23. sünnipäev. siin on juttu vaimsest tervisest ja mu imelisest valetamisoskusest

kas te mäletate seda, kui elevusttekitavad olid sünnipäevad laps olles? nagu ausalt, ma elasin sünnipäevade nimel. need olid lihtsalt parimad. 

vanemaks saades muutus aga kõik ja viimased aastad on sünnipäevad olnud miski, mida ma olen konkreetselt vihanud. need on olnud rohkem nagu eneseviha ja negatiivse selftalki aastapäevad, mil kõik paha, mis ma enda vastu tundnud olen, on kulmineerunud. põhimõtteliselt on mu viimased 5-6 sünnipäeva möödunud selliselt, et ma olen end lihtsalt heitinud ja päev otsa mõelnud sellistest asjadest nagu:

"näe, jälle üks aasta möödas a sa ikka pax"

"no ja mis sa see aasta saavutand oled? midagi ikka veel v? ikka luuser v? tra"

"varsti sa oled 50 ja ikka elus samas punktis, midagi sa ei tee ja kuskile sa ei jõua, kusik siuke"

"LUUSERLUUSERLUUSER"

"ma ei tea kui sa mingi 10 olid siis mul oli veel usku sinusse a enam ei"

"u suck so much and it's not even all dick"


Põhimõtteliselt on mu elus eksisteerinud kaht tüüpi sesoonset depressiooni: sünnipäevadepressioon ja sügisdepressioon. Ty fuck, et ma alksi ei joo, muidu ma oleks mai lõpust veebruarini (v millal iganes see eesti sügis lõpeb) lihtsalt kuskil kraavis, pudel taurust kaisus. Alkagool helps save lives of depressed little Getters.


Aga see aasta. See aasta oli teisiti. Sitaks teisiti. Ma sain aru, et kui ma ple oma elu mõtteks võtnud väga kellekski saamist, vaid mu unistus on olla rikas tavaline inimene, siis mul ei ole õigust võtta iga aasta oma sünnipäeval pluss sellele eelneval ja järgneval perioodil elust puhkust, et ennast vihata ja haletseda. Mis see aasta saavutasin? A nihhujaadki. A mis järgmise aasta eesmärgiks võtan? Vannitoa dušikabiin ära pesta. Ok, fkin cool, good luck. 

Pluss nagu ma pean veits saavutuseks seda, et ma olen nagu veits iseenda inimene ja hoolin oma eksistentsist omajagu. Enam ei fantaseeri vastu puud sõitmisest ja ei lase kellelgi endal seljas elada ja mind kehvasti kohelda. Viimasest paanikahoost on möödas jumal teab kui palju, a samas on ärevuse kadumisega kaasnenud ka mingi peaaegu ekstreemse pohhuismi teke minus, millega varem pole au olnud tutvust teha. Mitte, et ma inimestest ei hooliks (vastupidi, leidke veel keegi, kes ei suuda kantar emorile öelda, et ei, ma ei anna teile oma meiliaadressi, vaid annab oma meiliaadressi + telefoninumbri ja lahke loa endale iga kell helistada, sest kõik vajavad sõpra, kellele kell viis hommikul helistada eks). Aga nagu.. sassis kodu, viimasele minutile jäetud kodutöö, siiani vahetamata talverehvid, viimasel päeval automaadis paki järel käimine, auto näeb välja nagu sellega oleks mudas rallimas käidud, raha investeerimise asemel ostan ilusaid asju, magan nagu jumal juhatab, dmidele ei vasta... who the fuck am i ja miks see nii ok on? 

Ühesõnaga, see oli keskmisest vahvam sünnipäev. Päeva alguses ehk öösel käisime me Prismas, ostsime lilli, peldikupaberit ja kooki. Ma olen tükk aega luuderohtu tahtnud raamaturiiulile ja lõpuks ma ta ka sain. 





Päris nummi, eksole?

Hommikul sain ma avada T tehtud kingitused.


Pakkepaber on nkn raiskamine, eksole. 





Kui te nüüd mõtlete, et oh, vau, on vast mees, kingib Huda Beautyt ja Too Faced'i ja Charlotte Tilburyt ja... omg tahaks ka siukest, siis

1) ma küsisin ta käest meiki
2) ja selle all ma mõtlen ikka seda, et ma konkreetselt ladusin need asjad ise ostukorvi, sest kui ma ütleks, et plz osta meiki, siis ta ostaks mulle ilmselt Selverist mingeid haisvaid 1-euroseid huulepulki ja oleks nagu hi honey, here's ur gifts hope u like xoxo 

A kaks muumi köögirätti kinkis ka, a need polnud fotogeenilised :D Ok, aitab fleximisest. 


Me teeme ammuilma nii, et kingime teisele mingi kindla asja, mida ta on küsinud + ostame juurde mingi väikese üllatuse. Nt T sai mai lõpus 30 ja kingiks VR prillid (Valve Index) ja minu poolt üllatuseks Click and Grow. Nüüd käib oma väikeseid kapsaid seal imetlemas iga päev :D 




A ja siis ma käisin oma sünnipäeva eel enda peale joonistada laskmas... 





Ja siis sünnipäeval lasin endasse veits metalli juurde panna. 







A mäletate, et ma ütlesin seal eespool, et ma ei mäleta, millal mul viimati ärevushoog oli? Noh, las ma parandan seda. 

Mul on iga kord oma perele (eriti vanavanematele) külla minnes räme paanika, sest nad lihtsalt vahetpidamata saevad mind. Lihtsalt nagu kõik, mis ma teen/ ütlen/ milline ma välja näen/ milline ma välja ei näe/ jnejne saab räiget mõnitamist. Mitte kriitikat, nope, lihtsalt räiget mõnitamist ja kiusu. Vahet pole, et mu tädipojad suutsid hädavaevu põhikooli lõpetada ja ei suuda üheski töökohas püsida kauem kui mingi kuu, keda kotib? Must lammas olen ikka mina. Küll ma olen liiga paks ja söön liiga palju, siis söön liiga vähe, siis õpin halvasti (sest mul tuli ülikoolis praegu üks aine neli, muud viied), siis on mu hinded liiga "igavad", sest kolmesid pole, mu erialavalikud on kõik olnud sitad, perse on mul paks nagu leivaahi, minust on väga nõme mitte austada oma pärisisa, ma olen sitaks loll, et ei mõelnud nende peale ja ei kutsunud neid oma pulma, sest NAD JU TAHTSID LILLI TUUA, minust on väga isekas mitte minna iga suvi 3 kuuks maale tasuta orjatööle, mu mees on liiga vana, mu mehe töö pole päris, vaid lihtsalt mingi arvutitega mängimine (ta töötab suht suures IT ettevõttes juhipositsioonis muidu, a ei, ilmselgelt mängib arvutitega päevad läbi), ma olen väga loll, et pole ikka ülikooli lõpetanud, samas miks mul ikka veel lapsi pole?? kas me ei seksigi?? kas nad peavad meid õpetama??... jnejne. No ühesõnaga, oma vanavanemate külastamine tekitab minus alati täielikku ahastust ja paanikat.

Kui nüüd tavalisele olukorrale lisada juurde 2 uut tätoveeringut, 3 neeti, pool paljaksaetud pead ja kaalutõus (nende kullisilm märkab ka poolt kilo), siis see tulemus on ... vapustav. 

Õnneks kui me jõudsime, siis nad olid parasjagu saunas, nii et ma sain end veits ette valmistada.

A siis hakkas muidugi tulema.

"Ahh!", "Ohh!", "Isssssanttt jumal!", "Andku jumal sulle andeks!" (muidugi on nad paduusklikud, kuidas siis veel), "Mis see sul seal nina all on???", "Mis su juustega ometigi juhtus küll????? niiii pikad olid ju", "nii ja oli sul nüüd vaja neid asju sinna kõrva või???? mis sust arvatakse nii???"

ja kuna nad olid kuulnud, et me võtame kassi, siis


"aga ütle mulle, on teil seda vaja?? no kas on vaja?? jumal aita..."


Niisiis, mu vastused: 

"mis juustega juhtus" - "peaseen oli" - "aaa jajah, selle võib õhust saada külll..." (võib ka v. iu)

"mis nina all on" -  "aaa, see on kleeps"

ja siis ma ütlesin, et me peame liikuma hakkama, sest meile tulevad T sõbrad külla viina jooma...... selle peale neil polnud ofc midagi halba öelda, noored inimesed ikka joovad viina eks, a nagu mingi needi näkku panevad endale küll aint hoorad ja retsidivistid! hoorad ja retsidivistid, ma ütlen!

Vähemalt kinkisid nad sünnipäevaks sulli, so that's great. 

Great GIFs | Tenor


Tglt polnd mingeid viinajoovaid külalisi muidugi. Tellisime kolme päeva jooksul neljandat korda Woltist süüa, sünnipäevanädal ikkagi, nii et ka rahasäästu kohta kehtib see üleval olev gif. 

2 kommentaari:

  1. Tahtsin küsida, et miks viimase postituse ära kustutasid? Minu meelest just nii vajalik ja ausalt kirjutatud, et ka selliseid emotsioone on paranemise teekonnal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundus paha see ilma endapoolsete hilisemate kommentaarideta üles jätta, teeks mõnele teisele paranejale kindlasti haiget. Täna ma tegelesin 12+ h järjest kooliasjadega, aga püüan homme sinna postitusse endapoolsed kommentaarid lisada ja ta uuesti avaldada :)

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...