Sellest, kuidas ma öösel masinaga oma juukseid ajasin ja tätoveerimas käimisest

Ma kirjutan seda postituse telfuga, nii et pardon, kui siin mingi miljon viga on või kuskil on midagi parandatud ebatsensuurseks sõnaks, eks. 

Niisiis. Esiteks, mul on uus soeng! Esimest korda jumal teab mitme aasta jooksul.. Või noh, eee, kolme, sest kolm aastat tagasi oli mul Bob, haha.

Mu ema reaktsioon sellele:


Ma nats kardan nüüd maale minna (ehkki ma pean seda tegema, sest mu 17 tollised veljed on seal ja mul on neid vaja, aga alati saab enda lapsepõlvekodusse öösel sisse murda, rehvid autosse tõsta ja tagasi linna sõita). Kui ma oma esimese tätoveeringu tegin, siis mu vanaisa ütles, või noh, karjus, et kui ta nüüd infarkti saab ja ära sureb, siis olen mina süüdi. Ja siis ta ei rääkinud minuga mingi 2-3 nädalat, kui meil külas käis, siis jõllitas mind vihase pilguga nagu ma oleks ta kitse rotti lasknud ja viinaraha eest maha müünd. Ausõna, nii oli. Lõpuks andis ikka andeks. Nüüd oma poolkiilaka pea ja uue tätokaga, mis on parajalt suur, aga alles sleeve'i algus, ma ei julge ta ette minnagi. Müts pähe ja jope selga, isegi kui väljas on +25. 








Methinks et see on abso fucking lutely gorgeous ja et nii on, noh. 

Need, kes nõus ei ole, võivad midagi toredat teha. Oma arvutile kohvi peale valada or something. Or something. 

Ma ei teind seda niisama mingist keskeakriisist või miskit, nagu aint nats, aga tegelt on mu trihotillomaania viimasel ajal aktiviseerunud ja see oli see koht, kust ma kiskusin, nii et seal juba oli suht kiilas laik ees. Ei jaksa ennast kogu aeg peita ja häbeneda, aga just seda ma tegema pidin. Vahet pole, kas juuksed olid kinni või lahti, kogu aeg pidin muretsema, et appi, äkki keegi näeb mu kiilast pealage ja juuksed hoidsid kogu aeg nii inetusti. Just seal pool oli mega palju ebaühtlase pikkusega juukseid ja  beebijuukseid, mis kogu aeg turritasid ja lihtsalt kogu aeg oli häbi. Peeglist juukseid vaadates tihkus nutt peale. 

Ma pole kunagi oma elus tundud sellist vabanemist nagu siis, kui öösel kell 1 enda juukseid masinaga maha suristasin. Iga salguga tundsin ma, kuidas see raskus ja häbi, mis mu sees on NII kaua end peitnud, aina vähenes ja vähenes. Lõpuks juukseid prügikotti visates oli mul tunne, et ma ei viska välja mitte lihtsalt juukseid, vaid ebakindluse, vaimsete häirete ja häbi füüsilist kehastust.

Ma pole kunagi tundnud, et olen nii unapologetically mina ise nagu nüüd. Lihtsalt olen. Ütlen, mida mõtlen. Näen välja, nagu tahan. Tahan millestki hoolida, hoolin. Ei taha, ei hooli. Suva, mida ühiskond ütleb. Lihtsalt suva.

Mida  aeg edasi, seda vähem ma tunnen, et ma tahan sulanduda massi. 

Nagu, milline on keskmine inimene? Keskharitud, keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, sõidab keskklassi autoga, omab keskmiselt kaht last, saab keskmist palka, tarbib keskmiselt 8.4 liitrit puhast alkoholi... On nii KESKMINE. 

Ma ei taha olla keskmine. Ma tahan olla mina. Olla pisike ja pehme, omada varsti kõrgharidust, sõita oma vana Saabi auto ja uue Scotti jalgrattaga, omada nulli last, saada praegu null eurot palka, tarbida null liitrit alkoholi, olla pool kiilakas-pool pikajuukseline, täistätoveeritud, seksida rohkem kui KESKMINE inimene, vinguda vähem, tunda rohkem, nutta vähem, omada vähem, unistada rohkem, olla õnnelikum, olla võib-olla sitem inimene, aga võib-olla hoopis parem, oleneb vaatevinklist. 

Ja olla inimene, kes julgeb öelda, et tal on pohhui. Jaa! Mitte ükskõik. Järgmine kord, kui mu vanaema hakkab homoseksuaale vihkama või Putinit kiitma, siis ma ei lähe närvi. Ma ütlen, et mul on pohhui.

Järgmine kord, kui mu vanaisa ütleb, et ma olen paks, siis ma ütlen ka, et mul on pohhui (aga jope jätan selga ja mütsi pähe, sest ma ei taha teda tappa, sest mul ei ole sellest üldse pohhui). 

Ah jaa. Eile ma käisin tätoveerimas. Ei olnud mu esimene kord, aga siiani kõige pikem, samas vähem valus. Küünarnuki tegemine oli lõpuks nagu appi appi, aga mitte nii hull ikkagi, kui see pilt, mis mul roietel on - too on osaliselt pmst kaenla all ja rinna peal ja vot seal oli valuuuuus. See eilne pilt oli 50% üldse mitte valus ega vastik, 30% ebameeldiv ja 20% ehk küünarnukk ja selle ümbrus valus v väga valus (lõpu poole). 

Igatahes, päeva lõpuks olin ühe Studio Ghibili tegelase võrra oma kehal rikkam, juuni alguses tuleb järgmine ja mõne kuu pärast ongi ehk tervik koos :) 






Ja kui sleeve valmis saab, siis ma teen kohe teisele käele järgmise, haha. #noshame 

Ja siis tuleb kindlasti "issand sa olid nii ilus tüdruk, miks sa oma naha ära rikkusid 😭😭😭😭"

Krt ma tahtsin valge rämps olemisest ka kirjutada, aga liiga pikaks läheks vist, nii et ma kirjutan sellest mõni teine kord. 

A ja üks päev tegin ma ühe meigivideo, haha. Tasuta sardellide nimel, muidugist. Kui kuulsaks saan, jagan teiegagi.



__________________________

Kui sa tahad mu tegemistel silma peal hoida, jälgi mind Instagramis:

https://www.instagram.com/automemoryd0ll/

4 kommentaari:

  1. Heh, kui ma lasin kukla paljaks ajada (ja mustri sinna siilikasse suristada) siis päris mitmed minuealised said ikka korraliku "trauma". Et kuidas "minu eas" nüüd niimoodi... Üritasin küll selgitada, et juukstel on komme tagasi kasvada aga see väga ei mõjunud. Aga mu 80-aastane vanatädi arvas küll, et lahe :D Ikka paar aastat kandsin paljast kukalt ja eri mustreid.
    Tätoveeringute ja naha rikkumise kommentaaride kohta meeldib mulle Malluka vastus. Et "Mis sa mu nahaga teha tahtsid muidu?" :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. haha, klassika :D

      a ja seda öeldakse ka kogu aeg, et o m g, millised need tätokad on, kui sa oled vana ja kortsus. ma ei tea, ega niisama vana ja kortsus nahk ka just ilus pole ju, haha :D

      Kustuta
  2. Ma ka mõned aastad tagasi (appi, seitse? appi kui vana ma olen) lasin esimest korda pool pead kiilaks; teist korda mingi kolm-neli aastat tagasi. Hullult mõnus, ajaks praegu ka, aga samas see hetk, kui pidin pooleldi poisipead kandma (et lasta välja kasvada etc), oli hästi tyytu :D saan aru, miks siilikad alati siilikad on, haha. Megamugav lihtsalt. Ja no teiste arvamusest oli ka savi, kasvavad ju tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ajasin maha selle mõttega, et hakkan kohe tagasi kasvatama, aga eee...
      1) see tundub kohutav!!!!
      2) nii mugav on, kui juuksed pole silmas ja nende föönitamine võtab poole vähem aega ja.. :D

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...