Bulimia nervosa III: Pool aastat taastumist. Väga aus ja valus ja valus ja aus.

Kui ma olin 10, tahtsin ma olla peenike. Ütlesid ju kõik mu lähedasedki mulle pidevalt, et ma "paksuke" olen.

Kui ma olin 11, tahtsin ma olla peenike. Selle asemel algas mul menstruatsioon ning mulle tekkisid rinnad. Kui ma olin 11, hakkasin ma end esmakordselt ka näljutama. Mäletan nii selgelt seda, kui ma kolm päeva järjest ühtegi suutäit ei söönud. Mu pere ei pannud seda isegi tähele.

Kui ma olin 12, tahtsin ma olla peenike. Selle asemel tekkisid mulle naiselikud puusad, mis jätsid vaid kipitavad punased venitusarmid ja armid mu hinge - vähem punased, aga valutasid ja kipitasid nad veel rohkem. Ma hakkasin end lõikuma ja otsisin poiste tähelepanu, sest need olid ainsad komplimendid, mis ma kuskilt üleüldse sain. Ma seadsin endale reegli peale kella kuut mitte süüa ning käitusin sedasi aastaid. Sest mu ema, kes on kogu elu ülekaaluga võidelnud, rääkis pidevalt, kui hea on peale kuut mitte süüa. Ma ei tea, kui mitu õhtut oma elus olen ma läinud magama näljast valutava kõhuga, aga seda valu oli kergem taluda kui hirmu minna paksuks. 

Kui ma olin 15, tahtsin ma olla peenike. Ma astusin oma esimesse tõsisemasse suhtesse ja mu tollane poiss-sõber, kes juba nädal peale koosolemist mind litsiks ja paksuks sõimama hakkas, mind lõi, igal võimalikul moel ära kasutas ja manipuleeris, nägi seda, kuiväga mulle mõjub see, kui rääkida mu kaalust ja kasutas ära igat võimalust, mis tal tekkis, et mind halvasti tundma panna. Ta rääkis sellest, kui ilusad on teised tüdrukud ja kui kole olen mina. Kuidas teised kannavad ilusaid riideid ja mina mitte. Samas kui ma panin selga kleidi ja kasutasin veidi peitepulka, et oma punne peita, sõimas ta mind hooraks, kes tahab minna litsi lööma. Ma uputasin enda pisikese 45-kilose ja 155cm pika keha pikkadesse kampsunitesse ja lohvakatesse pusadesse. Kui mul oli teksadega koos seljas miski, mis ei katnud mu istmikku, tundsin ma end nagu hoor. Ma olin 15-aastane, kelles tekitas paanikat teksapükste kandmine koos tavalise t-särgiga, sest ma kartsin, et see teeb minust litsi ja et kõik teavad, kui paks ma riiete all tegelikult olen. Ma ei olnud. Mu ribid paistsid, mu puusakondid turritasid, mu nahk oli sinakas, ma olin pidevalt täis värskeid lõikearme, mul oli kogu aeg külm, ma võisin olla nädalaid minimaalselt süües ja ma tahtsin lihtsalt surra. Surra, mitte midagi muud. Surra, et ma ei peaks seda valu tundma. Surra, et keegi mind lõpuks tähele paneks. Surra, et mu vastu lõpuks midagi tuntaks. Oma 15. - 16. eluaasta veetsin ma end pidevalt lõikudes ja üritades ära tappa. Kas te olete pidanud oma teadvusetu lapse kaela ümbert nahkrihma eemaldama? Minu ema on. 

Mul oli endast ükskõik. Kõigil teistel ka. Kogu maailmas ei olnud ühtegi inimest, kes hooliks minust rohkem kui iseendast või kellestki teisest. Mitte kedagi, kes mind midagi vastu nõudmata lihtsalt armastaks. Jah, mul oli pere, jah, ka vanavanemad, aga kas ma tundsin nende sooja armastust? Ei. Mitte kunagi.
Kui ma endale noa käevarde lükkasin (ma päriselt ei tea, kuidas see veeni ei tabanud, mul on sellest siiani arm, mis on nagu... kraater) ja mu ema seda nägi, tuli ta mulle kallale ja sõimas mind väärakaks. Ju ma siis olingi. Et saada psühhiaatrilist abi, pidin ma teda anuma, sest tema meelest oli see häbiasi. Huvitav, et ta seda hiljem häbiasjaks ei pidanud ja sellest igale ettejuhtuvale rääkis...

16.-17. eluaasta vahel hakkas mu kehakaal tõusma. Aastaga võtsin ma juurde üle 20 kilogrammi.
Et asja normaliseerida, pidasin ma dieeti. Sõin 1.5 kuud ainult lillkapsasuppi või  muid köögivilju. Kaotasin selle ajaga 10 kilo. Mu ema oli mu üle väga uhke ja kiitis mu välimust ja tugevat iseloomu.

Ma arvasin tollal, et selliselt talitada on väga mõistlik ja normaalne, ma ei arvanud, et näljutan ennast. 

See dieet on minu buliimia algus - peale seda tekkinud käitumist ja kaalumuutusi võib defineerida otseselt buliimiana, eelnev seda ei olnud, vaid oli muul moel ebaterve.

Õgimishood ja erinevad kompenseerimismeetodid (oksendamine, lahtistid, kõhulahtisuse muul moel esilekutsumine (ee tere piim ja vahukoor), trenn, nälgimine) olid mu elus seitse aastat, ebaterve suhe toiduga 12, katkine minapilt ja kehadüsmorfia aga kogu mu elu. Ma ei olnud lapsena KUNAGI ülekaalus - jah, ma olin pehmeke, sellegipoolest normkaalus - aga juba päris pisikesest saati tegid täiskasvanud mulle pidevalt märkusi mu keha kohta. "Perse nagu leivaahi" või lihtsalt "sa oled paks" - haiget tegid need ühtemoodi. 





 

Nagu sorri, aga kui sa oled täiskasvanu ja ütled sellisele pisikesele jänkukesele, et ta on paks, siis sa oled räme kõnts lihtsalt. 


Selle aja sees oli üks poolaasta, mil mu toitumine oli täiesti normaalne: minu esimene aasta T-ga. Selle tulemusena võtsin ma aga mõne kilo kaalus juurde, mis minu arvates oli täiesti vastuvõetamatu, nii et ma alustasin uuesti kaalulangetamisega, mis viis mu esimese õgimishooni, kompenseerimiseni ja peale seda pikka nälgimise-lahtistite-trenni-õgimise...tsüklisse. 

Mul oli ka üks sügis, mil ma ainult õgisin ega kompenseerinud - kui mu onu suri, ma tulin ülikoolist teist korda ära, töötasin mingi haige ahvi alluvuses ja lihtsalt olin täielikus mustas augus. Peale seda tuli see blogi, uus dieet, uued õgimise-kompenseerimise tsüklid ja ... jah. 

Aga need tsüklid said lõpuks läbi.

Toit pole enam ainus, millest ma mõtlen.

Ma ei kaalu enam ennast 10+.. korda päevas.

Mul ei ole enam kogu aeg külm.

Ma ei taha enam enesevihast surra.

Mul pole enam endast ükskõik.

Ma ei taha olla võimalikult väike, hall ja märkamatu.

Ma ei ole pidevalt närviline. 

Ma ei ole kogu aeg kurb. 

Ma kogen rõõmu.

Ja armastust.

Enda vastu, mitte ainult teiste. 

Mul on hiiiigelsuur süda, mida on nii palju kordi murtud. Mind on kasutatud ära nagu nartsu, nii vaimselt kui füüsiliselt (kas ma olen rääkinud sellest, kuidas see mu esimene tõsisem peika peale mu mahajätmist kohe uue tüdruksõbra leidis, oli temaga mitu aastat koos - ma ei tea, vb on siiani - aga minuga kogu aeg suhtles, aeg-ajalt seksis ja ei lasnud mul edasi liikuda, vaid ütles kogu aeg, et ta jätab ta kohe-kohe maha ja ma olen kõige targem tüdruk, keda ta kunagi tundnud on (oh, DEFINITELY ON SEE osa tõsi, vend on räige .. viies eesti), aga kolm aastat hiljem olin lõpuks mina see, kes selle ajupesu lõpetas, sest mul klikkis midagi peas ja ma sain aru, et ta on FULLLLL BLOWN psühhopaat, kes mind lihtsalt haigelt ära kasutas? krt peaks sellest kirjutama.. kunagi ehk). 


Aga nüüdseks on see süda üsna hästi kokkulapitud ja ma leidsin seal iseendagi jaoks veidi ruumi.

Nii et jah, saage tuttavaks: Getter 2.0, mentally healthy edition. 


Need kuus kuud on olnud niivõrd formatiivsed. Ma olen nii palju muutunud, inimesena nii palju kasvanud, avastanud oma isiksuse ja arenenud iseendaga. Katkise hingega murtud tüdrukust on saanud vaimselt tugev ja julge noor naine, kes teab, mida ta on väärt ja mis ta väärtust mõjutab. Ma olen justkui õitsema puhkenud.

Mul on nii hea meel, et ma ei pea enam 24/7 oma pead vaevama millegi nii mõttetu, banaalse ja pinnapealsega nagu välimus ja kehakaal. Ma ei suuda seda piisavalt rõhutada, aga keha on lihtsalt.. keha. See on lihtsalt kest. See on lihtsalt miski, mis on sulle antud abivahendiks, et elus midagi saavutada. Selle asemel, et panustada oma energiat sellesse tühipaljasse kesta, panusta see hoopis oma hinge arendamisele & aita selle kaudu areneda ka teistel hingedel. Sa oled niiii palju enamat, kui see keha, see tühipaljas kest, mis mõnekümne aasta pärast leiab oma lõpu kas mullas või mõnes krematooriumis. Morbiidne, ma tean, aga kas oma surmatunnil soovid sa mõelda sellest, milliseid mälestusi lõid sa oma lähedastega, mida sa õppisid, kuidas sa arenesid, mida sa õpetasid teistele... või sellest, mitu kalorit on brokkolis ning millise nurga alt su tsellulliiti kõige vähem näha on? Täpselt. Inimhinge tõeline väärtus ei olene kuidagi sellest, milline oli ta ajutine maapealne keha. Sa oled nii palju enamat. Sa väärid nii palju enamat kui mingi pidev muretsemine millegi niivõrd tühipalja üle. Loe, mediteeri, loo mälestusi, naera, koge emotsioone, õpi, seksi, loo ... siin võrratul planeedil on nii palju enamat kui tühipaljas ebakindlus enda välimuse pärast! 

Ärge arvakegi, et mul ei ole enam ühtegi hetke, mil ma enda välise ilu pärast ebakindlust ei tunneks. Aga selleks, et see poleks täielikult mahavisatud aeg, püüan ma igast ebakindlast momendist luua õppetunni, mis mind isiksusena arendab. Ma püüan mõelda, miks ma sellest hoolin, mida see hetk mulle õpetada saab, kuidas ma saan jätkata, mil moel järgmine kord taolises situatsioonis kaasa võtta, mida endalt küsida, millised järeldused teha? Sageli on ebakindlus enda välimuse pärast hoopis mingi teise negatiivse emotsiooni väljendusviis. 

Enda teekonda alustades lootsin ma salaja, et ei võta kaalus grammigi juurde. Ma tahtsin saada kiiresti terveks ja õnnelikuks, ravida korda oma keha ja vaimu, aga ma ei olnud valmis ohverdama ega pingutama. Ma lootsin, et see saab olema lihtne, kiire ja valutu...

... ja ma eksisin niiväga. 

Ma ei mõistnud, kui katki ma tegelikult olin. Nii mu vaim kui keha. Kui ma ravikavaga alustasin, pidin ma hakkama sööma hommikusööki - päris ja korralikku, mitte 200 ml proteiinijogurtit kell 1 päeval. 

Esimesed 3 kuud valutas mu sisikond peale igat hommikusööki. Tõesti, METSIK valu - nagu oleks peksa saanud kõhtu. Iiveldus ka. Mu kõht ei jõudnud tühjaks minna selleks ajaks, kui oli aeg süüa vahepala - pressisin alla. Varsti käis uus äratuskell - lõuna. Ainus söögikord, mis ei olnud raske, oli õhtusöök (nüüd on vastupidi). Saate aru - mul puudusid täielikult näljasignaalid. Ma ei teadvustanud mitte kuidagi seda, et mul on vaja süüa, enne, kui oli päris-päris hilja. See, kui palju raskusi mulle valmistas 3 põhisöögikorra + 2 vahepala söömine 12-16 tunnise ajaraami sees, pani mind mõistma, kui ebanormaalne mu toitumine tegelikult oli. Ma ei suutnud esimesed paar kuud veel hoiduda alateadlikult kaloreid lugemast - olin ma seda ju teinud niiii pikki aastaid. Ja nende aastatega saavutasin ma hirmuäratava täpsuse ja teadlikkuse sellest, kui palju kaloreid miski täpselt sisaldab... Esialgu tundus arstide määratud 2000 kcal ebanormaalselt palju toitu. Varem oli mu eesmärk süüa nii vähe kui võimalik, nii et mitte-õgimispäevadel sõin ma kuskil 1000-1300 kcal ja õgimispäevadel...heh.... 10 000?:') Ja vähese söögiisuga päevadel süüa stabiilselt samapalju kui suure isuga päevadel tundus nii. kuradi. raske. Eriti naisena, kelle söögiisu mõjutavad väga palju ka hormonaalsed kõikumised. Aga keha vajab ju kütust iga päev... 

Ja mu seedimine oli niii tuksis. Täiesti ausalt ütlen, et minu jaoks on enamik elust olnud ok käia sital nii kord nädalas kui viis korda päevas, sest kui ma ei söönud eriti, siis ei olnud väga midagi seedida; aga samas olid mu kehal meeletud raskused millegi vähegi rasvasema seeshoidmisega. Mu kõhtu ärritas kõik alates šnitslist lõpetades hamburgeriga. Ma kusjuures mõtlesin kogu aeg, et see ongi täiesti normaalne, et peale mingi a la mäki juustuburksi söömist kõhu koheselt alt lööb (muidugi tekitas see minus tollal kergendust, et huh, nii imendub ju veidi vähem kaloreid..) ja pärast valutab sisikond järgmised 1-2 päeva ja seedimine on täiesti tuksis, aga nüüdseks see enam nii pole... ma võin ükskõik mida süüa, ilma, et mu keha boikoteeriks ja seda sees ei suudaks hoida (okei, no mitte KÕIKE-KÕIKE, toores kana v roiskunud kala vist sees ei püsiks siiski.. :D). 


Siiamaani olen ma pmst kogu aeg veits bloated ja suht tihti vett täis, aga alguses oli see NIII HULL, mul oli kõht lihtsalt pidevalt nagu ÜLI ÜLI suur ees, tglt ka nagu 9 kuud rase ja ma päriselt ei liialda. Väga paljud naised teevad seda, et nad nagu.... totaalselt liialdavad oma kaaluprobleemidega? Minus tekitas see varem (nüüdseks saan ma aru, et nad ei tee seda nimelt ja nende ebakindlus on sama valiidne nagu iga teisegi oma) hästi palju ebakindlust, kui saledad naised pigistasid oma olematut kõhupekki või ajasid pildi jaoks kõhu spets mega punni, aga ma pidin seda viimast täna korra tegema, et seda varasemat olukorda näitlikustada...





.... sest teisest neljanda kuuni oli mu kõht päriselt põhimõtteliselt igapäevaselt selline. See oli ääärrmiselt lohvakate kleitide ja venivate sukkpükste ajastu. 


Peale mõnda kuud toitumiskava ja kellaajalist söömist, muutsin ma oma toitumise intuitiivseks - oli see ju eesmärk. Ma tegin seda veidi vara, sest noh, ma unustasin lihtsalt endiselt ennast toita. Ma sõin korra, kaks päevas ja näksisin õhtuks midagi - jäätist või puuvilja vms. Selge, kellaajalised söömised tagasi - nii tuletab mu telefon äratuskelladega mitu korda päevas meelde, et ma kas teeks süüa või mõtleks, kas mul on kõht tühi. Kui on, siis ma teen süüa, kui ei, ootan järgmise äratuseni. Ilmselgelt ei ole pool aastat piisav aeg, et nullida kõikide nende varasemate aastate jooksul sissejuurdunud negatiivsed mõttemallid ja harjumused ja tekitada uued, tervemad. Tibusammudega edasi helgema tuleviku suunas, eks. :)


Ilmselt saite te sellest tekstist omajagu aimu selles osas, kuidas mu vaim muutunud on. Aga mu keha? Pinnapealsemaid teist huvitab ilmselt seegi, kui palju ma olen kaalus juurde võtnud.

Ma ei tea. Ja ma ei saa kunagi teada, sest kui see just meditsiiniselt vajalik ei ole, ei astu ma oma elu jooksul enam mitte ühelegi kaalule. Pinky promise ja soovitan teistelegi.. See kaal ei peida endas sinu väärtust inimesena ega mõjuta seda kuidagi, päriselt. Mingite numbrite tagaajamine...? STOP IT NOW. 
Sa oled imeline hoolimata sellest, kas sa kaalud 50, 60, 70...... kilo. 

Küll aga võin ma näidata, milline ma näen välja. Ma väga vabandan nende piltide kvaliteedi pärast - 1) ma kukutasin enda telefoni katki, seega oli neid vääägaaa raske teha, 2) tuba oli megalt ülevalgustatud, 3) ma üritasin osasid pilte parandada neid telefonis töödeldes..... aaaga see tegi nad hullemaks. :D









Mõnes mõttes on neid pilte siia hirmutav panna, sest mõne inimese jaoks on see kindlasti üks jube paks ja inetu keha ja kes see ikka tahab, et neist halvasti mõeldaks, eks... Eriti, kui all on kommentaariväli, kuhu aeg-ajalt igasuguseid jälkusi kirjutatakse. Ja ehkki ma arvan väga, et sõna on vaba, siis ma ei arva, et igasugust prügi enda suust väljutama peaks, ütleb mõttetu negatiivne lahmimine ju rohkem lahmija kui ükskõik, kelle muu kohta, eks. :)

Ja ehkki ma täpseid numbreid ei tea, siis tean ma üsna kindlalt seda, et ma pole kunagi nii palju kaalunud. Ja mul pole kunagi sellest olnud ka rohkem savi. Minu enesearmastus on ja lugupidamine enese vastu on nii sügav ja ... ürgne... et seda ei mõjuta miski nii pinnapealne kui see, kui palju pekki mul on, kui palju ma kaalun, kui suuri riideid ma kannan. See on keha, mis on läbi käinud tulest ja veest ja ta väärib lugupidamist selle eest, mis ta on teinud läbi varem ja mis seisab ees tulevikus. 

Kallis mina,

Sa oled imeline, ma armastan sind ja ma vabandan selle eest, et ma sind kunagi vihkasin.

Lugupidamisega,

mina.

Muide, ma tean, et grammatiliselt on korrektne komadeta, aga see on iiiiiiiimeeeeeeeeeeliiiiiiiiiiik

16 kommentaari:

  1. Issand, kui paljus ma sinuga samastuda suutsin seda lugedes. Meenutan siiani judinatega hetke, kui olin enda käed ribadeks lõikunud ja ema reaktsioon oli "kuidas sa saad MULLE nii teha?!" Sellised hetked tõmbavad jalust maha, aga raskelt ja pika ajaga küllap teevad läbielamised meid siiski tugevamaks, õpetades meile enda ja maailma kohta nii palju. Mul on sinu üle nii hea meel! Sa oled nii ilus ja puhas hing, aitäh, et enda lugu jagad, see on nii inspireeriv!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii kahju, et ka sinu jaoks on see olukord tuttav, see pole esimene selline lugu, mida ma teistelt kuulen kahjuks... :( Aga ma usun, et sul on õigus ja kindlasti ei oleks ma praegu see inimene, kes ma olen, kui mul neid kogemusi ei oleks.

      Ja aitäh sulle, see on kindlasti ausalt üks kõige ilusamaid komplimente, mis ma kunagi üleüldse saanud olen. :)

      Kustuta
  2. Näed väga hea välja!

    VastaKustuta
  3. Ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna ja ma tavaliselt ei ole selline kes asju kommenteeriks aga wow. Aitäh selle kirjutise eest ja sa oled imeline !!! Suudaks ma ka ükspäev jõuda sellise enesearmastuseni .. ma vähemalt üritan ja sellised kirjutised aitavad sellele kaasa ma tunnen. Lihtsalt wow ja aitäh !

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ooh, aitäh sulle ilusate sõnade eest, nii vahva! :) Ja see võib olla küll raske teekond, aga kindlasti jõuad - soovin sulle edu :)

      Kustuta
  4. Mul on niii hea meel, et oled selle tohutut arengu ja õppimise läbi teinud! Ja oled väga ilus, naiselik!

    VastaKustuta
  5. See postitus on lihtsalt nii võimas, et külmavärinad tulid peale lugedes. Aitäh, aitäh, aitäh! Mul oli nii väga vaja seda lugeda.

    Sa oled nii võimas naine ja sa näed suurepärane välja. Nagu vau! #girlcrush much hahha :')

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ooh, aitäh sulle, mega tore ja südantsoojendav kommentaar!! :))))

      Kustuta
  6. Suured tänud, et oma lugu jagad ja sa oled imeline ja imeilus inimene nii seest kui väljast!

    VastaKustuta
  7. Ah, jänesekõrvadega tips on mega armas ja praegu oled minu meelest hot! Eks enda armastamine nagu oled on raske ettevõtmine ja rohkem - mulle tundub - pigem peas kui kaalunumbris kinni alati. Kkirjutasin kaaluteemal ise just ka, kuigi õnneks endal toitumishäiretega isiklikku kokkupuudet ei ole. Mul on kahju, et sul nii keeruline keskkond ja vahepealsed aastad olid, aga õnneks oled täna - tundub - iseendaga rahul ja äge ja julge ja see on super!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pole miskit, eks raskused ongi need, mis meid inimesena kasvatanud :)

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...