Selle postituse kirjutasin ma siis, kui ma ennast vihkasin. Mega trigger warning.

11.06.

Ma ei oska sellele postitusele pealkirja panna. Ja ma ei teadnud, kas ma tahan seda uuesti avaldada, aga.. äkki kedagi see aitab? Ehk on kellelgi kasu teadmisest, et toitumishäirest paranemine ei ole üks suur lust ja lillepidu, vaid mõni hetk on väga-väga-väga raske. Mõnel hetkel saab mul eluisu otsa ja mõte enesetapust tundub etem kui mõte paks olemisest. Nii on. Päriselt. Kui sinus võib sellise alatooniga postituste lugemine tekitada negatiivseid emotsioone vmt, siis palun ära loe. Loe mu eelmist postitust või mõnd raamatut või mida iganes muud, aga mitte seda edasist teksti. 


09.06.

Buliimiast paranemine on olnud .. katsumusterikas, aga tehtav. Suurem osa sellest protsessist on olnud minu jaoks pigem positiivne kui negatiivne, aga...

Oeh. Aga. Viimastel päevadel olen ma end tundnud täiesti kohutavalt. Seni, kuni polnud palav ja ma sain end mõnusatesse lohvakatesse, pikkadesse ja katvatesse riietesse pakkida, milles ma end mugavalt tundsin, oli kõik enamjaolt ok. Ma suutsin süüa süümepiinadeta, ei mõelnud kaloritele, ei tundnud end oma kehas pahasti, ei tahtnud kaalust alla võtta, lihtsalt normaalne oli olla. 

Veel paar nädalat tagasi ei tundnud ma, et mu keha oleks üleliia palju muutnud, aga peale seda tabas mind täiesti meeletu ekstreemne nälg ja väsimus - nii et üle 3 nädala ma lihtsalt olen praktiliselt ainult söönud ja maganud. Nagu .. nii palju söönud ja maganud. Oeh. Ma saan aru, et paranemiseks on see vajalik, aga samas.. miks? Miks mu keha nii sassis on? Ma olen kaugel alakaalulisest, kellel on päriselt tarvis süüa, et ellu jääda, aga ometigi on mu aju ja hormoonid nii balansist väljas, et mu keha pole siiamaani aru saanud, et ma ei ole koopaorav, kes peagi talveunne suikub. 

Mu mentaalne murdumine sai alguse sellest, kui ma üritasin jalga panna pükse, mida ma kandsin kuu aega tagasi, aga ma ei suutnud neid rohkem ülespoole tõmmata kui pm põlvedeni. Lihtsalt nagu .. appi? Ja siis ma üritasin jalga panna ka kõiki oma teisi pükse, millest ühedki mulle parajad ei olnud. Kui isegi teksaretuusid, mis mõne kuu eest alla vajusid, enam kinni ei lähe, siis paneb ikka võpatama küll. Ja siis ma olin sellest riietega mässamisest higine ja rõve ja tajusin justkui iga üleliigset rasvarakku ja püüdsin samal ajal leida midagi, mis mulle selga mahuks ja milles ma ei näeks jube välja ja I fucking broke, ausalt. Väänlesin voodi peal, püüdsin oma higisele kerele midagi katvat leida, ebaõnnestusin, hakkasin nutma.  Tagasi on kõik need makaronide, suutäite ja kalorite lugemised. Tagasi on tühja kõhuga magamaminek. Tagasi on mõtted sellest, kas süüa arbuusi ja oksendada see peale seda välja v lihtsalt jätta söömata. 

See palavus paneb mind end eriti põrsana tundma. Ma lähen suve alguses alati sellest kuumast ja elektrolüütide imbalansist paiste nagu nuumsiga, lisaks pidev higistamine (mul oli juba enne kogu aeg palav, taastumise võlud jipikajee), nüüd ma olen lihtsalt paljas, paistes, higine, kleepuv, kõht on punnis, lõua all on räme lott, kõrv on värsketest neetidest mega valus, tätoveering sügeleb, huul on katki (mu katkisest suunurgast on saanud konkreetselt AUK), miski selga ei mahu, lihtsalt nagu... aaapppii, päästa mind, jeesus. 

Transparent jellygummies sam lyon GIF on GIFER - by Coilas

Hästi tore on see, et mul on tunne, et ümberringi ei tee saledad inimesed muud kui vinguvad selle üle, kui ulllult nad ikka kaalus juurde on võtnud. Blogijad, mu enda mees.. See viimane oli täna nagu "issand, mul puutuvad jalad keskelt kokku". Aaa tegelt? Kurb... Ja siis rääkis sellest, kuidas ta peab nüüd oma toitumist jälgima ja trenni tegema. Aga no worries, Getter, sa küll paks ple :) Kui mingi normaalkaaluline inimene, kes mõne kg juurde võtab ja sellest paanikasse satub, on siiani olnud see, kes räägib sulle, et sa oled ilus no matter what ja et kaalutõus on väärt paremat vaimset tervist jne ise niimoodi käitub, siis löövad tekkinud uskumused ikka väga tugevalt kõikuma. 


Ma tean, et ma olen praegugi priviligeeritud ja minu üleliigne kaal ei ole võrreldavgi paljude teiste omaga, aga nagu .. friiking raske on lihtsalt olla, kui sa oled harjunud kandma M suuruses riideid ja nüüd XLi ostes on tunne, et aa, tegelt võiks veitsa rohkem hingamisruumi olla küll... Oeh. Ma ostsin endale kevade alguses riideid, millega mugavalt käia saab ja sealt ei lähe mulle pmts miski selga enam. Fuck me and fuck my wallet. Ja ma tellisin just enne seda avastust, et mulle miski selga ei mahu, paarisaja euri eest L suuruses riideid. Suht tore on kindel olla, et mulle sealt miski selga ei lähe. 



Filtrita. 

Ja mu reite siseküljed on nagu .. diefojfiioijdrieojgiojeje misasi see on???


Sorri, ei tahtnud traumeerida. 



Lihtsalt.. nii raske on mitte murduda ja uuesti end näljutama hakata. Ja raske on paks olla. Raske on ka see, et ma tahaks ikka veel täiega palju süüa, aga samas ma tean, et siis ma võtan kaalus veel juurde :(( Korraks mõtlesin, et äkki mul on nüüd BED tekkinud v midagi, aga noh, ei ole, ma olen lihtsalt.. näljane, I guess. Nii et mul on valida - kas süüa nii, et kõht on täis ja elada nii, et nägu on nagu pannkook ja riskida sellega, et ma muudkui paisun ja paisun.. v hakata kaalu langetama ja numbreid jälgima? 



Nii palju lihtsam on hakata uuesti toitu trenniga välja teenima ja elama kergetest köögiviljasuppidest kui teha endaga rasket tööd ja mõista, et mu väärtus ja välimus ei ole omavahelises seoses. 

Tõde on see, et ma igatsen rämedalt oma saledamat keha ja viimased päevad olen räigelt kahetsenud seda, et ma üldse oma jala kunagi toitumishäirete osakonda tõstsin. Hetkel olen ma sellises seisus - vaimne tervis on ikka sitt, AGA lisaks sellele olen ma veel paks ka. Jee! Oleks võinud lihtsalt kogu selle kamajura vahele jätta ja kaalulangetusega jätkata, selmet kogu kaotatud kaal (ja vb midagi veel..) viie kuuga tagasi süüa. 

Siin on suht-täpselt aasta tagasi tehtud pildid. Oh boy. 






Ühesõnaga, pfftt.. ma olen vist katki veits. 



11.06. 

Selle postituse kirjutamine oli minu jaoks väga suur abi. Ma sain vaadata endasse, kirjutada välja kõik paha ja selle üle veidi mõelda. 

Ma rääkisin samal õhtul T-ga sellest, kuidas see, kui ta räägib enda kaalutõusust, mulle mõjub. Ta palus vabandust ja ütles, et mina mõjun täpselt samamoodi. Et enne minuga suhtesse astumist ei teadnud ta midagi kaalust, riiete suurustest, kaloritest, mitte millestki taolisest, aga minu kõrval elamine on ta muutnud enda suhtes kriitiliseks. Oeh. Nii paha. Ma ju ei taha talle haiget teha, ma ei taha, et ta tunneks end natukenegi sarnaselt sellele, kuidas tunnen end mina. Igatahes leppisime kokku, et kumbki ei nimeta end enam paksuks ega tee midagi muud taolist. 

Üldiselt on mu enesetunne natuke parem praeguseks, aga mitte palju. Mul tekkis söömise suhtes mingi paras blokk ja ee, noh, ma ei suuda väga süüa. Kell on 3 ja ma olen söönud kausitäie piimahelbeid. Kõht on tühi küll, aga süüa ei suuda, sest mul on tunne, et iga suutäis teeb mu paksemaks kui varem. Ja kui varasemalt näiteks neidsamuseid piimahelbeid süües ma nagu ei tundnud midagi, söök nagu söök ikka, siis täna tundus see nii vale - nagu ma rikuks mingit seadust või reeglit, mille ma ise endale seadnud olen. Selline tagasilöök on nii valus. Mulle väga meeldis elada niimoodi, et toiduga ei käinud kaasas mingi emotsioon, ma tundsin end samamoodi süües a la kurki või hamburgerit. Polnud süümepiinu, samas polnud mingit erakordset naudingut. Toit oli korraks toit, mitte midagi muud. 

Ma mõtlesin siia nendest piimahelvestest pildi panna, a ma ei julge, sest äkki keegi vaatab, et issand, nii palju sööd või? 

Ühesõnaga, jah. Nadi on. Hale on olla. Tunne on, et ma peaksin endale söömisnõustaja juurde aja panema, aga samas ega tema ju minu minapilti korda ei tee, see ülesanna on nii või naa minu õlul. 


Ma ju ise ütlesin endale, et hakkan oma keha usaldama, küll ta teab isegi, mis talle on hea. Ja ma tean, et kaalutõus on igasugusest toitumishäirest paranedes normaalne. Ma tean, et enamik buliimikuid ongi kas normaalkaalus v väikeses ülekaalus, aga võtavad ikkagi natuke või natuke rohkem kaalus juurde, see kaal peaks kahe aastaga aga normaliseeruma ja ise enda mugavustsooni paigale jääma (set point). Ja ma ju ise ütlesin, et kaalutõus on igati väärt seda, et ma olen rõõmus, õnnelik, mul on hea olla, ma naudin elu, mu hormoonid on palju rohkem tasakaalus., Aga seda oli väga lihtne öelda, kui ma veel märkimisväärselt juurde võtnud ei olnud. Nüüd, kui mind tabas nagu mingi tormilainena järsk kaalutõus, on kõik need uskumused nii sassis. Ma ei tea, kas usaldada oma keha ja jätkata tervenemist v anda alla ja püüda oma kaalu langetada - mis siis, et ma tean, et minu puhul ei eksisteeri sellist asja nagu mõõdukas kaalulangetus, vaid nii või naa oleks ma paari kuuga tagasi punktis, kus ma kord nälgin, kord õgin üle. Ja nii või naa oleks ma varsti tagasi selles punktis, kus ma püüan paraneda. 

Raske on. Segadus on nii.. hiigelsuur lihtsalt, päriselt. Tahaks lihtsalt normaalne normkaaluline inimene olla, mitte miskit muud. Mul on kahju, et ma enda suhte toiduga ise niimoodi ära rikkusin, et selle - täiesti igapäevase ja banaalse asja - kordasaamine nii raske on. Nagu, see on ju ainult toit, eks, kui raske on lihtsalt normaalselt süüa? Noh, ee.. väga. 


Ostsin endale mõnusa musta maxikleidi ka, et ennast palava ilmaga uuesti sellesse ülalpool kirjeldatud olukorda mitte panna. 

Kas saab olla midagi paremat kui kogu keha kattev, mõnusalt lohvakas, aga samas hingav, maani kleit? Ega vist ei saa küll, eks. See on tõesti üübermugav. 

Ja normaalsed teksad ostsin ka. Esimest korda mingi 13 aasta jooksul pole need skinnyd või high waist skinnyd, vaid mõnsad mugavad girlfriend lõikega helesinised püksid. 







See on suisa šokeeriv, KUI mugavad nad on. Nagu näha, siis suht madalad, aga ei pigista kuskilt, ei ole ümber, nada. See, millised riided mul seljas on ning kuidas ma end neis tunnen, mõjutab mu enesehinnangut ning -tunnet astronoomiliselt palju. Niipea, kui kuskilt miski pigistab või väga ümber on, on pisarakraanid valla. Õnneks olen ma juba mitmendat kuud pmst aint kodus olnud ja 99% ajast olnud paljas või mingis maikas ja pidžaamapükstes ja ma täiesti kindlasti plaanin niimoodi veel mõnda aega jätkata. 

Ja nagu pls ärge tulge ütlema, et iisant, aga sa ple ju üldse paks! See pole asja point. 

Ma tahan, et mul oleks oma suurusest ja rasva kogusest oma kehal ükskõik. Ma tahan olla enda suuruse suhtes neutraalne. Ma ei taha, et mu arvamus endast oleneks sellest, milline ma välja näen. Lõppude lõpuks - see on ju ainult mingi keha. Lihtsalt üks füüsiline kest, milles mu hing parasjagu paikneb. MINA olen nii palju enamat kui see lihast ja luust kere, mis umbes nii 60 aasta pärast nii või naa mõnes krematooriumis tuhaks saab. Ma ei taha kulutada oma energiat rasvaga võitlemisele. See on nii tühine, see on nii mõttetu ja tobe. Ma ei taha, et mu eesmärk selles elus oleks ilus olla, ma tahan enamat. Ma tahan õnnelik olla, elult õppida, teisi aidata, kogeda. Enda füüsilise keha suurusele keskendumine röövib meilt ainult aega, mida me saaksime kulutada millelegi palju meeldivamale - olgu selleks siis hingelt suureks saamine või lihtsalt mõnus ajaviide, savi, igaühele oma. 

Okei, lähen söön nüüd kõhu täis. Söö sinagi. Tšau. 




13 kommentaari:

  1. Kas sa kuskil teraapias ka käid regulaarselt? Toitumishäiretega tegelemisel on suur osa tervislikust toitumisest aru saamisel ja ka vaimse poole tasakaalustamisel. Oma kange loomu ja iseteadlikkusega võib endale hoopiski palju kahju teha - vahel tasub uskuda, et spetsialistid teavad tõesti paremini kui sa ise, eriti olukorras, kus kaine mõistus ei pruugi nägu näidata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ütlen ausalt, COVID-19 tuli vahele ja uut aega ma pannud pole. Sul on mõistagi õigus :) Aitäh.

      Kustuta
  2. Tubli tüdruk, Getter! Kirjutamine sellistest asjadest on vajalik. Ma olen sinus väga palju aastaid vanem, aga ma tean väga hästi neid tundeid, mida sa kirjeldad. Siiani kahjuks. Loodan küll, et üle 40-sena sina enam nii ei tunne, minu noorusajal ei olnud söömishäired ega muu sarnane üldse mingi teema, millest oleks räägitud või millega abi otsida sai, aga sinul on täna hoopis teine maailm ja võimalused. Õnneks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) Minu motivatsioon terveks saada ongi see, et ma ei taha terve elu keskenduda eeskätt sellistele banaalsetele asjadele nagu toit ja kaal, vaid oma ressurssi mujale suunata. :)

      Kustuta
  3. Kust selliseid übermugavaid teksaseid saab? Tahaks ka :)

    VastaKustuta
  4. Tahaks öelda viimase lõigu peale "Halleluuja!". Mul võttis samasse kohta jõuda proovimine kahjuks palju rohkem aega, umbes 15 aastat vähemalt, aga nüüd ma püüan sinna jõuda - et ma olen rohkem, kui minu keha ja ei väärtustaks ennast vaid ainult välimuse järgi. Kahjuks ikkagi 15 aastat erinevaid dieete, toitumiskavasid, näljutamist, õgimist, trenne jms jama on oma sügava jälje jätnud. Samuti raiub iga jupike meid ümbritsevast igas kanalist kogu aeg seda, milline peaks välja nägema. Et raske on sellest kõigest välja murda ja püüda kuidagigi mingit elutervet suhtumist endasse saavutada. Mul on hea meel lugeda, et sa oled mõne aastaga jõudnud ikkagi sinnamaale, kuhu jõudmine on võtnud mul aega nii kaua. Ära peatu, tagasilöögid on loomulikud. Kindlasti oled kursis, aga Bodyposipanda on kirjutanud hea raamatu "Body Positive Power", mis mind on palju aidanud sellel raskel teel - eriti hämmastav oli lugeda, et pool maailma tegelikult ei suregi rasvtõppe ja ülekaalulisuse ja varajaste surmade vahel pole leitud teaduslikult mingeid seoseid :) Sinu blogi on väga vajalik ja hea!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meeles on oluline, et inimesed end ise alati erinevate teadusuuringutega kurssi viiksid. Väga paljudes “spetsialiseerunud” teemades võetakse erinevatest uuringutest ainult enesele sobiv ja kontekstist väljas olev info välja ja kuulutatakse puhta kullana. Ma ei tea väita, kas päriselt teadusuuringuid neid väiteid kinnitavad või ei, kuid minu küsimus tekib pigem elukvaliteedi osas. Võimalik, et mul on vedanud ja ma lihtsalt näengi end rohkema kui “kehana mis peab teistele meeldima”, kuid mina ei ole täheldanud, et kuskil mingeid kehastandardeid peale surutakse? Või siis võetakse palju rünnakuna seda, kui nähtakse mingeid vormis, lihastes või lauspeenikesi inimesi, kuigi tegelikult keegi ei ütle, et just selline on üks “õige naine”. Elukvaliteet on minu meelest palju olulisem kui kaalunumber või rasvaprotsent, kuid ühel hetkel võivad nad hakata elukvaliteeti mõjutama. Olen olnud seisus kus trepist üles minemine võttis hingeldama, põlved ja hüppeliigesed valutasid, ei saanud normaalselt jalutamagi minna ja paelte siduminegi oli keeruline. Need on täiesti igapäevased tegevused ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaks tahtma sedasi elada surmani, et mul on lihtsalt RASKE. Minu kehamassiindeks on ka hetkel palju kõrgem kui “tervislik norm”, kuid tervis on korras ja saan elada täisväärtuslikku elu. Alati ei peagi asi olema välimuses ja kurb on vaadata seda kui igasugused “bodypositive” inimesed üritavad peale suruda seda, et ülekaalulisus peaks olema norm (ei mõtle hetkel Getterit ega siinseid kommenteerijaid silmas), trenn on halb ja tervislik toitumine ei ole kehale üldse vajalik.

      Kustuta
    2. Esimesele anonüümsele - tore, et vähemalt peale 15 aasta möödumist sa mõistsid, mis elus tegelikult tähtis on :)

      Teisele - ma küll avaldasin su kommentaari, aga ma ei näe tglt väga selle seotust ei postituse ega ühegi teise kommentaariga. Üldiselt ma sinuga nõus ei ole, sest mul on savi, mida teised teevad. Kui mõni inimene tahab oma elu pühendada mingi "ideaalvormi saavutamisele", siis ok, lasku käia. Kui inimene on täielik vastand, siis sama, lasku aga käia. "bodypositive" sulgudesse panemine on tobe ja nõme, isegi lapsik, kehapositiivsus on äärmiselt tähtis ega tähenda kaugeltki seda, et pohh, sööme iga päev mäkki ja ärme kunagi liigu, see on midagi väga enamat ja sügavamat. See on ka veitsa totter, et sa mainid, et oled ise ülekaalus, aga terve, aga kui keegi teine väidab, et see nii on, siis nõuad mingeid teadusallikaid jne?

      Kustuta
  5. Sa oled nii kohutavalt julge ja vapper!

    VastaKustuta
  6. Sattusin juhuslikult Sinu blogisse ja kuna olen ise ka alustanud tervislikumaid eluviise, siis lugesin peaaegu kõik postitused läbi ka 🙂 üks mõte, mis tekkis, kas tõesti saab endast nii halvasti mõelda? See ei ole kuidagi halvustavalt küsitud, vaid kurvaks teeb.. ma ise olen ka kriitiline enda suhtes. Mu psühholoog ütles, et ennast peab ka hoidma, sest teiste kohta ma ei mõtle selliseid halbu mõtteid, miks siis enda kohta peaks? Ma tasapisi harjun ennast aktsepteerima sellisena, nagu olen. Mu KMI on umbes sama, mis Sulgi. Olen u kaks kuud juba tervislikumalt toitunud ja füüsiliselt aktiivsem, 7-8kg olen saledamaks saanud. Vahepeal tuleb küll selline kärsitus peale, et tahaks homme juba sale olla 🙂 aga tahan teha ainult selliseid muudatusi, mida suudan järgida kogu ülejäänud elu, nii et kiiresti ei muutu siin midagi. Kas Sinul näljutamine tuligi sellepärast, et tahtsid kiiresti tulemust? Ma natuke kardan, et mul käib ka see klõps ära, kus tulemust on vaja kohe ja hakkan oma keha piinama. Praegu ma tean, et näljutada ma end ei suuda, sest siis ma ei jõua oma tööd hästi teha, aga mu töö ja areng on üks olulisemaid asju mu elus. Aga mis siis, kui ma üks hetk enam tühja kõhtu ei tunne, mis siis saab. Sellepärast ma proovin normaalkaalu saada küll aeglaselt, aga vast ka tervislikult.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Põhimõtteliselt jah, ma olen sellest kuskil äkki ka kirjutanud, aga ma kaotasin 16-aastaselt end pm näljutades (sõin ainult lillkapsappüreesuppi kogu aja) umb kuu ajaga 10 kg, peale seda hakkasidki õgimishood, siis jälle langetasin kiiresti kaalu ja peale seda tekkis toitumishäire. Nüüd ma olen siiani sellises faasis, et igasugused piirangud tekitavad 1) paanikat ja 2) hästi kiiresti üle piiri minemist, a la söön olematult, teen palju trenni, siis tekib ülesöömishoog, siis jälle nälgimine jne, nii nagu buliimia ikka. Ja see väga haige minapilt käib ka selle haiguse juurde või on raskematel juhtudel ka eraldiseisev düsmorfia, mitte lihtsalt väga madal enesehinnang.

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...