Otsingusõnad, millega siia blogisse on jõutud

Tissid alla - mille alla? Laua alla? Lõua alla? Ma ise tahaks pigem tisse üles .. a mitte päris lõua alla :D kui lõua alla tahad, siis sea sammud New Yorkerisse, sealsed rinnahoidjad on haardkoorilt vatti täis topitud. Kui laua alla, siis ma täpselt ei tea. 

Probleemne näonahk probiootikumid - päris tõsise akne puhul ei aita muu kui beebipillid või spetsiaalne ravi, järgi proovitud. Aga paari punni puhul ehk küll?

Laisk liisu - eiei, siin tegutseb laisk Getter siiski. 

Põlvevigastus - ei soovita, paranemine võttis pool aastat. 

Ketogeeniline dieet - hell no, organism vajab normaalseks toimimiselt küllaldaselt süsivesikuid. 

Avokaado munavõi - krt, tahaks. Mmmm, see on best. 

Langetan - nüüdseks ainult puid.

Solaariumis paljalt - jopes ja suusapükstes oleks vast imelik jah. 

Ark sõidueksam läbikukkumine - jah, kukkusin viis korda läbi, kust tead???????

Marek Kalmus toitumiskava - pask.

Kõht punnitab - punnita vastu. 

jaaaa niii - päriselt? :D


ok, ülejäänd on mõttetud :D 

Steam Community :: :: Random gif






Vlog - milline näeb välja minu igapäev?

Esiteks. Mul on nagu konkreetselt maailma kõige toredam jälgijaskond, ausalt. Teid pole küll üleliia palju, aga igaüks teist tundub niii vahva inimene. Ma olen nagu siiralt niiiiiiii tänulik iga lugemise ja kommentaari eest, ausalt, aitäh teile, et te nii positiivsed olete!!! Igaüks teist tähendab mulle väga väga palju. :]

Teiseks. Ma tegin veel ühe video! Filmisin eile enda igapäeva. Videos ma teen süüa, avan pakke, lobisen niisama enda elust ja muustki, loodetavasti teile meeldib :)

Igasugune tagasiside on hästi teretulnud, muidugist. 

Videot näete siit:




Q&A - vastuste video :)

Ma pean ütlema, et ma mõtlesin, et selle video tegemine on mingi lebolaager, aga see oli tegelikult päris keeruline, sest mul oli tohutulttttt ebamugav kaamerasse rääkida. Aga tehtud ta siiski sai :)

Tulemust näete siit:






Soz kui kuskil on mingi töötlemisviga või miskit .. esimene kord, peaaegu :D 

A ja iga kord, kui ma ütlen "mingi" või "nagu", võtke pits viina .. esimese paari minutiga olete käpuli maas. : )

Toitumishäirest paranemine: ootused vs tegelikkus. + Q&A

Kui ma end ravima hakkasin, oli mul väga palju ootusi, lootusi ja üldiseid mõtteid selle osas, milline mu tervenemisteekond välja hakkab nägema. Mõni neist pidas paika, mõni mitte üldse, veelgi enam oli aga neid asju, millest ma mõeldagi ei osanud, aga silmitsi olen pidanud seisma. Haah, see kõlas nüüd süngelt kuidagi :D 




Esiteks: asjad, mis läksid nii nagu ma ootasin, et nad lähevad 


- Ma arvasin, et hakkan end õnnelikumana tundma. Ilmselgelt see nii läks. Mu enesetunne on täiesti mõõtmatult parem. Kui varem ma olin lihtsalt üks masendusekera, siis nüüd ma käin ringi, tantsin, laulan, keksin, naeratan 24/7, teen lolle peerunalju, naeran, naudin igat pisiasja ja nutan kord kuus päevade ajal (nt täna ma nutsin selle pärast, et keegi postitas Instagrami pildi, et ta on LEEDUS ja siis ma tundsin kadedust ja nutsin T kaisus selle pärast, et "aaagagaaa musi, miks meie kuskil ei käi???", mispeale see musi rõõmsalt meelde tuletas, et meie plaani JAAPANISSE minna tegi võimatuks koroonaviirus, aga et me oleme ju omajagu meie suhte jooksul reisinud ja whatnot ... igatahes, järgmine kuu me vist lähme mingile väikesele väljasõidule nüüd :D). 

- Ma lootsin, et mul pole enam kogu aeg külm. Ma istusin 20-kraadises kontoris talvejopega, kandsin suvel sooje jopesid, olin kodus, kus on pidevalt miinimum 25 kraadi, pidevalt paksu pleedi all. Kõige hullemad olid mu öised külmahood - selleks ajaks oli vist kogu energia otsas vms. Ma lihtsalt ärkasin mingi häire viimased pool aastat pm iga öö üles selle peale, et mul oli. nii. faking. külm. Ma ei ole mitte kunagi sellist külma tundnud, see oli lihtsalt nii hull ... See oli umbes selline nagu ma oleks kuskil Antarktika -50 kraadises külmas täiesti alasti. Lihtsalt .... nii krdi külm. Magasin pika pidžaama, paksude sokkide ja kolme tekiga, et mul normaalne oleks, samal ajal oli T kõrval alasti. Väga jõhker. 

Praegu on asi vastupidi. Mul on kogu aeg palav ja kui ma väljas käin, siis ma lihtsalt tilgun higist. See on veits piinlik, nii et ma püüan võimalikult vähe poodides jms kohtades käia, kus palav hakkab, sest jah, ma hakkan mingi 5-10 minutiga higist tilkuma. See on paranemise üks kõige tüütumaid kõrvaltoimeid, aga eks elab üle. Igatahes oli väga kummaline käia siin üks päev väljas õhukese puuvillase kleidiga, millel olid lühikesed käised ja mis ei ulatunud isegi põlvini, jalas baleriinad, samas kui teistel inimestel olid seljas nahktagid ja joped, sest väljas oli 16 kraadi või nii.... Ja muidugi oli mul IKKA palav. See asi peaks mingi hetk ära kaduma, aga kui talveks ei kao, siis mu talvejopeks saab vist mingi dressikas. Kui sedagi...


üritasin pikkade käistega pluusi kanda... andsin kohe alla. now me iz nakedh againth



Ma hakkan rohkem sööma. Well, obvz. 

Ma hakkan regulaarsemalt sööma. JAH! OMK! TEATE MIDA! Mul on telefonis äratused eksju, et ma pean sööma ja ma olen tähele pannud, et juba mitu nädalat on KOGU aeg nii, et ma parasjagu söön midagi sel ajal, kui äratus käib ... ja mul läheb päriselt kõht tühjaks regulaarselt. Mõnele võib see tunduda maailma normaalseim asi, aga mulle? Täielik võit! Ma olen selle nimel pool aastat vaeva pidanud nägema, aga mul tõesti hakkab tekkima mingi loomulik rütm. <3 

Mul kaovad ülesöömishood. JAA! Ma räägin hiljem veidi ekstreemsest näljast, aga ühtegi binge hoogu pole mul selle aja jooksul olnud. Mitte üht. 

Ma ei tunne end kehvasti, kui söön midagi ebatervislikku. Toit on toit on toit. Toidu ebatervislikuks ja keelatuks sildistamine ongi see, mis meid selle järgi isutama paneb. 


Nüüd asjad, mis läksid teistmoodi, kui ma esialgu arvasin. 

Esialgu ma lootsin salaja sisimas, et ma ei võta kaalus juurde. See on põhimõtteliselt võimatu. Nii lihtne ongi. Toitumishäiretest paranemisega käib kaasas kaalutõus - kas ajutine või püsiv, aga kaal tõuseb. Ja see on täiesti ok. Iga kell olen suurem, aga väga õnnelik ja rahulolev. 

 

Hiljem, kui ma sisenesin ekstreemse nälja faasi, olin ma kindel, et lõpetan VÄGGGAAA rasvununa. Mais oli mu keha valmis alustama sellist söömist, mida siin majas mitte kunagi pole nähtud. 

"Getu... Anna andeks, aga ma pean küsima, et ee, ega sa nagu ei ole rase... ?" - Ma olin mingi pft, mida sa ajad, ja jätkasin tellitud toidu söömist. Ma, nimelt, tellisin endale kaks praadi ja magustoidu RP9st (kus on ikka korralikud portsud) ja siis sõin sinna veel hunniku puuvilju peale ja jõin mahla kah kõrvale. A ja sõin mingi 3 viilu leiba. No ütleme nii, et täiesti tavaline keskmise naise kogu päeva kogus oli see. Aa, ja parim osa? See oli mu hommikusöök, kell oli 11 :D 

Päris nii hullult palju sõin ma 1,5 kuud. Nagu tegelt ka, ma oleks lebolt võinud ära süüa mingi terve sea või midagi. Või elevandi. Tõesti, vahet pole. Ma sõin iga päev ikka väga palju, tõesti, ma pakun lambist, et umbes 5000 kalorit päevas kõik need poolteist kuud. Peale söömise ma ei teinud eriti muud kui magasin, keha lihtsalt taastus TÄIEGA! Nagu täistuuridel. 

See oli ka see periood, mil ma nähtavalt juurde võtsin kaalus. Mitte nii palju kui arvata võiks üldse muidugi, aga riideid jäid kitsaks ja whatnot küll. Enne maid ma väga palju kaalus juurde ei võtnudki, alles õppisin sööma ja väga palju süüa veel ei suutnud, aga samas mu varasemad riided olid juba nii väiksed, et neid enam kanda ei saanud. 


mai - praegu (tõe huvides, esimene on tehtud hommikul ja teine õhtul + mul päevad kah)





Ma ei tea, ma mingi väga hull rasvunud vaal enda meelest ei ole, ehkki vahepeal tundus, et mu kaalutõus on lõputu ja piiramatu, aga nii see mõistagi ole olnud.. Eks mul on veel pikk tee minna, võib-olla kahekordistan järgneva aastaga oma kaalu? :D 

Ma arvasin, et ma lõpetan toidu nautimise. 

Eh, noh.. Mu suhe toiduga oli obsessiivne ja ükskõik, mida ma sõin, ma lihtsalt kühveldasin sisse, ma mõtlesin 24/7 toidust, ma sain ülesöömishoogude ajal toidust täiesti kirjeldamatut rahuldust ja lohutust jms, seda enam pole küll, aga samas teevad head eined mind endiselt rõõmsaks ja mulle meeldivad head maitsed, jeesus, see on täiesti ok. Mu arusaam tervislikust toidust oli selline, et a la hakkan sööma maitsetut saepuru, sest toit pole muud kui energiaallikas, aga see muidugi ei ole tegelt niimoodi. Mõni toidukord on täiega tore! Samas mõni ongi tüütu - laisk olla, isu pole, tahaks diivanil rahulikult edasi vedeleda, aga kõht on täiega tühi, nii et peab tegema süüa ja sööma, mis siis, et kohe üldse ei taha sellega tegeleda.... Sellised hetked on ka ok. 




Ma arvasin, et ma hakkan ennast täiega vihkama. EI!!!! Ma sain lõpuks aru, et paks olemine ei ole maailmalõpp. See ei ole üldse mingi kõige hullem asi, mis ühe inimloomaga juhtuda võiks. Võin vabalt olla väike pontšik, kui see on minu jaoks õnnelikkuse hind. See on ok. Ma olen selle aja jooksul ennast vihanud mingi paar korda, need olid siis, kui mu kaal tõusma hakkas ja ma lihtsalt vähe paanikasse läksin.. 

Ma arvasin, et mu enesetunne muutub kohe paremuse poole ja halvemaks ei muutu see mitte kunagi. Ma arvasin, et toitumishäirest tervenemine füüsiliselt on lihtne ega tekita ebameeldivusi. 


Kui vaimselt on asi olnud suuresti kergem kui ma arvasin, siis füüsiliselt mitte. See on see, mis pani mu mõistma, kui haige ma tegelikult olen olnud. Hommikusöökidega alustades valutas mu kõht esimesed kuu-poolteist mitu tundi peale sööki nii hullult, et ma tahtsin nutta, ma olen siiamaani pidevalt väsinud ja unine, esialgu läks mu seedimine täiega sassi, mul oli pidev iiveldus, mu kõht oli kogu aeg ebameeldivalt täis (mitte, et ma oleks palju söönud, aga lihtsalt söökide vahe oli max 3h, millega ma üldse harjunud polnud) jms. 

Ma arvasin, et ma hakkan ainult sitta sööma. Ei, fekaalide söömiseni pole ma siiani jõudnud... Okei, naljakas nali. Ma arvasin tõesti, et kui ma lasen täiesti vabaks, tahan ma süüa ainult ebatervislikke toite, aga tegelikult see nii mõistagi pole. Endiselt on toidulaual palju köögivilju, nüüd aga ka väga palju puuvilju, mida ma enne sageli süüa ei julgenud. Banaan? Kammoon, samahästi võid otse pudelist rapsiõli juua juba!!

Ma arvasin, et kui ma võtan kaalus juurde, siis ma kahetsen, et hakkasin end ravima ja hakkan uuesti enda toitumist kontrollima. Ma ei hakka valetama, korraks see nii oligi. Aga see läks üle. Ja nüüdseks ei saaks ma olla õnnelikum selle üle, et ma enda elu muutsin. 

Ma arvasin, et mu elu ei muutu üleliia ja toitumishäirest paranemine ei võta väga palju vaeva. NNNIIII VALE. Toitumishäirest paranemine oli esimesed viis kuud nagu mingi täiskohaga töö, alles praegu ma tunnen, et see asi hakkab loomulikuks muutuma. See ei tundunud kuskilt otsast loomulik, see oli väsitav, see oli aeganõudev, see oli vaevarikas, see nõudis MEEELETULT vaeva!!!! Kasvõi see, kui palju aega kulub söögitegemisele ja söömisele jms, aga ka enda motiveerimisele, enda sundimisele, enda probleemise lahtiharutamisele, jms. Mu elu muutus radikaalselt. Paremuse poole, muidugi, aga siiski - see on olnud raske ja aeganõudev. 


Ma ei tea miks, aga ma olin kindel, et mu näonahk läheb käest ära. 




Sorri kehvasti eemaldatud silmameigi pärast :D kui see välja jätta, siis null meiki näos siin :P see on lihtsalt endiselt nii korras nagu! ja lõpuks pole enam silmaalused kogu aeg tumesinised ka. 


Ja nüüd asjad, millele ma üldse mõelda ei osanud: 

Ma olen pidanud vahetama välja terve oma garderoobi. See on olnud suurepärane võimalus täielikult oma stiili muuta. Muideks, kui te nüüd arvate, et ma olen järelikult võtnud juurde miljon kilo, siis ei, ma ostsin endale kogu aeg asju, mis napilt selga mahtusid, sest "MOTIVATSIOONI ON VAJA KAALULANGETUSEKS!!!" ja "NIIKUINII VARSTI KAALUN VÄHEM, SIIS PAREM KOHE VÄIKSEM OSTA". Mingi pool mu garderoobi ei oleks selga mahtunud ka a la 2-3 kilose kaalutõusuga juba.



Ma tunnen end sängis tuhat korda etemini. He he he ;)

Mu suhe oma hinge teise poolega on miljon korda parem. Teate, mitu tüli meil on nende poole aasta jooksul olnud? NULL. Enne ma norisin kord iga paari nädala tagant mingi mõttetu asja pärast tüli, lubasin aknast alla hüpata või T maha jätta. Seda on piinlik öelda, aga nii oli. Ma olin vaimselt aeg-ajalt täiesti ebastabiilne. Siin on ofkoors oma osa ka antidepressantidel. Aga jah, isegi kui tülid välja jätta, on asjad palju paremad, sest kogu eelmise aasta ei rääkinud (ega mõelnud) ma muust kui enda kaalust ja toidust. Selline asi ei mõju suhtele just kuigi hästi. 

Mu elul on niiiii palju rohkem mõtet. Ausalt, enne oli mu elu täiesti mõttetu, enam ei ole, nii must-valge ongi, punkt. Muid mõtteid mu pähe ei mahtunud, kui et kui palju ma kaalun ja kuidas võimalikult kiiresti kaks kilo kaotada. Väga mõttetu eluke. 


Ma ei mõtle kogu aeg süües, mitu kalorit toidus on.

Ma ei karda teiste nähes süüa. 

Ma ei muretse selle pärast, milline ma välja näen.

Ma ei aja kõiki negatiivseid asju kaalu süüks. 

Ma ei vaata kogu aeg teisi naisi ega võrdle ennast nendega.

Ma ei tunne end alasti olles ebakindlalt.

Ma ei pea enda elu kõige tähtsamaks asjaks kaalulangetamist ja enda välimust.

Mind ei huvita teiste arvamus minust. 

Ma usaldan enda keha ja julgen süüa ükskõik, kui palju. 

Ma ei karda kaalus juurde võtta.

Ma olen palju meeldivam inimene.

Ma ei häbene enda keha.




See teekond on olnud kohati natuke väljakutsuv ja kohati väga väljakutsuv, aga nothing worth having comes easy, huh?! 


Ma ei ole veel terve. Kui mul on seljas liibuv kleit, siis ma hoian väljas käies instinktiivselt kõhtu sees, mõnikord tunnen ma ennast kehvasti, mu söögiisu on ikka veel hiiglaslik*, ma olen ravinud alles pool aastat haigust, mis kestis üle seitsme aasta. Mul läheb ilmselt veel tükk aega, et täiesti terveks saada, nii et kui mulle soovitakse õnne paranemise puhul, siis ma olen veits kuri, sest ma pole kuskil öelnud, et ma terve olen. See on sama nagu soovida märtsis sünnipäeva puhul õnne kellelegi, kelle sünnipäev on juunis. Nagu aitäh, õnne tarvis, aga pane pidurit veits, eks. 


Kui sul on toitumishäire ja sa mõtled paranemisele, siis - nigu ütlevad klassikud - just do it. 

* Konkreetselt 5 min tagasi:

Ma: "Kas sa süüa tahad?"
T: "Mkm, ma just sõin, mäletad?"
Ma: "Ma olen peale seda kaks korda juba söönud!"
Ma: *läheb süüa otsima*
_________________________________________________


Ja nüüd teisel teemal. Ma mõtlesin, et äkki oleks tore, kui te saaksite sellele blogile ka hääle ehk siis ma mõtlesin, et ma filmiks mingi video, kus ma vastan teie poolt esitatud küsimustele. Nii et PALUUUUUN jätke siia alla kommentaariumisse küsimusi, millele te vastust teada tahaksite :) Ja nagu pääriselt, pliis küsige, muidu mul on niiii mark, et ma mõtlesin, et see oleks tore idee, a tglt keegi ei koti ja ainsad inimesed, kes mu blogi loevad, on, öö, mitte keegi. 
Küsimused võivad olla ükskõik, mis teemal :) Mu asjade imelikuks pidamise tase on üpris kõrge, nii et vast saate ka kõige kummalisematele küsimustele vastused. Ma arvan. Noh, kui keegi üldse midagi küsib ... Video filmiks ma järgmise nädala esimeses pooles. Noh, kui keegi üldse midagi küsib, jälle. 

A ja veel. Ma postitan kogu aeg Instagrami väärt kraami (ma arvan, tegelt on ull pask raudselt) ja mul saab kohe 400 jälgijat täis, nii et folloge mind pliiiis <3 



Kassidest, taimedest, liiklusest, söömisest, muusikast, riietest........

Mul on sada asja, millest ma tahaks paari lausega kirjutada, aga mis päris omaette postitust ei vääri, nii et ma lihtsalt surun nad kõik siia rõõmsalt kokku, eksju. :D 


1. Me võtame kohe kassi, eks. Tähendab .. justkui oleme juba võtnud mõnes mõttes? Tasusime paar nädalat tagasi broneerimistasu ja allkirjastasime ostu-müügilepingu. Ma pole siiani uhkete tõuloomadega väga kokku puutunud, maal on meil üks kass selline, kes lihtsalt visati meile hoovi, koer on ka kuskilt kasvuhoonest surmast päästetud kutsikana ja kõik muud elukad on kah alati krantsitõugu olnud, nii et see, et tuleb tegeleda ametlike lepingutega jms, et kass võtta, on minu jaoks üpris harjumatu :D. Kassu on sündinud 1. mail ja on loovutamiseks valmis 13 nädala vanuses, nii et järgi saame me talle minna kas augusti lõpus või septembri alguses. Oeh, ma liiiihtsalt ei jaksa enam ära oodataaaa! Kogu aeg räägin sellest, kuidas ma varsti meie kiisukest musitama ja kallistama hakkan, haha. Viimati olin ma nii elevil millegi üle siis, kui me ootasime korteri valmimist, et sisse kolida saaks :D 

Kassile peame me ise järgi minema ja see sõit on 450 km pikk ... Siit dilemma - kas minna enda autoga, millel pole püsikiirusehoidjat (päriselt, ma ei tea, kuidas me nii auto ostsime omal ajal, aga ok), aga on töötav konditsioneer vs laenata autot, millel on püsikiirusehoidja, aga samas puudub konditsioneer? Hmm, keeruline....

Vaadake, miske  beebi ta praegu on, nii arrrrmaaass:


Ta ametlik passinimi on Helga, aga see T-le ei meeldi, nii et kodus saab temast Luna. Appi, minust saab varsti cat mama ja ma olen niii eleviiiil, iiiikkkk!!!!!

2. Seoses sellega, et me võtame endale pehme ja karvase lemmiku, tekkis meil küsimus - kas meie toataimed on kassile ohutud? EEEEEEEEEEEEeeeee, ei, ei ole - kõik meie taimed sisaldavad kaltsiumoksalaati ja meil pole ühtegi kõrget kohta, kuhu nt sulgvõhke panna ... Kurpppp. Väidetavalt nad kassi ära ei tohiks tappa, aga võib tekitada kontrollimatut oksendamist jms ja viib päris kindlasti kassikese jaoks ebameeldivate tagajärgede ja veterinaari-visiidini, nii et kui keegi peaks Tartus tahtma kaht lopsakat sulgvõhki, tõlvlehikut, havisaba ja / või kirjulehelist ebakrootonit, siis lemme know, oskan aidata...

Ja samas, kui oskate soovitada mittemürgiseid taimi, mis on pigem suuremapoolsed ja vajavad vähe hoolt(!), siis jään soovitusi ootama :)

3. Ma ütlen ausalt, ma ületan väga harva kiirust, nagu ausalt. Ja mul on tunne, et see on täiesti ebanormaalne ja ma olen mingi hale ahv ja ränk tussu, kes peab piirangutest kinni. Eile me sõitsime maale, see on 45 min ots ja minust sõitis mööda üle 10 auto. Nagu what! Ja ei ole siin mingit "oiii, spidomeeter näitab kiirust valesti ja su 90 on tegelt 85 või 80 või... 5...", mu spidomeeter on täpne, 90 ongi 90. Ja kui 90 on piirkiirus, siis ma sõidangi sellega, mul pole surnukuuri kiiret, kui aus olla. See on lihtsalt niiii tüütu, kui ei saa normaalselt sõita, sest pidevalt on kellelgi ümbrusest olenemata mööda vaja sõita. 

4. Mul käisid õed külas ja nad olid kogu aeg nagu "issand, teil on nii palju toitu" ja "miks te nii hilja sööte" ja nagu üldse, täielik toidupolitsei. Kuidas saab teismelisest tüdrukust toidument? Eks ikka ema õpetab, eksole. Ma olen suht kindel, et pooled mu toitumisjamad oleks olemata kui mu ema oleks normaalne inimene, aga ooooh eiii, seda on küll palju palutud, eksole. Kogu mu elu on ta üritanud dieeti pidada ja kaalu langetada ja vormi saada. Nende krooniliste dieeditajate puhul paistab olevat kaks võimalust - ühed, kes on väga saledad, võib-olla isegi ebatervislikud ja teised, kes on ülekaalus ning keda see pidev dieeditamine muudkui paisutab, sest nad on oma organismi nii tuksi keeranud .. Ega ma isegi väike pole just, eksju. No mu ema on see teine variant. Ta on kogu mu elu rääkinud, kuidas ta on ikka niii paks ja peab kaalust alla võtma ja niimoodi tekitanud seose, et paks=halb. Kui seal majas peale kella seitset nt süüa otsida, siis saab kindlasti paraja sõimurahe, sest niiii hilja ju ei tooohiii süüüüüüüüüa! Sest noh, kui tema ei tohi, siis ei tohi ju mitte keegi teine ka, eksole. See on nii nõme lihtsalt. Sellest olen ma ammu rääkinud, et iga kord, kui mul teismelisena mõni ekstreemne dieet käsil oli, kiitis ta mind täiega ja elas hullult kaasa. Nagu kui su 17-aastane tütar elab üle kuu aja ainult lillkapsapüreesupist, siis see ilmselt ei ole väga ok ega asi, mida hullult kiita. No ja sageli oli tema see, kes ütles, et ma olen paksuks läinud ja näen kole välja ja peaks dieeti pidama üleüldse.... 

Ja veel toidust/ söömisest. Kas teie olete hapuoblikasuppi söönud? Meil maal söödi seda väga tihti, aga ma tegin seda täna ja T jaoks oli see esimene kord seda mekkida. Kiitis heaks. :) Välja näeb see küll nagu miski, mis kanalisatsioonitorustikus voolata võiks. 



5. Kas teil on ka nii, et kui te leiate mingi hea laulu, siis te kuulate selle enda jaoks pmst surnuks? Nagu reaalselt, ma kuulan pidevalt mingi kuu aega järjest üht ja sama laulu, kuni see kopa nii ette viskab, et ma seda elus kuulda enam ei taha. Praegu kuulan ma seda. Varsti ma ilmselt vihkan seda laulu, oh rõõm.

6. Ma sain lõpuks enda viimase Killstari tellimuse järgi. Veits tüütu on see, et isegi, kui tellida peaaegu 250€ eest asju nagu nt seekord, tuleb nende tasuta postiga see UKst reaalselt kaks nädalat. Hirmus, noh. 


Esiteks, see kampsun. Muidu ilus ja pehme, aga hoooopis teine asi, kui veebilehel. Ma kannan muidu nende asjades üldiselt L suurust, selle võtsin XLi, aga see on ikka väga liibuv, lühike ja eest ja tagant praktiliselt sama pikk. Ainus, mis seda seletaks, oleks see, et modell kannab endale mitu suurust suuremat kampsikut - see on suht tavaline Killstari puhul, muide. 

Teiseks, siuke kleit. Ma olen juba tükk aega seda tahtnud, aga mu suurust polnud. Ja nagu tsiisas, see on niiiii suur - nagu see on reaalselt raske, materjali on lihtsalt nii palju. 




Need üüberlahedad sukkpüksid tellisin ka, minu meelest jube äge kombinatsioon. 

Vaieldamatult mu lemmikese sellest saadetisest ja ilmselt üleüldse mu uus lemmikasi kõikidest oma riietest - see mõnus seotav, kapuutsi ja narmastega soe kardigan. Üüüülimõnsa lihtsalt!!



Kassiinimese särk - see on nii pikk, et võiks vabalt kleidina kanda:D



Siis sellised udupeened teksad, mis näevad ilgelt lahedad välja. Aint, et istudes v kummardades rulluvad need alla, sest ülaosa pole väga ümber ja lukk vajub ka ülevalt kummardades vms lahti, sest nööpi pole:D 

Ja siis veel kaks tsärki - üks pikkade, teine lühikeste käistega. 








Miks on mõnel inimesel vajadus olla nii .. õel?

Kunagi lugesin ma vist absoluutselt kõiki vähegi tuntumaid eesti blogijaid. Kuni ma sain aru, et meie blogiladvik koosneb suuresti, noh, ütleme otse, natuke pahadest inimestest. Mina aga usun 100% sellesse, et ennast tuleb üleliigsest negatiivsusest eemal hoida, sest elus on seda niivõinaa juba piisavalt ja juurde pole vaja, aitäh-ei-aitäh, eks. 

On olemas mingi inimtüüp, kes tunneb end mega hästi, kui nad ütlevad kellelegi kehvasti, inimene seepeale end kehvasti tunneb ja solvub - ja parimal juhul veel reageerib kah. "Voh, nüüd sai alles ära pandud", mõtlevad nad, seni, kuni teine osapool mõtleb, kas ta ongi nii paha/nõme/kole... kui solvaja väidab. 
See inimtüüp koosneb konkreetselt 12-aastastest jobudest, kellel empaatiavõime veel välja pole arenenud ... ja siis neist täiskasvanutest, kellel arengus miskit vajaka jäi ja empaatiavõimet ei tekkinudki. Lihtsalt nagu, seal, kus mõne normaalse inimese hinges peitub empaatia ja oskus end teise inimese kingadesse panna, haigutab neil tühjus. Suur must auk. 

Mina olen kunagi täiega olnud see 12-aastane jobu koolikiusaja. Õnneks ei kestnud see periood kaua ja tulevikus sain ma ise maitsta kiusatava-rolliga kaasnevaid kibedaid pisaraid, ja ausalt, paras mulle, polnud vaja selline sitakäkk olla omal ajal. Olles kunagi pool elu tagasi ise õelutsemise ja kiusuga oma habrast egokest paitanud, võin ma aga öelda, et ma mõistan seda, mis kiusajate hinges toimub (jah, teiste mahategemine oma blogides on KIUS ja täiesti ebanormaalne käitumine täiskasvanud inimese poolt). Ilmselt ei tule ühegi normaalse inimese jaoks üllatusena, et kiusama ajendavad inimest ... puudujäägid. Olgu need puudujäägid siis enesekindluses, rahulolus oma eluga, rahulolus oma suhtega või milleski muus .. õnnelik ja rahulolev inimene lambist juba netikiusajaks ei hakka, va juhul, kui ta on lihtsalt, ööö, peast katki, ja vajab psühhiaatrilist abi. Kui keskmine inimene paneb enesekindluse tõstmiseks ennast ilusti riidesse, peseb juuksed ära ja paneb ehk veidi meikigi näkku, siis kiusaja paneb enda enesekindluse tõstmiseks lihtsalt ära. Esimesele ettejuhtuvale. Eriti palju rahuldust pakuvad talle solvangud, mis on formuleeritud umbes niimoodi: 

"Sorry, ära võta südamesse, aga su nina näeb välja nagu üks mega suur karvane m*nn",
"Ma ei mõtle seda üldse pahaga, aga naguuuuuu, sa oled nii loll, isegi mu kass on sinust targem",
"Ma tegelikult ei ole üldse õel inimene, aga temasugust sitanärakat ma küll kannatada ei suuda",
"Ma tean, et minust pole ilus niimoodi öelda, aga kõik su valikud elus on valed, su välimus on vale, ja üleüldse, ole hea ja tõmba oksa, aitäh"

jaaniiedasi


Ja teate mida? See esimene pool solvangust päriselt ka paistab nende jaoks töötavat selliselt, et see vabastab nad igasugusest edaspidisest vastutusest. Teine osapool solvus, sest sa ütlesid talle, et ta on inetu, loll, nõme ja võiks samahästi auto alla hüpata? No krt, misasja ta solvub, jobu on või?!! Sina ju juba ütlesid, et ärgu võtku südamesse, sa ei mõtle üldse halvaga, enda asi, et ta selline pehmeke on, eksole. Kasvatagu endale paks nahk siis parem, elu ongi karm ja julm. 

Ja üleüldse, sõnavabadus, eksole. Minu jaoks näiteks tähendab sõnavabadus seda, et igaühel on õigus avaldada oma arvamust võimuparteide kohta või midagi muud taolist, aga mida tähendab õelutseja jaoks sõnavabadust? Õigust olla karistamatult avalikult õel. Sõimata kedagi, saata pe*esid ahju, kritiseerida valimatult iga ettejuhtuvat ja siis karjuda nagu arulage kajakas: "SÕNAVABADUS! SÕNAVABADUS!" 

Jah, sõna on vaba, aga see ei tähenda, et igasugust iba, mida sülg suhu toob, peaks endast valimatult välja purskama. Ma näiteks tahtsin selle postituse kirjutada kell 2 öösel ja panna pealkirjaks "ära ole sihuke m*nn" ja nimetada nimesid ja ... ja siis minut hiljem ma sain aru, et see on debiilne ja madal ja üleüldse, kell 2 öösel peaks inimene magama, eks. Ühtlasi ei taha ma olla üks neist järjekordsetest miniblogijatest, kes saab "kuulsaks" seetõttu, et ta on mõnele Suurele ja Väga Tähtsale blogijale kannale astunud. Ma, nimelt, olen selleks liiga hell ja pehme ja hakkaks nutma ja paneks blogi kinni ja mõtleks, et oooh whyyyy .. aga samas, kellele ikka meeldib puid alla saada, eks? Need õelutsejad sageli muidugi väidavad, et nad ongi sellised, noh, KÜÜNILISED ja OTSEKOHESED ja neile meeldib, kui inimesed on nendega ka otsekohesed, aga kas nad tegelikult suudaks olla solvumata see teine osapool konfliktist? Ma miskipärast kaldun arvama, et ei...

Üleüldse, mis värk sellega on, et inimene teab, et ta on küüniline, negatiivne ja "otsekohene"(=ütleb valimatult oma arvamuse välja ega hooli sellest, kui ta kellelegi liiga teeb) ja on selle üle justkui .. uhke? Nagu päriselt ka, sa põhimõtteliselt ütled otse välja, et sa oled sitt inimene jaaaniiiongi, teistel ei jää üle muud kui leppida, sest see on kord juba see, kes sa oled..? Konkreetselt tunnistad, et jah, sa oled halb inimene ja jah, sina oled probleem, aga teised on need, kes peavad ohverdusi tegema? Kui... absurdne see on? 

Ma, muide, olen ka olnud omajagu nõme mõrd. Peale seda koolikiusaja aega, oma hilisteismeeast umbes 20 saamiseni. Ma olin ka "otsekohene" ja selle üle jubedalt uhke. Kuni ma sain aru, et ma olen lihtsalt sitt inimene, läksin teraapiasse, leidsin vastused küsimusele "miks ma mida teen" ja püüan nüüd oma suu rohkem kinni hoida. Alati see ei õnnestu, sest ma olen VÄÄ-GA jutukas inimhing, aga no jutukas saab olla ka ilma kellestki teerullina üle sõitmata, eks. Või noh, ma olen ajaga arenenud ka selliseks inimeseks, kellel ei ole enam kõige kohta arvamust ja kes ei tunne, et maailm jääb millestki ilma, kui ta arvamuse olemasolul selle väljendamata jätab, normaalne inimeseks arenemise protsess vist? Sest ma mäletan nii selgelt seda 17-aastast ennast, kellel tõesti KONKREETSELT kõige kohta oli väga tugev ja kõikumatu arvamus ja kes neid arvamusi täiest kõrist röökides pidevalt avaldada tahtis. Nüüdseks ma olen lihtsalt nagu ... meh, ei koti. Nii et see, et ma siin nõnda arvamust avaldan, on üsna .. haruldane, või nii (naljakas lugu, ma sõin vahepeal kõhu täis ja siis ma mõtlesin, et savi, las nõmedad inimesed olla omaette nõmedad, aga krt, ma olen nii kaugele juba selle kirjutamisega jõudnud).

Ma ei mäleta, kust ma selle teadmise hankisin, aga põhimõtteliselt, idee on järgmine - inimeste reaktsioon asjadele, mida nad ei mõista, on hirm. Ja hirm ongi see, mis paneb vihkama. Vihkama inimesi teistest religioonidest, teisest nahavärvist, teisest orientatsioonist või lihtsalt neid inimesi, kes on sinust kuidagigi erinevad. Ja minuv meelest see on nii tõsi ja sellele tuginevad nii paljud näiteks paremäärmuslaste poliitkampaaniad. Võtke kasvõi EKRE ja see pidev immigrantidega hirmutamine. Lihtne inimene jääbki uskuma, et tuleb sisserändaja, teeb enda omaks kõik eesti naised (kes on muidugist muidu eesti meeste ühisvara) ja napsab endale kõik tööd ja eesti mehel ei jää üle muud kui imeda näppu, eksju. Pime hirm. Pime viha. Ma ei tea nüüd, kuidas ma õelatest blogijatest paremäärmuslusteni jõudsin, aga eee... ma magasin halvasti, okei, andke andeks see seosetu pudru-ja-kapsad. 


Üldiselt, kogu mu eelneva jutu kokkuvõte ühe pildina:


being nice requires less effort



Ja üldse, douchebagid on katkised inimesed, keda ei tee korda ükski eneseabiraamat, vaid ainult enda minevikutraumadega rahu tegemine, vastuste leidmine enda seest ja endale andestamine, ok? thxbye 


Bulimia nervosa III: Pool aastat taastumist. Väga aus ja valus ja valus ja aus.

Kui ma olin 10, tahtsin ma olla peenike. Ütlesid ju kõik mu lähedasedki mulle pidevalt, et ma "paksuke" olen.

Kui ma olin 11, tahtsin ma olla peenike. Selle asemel algas mul menstruatsioon ning mulle tekkisid rinnad. Kui ma olin 11, hakkasin ma end esmakordselt ka näljutama. Mäletan nii selgelt seda, kui ma kolm päeva järjest ühtegi suutäit ei söönud. Mu pere ei pannud seda isegi tähele.

Kui ma olin 12, tahtsin ma olla peenike. Selle asemel tekkisid mulle naiselikud puusad, mis jätsid vaid kipitavad punased venitusarmid ja armid mu hinge - vähem punased, aga valutasid ja kipitasid nad veel rohkem. Ma hakkasin end lõikuma ja otsisin poiste tähelepanu, sest need olid ainsad komplimendid, mis ma kuskilt üleüldse sain. Ma seadsin endale reegli peale kella kuut mitte süüa ning käitusin sedasi aastaid. Sest mu ema, kes on kogu elu ülekaaluga võidelnud, rääkis pidevalt, kui hea on peale kuut mitte süüa. Ma ei tea, kui mitu õhtut oma elus olen ma läinud magama näljast valutava kõhuga, aga seda valu oli kergem taluda kui hirmu minna paksuks. 

Kui ma olin 15, tahtsin ma olla peenike. Ma astusin oma esimesse tõsisemasse suhtesse ja mu tollane poiss-sõber, kes juba nädal peale koosolemist mind litsiks ja paksuks sõimama hakkas, mind lõi, igal võimalikul moel ära kasutas ja manipuleeris, nägi seda, kuiväga mulle mõjub see, kui rääkida mu kaalust ja kasutas ära igat võimalust, mis tal tekkis, et mind halvasti tundma panna. Ta rääkis sellest, kui ilusad on teised tüdrukud ja kui kole olen mina. Kuidas teised kannavad ilusaid riideid ja mina mitte. Samas kui ma panin selga kleidi ja kasutasin veidi peitepulka, et oma punne peita, sõimas ta mind hooraks, kes tahab minna litsi lööma. Ma uputasin enda pisikese 45-kilose ja 155cm pika keha pikkadesse kampsunitesse ja lohvakatesse pusadesse. Kui mul oli teksadega koos seljas miski, mis ei katnud mu istmikku, tundsin ma end nagu hoor. Ma olin 15-aastane, kelles tekitas paanikat teksapükste kandmine koos tavalise t-särgiga, sest ma kartsin, et see teeb minust litsi ja et kõik teavad, kui paks ma riiete all tegelikult olen. Ma ei olnud. Mu ribid paistsid, mu puusakondid turritasid, mu nahk oli sinakas, ma olin pidevalt täis värskeid lõikearme, mul oli kogu aeg külm, ma võisin olla nädalaid minimaalselt süües ja ma tahtsin lihtsalt surra. Surra, mitte midagi muud. Surra, et ma ei peaks seda valu tundma. Surra, et keegi mind lõpuks tähele paneks. Surra, et mu vastu lõpuks midagi tuntaks. Oma 15. - 16. eluaasta veetsin ma end pidevalt lõikudes ja üritades ära tappa. Kas te olete pidanud oma teadvusetu lapse kaela ümbert nahkrihma eemaldama? Minu ema on. 

Mul oli endast ükskõik. Kõigil teistel ka. Kogu maailmas ei olnud ühtegi inimest, kes hooliks minust rohkem kui iseendast või kellestki teisest. Mitte kedagi, kes mind midagi vastu nõudmata lihtsalt armastaks. Jah, mul oli pere, jah, ka vanavanemad, aga kas ma tundsin nende sooja armastust? Ei. Mitte kunagi.
Kui ma endale noa käevarde lükkasin (ma päriselt ei tea, kuidas see veeni ei tabanud, mul on sellest siiani arm, mis on nagu... kraater) ja mu ema seda nägi, tuli ta mulle kallale ja sõimas mind väärakaks. Ju ma siis olingi. Et saada psühhiaatrilist abi, pidin ma teda anuma, sest tema meelest oli see häbiasi. Huvitav, et ta seda hiljem häbiasjaks ei pidanud ja sellest igale ettejuhtuvale rääkis...

16.-17. eluaasta vahel hakkas mu kehakaal tõusma. Aastaga võtsin ma juurde üle 20 kilogrammi.
Et asja normaliseerida, pidasin ma dieeti. Sõin 1.5 kuud ainult lillkapsasuppi või  muid köögivilju. Kaotasin selle ajaga 10 kilo. Mu ema oli mu üle väga uhke ja kiitis mu välimust ja tugevat iseloomu.

Ma arvasin tollal, et selliselt talitada on väga mõistlik ja normaalne, ma ei arvanud, et näljutan ennast. 

See dieet on minu buliimia algus - peale seda tekkinud käitumist ja kaalumuutusi võib defineerida otseselt buliimiana, eelnev seda ei olnud, vaid oli muul moel ebaterve.

Õgimishood ja erinevad kompenseerimismeetodid (oksendamine, lahtistid, kõhulahtisuse muul moel esilekutsumine (ee tere piim ja vahukoor), trenn, nälgimine) olid mu elus seitse aastat, ebaterve suhe toiduga 12, katkine minapilt ja kehadüsmorfia aga kogu mu elu. Ma ei olnud lapsena KUNAGI ülekaalus - jah, ma olin pehmeke, sellegipoolest normkaalus - aga juba päris pisikesest saati tegid täiskasvanud mulle pidevalt märkusi mu keha kohta. "Perse nagu leivaahi" või lihtsalt "sa oled paks" - haiget tegid need ühtemoodi. 





 

Nagu sorri, aga kui sa oled täiskasvanu ja ütled sellisele pisikesele jänkukesele, et ta on paks, siis sa oled räme kõnts lihtsalt. 


Selle aja sees oli üks poolaasta, mil mu toitumine oli täiesti normaalne: minu esimene aasta T-ga. Selle tulemusena võtsin ma aga mõne kilo kaalus juurde, mis minu arvates oli täiesti vastuvõetamatu, nii et ma alustasin uuesti kaalulangetamisega, mis viis mu esimese õgimishooni, kompenseerimiseni ja peale seda pikka nälgimise-lahtistite-trenni-õgimise...tsüklisse. 

Mul oli ka üks sügis, mil ma ainult õgisin ega kompenseerinud - kui mu onu suri, ma tulin ülikoolist teist korda ära, töötasin mingi haige ahvi alluvuses ja lihtsalt olin täielikus mustas augus. Peale seda tuli see blogi, uus dieet, uued õgimise-kompenseerimise tsüklid ja ... jah. 

Aga need tsüklid said lõpuks läbi.

Toit pole enam ainus, millest ma mõtlen.

Ma ei kaalu enam ennast 10+.. korda päevas.

Mul ei ole enam kogu aeg külm.

Ma ei taha enam enesevihast surra.

Mul pole enam endast ükskõik.

Ma ei taha olla võimalikult väike, hall ja märkamatu.

Ma ei ole pidevalt närviline. 

Ma ei ole kogu aeg kurb. 

Ma kogen rõõmu.

Ja armastust.

Enda vastu, mitte ainult teiste. 

Mul on hiiiigelsuur süda, mida on nii palju kordi murtud. Mind on kasutatud ära nagu nartsu, nii vaimselt kui füüsiliselt (kas ma olen rääkinud sellest, kuidas see mu esimene tõsisem peika peale mu mahajätmist kohe uue tüdruksõbra leidis, oli temaga mitu aastat koos - ma ei tea, vb on siiani - aga minuga kogu aeg suhtles, aeg-ajalt seksis ja ei lasnud mul edasi liikuda, vaid ütles kogu aeg, et ta jätab ta kohe-kohe maha ja ma olen kõige targem tüdruk, keda ta kunagi tundnud on (oh, DEFINITELY ON SEE osa tõsi, vend on räige .. viies eesti), aga kolm aastat hiljem olin lõpuks mina see, kes selle ajupesu lõpetas, sest mul klikkis midagi peas ja ma sain aru, et ta on FULLLLL BLOWN psühhopaat, kes mind lihtsalt haigelt ära kasutas? krt peaks sellest kirjutama.. kunagi ehk). 


Aga nüüdseks on see süda üsna hästi kokkulapitud ja ma leidsin seal iseendagi jaoks veidi ruumi.

Nii et jah, saage tuttavaks: Getter 2.0, mentally healthy edition. 


Need kuus kuud on olnud niivõrd formatiivsed. Ma olen nii palju muutunud, inimesena nii palju kasvanud, avastanud oma isiksuse ja arenenud iseendaga. Katkise hingega murtud tüdrukust on saanud vaimselt tugev ja julge noor naine, kes teab, mida ta on väärt ja mis ta väärtust mõjutab. Ma olen justkui õitsema puhkenud.

Mul on nii hea meel, et ma ei pea enam 24/7 oma pead vaevama millegi nii mõttetu, banaalse ja pinnapealsega nagu välimus ja kehakaal. Ma ei suuda seda piisavalt rõhutada, aga keha on lihtsalt.. keha. See on lihtsalt kest. See on lihtsalt miski, mis on sulle antud abivahendiks, et elus midagi saavutada. Selle asemel, et panustada oma energiat sellesse tühipaljasse kesta, panusta see hoopis oma hinge arendamisele & aita selle kaudu areneda ka teistel hingedel. Sa oled niiii palju enamat, kui see keha, see tühipaljas kest, mis mõnekümne aasta pärast leiab oma lõpu kas mullas või mõnes krematooriumis. Morbiidne, ma tean, aga kas oma surmatunnil soovid sa mõelda sellest, milliseid mälestusi lõid sa oma lähedastega, mida sa õppisid, kuidas sa arenesid, mida sa õpetasid teistele... või sellest, mitu kalorit on brokkolis ning millise nurga alt su tsellulliiti kõige vähem näha on? Täpselt. Inimhinge tõeline väärtus ei olene kuidagi sellest, milline oli ta ajutine maapealne keha. Sa oled nii palju enamat. Sa väärid nii palju enamat kui mingi pidev muretsemine millegi niivõrd tühipalja üle. Loe, mediteeri, loo mälestusi, naera, koge emotsioone, õpi, seksi, loo ... siin võrratul planeedil on nii palju enamat kui tühipaljas ebakindlus enda välimuse pärast! 

Ärge arvakegi, et mul ei ole enam ühtegi hetke, mil ma enda välise ilu pärast ebakindlust ei tunneks. Aga selleks, et see poleks täielikult mahavisatud aeg, püüan ma igast ebakindlast momendist luua õppetunni, mis mind isiksusena arendab. Ma püüan mõelda, miks ma sellest hoolin, mida see hetk mulle õpetada saab, kuidas ma saan jätkata, mil moel järgmine kord taolises situatsioonis kaasa võtta, mida endalt küsida, millised järeldused teha? Sageli on ebakindlus enda välimuse pärast hoopis mingi teise negatiivse emotsiooni väljendusviis. 

Enda teekonda alustades lootsin ma salaja, et ei võta kaalus grammigi juurde. Ma tahtsin saada kiiresti terveks ja õnnelikuks, ravida korda oma keha ja vaimu, aga ma ei olnud valmis ohverdama ega pingutama. Ma lootsin, et see saab olema lihtne, kiire ja valutu...

... ja ma eksisin niiväga. 

Ma ei mõistnud, kui katki ma tegelikult olin. Nii mu vaim kui keha. Kui ma ravikavaga alustasin, pidin ma hakkama sööma hommikusööki - päris ja korralikku, mitte 200 ml proteiinijogurtit kell 1 päeval. 

Esimesed 3 kuud valutas mu sisikond peale igat hommikusööki. Tõesti, METSIK valu - nagu oleks peksa saanud kõhtu. Iiveldus ka. Mu kõht ei jõudnud tühjaks minna selleks ajaks, kui oli aeg süüa vahepala - pressisin alla. Varsti käis uus äratuskell - lõuna. Ainus söögikord, mis ei olnud raske, oli õhtusöök (nüüd on vastupidi). Saate aru - mul puudusid täielikult näljasignaalid. Ma ei teadvustanud mitte kuidagi seda, et mul on vaja süüa, enne, kui oli päris-päris hilja. See, kui palju raskusi mulle valmistas 3 põhisöögikorra + 2 vahepala söömine 12-16 tunnise ajaraami sees, pani mind mõistma, kui ebanormaalne mu toitumine tegelikult oli. Ma ei suutnud esimesed paar kuud veel hoiduda alateadlikult kaloreid lugemast - olin ma seda ju teinud niiii pikki aastaid. Ja nende aastatega saavutasin ma hirmuäratava täpsuse ja teadlikkuse sellest, kui palju kaloreid miski täpselt sisaldab... Esialgu tundus arstide määratud 2000 kcal ebanormaalselt palju toitu. Varem oli mu eesmärk süüa nii vähe kui võimalik, nii et mitte-õgimispäevadel sõin ma kuskil 1000-1300 kcal ja õgimispäevadel...heh.... 10 000?:') Ja vähese söögiisuga päevadel süüa stabiilselt samapalju kui suure isuga päevadel tundus nii. kuradi. raske. Eriti naisena, kelle söögiisu mõjutavad väga palju ka hormonaalsed kõikumised. Aga keha vajab ju kütust iga päev... 

Ja mu seedimine oli niii tuksis. Täiesti ausalt ütlen, et minu jaoks on enamik elust olnud ok käia sital nii kord nädalas kui viis korda päevas, sest kui ma ei söönud eriti, siis ei olnud väga midagi seedida; aga samas olid mu kehal meeletud raskused millegi vähegi rasvasema seeshoidmisega. Mu kõhtu ärritas kõik alates šnitslist lõpetades hamburgeriga. Ma kusjuures mõtlesin kogu aeg, et see ongi täiesti normaalne, et peale mingi a la mäki juustuburksi söömist kõhu koheselt alt lööb (muidugi tekitas see minus tollal kergendust, et huh, nii imendub ju veidi vähem kaloreid..) ja pärast valutab sisikond järgmised 1-2 päeva ja seedimine on täiesti tuksis, aga nüüdseks see enam nii pole... ma võin ükskõik mida süüa, ilma, et mu keha boikoteeriks ja seda sees ei suudaks hoida (okei, no mitte KÕIKE-KÕIKE, toores kana v roiskunud kala vist sees ei püsiks siiski.. :D). 


Siiamaani olen ma pmst kogu aeg veits bloated ja suht tihti vett täis, aga alguses oli see NIII HULL, mul oli kõht lihtsalt pidevalt nagu ÜLI ÜLI suur ees, tglt ka nagu 9 kuud rase ja ma päriselt ei liialda. Väga paljud naised teevad seda, et nad nagu.... totaalselt liialdavad oma kaaluprobleemidega? Minus tekitas see varem (nüüdseks saan ma aru, et nad ei tee seda nimelt ja nende ebakindlus on sama valiidne nagu iga teisegi oma) hästi palju ebakindlust, kui saledad naised pigistasid oma olematut kõhupekki või ajasid pildi jaoks kõhu spets mega punni, aga ma pidin seda viimast täna korra tegema, et seda varasemat olukorda näitlikustada...





.... sest teisest neljanda kuuni oli mu kõht päriselt põhimõtteliselt igapäevaselt selline. See oli ääärrmiselt lohvakate kleitide ja venivate sukkpükste ajastu. 


Peale mõnda kuud toitumiskava ja kellaajalist söömist, muutsin ma oma toitumise intuitiivseks - oli see ju eesmärk. Ma tegin seda veidi vara, sest noh, ma unustasin lihtsalt endiselt ennast toita. Ma sõin korra, kaks päevas ja näksisin õhtuks midagi - jäätist või puuvilja vms. Selge, kellaajalised söömised tagasi - nii tuletab mu telefon äratuskelladega mitu korda päevas meelde, et ma kas teeks süüa või mõtleks, kas mul on kõht tühi. Kui on, siis ma teen süüa, kui ei, ootan järgmise äratuseni. Ilmselgelt ei ole pool aastat piisav aeg, et nullida kõikide nende varasemate aastate jooksul sissejuurdunud negatiivsed mõttemallid ja harjumused ja tekitada uued, tervemad. Tibusammudega edasi helgema tuleviku suunas, eks. :)


Ilmselt saite te sellest tekstist omajagu aimu selles osas, kuidas mu vaim muutunud on. Aga mu keha? Pinnapealsemaid teist huvitab ilmselt seegi, kui palju ma olen kaalus juurde võtnud.

Ma ei tea. Ja ma ei saa kunagi teada, sest kui see just meditsiiniselt vajalik ei ole, ei astu ma oma elu jooksul enam mitte ühelegi kaalule. Pinky promise ja soovitan teistelegi.. See kaal ei peida endas sinu väärtust inimesena ega mõjuta seda kuidagi, päriselt. Mingite numbrite tagaajamine...? STOP IT NOW. 
Sa oled imeline hoolimata sellest, kas sa kaalud 50, 60, 70...... kilo. 

Küll aga võin ma näidata, milline ma näen välja. Ma väga vabandan nende piltide kvaliteedi pärast - 1) ma kukutasin enda telefoni katki, seega oli neid vääägaaa raske teha, 2) tuba oli megalt ülevalgustatud, 3) ma üritasin osasid pilte parandada neid telefonis töödeldes..... aaaga see tegi nad hullemaks. :D









Mõnes mõttes on neid pilte siia hirmutav panna, sest mõne inimese jaoks on see kindlasti üks jube paks ja inetu keha ja kes see ikka tahab, et neist halvasti mõeldaks, eks... Eriti, kui all on kommentaariväli, kuhu aeg-ajalt igasuguseid jälkusi kirjutatakse. Ja ehkki ma arvan väga, et sõna on vaba, siis ma ei arva, et igasugust prügi enda suust väljutama peaks, ütleb mõttetu negatiivne lahmimine ju rohkem lahmija kui ükskõik, kelle muu kohta, eks. :)

Ja ehkki ma täpseid numbreid ei tea, siis tean ma üsna kindlalt seda, et ma pole kunagi nii palju kaalunud. Ja mul pole kunagi sellest olnud ka rohkem savi. Minu enesearmastus on ja lugupidamine enese vastu on nii sügav ja ... ürgne... et seda ei mõjuta miski nii pinnapealne kui see, kui palju pekki mul on, kui palju ma kaalun, kui suuri riideid ma kannan. See on keha, mis on läbi käinud tulest ja veest ja ta väärib lugupidamist selle eest, mis ta on teinud läbi varem ja mis seisab ees tulevikus. 

Kallis mina,

Sa oled imeline, ma armastan sind ja ma vabandan selle eest, et ma sind kunagi vihkasin.

Lugupidamisega,

mina.

Muide, ma tean, et grammatiliselt on korrektne komadeta, aga see on iiiiiiiimeeeeeeeeeeliiiiiiiiiiik

Kodustes tingimustes merineitsiks? Lebo ots. Enam-vähem. Vist.

Ma olen tahtnud oma juustega teha midagi ebakonventsionaalset alates eee... sellest ajast, kui ma sündisin, ma pakun. :D Aga noh, ma olen olnud veits pussy selliste asjade osas - ERITI oma juuste osas, sest mu ema ja vanaema korrutavad kogu aeg, et ooomg sul on nii ilusad juuksed ja loomulik värv ja blabla, ühesõnaga, kui sa peale surma põrgusse ei taha minna, siis ära oma juustega jumala eest midagi tee. Kui te pole veel aru saanud, siis mu sünnipere võib olla veidi ee.. kontrolliv ja overbearing. Ma tahaks maale minna, et oma õdedega aega veeta ja õele veidi hiljaks jäänud lõpukink viia, aga ma lihtsalt ei julge, sest ma tean, et mu vanaema ja vanaisa lihtsalt sõimaks mu haledalt täis ja see lõppeks pisaratega. Vahet pole, kas ma läheks nende juurde ja nad sõimaks mind selle eest, milline ma välja näen või selle eest, et nad kuulevad, et ma käisin teistel külas,  aga neil mitte - minu jaoks lõppeks see nvn mitmepäevase paanikahoo, sita tuju ja õnnetu olemisega. Pered on nii... toredad. Not



Igatahes, millalgi kevadel tekkis oli mul väga jube trihhotillomaania-faas. Ma olin tükk aega olnud remissioonis ja juukseid mitte kiskunud, aga ärevus jms tõid selle häire uuesti esile ja see viis selleni, et mulle tekkis ühele poole pead üsna suur kiilas laik. Mul pilti sellest ei ole, sest see on mu jaoks alati alandav ja piinlik, kui mul uuesti trihotillomaania välja lööb suures mahus, aga noh.. päris kole oli. See alandav ja "mu häire on tugevam kui ma ise ja omab mu üle võimu" tunne viis aga selleni, et ma otsustasin kontrolli enda kätte tagasi võtta ja ajasin peaaegu pool oma juustest maha. Selliseks: 



Ja peale seda olen ma olnud nagu .. täiesti yolo selle juuksevärgi osas. Need on ju .. lihtsalt faking juuksed. Nagu keda kotib? Kui keerangi blondeerijaga perse, siis ajan kogu pea kiilaks ja asi ants. Nii või naa ma seda kunagi ilmselt teen, sest ma arvan, et ma tahan juuksed kunagi ikkagi ühepikkuseks tagasi kasvatada ja sel juhul teeks ma seda kindlasti nii, et ajaks kõik esialgu ühepikkuseks ja hakkaks kasvatama, mitte ei kannaks üht poolt kuidagi väärakalt ja loodaks, et see näeb norm välja.. sest noh, ee, ei näeks, eksju. 

Enihuu, esimene asi, mis ma oma juustega tegin, oli kerge blondeerimine + sinine toonika. See oli nagu otsast lõpuni täiesti jube ettevõtmine.

Esiteks.. blondeerija. Noh, mul polnud prille ees, nii et tuubi nr 2 asemel segasin ma blondeerimissegusse tuubi nr 3.... ehk siis oksüdeerija/ aktivaatori asemel panin ma sinna suva palsamit vms ja imestasin, et krt, miks see ei tööta :D mingi poole tunni möödudes, kui mul prillid ees olid, sain aru, mis ma teinud olin.. õngitsesin selle aktivaatorituubi prügikastist siis rõõmsalt välja ja määrisin kuidagimoodi juustele, tundus too hetk jube hea mõte, lol. :D

Ühesõnaga, ega mu juuksed väga palju heledamaks just ei saanud, väga natuke :D

Igatahes, peale sinist Tonikat olid juuksed väga ee.. ebaühtlaselt sini-mustad.. 



Ühtlasi me ajasime T-ga üksteisel juuksed tavalise 3mm asemel täiesti nulli ja nägime välja nagu kaks retsidivisti ja ei käinud kumbki nädal aega väljas, sest veits piinlik oli :D Aga nagu kui paljud paarid saavad öelda, et nad ajasid üksteise juuksed nii lühikeseks, et ei saanud väljas käia? Sellised kogemused ühendavad täääieegaa

Ma kirjutasin sellest juba eelmises postituses, aga see oli üks baaaad trip, põhimõtteliselt on Tonika saatana kätetöö, mida ei saa maha ei näost, juustest, kraanikausist, dušinurgast ega kuskilt mujalt, ilma, et sa rämedalt nühiks ja vaeva näeks. Siis see veel haiseb ja määrib ja.. no ühesõnaga, räme käkk. Enam mitte kunagi! .. A samas, ma seda juba öelnud kunagi mitu aastat tagasi, aga ega oma vigadest õppimine ei ole mingi mõeldav variant vms. 

Niisiis, next step - uus blondeerimine, et mu juuksed vähemalt ei haiseks ja igale poole siniseid lärakaid ei jätaks. Sel korral segasin segusse õige asja ja sain juuksed ikka päris-päris palju heledamaks.. :D





Ja mingi nurga alt olid nad sellised... imeline :D 


Sellisena käisin ma ringi nädal aega ja see oli väga jube, aga see oli parem kui Tonikaga värvitud juuksed - vb visuaalselt mitte, aga vähemalt ei olnud ma kogu aeg närvis selle peale, et ma haisen :D 



Jaaaa täna tuli lõpuks kuller, keda ma olin oodanud nigu jõuluvana, ja tõi mulle kaks potsikut juuksevärvi. Lõõõõpuuukss! Ma muide pidin selle eelmise blondeerimisjärgse asjaga omajagu inimeste seas käima ja, khm, tõesti, päris piinlik oli. Tundsin ennast nagu mingi rämemaakas Marju kuskilt Kapa-Kohilast, kellel kõige odavama 2eurise juuksevärviga veits nihu läks ja nüüd ta ootab järgmist sotsiaaltoetust, et see üle värvida, sest kogu ülejäänud raha on läinud vanade võlgade katteks, lauaviinale ja lastevorstile... Sry kõikide Marjude ees. 


Igatahes, niipea, kui ma värvi kätte sain, võtsin ma peegli, oma sada muud kodinat, blondeerija ja juuksevärvi ja seadsin endale lauale püsti väikese workstationi, kus mökerdama hakata. 


Lunar Tides juuksevärv toonis "Cerulean Sea" ja Garnier Olia blondeerija - neid kasutasingi. 










Juuksed peale blondeerimist ja mina heledate juustega - imelik, aga oleks arvanud, et on hullem veel. 

Juuksed blondeeritud-pestud-kuivatatud, oli aeg määrida pähe juuksevärv, veidi oodata (35 min), nühkida see maha otsa eest, kätelt (kes see ikka kindaid kasutab, I AIN'T NO PUSSY), rindadelt, õlgadelt, kaelalt, jalgadelt, seljalt......... ja juuksed pesta-kuivatada. 

Juba märgi juukseid vaadates olin ma nagu HOOOOOOOOLY SHIIIIIIIIIIIIIIIIIIT, are you kidding meee, ma olin kindel, et ma lõpetan nagu imelik vene prost ja see tulemus on ebaühtlane, kole ja üleüldse lamp, aga NEIN! nein! ma olin friiiigin imeline merineitsi!!





Ja veitsakese meigiga ka...


classy hullupilk aka päike paistis silma 



Veitsa värvist ka - see on üübermõnsa! Ma tegin enne värvi valimist vägaaaa põhjaliku uurimistöö, ma mõtlen nagu.. tundideviisi researchi ikka ja Lunar Tides'i tooteid soovitati väga (oleks siis ülikooliasjades sama korralik, aga ok, 4.75 keskmine hinne on ka suht norm). 

Lõhnab see värv nagu mingi väga kallis parfüüm ja üldse mitte juuksevärv. Mõne inimese jaoks on see aroom vb veidi intensiivne, aga minu mitte, ma olen see vend, et kui ma kuskile lähen, siis kallan endale peale pool pudelit lõhna ja mitte mingit suva odavat EDT-d, vaid ikka EDP-d ja oooohtralt! Et noh, kui te kuskile satute ja seal on üleval ilge pilv YSLi "Mon Paris" i või Narciso Rodriguezi "For Her"i, siis ma olen seal ilmselt olnud :D 


Tekstuur on mõnsa, pealekandmine lihtne; pindadelt ja kehalt tuli maha üsna kergesti. Püsivuse ja määrimise jms osas ma veel midagi ei oska öelda, aga teiste tagasiside oli positiivne igatahes. 


Kuidas see mu juustele on mõjunud? 2.5 blondeerimist hiljem on nad ikka veel suht samas seisus nagu enne. Veidi on struktuur teine, juustesse jäävad lokid paremini jms, aga nad ei ole kuskilt otsast kuivad või katkised. Peale blondeerimist ja enne juuste värvimist Lunar Tides'iga olid vähe kuivavõitu, aga see värv on nagu täiiiegaaa hooldav ja niisutav, juuksed on ülimõnnad lihtsalt. Oleks ma teadnud, et kodune blondeerimine ei ole ilmtingimata juuste surm, oleks ma seda ammu teinud. Kunagi teismeeas katsetasin ma ka mõnda aega värvidega (blondeeritud triipudel katsetasin eri värve), aga tervet pead ei julgenud ma teha, sest "sU jUUxeD nagU tÄieGa  KUkuVaD väLJa", blabla, eksole. 

Ühtlasi, mul on nüüd ninaneet, silma all implantaat (lol...  dermal) ja mu half sleeve on valmis, whoop-whoop. 











Teistele on meeldinud...