Kuna mu blogi külastatavus on viimasel ajal omajagu kasvanud (õnneks küll mitte piisavalt, et keegi mind Persekooli foorumis lahkaks), siis ma mõtlesin, et ma kirjutaks natuke endast. "Miks mõttes kirjutaks endast, sa ju muud ei teegi?" küsite te nüüd, eks. Aga ma olen suutnud 1.5 aastat blogi pidada nii, et ega te minust ju suur tegelikult midagi ei tea, peale selle, et mul on toitumishäire, kaks silma ja mees (kelle ma tegelt olen vb välja mõelnud, ega te ju tegelikult seda ka ei tea). Nii et ma mõtlesin, et ma reastan endast siia hunniku fakte, mis ehk aitavad teil minuga paremini tuttavaks saada.
1. Ma olen päriselus väga rahulik ja positiivne inimene. Mitte selles mõttes rahulik, et ma käin tuima näoga ringi ja elusees ei naera, vaid selles mõttes, et ma ei lähe kunagi närvi, ei tõsta kunagi häält ega viitsi vaielda. Ma olen umbes viie aasta jooksul oma häält tõstnud täpselt kaks korda, viimati paar kuud tagasi, kui mu teismeline õde meie ema minu nähes enam-vähem perse saatis. Peale seda olin ma ise ka veits šokis, sest selline reaktsioon on äärmiselt mitte-minulik, vabandasin vanemate ees, et ma nende last kasvatan ja puha (ma ei solvanud õde vms, lihtsalt ütlesin valju häälega asju, mida ta VÄGA mõistma peaks, aga see on juba vähe isiklikum teema). Kui keegi minuga vaielda üritab, siis ma olen tavaliselt lihtsalt nagu "aaaa tglt" ja ei reageeri. Muide, kui keegi siia blogisse mingeid negatiivseid kommentaare jätab, siis neid ma ka üles ei lase. Kui tahate, pöörduge Euroopa Inimõiguste kohtusse ja kaevake, et kuri Getter piiras teie sõnavabadust ja ei reageerinud teie sõimule v solvangutele, nad kindlasti aitavad.
2. Ma olen siiani üllatunud, et ma lõpetasin pikaajalises püsisuhtes mehega. Mul on ka varem, teismeeas, olnud 10-kuune suhe vastaspoolega (kes oli agressiivne, vägivaldne, manipuleeriv ja veits tegi mu katki, haavu lapin siiani) ja peale seda ma mõtlesin, et yea never again ei loo ma midagi pikaajalisemat kui paar deiti vastassooga ja tulevikus kosin hoopis naise, a siis tuli T ja rabas mu jalust igas aspektis. Selles mõttes on tal vähemalt hea rahulik, et ükski mees minus ühtegi närvi ei liiguta :D. Mul pole kunagi olnud ka ühtegi celebrity crushi, kes oleks meessoost, vaid mingi 9-aastasest saati olid selleks Tatu lauljad. Kes teesklesid lesbisid, eksole. Mul läks peale seda veel paar aastat, et aru saada, mis see tähendab :D
3. Ma olen vasakukäeline. Kunagi, kui ma lasteaias käisin, siis üritas kasvataja minust paremakäelist teha. See nagu ilmselgelt ei töötanud.
4. Ma kogun muumikruuse jaaa mul on neid omajagu. Kogu aeg mõtlen, et peaks vähe suuremaid kruuse vahelduseks ostma, aga siis ostan ikka hoopis mõne muumikruusi juurde :D
5. Ma olen pärit vene vana-õigeusklike perest, olen ristitud ja käinud lapsest saati kirikus. Religioosne kasvatus kuulub kahtlemata mu lapsepõlvetraumade hulka. Ma mäletan siiani, kui väljas oli meeletu äike ja maru ning vanaema ütles, et see tähendab, et Jeesust viiakse Kolgata mäele. Või seda tunnet, et igat mu sammu ja tegu jälgib Jumal. Enam ma religioosne pole ning usunditest sümpatiseerib mulle enim üldse budism. See kattub nii suures osas minu enda vaadetega - ära tee teistele haiget, saavuta õnn, mis ei olene ühegi välisest tegurist, jne.
6. Ma olen üle saanud äärmuslikust ärevushäirest. Ma polnud suuteline kodust väljuma, sest ma olin kindel, et siis põleb maja kohe maha, ma kartsin iga tänaval vastutulevat meest, mul oli meeletu sotsiaalfoobia jms, aga läbi teraapiate sain ma neist kõigist probleemidest võitu.
7. Ma olen maailma kõige hullem ülemõtleja ja põdeja ja kardan kogu aeg, et ma ütlen midagi valesti ja solvan kedagi või miskit.
8. Mul on väga-väga õrn hing. Pealtnäha olen ma suht kõva kestaga bishhh, aga tegelikult nutan ma regulaarselt, sest maailm on kohati lihtsalt nii-nii kuri koht, kus tehakse inimestele põhjendamatult liiga ja ma ei saa midagi teha, et seda suures plaanis muuta. Siis, kui alles hakati George Floydi mõrvast rääkima, nutsin ma lihtsalt tükk aega mehe kaisus, sest see on nii kurb ja ebaaus ja lihtsalt, maailm sakib kohati nii palju, noh.
9. Kui ma midagi teen, siis südamega ja annan endast 1000%. Seetõttu ei kuulu ma nende inimeste hulka, kes suudavad teha tööd, käia koolis, kasvatada lapsi, käia trennis, tegeleda veel viiesaja hobiga, leida aega sõpradele, arendada end erialaselt ka väljaspool tööd ja kooli, yada yada. 2-3 asja ja mulle piisab.
10. Ma võin olla väga avameelne ja avatud suhtleja, aga ma kardan inimesi enda lähedale lasta ja mul on praegu 0 sõpra. Varem ei tahtnud ma luua sõprusi ka slp, et "aga mul ju sõbranna, kellega ma saan kõigest rääkida ja mul ei ole rohkemaks mahti", aga kuna see sõprus muutus äärmiselt toksiliseks, siis pidin ma ta kahjuks enda elust välja lõikama.
11. Ma olen põhikoolis olnud nii kiusatav kui kiusaja. See kiusaja olemine kuulus mu elu ühte kõige problemaatilisematest etappidest. Kiusamise ja üleüldise destruktiivse ja halva käitumise pärast kutsuti mu ema kooli vähemalt kord nädala-kahe tagant, aga ometigi ei suutnud ükski neist täiskasvanutest panna kokku 1+1te ja mõista, et kui heade hinnetega tüdruku käitumine ja tulemused meeletu kiirusega allamäge lendavad ja ta on teiste suhtes õel ja vastik, siis võiks ta psühholoogi juurde saata, mitte panna talle kahtesid, hindeks mitterahuldav, teda sõimata ja samas lasta tal teisi edasi kiusata.
12. Selle eelmise punktiga seoses otsustasin ma peale gümnaasiumit minna õppima õpetajaks. Ma usun siiani, et õpetajana oleks ma saanud ühiskonnale palju pakkuda ja võib-olla takistada mõnd last päris katki minemast, aga teise aasta 1. semestri lõpus tundsin ma, et ma võin ju sel erialal tegutsedes aidata teisi, aga kaotan iseenda.. ja nii ma ära tulingi. Kogu see õpe, mind ümbritsenud inimesed ja üleüldse haridusmaastik on lihtsalt niivõrd mitte mina. Lõpuks tekkis mul sellel erialal õppides nii hull masendus, et ma vajusin mõneks ajaks ikka väga sügavasse auku. See ei aidanud just eriti kaasa, et mu ema reaktsioon oli lihtsalt mind rämedalt sõimata, üritada mind ümber veenda ja üleüldse käituda nagu oleks see otsus kuidagi puudutanud tema elu. Peale seda katkestasin ma oma sünniperega suhted üsna tükiks ajaks ja need ei ole siiani taastunud.
13. Mu lemmik"toit" on tomati-kurgi salat. Spetsiifilisemalt see hapukas, magus, soolane ja piprane hapukoorekaste, mis põhja tekib. Ma võiks seda vabalt klaasist juua.
14. Ma olen väga tolerantne. Nagu, väga. Selleks, et minus miski negatiivset emotsiooni tekitaks, peab üksjagu pingutama.
15. Ma õpin IT-d ega käi hetkel tööl. Ma küll just hiljuti kandideerisin ühele positsioonile, aga isegi, kui mulle seda pakutaks, ei võtaks ma seda vastu.. vähemalt mitte enne, kui töötuskindlustushüvitis lõpeb, haha :D
16. Minu meelest on enamik inimesi maailmas kohutavalt igavad. Lihtsalt nagu ... nii igavad, help
17. Viimasel ajal jõllitatakse mind tänaval kogu aeg. Tra tegelt ka, järgmine kord küsin piletitasu.
krt mis sa pole enne kiilakat inimest näind v
18. Ma olin lapse-teismelisena (enne isikliku elu alustamist, noh) meeeeeeeeeeeeletu raamatukoi. Nagu päriselt, ma ei tea inimest, kes loeks rohkem kui mina lugesin mingi 10-15 vms aastat oma elust. Kõik mu nädalavahetused möödusid nii, et ma ei väljunud voodist muuks kui söömiseks ja vetsus käimiseks ja ma lugesin iga nädalavahetuse päev mingi 300 lk ja koolipäevadel 150-200. Ma lugesin tunnis, bussi oodates, bussis, öösel... ma tõesti nagu KOGU aeg lugesin. Üks mu meeldejäävamaid vaheaegu oli vist 10. klassis, kui ma kaheks nädalaks laenutasin endale mingi 10+ paksu raamatut ja need kõik kahe nädalaga läbi lugesin. Minu jaoks oli täiesti tavaline lihtsalt kõik päevad läbi lugeda ja mitte midagi muud teha. Ma päriselt ei kujuta ette, kui palju raamatuid ma elus läbi olen lugenud, aga see arv on kindlasti kas väga kõrgetes sadades või lausa tuhandetes.. Jesus. :D Mul on nii kahju, et ma Goodreadsi kõiki enda lugemiselamusi lisanud ei ole. Oleks kogu sellest lugemisest siis midagi kahe kõrva vahele ka jäänud, aga ei, ikka loll nagu lauajalg.
Miks ma nüüd vähem loen? Sest ma olen harjunud lugema raamatu ühe-kahe, MAX kolme päevaga. Ma ei suuda lugeda korraga ainult näiteks 30 lehte. Täiskasvanuelus on aga juba igapäevaseid väikeseid kohustusi, mille teised mu eest varem ära tegid, nii palju, et need teevad päev otsa jutti lugemise võimatuks. Ja teisiti ma lugeda ei oska, vaevu jõuad keskenduda, kui on vaja süüa teha, koristada vms. Lisaks on nii ülikoolis kui tööl käimine oluliselt aeganõudvam kui seda oli maakagümnaasium. No ragrets, et ma jäin vanematekoju elama ja maakooli, muidu.
Lemmikraamatut välja tuua on raske. Haruki Murakami "Norra Mets" on olnud meeldejääv. Min Jin Lee "Pachinko". "Valge Sarja" raamatuid olen palju lugenud, need moodustavad sellise kollektiivse mälestuse. Lee Harperi "Tappa Laulurästast". Toni Morrisoni "Armas". Nordic noir ehk põhjamaised krimiromaanid meeldivad ka, Lars Kepleri raamatud näiteks. No ja siis loomulikult fantaasia ja ulme, olgu selleks siis Harry Potteri ja ta sõprade seiklused kurjuse vastu, Kettamaailma raamatud, "Meister ja Margarita" või miski muu, ma olen suure tõenäosusega müüdud. Me kõik vajame ellu natuke fantaasiat, võlureid ja muud veidi uskumatut, eksju?
19. Sellest eelmisest punktist tulenevalt olin ma kindel, et ka minu tulevane eriala saab olema seotud kirjandusega, aga tegelikult on raske otsida kaugemat vastandit :D Ehkki-ehkki.. Tegelikult ma usun, et väga paljud kirjandusnohikud sobiksid IT erialadele väga hästi, sest need eeldavad paljuski sarnaseid omadusi - loominguline mõtlemine ja oskus mõelda kastist välja, väga paljud töökohad ITs on küllaltki loomingulised jms. Ja koodimine - no sõna programmeerimisKEEL räägib enda eest. Ma, muide, oskan päris normaalselt C#i ja Javat, hehe.
20. Ma olin oma elus väga-väga pikka aega kindel, et ma ei soovi lapsi saada. Nii kindel, et kui Eestis ei oleks steriliseerimisel piiranguid, oleks ma selle 20-aastaselt ära teinud. Nüüd, ainult 3 aastat hiljem, on mul viimasel ajal aga pidev tunne, et oooooohmygoooood put a baby in meeeee, plz :D lihtsalt nagu appi, lapsed on nii nunnud ja ma ei jõua ära oodata, et mul oleks kõrgharidus, töökogemus ja oma maja, et väike õnnelik beebs siia maailma tuua. Muide, me T-ga avastasime just hiljuti, et meil on mõlemal olnud peas täpselt sama tüdrukunimi tulevasele lapsele!!! Nagu maailmas on prolly mingi miljoneid nimesid, aga kuidagi suutsime me täiesti erinevates allikates komistada ühe ja sama nime otsa. #soulmatinghard
PS: sellega siin ei ütle ma mitte kuidagi, et inimesed, kes ei taha 15-, 18- või 20-aastaselt lapsi saada, neid kunagi tahtma hakkavad. Mina hakkasin lihtsalt.
21. Kui ma olin 3-aastane, õpetas vanaema mulle ühe suvega vene keele selgeks. Sellest oskusest on mul elus muideks väga-väga palju kasu olnud! Oma senistest töökohtadest, mida on olnud viis, olen ma neli saanud tänu sellele, et mu keelevaramusse kuulub ka vene keel. Ja ometigi arvasin ma terve elu, et seda ei lähe mul kunagi vaja, hah..
22. Ma olen täielik animefänn. Nagu mmmmmmmmmmmmmh, kuidas ma jaapani animet armastan. Mu ajatud lemmikud on "Violet Evergarden", "Sword Art Online" ja "Steins; Gate". Ja ma töötan hetkel (või noh, tätoveerija töötab) Studio Ghibili tegelastega tätoveeringu kallal. Varsti saab täitsa valma!
23. Mul on olnud nibuneedid. Peale 1.5 aastat kandmist ja hooldamist ei paranenud need aga ikka ära + nendega oli võimatult ebamugav elada, nii et ma võtsin need välja. Needistamisprotsess ise oli kõige-kõige valusam kogemus mu elus. Ausalt, õige mitu aastat hiljem võrdlen ma siiani igat valusat asja nibuneetide tegemisega ja olen nagu "heh, see pole miskit..."
24. Ma olen väga kohmakas. Nagu, täiesti õudselt kohmakas. Üks kõige imelikumaid vigastusi, mis mul olnud on, oli see, kui ma jooksin küünarnukiga vastu kapinurka ja seda sellise jõuga, et ma olin kindel, et mul on luumurd.. Õnneks polnud, ainult väga tugev põrutus, mistõttu mu käsi nädalaks fikseeriti :D
EMOs küsiti, et mis juhtus ja kui ma rääkisin neile loo sellest, et ma jooksin vastu kappi, vaatasid nad mind kõik väga kummalise näo ja pilguga. Nagu tahaks öelda, et "jajah, räägi aga, ilmselt ikka mees tegi..", aga ausalt, T ei teeks mulle elusees näpuotsagagi liiga :D Mida ei saa öelda vastupidi, ma just virutasin talle (ilmselgelt) kogemata küünarnukiga (jälle see küünarnukk) vastu nägu. Kohmakas, noh.
Ma olen endale jalga astunud nii roosteks jämedaid naelu kui lihtsalt sukanõelu, käinud rattaga korduvalt üle pea, löön end ära vähemalt kolm korda päevas ja ma olen suht kindel, et peapõrutustest on mul tekkinud mingi püsiv ajukahjustus. Tähendab, see selgitaks niimõndagi..
25. Mulle meeldib kõik kõhe, kummaline ja teistsugune, AGA mitte full blown õudusfilmid. Ma ei saa aru ei õudukate ega pisarakiskujate vaatamisest - elus on niigi nii palju asju, mis ehmatavad ja teevad kurvaks, et ma ei saa aru nende emotsioonide kunstlikust esilekiskumisest.
26. Kassi- või koerainimene? Kumbagi, ma olen lihtsalt loomainimene. Loomakesed on nii armsad, nunnud ja head, oeh, mida me oleme inimkonnana teinud, et nad välja teenida? Peagi lisandub meie perre kiisu, aga tulevikus, majas elades, tahaks kindlasti ka koera. Ja kitse. Kanu? Ma ei tea.. Aga kits tuleb küll (nagu, päriselt).
27. Mul on teatud põhimõtted, mis on kõikumatud ja minu jaoks meeletult tähtsad, aga muus osas on mu mõte väga vaba ja mulle meeldib kuulata inimeste eri vaatenurki asjadest. Ma ei karda kunagi ka öelda, et olen mingi asja osas eksinud ning oma arvamust kohendada, sest kuidas muidu peaks olema inimene suuteline ajas arenema?
28. Ma abiellusin noorelt. No see pole see üllatav osa, eks. Üllatav on see, kui palju kriitikat ma selles osas saanud olen. Või lihtsalt peeneid padjoobe. Mis see eestikeelne vaste olla võiks, torge?
- "Eks lahutada saab ju alati"
- "Ma mõtlesin, et see on rohkem selline madalalaubaliste, usklike ja harimatute teema"
- "Mina küll nii noorelt abielluda poleks tahtnud"
-"Aa, ma ei teadnudki, et sa oled selline inimene, kes tahab olla lihtsalt traditsiooniline sünnitusmasin"
-"Ennast nii noorelt siduda on ikka nii loll, mõtle, mis sul kõik tegemata jääb"
- "Jaa, praegu sa oled rahul, aga 10 aasta pärast te vaevalt koos olete..."
... ja nii edasi. See, kui keegi saab mingi 18-aastaselt lapse on ok, talle ei ütle näkku keegi, et "issver sussver, MINA küll ei oleks tahtnud". Aga see, kui keegi end teise inimesega seob, on nagu kummaline? Ma ei tea. Minu meelest kardetakse tänapäevases ühiskonnas pühendumist kaugelt liiga palju. Ma tulen kultuuriruumist, kus enda sidumine teise inimesega terveks eluks on täiesti normaalne ning seda on see ka minu jaoks. Selles osas olen ma selle religioosse kasvatuse üle kohati isegi õnnelik.. Muidugi olen ma näinud inimesi, kes lahutavad, mu enda vanemadki. Aga lahutatud on tõsistel põhjustel, näiteks alkoholism. 90% inimesi, keda ma tunnen ning kes on vanuses 30+ ning püsisuhtes, on selle suhte loonud vanuses 19-25. Inimesed muutuvad? No shit, Sherlock. Inimesed muutuvad ka 40, 50, 60.... aastaselt.
Mu terapeut ütles kunagi, et kui sa oled enda partneris kindel, siis on sul täiesti ükskõik, kui vana sa oled, sellised asjad nagu abielu ei ole hirmutavad, vaid normaalsed. Vähemalt minu puhul oli tal küll õigus.
Ja üleüldse, krt, nii palju kodu ja igasuguse varata jäänud naisi oleks end saanud selle eest kaitsta abielludes, see on ju oma olemuselt notariaalne protseduur, mitte lihtsalt igavese andumuse väljendamine.
Aajaa, ärme unusta, et ma olen siiski alles tatikas ja küll ma tulevikus kahetsen ja niikunii lähete lahku ja sa oled ikkagi loll tatikas, blabla, eks. Aga nagu... Savi? Selle asemel, et mõelda iga asi 1000 korda läbi ja jätta mingid asjad tegemata puhtalt selle hirmu tõttu, et äkki sa kunagi kahetsed, võiks lihtsalt elu nautida, kogeda ilusaid hetki ja emotsioone ning õnnelik olla. Isegi, kui me peaks kunagi lahku minema, jäävad mulle ilusad mälestused ja emotsioonid. Aga noh, see vend ei saa minust nvn kunagi lahti ja mina temast ka mitte. When you know, you know ja nii lihtne see ongi, kui su kõrval on su hingesugulane. *
* Ma tegelt tean, et kõikidel see nii ei ole ja see ei tee nende suhet kuidagi vähem hingesuguluseks või tõsiseks suhteks, ju siis on nende saatus ja neile määratud elukogemus praeguses elus lihtsalt teistsugune, mitte midagi muud. Kõigil on õigus oma kogemusele, oma vaadetele ja nii edasi. Nt minu vanavanemad on olnud koos varsti 50 aastat, aga kraaklevad ja tülitsevad iga päev siiamaani rohkem kui mina ja T kõigi koosoldud aastate jooksul kokku seda teinud oleme. Päriselt nagu, ilma liialduseta. Nende koosellu on kuulunud reetmised, pettumused, palju muudki koledat ja paha. Aga ometigi armastavad nad üksteist siiani ning soovivad olla koos elu lõpuni. Kas siis nende suhe on vähem väärt kui inimeste oma, kes on samamoodi olnud koos 50 aastat, aga seda täiesti idülliselt, teades esimesest päevast saati, et nad on kokku loodud? Ega vist, eks.
29. Ma vihkan koristamist. Nagu viiiiiiiiiiiiihkan.
30. Mulle meeldib kõik soe ja pehme. Tekid on mu lemmikasjad maailmas. Mm, tekid...
A ja mu lemmikvärv. Mu lemmikvärv on must. Üllatus.
Oot, paar lisafakti.
31. Mul on olnud breketid. Mul endiselt pole ideaalne naeratus, aga noh, palju etem. See alumine pilt on siis mõistagi breketite eelsest ajast.
32. Ma tegin oma esimese tätoveeringu 17-aastasena ja see oli täiesti õudne. Lasin selle üle teha paar aastat hiljem.
33. Ma olen täielik jalatsipede. Mul on täiesti ilges koguses jalatseid ja jah, ma kannan neid kõiki :D. Ja ei, neid ei saa kunagi olla piisavalt, mkmm.
Mu uusimad papukesed. Nende esimeste kohta keeldub T uskumast, et ma ei murra oma jalgu ära. :D
