Toitumishäirest paranemine: ootused vs tegelikkus. + Q&A

Kui ma end ravima hakkasin, oli mul väga palju ootusi, lootusi ja üldiseid mõtteid selle osas, milline mu tervenemisteekond välja hakkab nägema. Mõni neist pidas paika, mõni mitte üldse, veelgi enam oli aga neid asju, millest ma mõeldagi ei osanud, aga silmitsi olen pidanud seisma. Haah, see kõlas nüüd süngelt kuidagi :D 




Esiteks: asjad, mis läksid nii nagu ma ootasin, et nad lähevad 


- Ma arvasin, et hakkan end õnnelikumana tundma. Ilmselgelt see nii läks. Mu enesetunne on täiesti mõõtmatult parem. Kui varem ma olin lihtsalt üks masendusekera, siis nüüd ma käin ringi, tantsin, laulan, keksin, naeratan 24/7, teen lolle peerunalju, naeran, naudin igat pisiasja ja nutan kord kuus päevade ajal (nt täna ma nutsin selle pärast, et keegi postitas Instagrami pildi, et ta on LEEDUS ja siis ma tundsin kadedust ja nutsin T kaisus selle pärast, et "aaagagaaa musi, miks meie kuskil ei käi???", mispeale see musi rõõmsalt meelde tuletas, et meie plaani JAAPANISSE minna tegi võimatuks koroonaviirus, aga et me oleme ju omajagu meie suhte jooksul reisinud ja whatnot ... igatahes, järgmine kuu me vist lähme mingile väikesele väljasõidule nüüd :D). 

- Ma lootsin, et mul pole enam kogu aeg külm. Ma istusin 20-kraadises kontoris talvejopega, kandsin suvel sooje jopesid, olin kodus, kus on pidevalt miinimum 25 kraadi, pidevalt paksu pleedi all. Kõige hullemad olid mu öised külmahood - selleks ajaks oli vist kogu energia otsas vms. Ma lihtsalt ärkasin mingi häire viimased pool aastat pm iga öö üles selle peale, et mul oli. nii. faking. külm. Ma ei ole mitte kunagi sellist külma tundnud, see oli lihtsalt nii hull ... See oli umbes selline nagu ma oleks kuskil Antarktika -50 kraadises külmas täiesti alasti. Lihtsalt .... nii krdi külm. Magasin pika pidžaama, paksude sokkide ja kolme tekiga, et mul normaalne oleks, samal ajal oli T kõrval alasti. Väga jõhker. 

Praegu on asi vastupidi. Mul on kogu aeg palav ja kui ma väljas käin, siis ma lihtsalt tilgun higist. See on veits piinlik, nii et ma püüan võimalikult vähe poodides jms kohtades käia, kus palav hakkab, sest jah, ma hakkan mingi 5-10 minutiga higist tilkuma. See on paranemise üks kõige tüütumaid kõrvaltoimeid, aga eks elab üle. Igatahes oli väga kummaline käia siin üks päev väljas õhukese puuvillase kleidiga, millel olid lühikesed käised ja mis ei ulatunud isegi põlvini, jalas baleriinad, samas kui teistel inimestel olid seljas nahktagid ja joped, sest väljas oli 16 kraadi või nii.... Ja muidugi oli mul IKKA palav. See asi peaks mingi hetk ära kaduma, aga kui talveks ei kao, siis mu talvejopeks saab vist mingi dressikas. Kui sedagi...


üritasin pikkade käistega pluusi kanda... andsin kohe alla. now me iz nakedh againth



Ma hakkan rohkem sööma. Well, obvz. 

Ma hakkan regulaarsemalt sööma. JAH! OMK! TEATE MIDA! Mul on telefonis äratused eksju, et ma pean sööma ja ma olen tähele pannud, et juba mitu nädalat on KOGU aeg nii, et ma parasjagu söön midagi sel ajal, kui äratus käib ... ja mul läheb päriselt kõht tühjaks regulaarselt. Mõnele võib see tunduda maailma normaalseim asi, aga mulle? Täielik võit! Ma olen selle nimel pool aastat vaeva pidanud nägema, aga mul tõesti hakkab tekkima mingi loomulik rütm. <3 

Mul kaovad ülesöömishood. JAA! Ma räägin hiljem veidi ekstreemsest näljast, aga ühtegi binge hoogu pole mul selle aja jooksul olnud. Mitte üht. 

Ma ei tunne end kehvasti, kui söön midagi ebatervislikku. Toit on toit on toit. Toidu ebatervislikuks ja keelatuks sildistamine ongi see, mis meid selle järgi isutama paneb. 


Nüüd asjad, mis läksid teistmoodi, kui ma esialgu arvasin. 

Esialgu ma lootsin salaja sisimas, et ma ei võta kaalus juurde. See on põhimõtteliselt võimatu. Nii lihtne ongi. Toitumishäiretest paranemisega käib kaasas kaalutõus - kas ajutine või püsiv, aga kaal tõuseb. Ja see on täiesti ok. Iga kell olen suurem, aga väga õnnelik ja rahulolev. 

 

Hiljem, kui ma sisenesin ekstreemse nälja faasi, olin ma kindel, et lõpetan VÄGGGAAA rasvununa. Mais oli mu keha valmis alustama sellist söömist, mida siin majas mitte kunagi pole nähtud. 

"Getu... Anna andeks, aga ma pean küsima, et ee, ega sa nagu ei ole rase... ?" - Ma olin mingi pft, mida sa ajad, ja jätkasin tellitud toidu söömist. Ma, nimelt, tellisin endale kaks praadi ja magustoidu RP9st (kus on ikka korralikud portsud) ja siis sõin sinna veel hunniku puuvilju peale ja jõin mahla kah kõrvale. A ja sõin mingi 3 viilu leiba. No ütleme nii, et täiesti tavaline keskmise naise kogu päeva kogus oli see. Aa, ja parim osa? See oli mu hommikusöök, kell oli 11 :D 

Päris nii hullult palju sõin ma 1,5 kuud. Nagu tegelt ka, ma oleks lebolt võinud ära süüa mingi terve sea või midagi. Või elevandi. Tõesti, vahet pole. Ma sõin iga päev ikka väga palju, tõesti, ma pakun lambist, et umbes 5000 kalorit päevas kõik need poolteist kuud. Peale söömise ma ei teinud eriti muud kui magasin, keha lihtsalt taastus TÄIEGA! Nagu täistuuridel. 

See oli ka see periood, mil ma nähtavalt juurde võtsin kaalus. Mitte nii palju kui arvata võiks üldse muidugi, aga riideid jäid kitsaks ja whatnot küll. Enne maid ma väga palju kaalus juurde ei võtnudki, alles õppisin sööma ja väga palju süüa veel ei suutnud, aga samas mu varasemad riided olid juba nii väiksed, et neid enam kanda ei saanud. 


mai - praegu (tõe huvides, esimene on tehtud hommikul ja teine õhtul + mul päevad kah)





Ma ei tea, ma mingi väga hull rasvunud vaal enda meelest ei ole, ehkki vahepeal tundus, et mu kaalutõus on lõputu ja piiramatu, aga nii see mõistagi ole olnud.. Eks mul on veel pikk tee minna, võib-olla kahekordistan järgneva aastaga oma kaalu? :D 

Ma arvasin, et ma lõpetan toidu nautimise. 

Eh, noh.. Mu suhe toiduga oli obsessiivne ja ükskõik, mida ma sõin, ma lihtsalt kühveldasin sisse, ma mõtlesin 24/7 toidust, ma sain ülesöömishoogude ajal toidust täiesti kirjeldamatut rahuldust ja lohutust jms, seda enam pole küll, aga samas teevad head eined mind endiselt rõõmsaks ja mulle meeldivad head maitsed, jeesus, see on täiesti ok. Mu arusaam tervislikust toidust oli selline, et a la hakkan sööma maitsetut saepuru, sest toit pole muud kui energiaallikas, aga see muidugi ei ole tegelt niimoodi. Mõni toidukord on täiega tore! Samas mõni ongi tüütu - laisk olla, isu pole, tahaks diivanil rahulikult edasi vedeleda, aga kõht on täiega tühi, nii et peab tegema süüa ja sööma, mis siis, et kohe üldse ei taha sellega tegeleda.... Sellised hetked on ka ok. 




Ma arvasin, et ma hakkan ennast täiega vihkama. EI!!!! Ma sain lõpuks aru, et paks olemine ei ole maailmalõpp. See ei ole üldse mingi kõige hullem asi, mis ühe inimloomaga juhtuda võiks. Võin vabalt olla väike pontšik, kui see on minu jaoks õnnelikkuse hind. See on ok. Ma olen selle aja jooksul ennast vihanud mingi paar korda, need olid siis, kui mu kaal tõusma hakkas ja ma lihtsalt vähe paanikasse läksin.. 

Ma arvasin, et mu enesetunne muutub kohe paremuse poole ja halvemaks ei muutu see mitte kunagi. Ma arvasin, et toitumishäirest tervenemine füüsiliselt on lihtne ega tekita ebameeldivusi. 


Kui vaimselt on asi olnud suuresti kergem kui ma arvasin, siis füüsiliselt mitte. See on see, mis pani mu mõistma, kui haige ma tegelikult olen olnud. Hommikusöökidega alustades valutas mu kõht esimesed kuu-poolteist mitu tundi peale sööki nii hullult, et ma tahtsin nutta, ma olen siiamaani pidevalt väsinud ja unine, esialgu läks mu seedimine täiega sassi, mul oli pidev iiveldus, mu kõht oli kogu aeg ebameeldivalt täis (mitte, et ma oleks palju söönud, aga lihtsalt söökide vahe oli max 3h, millega ma üldse harjunud polnud) jms. 

Ma arvasin, et ma hakkan ainult sitta sööma. Ei, fekaalide söömiseni pole ma siiani jõudnud... Okei, naljakas nali. Ma arvasin tõesti, et kui ma lasen täiesti vabaks, tahan ma süüa ainult ebatervislikke toite, aga tegelikult see nii mõistagi pole. Endiselt on toidulaual palju köögivilju, nüüd aga ka väga palju puuvilju, mida ma enne sageli süüa ei julgenud. Banaan? Kammoon, samahästi võid otse pudelist rapsiõli juua juba!!

Ma arvasin, et kui ma võtan kaalus juurde, siis ma kahetsen, et hakkasin end ravima ja hakkan uuesti enda toitumist kontrollima. Ma ei hakka valetama, korraks see nii oligi. Aga see läks üle. Ja nüüdseks ei saaks ma olla õnnelikum selle üle, et ma enda elu muutsin. 

Ma arvasin, et mu elu ei muutu üleliia ja toitumishäirest paranemine ei võta väga palju vaeva. NNNIIII VALE. Toitumishäirest paranemine oli esimesed viis kuud nagu mingi täiskohaga töö, alles praegu ma tunnen, et see asi hakkab loomulikuks muutuma. See ei tundunud kuskilt otsast loomulik, see oli väsitav, see oli aeganõudev, see oli vaevarikas, see nõudis MEEELETULT vaeva!!!! Kasvõi see, kui palju aega kulub söögitegemisele ja söömisele jms, aga ka enda motiveerimisele, enda sundimisele, enda probleemise lahtiharutamisele, jms. Mu elu muutus radikaalselt. Paremuse poole, muidugi, aga siiski - see on olnud raske ja aeganõudev. 


Ma ei tea miks, aga ma olin kindel, et mu näonahk läheb käest ära. 




Sorri kehvasti eemaldatud silmameigi pärast :D kui see välja jätta, siis null meiki näos siin :P see on lihtsalt endiselt nii korras nagu! ja lõpuks pole enam silmaalused kogu aeg tumesinised ka. 


Ja nüüd asjad, millele ma üldse mõelda ei osanud: 

Ma olen pidanud vahetama välja terve oma garderoobi. See on olnud suurepärane võimalus täielikult oma stiili muuta. Muideks, kui te nüüd arvate, et ma olen järelikult võtnud juurde miljon kilo, siis ei, ma ostsin endale kogu aeg asju, mis napilt selga mahtusid, sest "MOTIVATSIOONI ON VAJA KAALULANGETUSEKS!!!" ja "NIIKUINII VARSTI KAALUN VÄHEM, SIIS PAREM KOHE VÄIKSEM OSTA". Mingi pool mu garderoobi ei oleks selga mahtunud ka a la 2-3 kilose kaalutõusuga juba.



Ma tunnen end sängis tuhat korda etemini. He he he ;)

Mu suhe oma hinge teise poolega on miljon korda parem. Teate, mitu tüli meil on nende poole aasta jooksul olnud? NULL. Enne ma norisin kord iga paari nädala tagant mingi mõttetu asja pärast tüli, lubasin aknast alla hüpata või T maha jätta. Seda on piinlik öelda, aga nii oli. Ma olin vaimselt aeg-ajalt täiesti ebastabiilne. Siin on ofkoors oma osa ka antidepressantidel. Aga jah, isegi kui tülid välja jätta, on asjad palju paremad, sest kogu eelmise aasta ei rääkinud (ega mõelnud) ma muust kui enda kaalust ja toidust. Selline asi ei mõju suhtele just kuigi hästi. 

Mu elul on niiiii palju rohkem mõtet. Ausalt, enne oli mu elu täiesti mõttetu, enam ei ole, nii must-valge ongi, punkt. Muid mõtteid mu pähe ei mahtunud, kui et kui palju ma kaalun ja kuidas võimalikult kiiresti kaks kilo kaotada. Väga mõttetu eluke. 


Ma ei mõtle kogu aeg süües, mitu kalorit toidus on.

Ma ei karda teiste nähes süüa. 

Ma ei muretse selle pärast, milline ma välja näen.

Ma ei aja kõiki negatiivseid asju kaalu süüks. 

Ma ei vaata kogu aeg teisi naisi ega võrdle ennast nendega.

Ma ei tunne end alasti olles ebakindlalt.

Ma ei pea enda elu kõige tähtsamaks asjaks kaalulangetamist ja enda välimust.

Mind ei huvita teiste arvamus minust. 

Ma usaldan enda keha ja julgen süüa ükskõik, kui palju. 

Ma ei karda kaalus juurde võtta.

Ma olen palju meeldivam inimene.

Ma ei häbene enda keha.




See teekond on olnud kohati natuke väljakutsuv ja kohati väga väljakutsuv, aga nothing worth having comes easy, huh?! 


Ma ei ole veel terve. Kui mul on seljas liibuv kleit, siis ma hoian väljas käies instinktiivselt kõhtu sees, mõnikord tunnen ma ennast kehvasti, mu söögiisu on ikka veel hiiglaslik*, ma olen ravinud alles pool aastat haigust, mis kestis üle seitsme aasta. Mul läheb ilmselt veel tükk aega, et täiesti terveks saada, nii et kui mulle soovitakse õnne paranemise puhul, siis ma olen veits kuri, sest ma pole kuskil öelnud, et ma terve olen. See on sama nagu soovida märtsis sünnipäeva puhul õnne kellelegi, kelle sünnipäev on juunis. Nagu aitäh, õnne tarvis, aga pane pidurit veits, eks. 


Kui sul on toitumishäire ja sa mõtled paranemisele, siis - nigu ütlevad klassikud - just do it. 

* Konkreetselt 5 min tagasi:

Ma: "Kas sa süüa tahad?"
T: "Mkm, ma just sõin, mäletad?"
Ma: "Ma olen peale seda kaks korda juba söönud!"
Ma: *läheb süüa otsima*
_________________________________________________


Ja nüüd teisel teemal. Ma mõtlesin, et äkki oleks tore, kui te saaksite sellele blogile ka hääle ehk siis ma mõtlesin, et ma filmiks mingi video, kus ma vastan teie poolt esitatud küsimustele. Nii et PALUUUUUN jätke siia alla kommentaariumisse küsimusi, millele te vastust teada tahaksite :) Ja nagu pääriselt, pliis küsige, muidu mul on niiii mark, et ma mõtlesin, et see oleks tore idee, a tglt keegi ei koti ja ainsad inimesed, kes mu blogi loevad, on, öö, mitte keegi. 
Küsimused võivad olla ükskõik, mis teemal :) Mu asjade imelikuks pidamise tase on üpris kõrge, nii et vast saate ka kõige kummalisematele küsimustele vastused. Ma arvan. Noh, kui keegi üldse midagi küsib ... Video filmiks ma järgmise nädala esimeses pooles. Noh, kui keegi üldse midagi küsib, jälle. 

A ja veel. Ma postitan kogu aeg Instagrami väärt kraami (ma arvan, tegelt on ull pask raudselt) ja mul saab kohe 400 jälgijat täis, nii et folloge mind pliiiis <3 



8 kommentaari:

  1. Kas sa pead end intro- või ekstraverdiks? On sul suur suhtlusringkond või oled pigem kodune inimene?
    On sul ka blogi suhtes mingeid kaugemaid eesmärke?

    VastaKustuta
  2. Mis tähtkujust sa oled?
    Harry Potter või LOTR?
    Raamat, mida oled viimasel ajal lugenud ja soovitaks lugeda?
    Lemmik TV sari mida binge'ida?
    Lauamängud - jah/ei? Mõni lemmik?
    Millise filmi-, telesarja vm karakteriga samastud?

    VastaKustuta
  3. Lemmik koeratõug?
    Film, mida oled või võiksid vaadata rohkem kui 3 korda?
    Kõige toredam kingitus mille oled saanud?
    Kui materiaalseks inimeseks end pead?

    VastaKustuta
  4. Kui selliseid teemasid lugeda, siis on aimata, milline äng on sellise toitumishäirega elada...
    Mul on endal ärevushäire, tean oma mõtetes lõksus olemist väga hästi. Võtsin u neli aastat kahte erinevat rohtu ja nendega kaasnes ka kaalutõus. Aga mõtlesin samuti, et pigem olen suurem, aga oma mõtetes vaba. Kui kevadel olin valmis ühest rohust loobuma, hakkas ka kaal langema. Aga kui olemine oleks ikkagi halvaks tagasi läinud, oleks ma kõhklematult rohu tagasi võtnud, sest elu kvaliteet on nii oluline.
    Aga sellegipoolest on mul ebakindlus oma välimuse suhtes. Sellepärast tahaks kuulata sinu mõtteid ja teekonda selleni, et keha on ainult kest, tähtis on see, kes sa sisemiselt oled. Mina olen harjunud mõtlema, et keha on pool minust ja sisemus teine pool. Tahaks ka uusi mõtteid saada sellest, et keha ületähtsustamisest lahti saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjuks ma ei oska sind aidata, sest see arusaam jõudis minuni, mitte mina selle arusaamani, see lihtsalt tekkis iseenesest mu raviteekonna jooksul :)

      Kustuta
  5. Milliseid blogisid ise loed?
    Lemmikartistid läbi aegade?
    Kes/mis sind elus inspireerib?
    Millist elu tahaksid elada kümne aasta pärast?
    Unistuste sihtkohad, kus tahaksid kindlasti elu jooksul ära käia?

    VastaKustuta
  6. Kas abieluettepanek tuli sulle ootamatult või oli abiellumine ühine planeeritud otsus?
    Kuidas kassi võtmine teie rutiini muudab?
    Lemmikud meigifirmad?
    Kui tihti tarbite alkoholi?
    Ujumine või päevitamine?

    VastaKustuta
  7. Kus kohtusid on abikaasaga?
    Kas teil abikaasaga on mõni lemmik tegevus (matkamine, kokkamine, tanstimine...) mida koos teete?
    Kuidas on sinu läbisaamine sinu õdedega? Kuidas saad läbi oma ämma ja äiaga, mehe teiste pereliikmetega?
    Mis saab sinu kassi nimeks?
    Lemmik söögikoht Tartus?
    Kas soovid tulevikus lapsi saada?

    VastaKustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...