neid päeva jooksul piisavalt ei söö, siis mul on õhtul kõht rämedalt tühi :D 


Vahepeal oli mul see ka, et ma nagu üldse ei viitsinud süüa, sest ma kogu aeg sõin ja see oli nii aeganõudev ja ma ei saanud ühestki toidust isegi väikest naudingut (nagu isegi mitte normaalset "oi nii maitsev") ja lihtsalt käisin ja halasin selle üle, et elu on ebaaus ja kaalusin õli joomist. Samas kõht oli niiii tühi. :D See on see, et ma tunnen, et mu psüühika on 80% korda saanud, aga keha ei ole lihtsalt veel järgi jõudnud ja selle paranemisega läheb aega.

Kui palju aega? Kõige tavalisemalt võtab selle meetodiga paranemine aega kaks aastat, vähem keeruliste/lühiajalisemate häirete puhul aasta, aga võib võtta ka üle seitsme aasta. 

Seda on söömishäirete ravi puhul oluline meeles pidada, et paranemine ei ole kiire protsess ! ! ! 


Igatahes on paranemise puhul eeldatav see, et keha saavutab enda setipunkti kaalu, mis võib olla kas häire-eelne kaal või misiganes kaalunumber, milles keha end õnnelikuna tunneb. 

Kriitikud on selle asja osas nagu "mmmmkayyy, aga miks siis nii suur osa inimkonnast rasvunud on?"

Ma ei tea, teadlased ka ei tea, probleem võib olla näiteks leptiiniresistentsuses, mis põhjustab probleeme näljasignaalidega. Kui ma vaatan enda tutvusringkonnas ringi, siis paljud ülekaalulised on jo-jo dieeditajad ehk nad võtavad muudkui üht ja sama 10-15 kilo juurde ja alla ja juurde ja alla ja ... on selle käigus enda loomulikud näljasignaalid jms täielikult sassi ajanud, sest igale defitsiidiperioodile järgneb õgimisperiood, mille käigus keha kiirelt kaotatud rasva taas talletab. 


Mul on endal olnud hästi palju raskusi oma keha usaldamisega. Ja samamoodi kogu selle eelneva jutu uskumisega. Aga tuhanded ja tuhanded inimesed on selle meetodi abil taastanud enda tervise ja vormi, miks peaksin olema mina see ükssarvik, kelle puhul antud meetod ei toimi? 

Muide, antud meetodi kohta uurides jõudsin ma ühe Youtube'i kanalini, mis on küll ingliskeelne, aga mida peab eestlane! Ma olin nagu what, ma ei olnud temast kunagi kuulnud, ta toodab nii kasulikku sisu ja ta on kaasmaalane! Nagu millised on šansid, eks. :D See on ta kanal: https://www.youtube.com/user/ElisaFruitFly

Elisa on kirjutanud ka raamatu ning lisaks pakub ta ka online nõustamist söömishäirete all kannatajatele. 

Kasutatud allikad:

Kalm, L. M., Semba R.D. (2005). They Starved So That Others Be Better Fed: Remembering Ancel Keys and the Minnesota Experiment. Oxford Academic Journali koduleht. Külastatud 20.08.2020. https://academic.oup.com/jn/article/135/6/1347/4663828

Baker, D., Keramidas, N. (2013). The psychology of hunger. Külastatud 20.08.2020. American Psychological Associationi koduleht. https://www.apa.org/monitor/2013/10/hunger



6 kommentaari:

  1. OH MY GOD lõpuks ometi keegi, kes ei promo Stephanie Buttermore'i, mul on sellest kopp nii ees. :D Eriti ise anoreksiast taastudes. Ma tahaks ka Minnie Maud lähenemist proovida, aga ausalt öeldes, no ei julge. Aga see postitus tegi olukorra selgemaks küll. Mul on nii hea meel, et mulle blogis sinu blogi soovitati!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, hull avastus see ta "all in" küll, lihtsalt pani sellele samale meetodile teise nimetuse ja jätkas trenni ja enda kaalumisega. :D
      Mul on hea meel, et ma esialgu alustasin tasapisi, sest need Minnie Maudi kalorid ei oleks olnud midagi sellist, mille ma endale esialgu sisse oleks suutnud pressida, kui aus olla. Minu jaoks tuli ekstreemne nälg ja Minnie Maud pm samaaegselt. Ja tore, et sa siia jõudnud oled, mul on hea meel. :)

      Kustuta
  2. Mul on kaks küsimust, püüan need võimalikult selgelt kirja panna (teadusest ma ei hakka rääkima, sest ma pole teadlane ja also ma ei viitsi seda 1300+lk originaalteksti lugeda), loodan, et leiad aega ja tahtmist vastata:
    1. Mis sa arvad, miks Eestis pole Minnie Maud meetod väga levinud? Kas oled seda arutanud oma psühholoogiga, psühhiaatriga, et miks seda väga ei kasutata? Samuti selle küsimuse lisaküsimus - miks sa otsustasid meetodit vahetada?

    2. Kui ma loen seda, mis on läinud paremaks, mis halvemaks, siis joonistub välja muster, et vaimne olek on liikunud selgelt paremuse poole (juhhei, mis on ka eesmärk, eksole), aga see-eest füüsiliselt poolelt tundub, et olukord läheb pigem halvemaks (ma ei räägi siinkohal kaalust,suva see number, vaid just enesetundest ja võimekusest). Kuna sul on ka fibromüalgia, mille kohta oled öelnud, et mõõdukas kehaline aktiivsus on pigem tungivalt soovituslik, siis kuidas see meetod sellega ühildub? Praegu tundub, et oled teinud valiku keskenduda vaimse poole kordasaamisele, kas arvad, et ühel hetkel see fookus võib ka nihkuda ning kuidas sellega tegeleda, et liigutamine ei võrduks obsessiivne kalorite põletamise lugemine, vaid miski, mis on terve ja normaalse elu tavapärane osa?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Omg su kommentaar ajas mu actually närvi. :D

      Eestis kasutatakse tüüpiliselt toitumiskava järgimise ja söömispäeviku täitmise meetodit, mis vb mõnele sobib, aga minu jaoks ei taganud see ikka piisavat paranemist, sest tegu on jätkuvalt restrictive käitumisega ja intuitiivselt niimoodi sööma ei õpi. Just slp liikusingi MM meetodile, et see annab palju rohkem vabadust ja keskendub keha normaalsete näljasignaalide taastamisele, mitte lihtsalt sellele, et sa piisavalt/ normaalselt sööks, vaid sellele, et sa saaksid ajapikku päriselt korda. Minu jaoks on see söömiskava järgimine pmst quasi-recovery, mille käigus minu jaoks täielikult paranemine pole võimalik.

      2. Muidugi on praegu ajutiselt asjad halvemad, tegu on taastoitmise sümptomitega, mis ajapikku vähenevad. See, et ma olen nt väsinud, ongi justnimelt sümptom sellest, et keha paraneb ja taastub .. Mul on näiteks menstruatsioon lõpuks tagasi tulnud jms. Fibromüalgia on mul ilmselt buliimiast tekkinud ning hetkel puhkamise ja piisava söömisega on see muutunud mitme aasta parimasse seisu, mul pm pole sellest tulenevaid valusid jms. Taastoitmise sümptomid, üleliigne nälg jms kaob ajapikku iseenesest. Trenni suudan ma teha ilmselt siis, kui ma ükskord tunnen, et 1) väsimus pole nii suur ja 2) ma ei keskendu enam sellele, kui palju kaloreid trenni käigus kulub. Kuidas sellega tegeleda? Ee .. vb kui sa siiski loeksid seda originaalteksti, saaksid isegi teada, et sellised asjad saavad elu osaks iseenesest. See MM meetodi võlu ongi, et see on väga loomulik ning õpetab saama enda keha ja mõistusega uuesti üheks.

      Kustuta
  3. Nii on tahtmine midagi positiivset öelda 🙂 sa oled nii tubli, et lased oma kehal niimoodi paraneda ja annad talle aega kohaneda. Sa oled noor veel ja mõtle, milline tore ja terve elu sind ees ootab 🙂
    Kas söömishäirest saab täielikult paraneda või midagi jääb õhku, et sellega peabki elama õppima? Mina olen juba peaaegu õppinud elama oma ärevushäirega aastast 2016. Praegu on kahjuks raskem periood, aga küllap saan sellega ka hakkama!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle :)) Toitumishäire puhul kasutatakse jah sellist väljendit nagu "remissioon" ehk alati peab olema ettevaatlik, et seda uuesti mitte esile kutsuda.

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...