Miks on mõnel inimesel vajadus olla nii .. õel?

Kunagi lugesin ma vist absoluutselt kõiki vähegi tuntumaid eesti blogijaid. Kuni ma sain aru, et meie blogiladvik koosneb suuresti, noh, ütleme otse, natuke pahadest inimestest. Mina aga usun 100% sellesse, et ennast tuleb üleliigsest negatiivsusest eemal hoida, sest elus on seda niivõinaa juba piisavalt ja juurde pole vaja, aitäh-ei-aitäh, eks. 

On olemas mingi inimtüüp, kes tunneb end mega hästi, kui nad ütlevad kellelegi kehvasti, inimene seepeale end kehvasti tunneb ja solvub - ja parimal juhul veel reageerib kah. "Voh, nüüd sai alles ära pandud", mõtlevad nad, seni, kuni teine osapool mõtleb, kas ta ongi nii paha/nõme/kole... kui solvaja väidab. 
See inimtüüp koosneb konkreetselt 12-aastastest jobudest, kellel empaatiavõime veel välja pole arenenud ... ja siis neist täiskasvanutest, kellel arengus miskit vajaka jäi ja empaatiavõimet ei tekkinudki. Lihtsalt nagu, seal, kus mõne normaalse inimese hinges peitub empaatia ja oskus end teise inimese kingadesse panna, haigutab neil tühjus. Suur must auk. 

Mina olen kunagi täiega olnud see 12-aastane jobu koolikiusaja. Õnneks ei kestnud see periood kaua ja tulevikus sain ma ise maitsta kiusatava-rolliga kaasnevaid kibedaid pisaraid, ja ausalt, paras mulle, polnud vaja selline sitakäkk olla omal ajal. Olles kunagi pool elu tagasi ise õelutsemise ja kiusuga oma habrast egokest paitanud, võin ma aga öelda, et ma mõistan seda, mis kiusajate hinges toimub (jah, teiste mahategemine oma blogides on KIUS ja täiesti ebanormaalne käitumine täiskasvanud inimese poolt). Ilmselt ei tule ühegi normaalse inimese jaoks üllatusena, et kiusama ajendavad inimest ... puudujäägid. Olgu need puudujäägid siis enesekindluses, rahulolus oma eluga, rahulolus oma suhtega või milleski muus .. õnnelik ja rahulolev inimene lambist juba netikiusajaks ei hakka, va juhul, kui ta on lihtsalt, ööö, peast katki, ja vajab psühhiaatrilist abi. Kui keskmine inimene paneb enesekindluse tõstmiseks ennast ilusti riidesse, peseb juuksed ära ja paneb ehk veidi meikigi näkku, siis kiusaja paneb enda enesekindluse tõstmiseks lihtsalt ära. Esimesele ettejuhtuvale. Eriti palju rahuldust pakuvad talle solvangud, mis on formuleeritud umbes niimoodi: 

"Sorry, ära võta südamesse, aga su nina näeb välja nagu üks mega suur karvane m*nn",
"Ma ei mõtle seda üldse pahaga, aga naguuuuuu, sa oled nii loll, isegi mu kass on sinust targem",
"Ma tegelikult ei ole üldse õel inimene, aga temasugust sitanärakat ma küll kannatada ei suuda",
"Ma tean, et minust pole ilus niimoodi öelda, aga kõik su valikud elus on valed, su välimus on vale, ja üleüldse, ole hea ja tõmba oksa, aitäh"

jaaniiedasi


Ja teate mida? See esimene pool solvangust päriselt ka paistab nende jaoks töötavat selliselt, et see vabastab nad igasugusest edaspidisest vastutusest. Teine osapool solvus, sest sa ütlesid talle, et ta on inetu, loll, nõme ja võiks samahästi auto alla hüpata? No krt, misasja ta solvub, jobu on või?!! Sina ju juba ütlesid, et ärgu võtku südamesse, sa ei mõtle üldse halvaga, enda asi, et ta selline pehmeke on, eksole. Kasvatagu endale paks nahk siis parem, elu ongi karm ja julm. 

Ja üleüldse, sõnavabadus, eksole. Minu jaoks näiteks tähendab sõnavabadus seda, et igaühel on õigus avaldada oma arvamust võimuparteide kohta või midagi muud taolist, aga mida tähendab õelutseja jaoks sõnavabadust? Õigust olla karistamatult avalikult õel. Sõimata kedagi, saata pe*esid ahju, kritiseerida valimatult iga ettejuhtuvat ja siis karjuda nagu arulage kajakas: "SÕNAVABADUS! SÕNAVABADUS!" 

Jah, sõna on vaba, aga see ei tähenda, et igasugust iba, mida sülg suhu toob, peaks endast valimatult välja purskama. Ma näiteks tahtsin selle postituse kirjutada kell 2 öösel ja panna pealkirjaks "ära ole sihuke m*nn" ja nimetada nimesid ja ... ja siis minut hiljem ma sain aru, et see on debiilne ja madal ja üleüldse, kell 2 öösel peaks inimene magama, eks. Ühtlasi ei taha ma olla üks neist järjekordsetest miniblogijatest, kes saab "kuulsaks" seetõttu, et ta on mõnele Suurele ja Väga Tähtsale blogijale kannale astunud. Ma, nimelt, olen selleks liiga hell ja pehme ja hakkaks nutma ja paneks blogi kinni ja mõtleks, et oooh whyyyy .. aga samas, kellele ikka meeldib puid alla saada, eks? Need õelutsejad sageli muidugi väidavad, et nad ongi sellised, noh, KÜÜNILISED ja OTSEKOHESED ja neile meeldib, kui inimesed on nendega ka otsekohesed, aga kas nad tegelikult suudaks olla solvumata see teine osapool konfliktist? Ma miskipärast kaldun arvama, et ei...

Üleüldse, mis värk sellega on, et inimene teab, et ta on küüniline, negatiivne ja "otsekohene"(=ütleb valimatult oma arvamuse välja ega hooli sellest, kui ta kellelegi liiga teeb) ja on selle üle justkui .. uhke? Nagu päriselt ka, sa põhimõtteliselt ütled otse välja, et sa oled sitt inimene jaaaniiiongi, teistel ei jää üle muud kui leppida, sest see on kord juba see, kes sa oled..? Konkreetselt tunnistad, et jah, sa oled halb inimene ja jah, sina oled probleem, aga teised on need, kes peavad ohverdusi tegema? Kui... absurdne see on? 

Ma, muide, olen ka olnud omajagu nõme mõrd. Peale seda koolikiusaja aega, oma hilisteismeeast umbes 20 saamiseni. Ma olin ka "otsekohene" ja selle üle jubedalt uhke. Kuni ma sain aru, et ma olen lihtsalt sitt inimene, läksin teraapiasse, leidsin vastused küsimusele "miks ma mida teen" ja püüan nüüd oma suu rohkem kinni hoida. Alati see ei õnnestu, sest ma olen VÄÄ-GA jutukas inimhing, aga no jutukas saab olla ka ilma kellestki teerullina üle sõitmata, eks. Või noh, ma olen ajaga arenenud ka selliseks inimeseks, kellel ei ole enam kõige kohta arvamust ja kes ei tunne, et maailm jääb millestki ilma, kui ta arvamuse olemasolul selle väljendamata jätab, normaalne inimeseks arenemise protsess vist? Sest ma mäletan nii selgelt seda 17-aastast ennast, kellel tõesti KONKREETSELT kõige kohta oli väga tugev ja kõikumatu arvamus ja kes neid arvamusi täiest kõrist röökides pidevalt avaldada tahtis. Nüüdseks ma olen lihtsalt nagu ... meh, ei koti. Nii et see, et ma siin nõnda arvamust avaldan, on üsna .. haruldane, või nii (naljakas lugu, ma sõin vahepeal kõhu täis ja siis ma mõtlesin, et savi, las nõmedad inimesed olla omaette nõmedad, aga krt, ma olen nii kaugele juba selle kirjutamisega jõudnud).

Ma ei mäleta, kust ma selle teadmise hankisin, aga põhimõtteliselt, idee on järgmine - inimeste reaktsioon asjadele, mida nad ei mõista, on hirm. Ja hirm ongi see, mis paneb vihkama. Vihkama inimesi teistest religioonidest, teisest nahavärvist, teisest orientatsioonist või lihtsalt neid inimesi, kes on sinust kuidagigi erinevad. Ja minuv meelest see on nii tõsi ja sellele tuginevad nii paljud näiteks paremäärmuslaste poliitkampaaniad. Võtke kasvõi EKRE ja see pidev immigrantidega hirmutamine. Lihtne inimene jääbki uskuma, et tuleb sisserändaja, teeb enda omaks kõik eesti naised (kes on muidugist muidu eesti meeste ühisvara) ja napsab endale kõik tööd ja eesti mehel ei jää üle muud kui imeda näppu, eksju. Pime hirm. Pime viha. Ma ei tea nüüd, kuidas ma õelatest blogijatest paremäärmuslusteni jõudsin, aga eee... ma magasin halvasti, okei, andke andeks see seosetu pudru-ja-kapsad. 


Üldiselt, kogu mu eelneva jutu kokkuvõte ühe pildina:


being nice requires less effort



Ja üldse, douchebagid on katkised inimesed, keda ei tee korda ükski eneseabiraamat, vaid ainult enda minevikutraumadega rahu tegemine, vastuste leidmine enda seest ja endale andestamine, ok? thxbye 


8 kommentaari:

  1. Sinuga samas paadis - kunagi lugesin ustavalt pea iga blogi mis maastikul oli. Selliseid populaarsemaid muidugi ei olnud siis nii palju ja päris pisikirjutajate otsa sattusidki ehk kellegi kommentaaride kaudu. Nõme on vaadata seda kuidas inimesed ei saagi üldse oma arvamust avaldada. Mõtlen siin kohal tõesti siiralt normaalses vormis arvamuse avaldamist. Blogija X räägib sellest kuidas talle ei maitse kala ja siis ilmub välja blogija Y kes tunneb, et teda on hingepõhjani solvatud ja isiklikult alandatud selle arvamusega, sest tema kaks nädalat tagasi pani blogisse kalaroa retsepti üles. Nüüd loed kellegi blogi seni kuni mingi kisa jälle üle käib ja siis kaob tahtmine ära, sest nii tihti on seda, et keegi saab natukene rohkem lugejaid ja hakkab selliste draamadega otsima populaarsust. Nõme on asja juures see, et tegelikult sellised postitused ja käitumine kujundavad ikkagi mingit arvamust ja pilti inimesest ja hiljem ennast positiivsest küljest näidata on palju raskem kui end ühe postitusega pahameele osaliseks teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, see on jah kusjuures hea tähelepanek, et see üleolevus ja ärapanemine tuleb alles siis, kui mingi teatav tuntus on juba saavutatud.. kurb :(

      Kustuta
  2. Ei saaks rohkem nõus olla! Üks mu hästi tark ja erudeeritud tuttav ütles, et enesekindel inimene pole ülbe. Olen sestsaati ainult veendunud selle ütluse tõesuses!

    VastaKustuta
  3. 100% nõus ning sain samuti šoki kui seda postitust seal teises blogis lugesin ning kirjutasin talle rahuliku, argumenteeriva ning neutraalse kommentaari, mida kahjuks ei ole avaldatud. Kes olen ka mina ütlemaks, mis on õige ja mis vale, aga aitäh, Getter, et oled õigel poolel ehk sellisel, kes ei tee teistele inimestele haiget.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ikka teen, me kõik teeme, kes see ikka pühak on, eks? Lihtsalt normaalne inimene ei tee haiget nimelt, tunneb end peale seda kehvasti, palub vabandust ja õpib vigadest :)

      Kustuta
    2. Otsisin ka selle postituse peale välja millest jutt ja.. Minu meelest see näitab inimese suhtumist ja põhimõtteid kui sedasi käitutakse. On jah sinu blogi ja sinu otsustada kas ja mis viisil üles midagi lased, kuid kui sa väidad, et oled julge ja valmis arutlema ning tunned, et oled õigesti käitunud, siis miks varjata kommentaare? Üks asi on suvaline ropendamine ja lahmimine, teine asi argumenteeritud arutelu.. Postituse kommentaariumis on näha mis toimub ja millised kommentaarid on autori approvali saanud..

      Kustuta
    3. Mõtlesingi, et huvitav, et kõik aina nõustuvad, et tegelikult ei saa ju kogu lugejaskond nii õel olla.. aga kui kommentaare lastakse üles valikuliselt, siis on arusaadav jah :D

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...