Minu Tinderdamised

Mäletate, kunagi enne Tinderit oli veel selline koht nagu Flirtic? Noh, kui teile on jäänud mulje, et Tinderi kontingent on kummaline, siis Flirtic paneks teid peast kinni hoidma. 

Kõik need lood siin on juhtunud ammmmmmu, nii et detailide osas on miski vbla veidi valesti.


Ühe tüübiga, kellega ma Flirticus tutvusin, deitisin ma mingi.. peaaegu kaks kuud? Jah, vist oli nii. Olenemata sellest, et ta oli pehmeltöeldes kummaline.

Põhimõtteliselt - ta kohtles mind superhästi, oli megaviisakas, tegi kinke, viis välja ja maksis alati ise, oli hea haridusega ja intelligentne, aga samas...

... oli minust umbes 9 aastat vanem, aga elas oma emaga. Jep, inimesed elavad oma vanematega, ka normaalsed. Aga tema oli, noh.. memmepoeg. Selle kõige otsesemas ja inetumas mõttes. Põmst kõigeks, mis ta tegi, oli tal vaja ema luba ja heakskiitu, ehkki ta oli mingi, hmm, äkki 25 ringis? 

Meie deitimisperiood nägi välja selline, et me rääkisime iga päev telefoniga ja siis kord nädalas, A-LA-TI pühapäeval, saime kokku, jalutasime, käisime söömas, istusime pargipingil ja rääkisime juttu. Aga ükskord. Noh, ükskord ta jäi haigeks ja saatis kohtumisele hoopiski oma ema. Kes kasutas aega targasti ära ja rääkis kogu aja seksuaaltervisest ja kaitsevahenditest. Mainin igaks-juhuks, et me ei olnud kordagi intiimsed või miskit selle tüübiga, nii et see oli eriti...... huuuuuvitav kogemus. Peale seda suhet olen ma ämmade olemasolu osas olnud ettevaatlik, to say the least :D 

Disgusted Cringe GIF by Willie Jones - Find & Share on GIPHY

See on kahtlemata mu elu üks kõige cringefestimaid kogemusi. Halb-halb-halb. 

A noh, kuna see tüüp kohtles mind hästi, siis me käisime peale seda veel natuke väljas, haha. 

Kuni ta mu väga ootamatult maha jättis. Tal sai suvevaheaeg läbi ja ilmselt käskis ema koolile keskenduda. Või siis ta sai lõpuks aru, et ma olen mega alakas ja see on veits veider :D 

Igatahes, olenemata sellest, et ta käis riides nagu 60-aastane pereisa, oli korralik memmepoeg ja üldse suts kummaline ja kohatu, ei olnud see kogemus üldiselt mu jaoks negatiivne, sest mu ainus suhe enne seda oli selline, kus ma peksa sain ja mind räigelt alandati, nii et tore ja vajalik oli kogeda, et kõik mehed ei ole vägivaldsed sead. 

Teine tüüp, kellega ma Tinderi kaudu tutvusin ja kellega ma kokku sain, oli, noh, veeeeidi kahtlane. 

Me suhtlesime enne netis täiega pikalt ja ta tundus jummmalast äge tüüp. Selline lahedalt boheemlaslik, oli elanud välismaal (Austraalias? Uus-Meremaal?), ülikooli lõpetanud, tegeles fotograafiaga, no ühesõnaga, tundus selline lahe ja tšill inimene, omapärane ja äge muusikamaitse ja whatnot. 

Okei, no ühesõnaga, ta ei elanud Tartus, aga tuli siia paariks päevaks, et aega veeta. Ma mõtlesin, et sõpradega, aga heeeeelll no.

Ta eesmärk oli hoopis võimalikult palju deite ühte-kahte päeva mahutada ja ta ei teinud sellest saladust. 

Minu, näiteks, viis ta endaga koos riidepoodi riideid valima, mida järgmisel kahel deidil kanda. Jep, nii ütleski. 

See nali kestis mingi 20 minutit. 

Esiteks, kõigepealt me kõndisime sinna poodi. Niimoodi, et ta kõndis - või noh, JOOKSIS - minust mingi meeter eespool. Siis ta hakkas endale riideid valima. Ainsad laused, mis ta mulle vahepeal ütles, olid "need riided on nii värvilised, et ma saan epilepsiahoo" ja "ma sain täna puuderahad kätte". Nii, okei, seni, kuni ta seal riideid tuuseldas nagu mingi hullunud paabulind, ma lihtsalt seisin ja hoidsin naeru tagasi. Kus ma seisin? Meeste aluspesuosakonnas. Kellega? Mingi tüübiga, kes jättis vaimselt täiesti ebastabiilse mulje ja seda mitte aint mulle, vaid ka müüjale, kes teda suurte silmadega vaatas. 

Siis ta läks neid riideid selga proovima ja palus, et ma annaks talle hinnangu, kui ta välja tuleb. Selleks hetkeks oli mul aga juba veiiiits raske naeru tagasi hoida, nii et oodates sepitsesin ma plaani, et talle viisakalt öelda, et ma enam ei suuda :D 

Nii et kui ta välja tuli, siis ma ütlesin talle esialgu malbelt ja viisakalt, et ma nüüd lähen ära. Tüüp oli nagu TÄIIIIIESTI oblivious ja ütles mulle, et "oota, mul läheb ainult mõni hetk veel, ma tulen kohe ka".

Oh Hell No GIF - Find & Share on GIPHY


Selle peale ma ütlesin väga konkreetse häälega, et "EEEE, eeeei. MINA lähen ära. SINA jääd siia."

Ja siis kõndisin minema, seljataha vaatamata. 

Eeldaks, et selle koha peal saab lugu läbi, eks? Ei, nein, njet, no, ne, nei. 

Saate aru v, see tüüp hakkas mind paaniliselt seal kaubanduskeskuses taga ajama, kõnede ja SMSdega pommitama ja otsima :D Ma panin ennast NewYorkeri riietuskabiini lukku ja ootasin, et see teater millalgi läbi saaks. Igaks-juhuks mainin, et ta ei olnud agressiivne ja ma ei kartnud ega miskit, mu ainus emotsioon oli "tramidavittu". 

Lõpuks kirjutas ta mulle Facebooki, et ta ei oodanud, et ma selline nõid ja uss olen.

NAGU OKEI, THANKS MAN! Ma ei oodanud, et sa oled täiesti sooda, aga elu ongi ootamatusi täis, eksole. 

Mingi mõne nädala või kuu pärast kirjutas ta mulle fbsse nagu midagi poleks juhtunud ja tahtis edasi suhelda. Mhmm, noh.. aitäh, aga ei aitäh :D 

Peale seda nalja ma ei julgenud enam Flirticut kasutada, üllatus-üllatus. 


Tinderi tegin ma endale paar aastat hiljem. 

Ehkki ma olin mõne kuu eest jumala poole palvetanud, et "Palun, Jumal, ma niiiiväga tahan peikat! Head peikat! Ükskõik keda, palun" ja "Palun, armas Jumal, aita mul leida endale vääriline peigmees, kes teeb mu õnnelikuks", siis Tinderi konto tegin ma endale lihtsalt selle pärast, et mul oli igav ja ma tahtsin näha, misasi see Tinder siis on kah, millest kõik räägivad.

A ja kui te arvate, et ma nende palvetamiste osas nalja teen, siis ausalt... ei tee. :D 

Ma kasutasin Tinderit küll aint kaks või kolm päeva, aga dang, olid need vast värvikad. 

Esimesel päeval kirjutas mulle mingi tüüp, kes oli nagu mega loveydovey ja tundus jummmõst tõsine ja puha, üldse mitte mingi creep või miskit, jättis mulje, et ta otsib eluarmastust. Kuni ma ta kogemata Fb-st üles leidsin (ma ausalt ei mäleta kuidas, äkki see oli ta profiiliga seotud vms)... jaaa siis tuli välja, et tüüp oli suhtes :D Nagu kammooon mees, hoia riist püksis. 

Siis kirjutas mulle mingi kutt, kes kutsus mind reede õhtul piknikule veini jooma ja värki, ütles, et võib mulle isegi maale järgi tulla. Küsisin, et kas tal on muidu naine ka kodus? No muidugi oli, kuis' siis muidu :D 


Kolmandal päeval matchisime me Tga, ta kirjutas mulle, õhtuks kustutasin ma Tinderi kasutaja (ja nagu ausalt, interneti kaudu armumine on väga asi, ehkki eks sa muidugi rohkem armud enda loodud illusiooni, mis päriselus võib kolinal kokku kukkuda, aga võib ju ka mitte) ja ka äpi enda telefonist, kaks päeva hiljem saime me kokku, saime aru, et yep, this shit is very real, järgmine nädal küsis ta mu käest, et kas ma tahaks ta tüdruksõber olla ja noh.. siin me oleme :D 

Ma tegelt enne meie esimest kohtumist olin mmmmmmmmeganärvis ja mõtlesin tubli 10-15 minutit, et kas ma ikka tahan temaga kokku saada või ei, sest ma täiega põdesin, et äkki ta on mingi imelik. 

Sest noh, kui
- keegi töötab ITs
- talle meeldivad arvutimängud
- tal on minuga ühtiv maitse raamatute osas ehk siis megalt nohiklik fantaasiakirjandus
- talle meeldib 70-80date rokkmuusika
- ta sõidab jalgrattaga ja ei oma autot
- ta ei tee kohatuid pickup line, on lugupidav, ei ürita sulle püksi pääseda, ei saada dickpicke ja tundub overall imeline ja vahva, siis........


tõenäosus, et ta on LIIGA imelik kaalub väga kõvasti üles selle tõenäosuse, et ta on PARAJALT imelik ja täpselt sulle sobiv.

Ühesõnaga, lõpuks ma mõtlesin, et vahet pole.. Kui ta ongi liiga kummaline, siis saab sellest vähemalt ühe naljaka loo, mida teistele rääkida. 

Millest me enda esimesel (ja teisel) kohtumisel rääkisime? Saate aru, MA EI MÄLETA! Ma ei mäleta pmst midagi, sest ma olin lihtsalt nii närvis ja emotsioonid keesid täiega üle :D 

Ma mäletan esimesest korrast aint seda, et 
- ma rääkisin väga palju koertest
ja
- et kui me 15 sekundit vait olime, siis ma ütlesin, et "kui sa kohe rääkima ei hakka, siis ma lähen minema :D"

Ja siis seda ka, et kui ma ära hakkasin minema, siis me kallistasime ja liblikad kõhus olid nagu PIWPAWPOWPIUPAU. 

Ja ehkki inimesed armastavavad mulle siiani öelda, et "noh, eks lahutada saab alati" (thank you and fuck you:)), siis ma usun kogu oma südamest, et T ongi see mees, kes on minu happy ending. Ja no isegi, kui ei ole, siis what a story ja mis imelised koosveedetud aastad, eks? 

Ühesõnaga, Tinderist võib endale armastuse leida küll, ehkki eks tõenäosus leida selle asemel keretäis keppi abielumehelt on ikka suurem, jah. 

6 kommentaari:

  1. Sa kirjutad nii muhedalt. Alati naudin su postitusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Sandra! Hästi tore kuulda :)

      Kustuta
  2. Minu elukaaslane juba 7aastat ja kellega meil on nyyd oma kodu ja laps, pärineb Flirticust :D
    Ma j6udsin vist käia deidil 3 erineva tyybiga. Yks neist oli täiega imelik - kukkus kohe sekundi pealt personaalsesse ruumi ja ajas imelikku juttu. Tegin 5 minutiga sääred. Teine oli tegelikult tore ja armas tyyp, käisime vist mingi 3x väljas kuniks näha oli et tema armus ära, aga mul ei tekkinud absoluutselt t6mmet :( M6tlesin et kui tal sama, siis nö koos aega veeta on tore. Aga kui siis ta mulle armastusavalude luuletusi s6numiga saatma hakkas, siis jätsin ta sms-ga nö maha kuigi "koos" me ju polnudki.
    Ja siis tuli yks tyyp, kes oli mulle 6 jooksul tegelikult juba mitu korda kirjutanud, aga nood hetked olin ma alati skeptiline olnud ja mingil p6hjusel ära öelnud. Aga läks jälle kuu mööda ja kirjutas jälle :D ja nii uuesti ja uuesti. L6puks hakkasin rohkem kirjutama ja siis m6tlesin et ok, anname siis sellele asjale yhe v6imaluse veel. Ja kui ytlesin, et ok, saame siis kokku, siis ytles, et kas kohe sobiks? Ee, kell oli mingi 23:30 oktoobrikuu 6htul ja ta elas teises linnas (ca 30km). Aga ytles, et pole probleem, et jalutame kuskil. Iga normaalne inimene oleks vist m6elnud, et oi ei, nii ei anta ju v66rale inimesele oma kodune aadress :D Ma veel vist tegein nalja, et vaata et sa pärast vargile ei tule v6i mind ära ei vägista vms .... Aga ma andsingi aadressi ja kukkusin keset peaaegu ööd end meikima. Natuke peale keskööd saime minu koduvärava ees kokku. Ja siis jalutasime 2-3h tyhjas väikelinnas ringi ja rääkisime. Mul hakkasid käed kylmetama ja andis enda kindad :D Pärast ytles et siis oli p6hjus uuesti kokku saada, sest ma muidugi unustasin need tagasi anda. And jep, here we are 7a hiljem :D Sorry, tuli pikalt. Aga meenus enda lugu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aww, see tutvumislugu on küll armas :)

      Kustuta
  3. Head lood! Sul on kirjutamise peale soolikat, jätka samas vaimus!

    VastaKustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...