Tüütutest naabritest ja rahast ja..

Tere-tere, mina siin. Nagu ikka, olen ma sattunud blogima puhtalt seetõttu, et muud asjad vajavad tegemist, aga teha ma neid ei taha. Niisiis, selmet koristada, olen ma otsustanud hoopiski kirjutada. Ah, kui päris sita sisse ära ei upu, siis on kõik timm, eksju? Kui krudisev liiv jalgade külge jääb, siis võib selle lihtsalt taldadelt vaiba sisse pühkida, ei pea kohe koristama hakkama.  Henry kirjutas veidi aega tagasi naabritest ja ma mõtlesin juba too hetk, et peaks kirjutama, aga ee...eeeei viitsinud. 


Ma olen oma elukese jooksul jõudnud elada neljas kohas. Esiteks, oma pärisisa ja emaga Annelinna paneelikas, siis kasuisa, ema ja õdedega maamajas, siis elasime peikuga üürikas (jällegi paneelikas) ja siis ostsime abikaasaga (sama inimene, aga sai partnerikõrgendust) normaalse korteri. 


Oma esimesest elukohast ei mäleta ma väga palju. Õnneks. Sest see, mida ma mäletan, ei ole ilus. Nälg ja küünlavalgel joonistamine, sest arved olid maksmata.. Võõrad mehed köögis joomas.. Ja noh, siuke värk. 

Ehkki ma seda ise ei mäleta, siis ema on rääkinud sellest, kuidas meie korteri kohal elas mingi suht noor kutt, kellele väga pidutseda meeldis. Ja siis üks kord oli ta meie akna mingi peo ajal täis ropsinud :D, järgmine päev käis ise pesemas. 

Kui ma olin viiene, siis mu ema jättis lõpuks õnneks isa maha, võttis uue mehe, ostis maale maja ja seal ma elasingi 14 aastat. See maja oli ikka jõhker pehkinud peldik, kus suht kõik vahetamist vajas ja ma tõesti ei saa aru, miks ema ja isa seda lihtsalt maha ei lammutanud, rahaliselt oleks nkn sama olnud, ainult takistusi ja piiranguid olnuks vähem. Ainus asi, mis oli korralik, oli katus :D, aga välisseinte palgid olid mädad, põrandad tuli kõik välja lammutada jms. Esimese suve, kui suuremaid asju tehti (a la vesi majja) me elasime kõigepealt mu vanavanematega, siis ehitas isa meile pmst ajutise magamistoa (mis oli sisuliselt kuur:D), kus me suvel olime, ehkki mina olin ikka rohkem vanavanematega vist. Siis vahepeal me elasime majas, mis oli elu peldik ja järgmine suvi tehti siis pmst kõik suuremad asjad, a la võeti põrandad üles jms (although see võis olla ka nii, et see põrandate ülesvõtmine ei olnud suvel, vaid talvel vms, ma ei mäletagi täpselt, nii tillu olin ju). Jaaa siis ma mäletan väga selgelt seda, et ühes toas, kus oli olnud minu magamistuba, võeti põrandad üles, et uued panna. Aint, et see oli mul meelest läinud ja ma tegin ukse lahti, astusin ja.. kukkusin paar meetrit, sest põrandat polnud. Kusjuures, paarikümne sentimeetri kaugusel mu peast oli betoonist tala, nii et õnnelik õnnetus. 


Ja siis igatahes selle teise suve me elasime kõigepealt jälle seal kuuris ja siis septembris sündis mu õde ja ma läksin 1. klassi, siis me elasime ca kuu aega jälle vanavanematega, kuni maja valmis sai. Siis oli see juba korralik - vesi sees, euroremont, kõik jutud. Tollal väikeses maakolkas oli see voolav vesi väga haruldane luksus, on nüüdki. Siis tuli teine tita, siis hakati uut majapoolt ehitama.. jajah. Nii oli. Aega võttis selle valmimine sada aastat, lõpuks, kui ma välja kolisin, sai valmis kah. 


Igatahes, naabritest. No seal olid meil kõrval sellised naabrid, kelle maja oli nende jaoks lihtsalt maakodu, kus nad nädalavahetusi veetsid/ veedavad. Ja nagu aamen kirikus, iga nädalavahetuse hommik hakkasid nad kell 8 kas muru niitma või midagi saagima. Üleüldse on neid hommikusi muruniitjaid maakohtades täiesti ilgelt palju, me praegu elame nt selles Ropka osas, kus on hästi palju eramaju, aga keegi ei niida fking 8 hommikul muru. 

Ületeenaabritele meeldis ka hommikuti muru niita, aga veelgi rohkem meeldisid neile väga valjud hoovipeod, kus muusika üürgas kolmeni hommikul.. Aga lisaks meie naaber olemisele on nad ka mu isa (isa = kasuisa, pidage ikka järge, eksole) vend ja ema. Nii et politseisse helistamine ei tulnud mu vanemate jaoks kõne alla,  vaid nad ootasid tavaliselt mingi 3ni ja siis käisid rääkimas. 

Lisaks olid mu majanaabrid kohutavalt lärmakad, nii et mingi hetk hakkasin ma magama nii, et klappidest üürgas Metallica. Ja magasin niimoodi aastaid. 


Kui ma sain 19 ja gümnaasiumi lõpetasin, siis ma kolisin tagasi Tartusse, sedapuhku oma tollase peigmehega kokku. Muide, kui sa oled 19 ja oma kaaslasega 4 kuud koos olnud, siis ära koli temaga kokku :D, mul läks küll hästi, sain hiljem sõrmuse sõrme ja puha, aga kui ma nüüd mõtlen, siis see oleks võinud ikka maru sitasti lõppeda. Käituge minu sõnade, mitte tegude järgi, eksju. 


Maamajast paneelika viiendale korrusele kolimine oli täpselt nii harjumatu kui arvata võiks. Ja vot SEE korter oli see, kus me saime kogeda ikka tõsiselt pe*ses naabreid. 

Esiteks, selle maja helipidavus oli üleüldse 0. Me elasime viiendal ja kuulsime enda all elava naise koera karjumist.. Ta elas muidu esimesel korrusel ise. Ja no see mutt oli oma koeraga täielik faking psaiko, see peni oli räigelt agressiivne ja nendega koos väljudes tahtis alati kallale tulla + ta käis teda mingi 10 korda päevas maja ees jalutamas, nii et see koer nonstop lõugas + kui ta oma koera situtas, siis ta ei koristanud junne ära. 

2. korrusel meie all elas mingi pere, kelle tatikas oli kogu aeg üksi kodus. Ja sellele tatikale meeldis kohutavalt öösel ülivalju muusikat kuulata. Kui T ust tagumas käis, siis jäi muusika kohe vait õnneks. 

3. korrusel elas üksik väga vana naine, ta oli, noh, vana. Vaikne.

Aga 4. korrus. Oh fucking hell. 
 
2-toalises, ca 40-ruuduses korteris elas koos mingi, ma ei tea, 7 inimest??? Kellest vähemalt 2 või 3 olid lapsed. Sellised röökivad ja üürgavad lapsed, kes vist kunagi ei maganud. Ja keegi neist töötas ilmselt mingi postiljonina või miskit, sest ta ärkas iga hommik mingi 5 paiku ja siis hakkas laamendama ja uksi paugutama. Btw, selle maja helipidavus oli selline, et me kuulsime, kui neil telefon helises, nii et see kogemus oli kokkuvõttes lihtsalt väga jube. Nende korteris oli vaikus tavaliselt mingi kella 2 ja 5 vahel. Ausalt, ma ei usu, et ma selle unevõla, mis mul seal elades tekkis, kunagi tasa suudan teha. 


Meie kõrvalkorteris elas aga üks vana naine, kellel oli väga ilmselgelt Alzheimer. Ta käis pidevalt ustele kopsimas, sest ta arvas, et ta on arst ja korterites elavad ta patsiendid. Ja ta lülitas meil korteris pidevalt elektrit välja, sest ta arvas, et meie pealüliti on see, kust ta televiisor sisse-välja käib. 

Idk mitu korda meie teised naabrid (kes olid väga normaalsed inimesed muide) talle kiirabi kutsusid. 

Lõpuks muutus ta iseenda jaoks ohtlikuks - lukustas ennast korterisse jms, nii et päästetöötajad teda päästmas käisid. Tahtsid ronida meie korteri rõdu kaudu tema rõdule, aga ei saanud, nii et lõpuks nad vist võtsid ukse maha vms, ma täpselt ei mäleta. Peale seda elas temaga mingi kuu v kaks ta poeg, aga siis oli ta jälle üksi.

Lõpuks hakkas ta end majast välja lukustama ja ei osanud sisse saada. Peale seda, kui ma ta kaks korda TALVEL toasussides, pükstes ja õhukeses särgikeses väljast avastasin (üks kord kusjuures veel öösel..), kirjutasin ma meie piirkonna sotsiaalametnikule ja max paar nädalat peale seda ta enam meie kõrval ei elanud.


Kõik selle eelneva kannatasime me välja, sest üür oli väga madal ja asukoht nagu väga väga hea, me maksime 2-toalise eest, kust päris kesklinna kõndis 20 minutit ja sõitis rattaga 10, ainult 270 kuus + kommud. Eks see korter oli ikka ILGEMAST ilgem peldik muidugi, aga noh, kannatas küll :D, mingid suva pildid, mis ma sama korteri üürikuulutuse juurest leidsin nt (kv.ee):

Anda üürile korter, 2 tuba, Nõva, Karlova, Tartu linn, Tartu ...

Anda üürile korter, 2 tuba, Nõva 4, Karlova, Tartu linn, Tartu ...

Anda üürile korter, 2 tuba, Nõva 4, Karlova, Tartu linn, Tartu ...





A mäletate, see vanatädi, kes välja kolis? Noh, peale teda kolis sinna korterisse noorpaar.

Kellele meeldis üksteist peksta.

Kes pidasid vähemalt kaks korda nädalas läbusid. 

Kes iga päev üksteise peale karjusid. 

Kes pidevalt valju poppmuusikat kuulasid. 

Kellele politsei kutsumise peale selgus, et see oli ka nende eelmises elukohas sage probleem.

Kes politsei kutsumise peale sõimasid meid kitukateks, ehkki kui me nende uksele koputasime, siis nad ei teinud väljagi.

Kes üksteist korterist välja lukustasid, mille peale teine pool nt kell 2 öösel tund-kaks lihtsalt metallust peksis ja teist sõimas.

Ühesõnaga, kodurahu WHAAAT? kodurahu WHOOOO?

Kui me enne nende sinna kolimist olime nagu viuviu, oi enne küll oma kodu osta ei saa, kui mingi min 50 tuhhi sissemaksu on olemas, et kohe selline korralik paarisaja tuhandene maja osta, siis mingi kuu nende kõrval elamist ja ma ütlesin T-le, et kui me sealt ära ei koli, siis ma kolin oma vanemate juurde tagasi :D ja natuke aega peale seda oli meil korter broneeritud. Laenuprotsess oli meil väga kiire, vist isegi alla 2 nädala, aga kuna laenu oleks antud ainult kuni 170 000 vms (sest ma ei käind too hetk tööl, vaid ülikoolis, a samas me olime abielus, therefore ma olin ülalpeetav :D iu), siis me majaideest loobusime, sest sellises hinnaklassis sobivat maja ei leidnud ja kärab veel veidi seda korterielu elada küll, eks. Aprillis otsustasime, et ostame oma pesa, mais oli broneerimisleping tehtud, juulis sai korter valmis ja kolisime sisse. Ehk siis elasime nende ... ELAJATE, ausalt.. kõrval mingi veits alla viie kuu, aga no mine kanni, oli see vast kogemus. Käisin lihtsalt regulaarselt maal magamas, et mõistuse juures püsida. 

Me muide käisime täpselt üht objekti vaatamas. Seda, kus me nüüd elame. 

Kui keegi mäletab, siis eelmine aasta kirjutasin ma probleemidest, mis siin majas tekkisid, sest ehitusfirma oli suht, heh, noh, selline sullerite poolt tehtud ja nad tootsid ikka korralikku sitta, aga siis nad kirjutasid firma tankisti nimele ümber ja kadusid täielikult, peale mida võttis ühistu vastutuse kõige eest enda õlule ja nüüd on siin nagu väga mõnus elada. Majanaabrid on kõik hästi toredad, naabreid kuuleb väga harva, aint üle tee lõugavad koerad on tüütud. Aga muidu on see kodu hästi hubane, avar, ruumikas, turvaline, vaikne, helge, puhas, ilus.. lihtsalt nii hea. Täitsa päris meie kodu. Ega me siia igaveseks ei jää, enne lapse saamist tuleb kindlasti maja osta, aga seni naudime me küll korterielu boonuseid. Näiteks seda, et ei pea muru niitma ega lund lükkama, kommunaalid on meeldivalt madalad jms. 


Aga ühel päeval, kui minust saab suur täiskasvanu, kes valmistub baby mamaks hakkamiseks, pakime me siin kõik kokku ja jätame selle korteriga hüvasti. Krt, täiega kurvaks läksin nüüd. :( Sest see on nii mõnna pesa lihtsalt. 








Nagu.. vaadake mu PC nurka kasvõi. Nii ilus, onju! Nats raske uskuda, et see mööbel ja arvutid on ostetud päris minu enda teenitud raha eest. Kuna ma nagu suureks sain? Nali, pole saand. Kunagi ei saa. 




Seal lambis, mis paremas nurgas paistab, elavad linnukesed. Varblased. Praegu on neil linnubeebid! 










Ühesõnaga, peale seda eelmise korteri traumat oli siia kolimine nagu lihtsalt vapustav. Isegi koerte lõugamist on siin vähem :D 


Nüüd see teine teema. Rahateema. Teine Getter (thyme0ut) rääkis eile oma Instas sellest, kuidas ta plaanib hakata toidule vähem raha kulutama. Ja naguuuu I felt touched lihtsalt ausalt, sest me paneme kahepeale toidule magama iga kuu väga palju raha. Ma ei tea päris täpselt, kuidas. Jep, eks me Woltime omajagu, aga ikkagi. Ma käisin pühapäeval poes ja mul läks mingi 80 euri, eile öösel tegin ma e-Selveri tellimuse, sest vastasel juhul meil poleks täna hommikul enam midagi süüa olnud, läks jälle 90 eurot peaaegu. Ja ma olen täiesti kindel, et nädala alguseks on meil jälle toit otsas. Oleks siis, et me viskame väga hullult toitu välja vms, aga naka, vahel läheb mingi poolik piimapakk või leib/sai vms, aga üldiselt me sööme kõik ära. Kas me nagu lihtsalt sööme väga palju v? Ma siiralt ei mõista. Enihuu, mu eesmärk on see summa kõvasti väiksemaks saada. Näiteks mingi 300-400 euro peale kuus. 200 oleks tore, a ma ei näe, et selle eest saaks muud kui kapsahautist ja makarone munaga. T rääkis, et ta töökaaslane rääkis, et neil läheb oma naisega toidule mingi alla 200 euro kuus.. ma olin nagu ?????? kuidas

nagu

kas inimesed söövad aint praekardulasi v? 


ma lihtsalt nagu siiralt ei saa aru, kuidas see soodsalt söönukssaamine käib. Teach me, plz. 




Muideks. Mul on homme sünnipäev. Ma saan suisa 23. Võib-olla ma kirjutan sellest kunagi, miks see mu jaoks tähtis on. A samas nagu ilmselt ma ei viitsi, sest ma lihtsalt ei viitsi paljusid asju. Kbye. 

__________________________________


Kui sa tahad mu tegemistel silma peal hoida, jälgi mind Instagramis: https://www.instagram.com/automemoryd0ll/ 


12 kommentaari:

  1. Meil läheb kahepeale kuus 250–275 eurot toidule. Lõunad sööme kodus või teeme tööle kaasa, seega väljas söömisele tööpäeviti ei kulu. Vahel nädalavahetusel woldime või käime kuskil kohvikus, see võib-olla annab veel 30 eurot kuus juurde. Ei ütleks, et sööme kehvasti sellise eelarvega. Lihtsad toidud on nagunii, sest kumbki ei jõua igapäevaselt midagi fancyt kokata. Oleme "koonrid": pigem kulutame reisimisele või investeerime. Kui mul kuluks 500€ kuus nägu toidule, siis ma sõna otseses jääks vaeseks või elaks kuuse all. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. meil selle koroonaaegse kodusolemisega läinud iga kuu juba Woltile 200+ eur kuus, sest lihtsalt ei jaksa kogu aeg süüa teha :D

      Kustuta
  2. Kui see piltidel olev korter oli "ilgem peldik" siis minu elus olnud üürikatesse või mu oma korterisse (enne remonti) poleks sa vist nõus sissegi astuma :D
    Aga ega naabreid ja nende segavusfaktorit enne ei teagi kui juba sisse kolitud... Vahel oskavad varjata, vahel on lihtsalt rahulik kuuseis. Minu saiko-naaber nt aktiveerub enamasti täiskuu aegu. Siis kuulevad kõik naabrid nii mõndagi enda kohta ja terve posu uusi seadusi ja majareegleid on ta jälle jõudnud välja mõelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Päriselt oli see olukord ikka palju hullem, need on kõik heade nurkade alt tehtud pildid, üürikuulutus siiski. Vannituba hallitas, wc-s oli püstak pmst lihtsalt rauapuru, mis ausõna peal püsti seisis jne.

      Kustuta
  3. Omg see raha ja toit - täpselt sama teema. Elame kahekesi ja konkreetselt üleeile käisime poes, läks umbes 50 ja täna pidime uuesti minema sest kapis ulus tuul - the fuck?
    Muidu tahtsin öelda, et diivan tundub megamugav, kas tegelt ka on ja kust pärit :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. haha jep, tuttav tunne :D


      Aga jaaa, see diivan on üli-üli mõnus :) Optimus mööblist ostetud, enda hinna kohta on kvaliteet ikka üpris hea, näeb 2a hiljem välja täpselt nagu uus. Muidugi meil pole siiani olnud koduloomi ega lapsi ka, ise ikka püüdnud hoida jms :D aga link: https://www.optimus24.ee/ee/produkts/209977/437/

      Kustuta
  4. Meil läheb ka mehega kahekesi toidule meeletuid summasid. Karantiini ajal kahekesi kodukontoris tellisime ka pidevalt Wolti, kuna ei ole harjunud/aega lõunal süüa teha. Nüüd oleme õnneks rohkem hakanud tegema ise toite, mida saab 2 päeva järjest süüa. Aga no mul mees on ilge snäki fänn ka, tal peab kogu aeg 2939 snäkki olema kodus. :D Ära viskame ka haruharva asju, aga poes käime umbes üle päeva..
    Naabrite osas tõesti wow, et sa just selliste otsa oled sattunud. Mäletan, kuidas mu eks tahtis endale kunagi korterit üürida, mille seinad olid pmst papist, kuulis läbi, mida teine inimene teisel pool seina rääkis. Ta ise oleks selle korteri ära võtnud ka, ma ütlesin, et puhta hull, mina siin sul külas käima ei hakka. Megalt vedas, et korteri näitamise ajal naabrid seal kodus olid. Ta valis õnneks paksemate seintega korteri, kus oli küll muid probleeme, aga magada sai öösel rahulikult.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tore, et meiesuguseid õgardeid veel on, haha :D

      Need papist seinad olid vahvad jah. Ma arvan, et meid vihkasid naabrid samapalju kui me neid, kui ma nüüd mõtlen, siis ma olen pigem ... hääälekas öösiti :D :D :D tere tulevased tööandjad

      Kustuta
  5. Issand ma ka hädas selle söögile kuluva rahaga. Nii paljud räägivad kuidas kahe lapse ja mehega kulub söögile alla 200 ja siis mul elukaaslasega läheb 500 ära, 400 siis kui oleme kokkuhoidlikud 😂 Keegi võiks õpetada kuidas vähem kulutada ja ikka maitsvat ja tervislikku toitu süüa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma püüan mingi kokkuvõtte kirjutada nädala lõpus meie säästlikumast menüüst, ehk on abi :)

      Kustuta
  6. oeh, mu vanematekodus (annelinna paneelikas) oli ka juhus, kui keegi ropsis meie aknale. emps pärast käis riidlemas ja poisid tegid puhtaks kah. sealsed naabrid on vist kõige nõmedamad olnud, vastas elas tore vanadaam, aga kui ta lõpuks ära suri, jäid sinna korterisse niisama üürijad : noored, peod etc etc. kõrvalkorteris oli noor pere, väikese vahega kaks last, emal stress, pidev karjumine, mõtlesin aeg-ajalt lastekaitsesse helistada.

    also ma olen pidevalt arvanud millegipärast, et sa ei ela tartus! igatahes äge, oleme linnajao-naabrid, ma karlovas.

    kolinud olen 10+ korda, linnade ja riikidegi vahelt, aga naabritega on vedanud. tavaliselt on korterikaaslastel mingi kala tho :D

    söögi peale kulub meil (söök ja majapidamisasjad, ma täpsemalt ei jälgi) tsip üle kolmesaja eurtsi ja woltimisele umbes nelikümmend / kuus (oleme ka kahekesi);

    jaanuaris, kui hakkasin jälgima, kuhu raha üldse kulub, oli üle neljasaja eurtsi puhtalt toidule, pluss woltimine, niiet praegu on veits väikemad kulud siiski. otseselt säästnud ei ole, pigem eriolukorra ajal jäi harjumus sisse pigem 1x nädalas / 10p jooksul poes käia, varem oli selline ülepäeva/tahaks miskit head

    sööme hästi ja viitsime kokata ka, midagi fancyt ei tee v sageli aga üritan nii, et järkaks õhtuks või lõunaks jätkuks. peikaon hull tahaks-näksimis-kas-magusat on, niiet pmts shokolaadi ostame palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen jah mingi 10a oma elust resideerunud tartus (annegorodis, karlovas, nüüd ropkas) ja ülejäänud aja tartust mingi 50 km kaugusel, peipsi ääres :D a nii palju kolinud ei ole nagu sa :D

      meil läks ka vahepeal toidule koos woltimisega 400 ringis (kui käisime mõlemad tööd), aga nüüd selle kodusolemisega on toidukulud meeletuks läinud. aga püüame sinna 400 peale tagasi jõuda, tegin see ndl nädalamenüü ja ei tee enam süüa üheks söögikorraks jms :D

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...