KUIDAS ON MU KEHA MUUTUNUD?

Teate, ma ei ole end siiani kordagi kaalunud. Samamoodi ei olnud ma end kordagi piltide kaudu võrrelnud varasema iseendaga. Ainuüksi mõte sellest tekitas minus tänase hommikuni ängistavat ärevust.

Ma olen paranemise esimesest päevast saati kartnud seda, et mis saab siis, kui ma tahan alla anda ja mu ravi läbi kukub. Mis siis, kui ma ei parane? Kõige rohkem hirmutas mind see mõte, et mis saab siis, kui ma võtan kaalus nii palju juurde, et see mu ära ehmatab ja ma annan alla ja hakkan uuesti näljutama ja ületreenima ja olen jälle selles vastikus tsüklis?

See hirm pani mu vabanema pmst kõikidest kitsastest riietest, kandma aint kleite, katma/ seintelt maha võtma peegleid, jne - mis ongi väga õige asi, mida toitumishäiret ravides teha, muide - zero regrets. 
Jaanuarist maini ei kandnud ma kordagi teksapükse, näiteks. Sest kui ma oleks nt veebruaris avastanud, et püksid on kitsaks jäänud, oleks ma ära flippinud ja apteegist uued lahtistid ostnud. 

Mu mantra on olnud, et kaalutõus on ok. Et kaalutõus = tõus energiatasemes, rahulik ja rõõmus meeleolu, paranev keha, täis kõht. Et kui mu kaal tõuseb, siis see on hea. Et ma ei ärka enam öösel üles selle peale, et ma täiesti kontrollimatult värisen ja lõdisen ja et mul on niiiiiii külm, et 25-kraadises toas vajan ma paksu pidžaamat + kaht väga sooja tekki, et mul öösel soe oleks. Et see kaalutõus koosneb eneseusust, enesearmastusest, lugupidamisest enda vastu, rõõmust ja soojusest, mitte pekist. Ja niimoodi olengi ma tasapisi saanud lahti oma meeeletust fatphobiast ja arvamusest, et paks inimene = halb inimene. Teate, öeldakse, et kedagi teist peale sinu ei koti, milline su keha on, eks. Üldiselt täiega tõsi, erandiks on aga toitumishäiretega inimesed. Niii vastik ja paha on seda tunnistada, aga ma vaatasin omal ajal ülekaalus inimesi ja mõtlesin, et "näe, getter, kui sa endaga midagi ette ei võta, siis oled sina ka varsti niiii rõve!". Appi, noh. Vastik-vastik-vastik. Tegelikult olin  selles olukorras mina see rõve inimene, kelle hing oli mürgine ja kole. Enam pole mu suurim hirm olla mitte paks, vaid muutuda uuesti selleks vastikuks õeluskotiks, kes teistest pahasti mõtles. Vabandust, universum. :(

Aega võttis, aga ma leppisin sellega, et vahet ei ole, mitu kilo ma kaalus juurde võtan, ma ei hakka seda kaalu langetama ja armastan ennast kõigest olenemata. Et ma elan oma elu edaspidi nautides ja väärtustades, ükskõik, milline mu kaal ka ei oleks. Välimus on ainult välimus.

Välimus on ainult välimus.

See on ainult kest.

SINA oled niipalju enamat kui see kest.

Niiväga soovin, et rohkem inimesi seda mõistaks. 


Üks mu kõige suuremad probleeme, mis siiani ei ole kadunud, on kehadüsmorfia, mis väljendub selliselt, et niipea, kui ma midagi ebatervislikku - olgu selleks siis kook või krõpsud - söön, tunnen ja näen ma end kohe kaks korda suuremana. Täiesti haige tunne, mida ei suuda mõista keegi, kes seda läbinud ei ole. See tundub niiiii päris lihtsalt. Nagu olekski see burger kohe mulle puhtalt näkku kümme kilo lisarasva toonud või ripuks mul istudes üle püksivärvli mitmemeetrise läbimõõduga kõht. 

Ühesõnaga, vahepeal olen ma olnud täiesti kindel, et ma olen juurde võtnud 20 kilo, aga samas selle mõttega olnud nagu täiesti okei. Lihtsalt aktsepteerinud, et jaaa, nüüd ma olen kohe väga palju suurem, aga savi, vähemalt ma olen õnnelik, eks. 

No eile ma tõmbasin selga üle pika aja pidžaama ja sain aru, et oi, aga see ju istub põmst samamoodi nagu enne ravi. 





Ja siis ma sain aru, et mu keha visuaalne muutus on nagu IMEväike. Ja nagu wtf, ma ei saa aru, KUIDAS see võimalik on????????? Öööh, see on äämeizing.


Näiteks eile sõin ma...

Hommikusöögiks kaks muffinit ja jäätist. Vahepalaks kohukese. Siis lõunaks täidetud mune, singirulle, kiluleibu, küpsist, juustu, puuvilja, kurki.. Vahepalaks kaks singirulli, juustutäidise ülejäägiga leivaviilu, kurki, jäätise, muffini ja õhtusöögiks kartuliputru hakklihakastme ja salatiga. Ja see ei ole mingi eriline päev, see on suht tavaline :D Aint hommikusöök on tavalisest erinev, üldiselt ma söön putru ja/või võikusid. 







Ma olen söönud nende kuude jooksul nagu mingi miljon pitsat, viissada kilo komme, vahepeal sõin ma iga päev krõpsu, et anda oma ajule signaal, et see pole mingi mega special söök, vaid täiesti lamp asi (sest mul oli põhimõtteliselt nagu ma ei tea... krõpsusõltuvus?? varem, nagu ma ei tea, ma tahtsin kogu aeg krõpsu süüa), vahepeal ma küpsetasin nagu iga päev, ma söön iga päev nii palju ja kõike, mida ma tahan. Kui ma tahan süüa topsi jäätist, siis ma söön ja mul ei teki isegi natuke süümekaid. 

Muidugi kuna nüüdseks teab mu keha, et ta saab süüa kogu aeg ja nii palju kui ta tahab, siis selliseid õgimishooge nagu mul varem oli, pole mul olnud. Nagu kas ma olen teile rääkinud seda lugu, kui ma ükskord KILOSE sefiiritordi üksinda ära sõin?
Ja mu tavaline mäkitellimus oli: suur bigtasty eine, topeltjuustuburger, 3 hapukoorekastet ja pirukas.

Järgmisel päeval ma muidugi hommikusööki ei söönud (sest naqqq see on INTERMITTENT FASTING ja see on mega healthy lissalt), lõunaks keetsin taimset borši (mis on põmst keedukapsas punapeediga), õhtul kas 
a) murdusin ja sõin külmkapi tühjaks
või b) olin jätkuvalt sitaks healthy ja tegin kanafileed salatiga. sitaks nom ja yum ja valgurikas juuuu, ja naqqq nii HEALTHY, keha täiega tänab mind (L)

vahepaladeks oli ofc coca zero ja näts, sest nagu.. ausõna, kui ma peaks oma toitumishäirele andma maitse, siis see oleks coca zero ja bubblemint näts.
ja siis võib-olla pidasin niimoodi kuni 5 päeva vastu, peale mida ma kas sõin 500 grammi krõpsu + saiakest + jogurtit + kohukest + kummikommi + liitri coca zerot.


Ma ei suuda enam cocat juua. nüüd ma joon neid pure mahlasid, mis olid mu meelest enne niii ebatervislikud, sest SEAL POLE JU ISEGI KIUDAINEID!!! Well, guess what, ma söön nüüd nii korralikult, et ma saan enda kiudained nii või naa kätte.. 


Nii, nüüd tuleb siia selline content, mille eest õige sisulooja küsiks Onlyfansis teilt 25 dollarit. A kuna ma ei ole õige sisulooja, siis...

FREE PORN FOR EVERYBODY!

(traküll kui nüüd google otsing 'free porn' siia mingid onaneerijad toob..)




Need vasakpoolsed pildid on tehtud enne paranemist. Roosas aluspesus pilt siis, kui ma veel väga palju trenni tegin ja kaalusin vähem, teine pilt on tehtud jaanuaris, paar päeva enne ravi algust, parempoolsed tänasel säraval ja imelisel päeval (tglt ma just nautisin 10 minutit rahet ja sünget taevast, kõrvaklappidest tuli Кино, mega idüll noh). 


Silma ja riiete järgi pakuks, et ma olen kaalus juurde võtnud umbes kolm kilo. Ja noh, mul on hea silm, nii et see pakkumine on õige täpne. 

Nende piltide erinevusedki saaks ajada suuresti erineva pesu, valguse ja nurga kaela..

Nendel 'enne' piltidel on mu keha ära trööbatud. Tänaseks on see aga täis kõiksugu häid vitamiine-mineraale, jõudu, energiat, head enesetunnet.. Kõike mõnusat, sooja ja positiivset. 

Meie kehad on NIII targad. Päriselt, see on imeline. Peale seda, kui ma paar kuud järgisin TÜKi toitumisõustaja antud toitumiskava, on mu keha suurepäraselt võimeline ise mulle teada andma, millal ja kui palju mul on süüa vaja. 

Me ei pea oma kehakaalu mikromanageerima, keha saab sellega isegi väga hästi hakkama. Mis te arvate, et 200 aastat tagasi inimesed mõtlesid nonstop oma kehakaalust v? Väga mõtlesidki. Elasid oma leivast-saiast (omg, süsivesikuuuuuud, appi naqu) ja pekilihast ja olid igati normkaalus. 

Kui ma üks päev söön rohkem, siis järgmisel päeval on mul konkreetselt ISU kergema toidu ja väiksemate koguste järele. Ja samas vastupidi ka, kui ma üks päev tarbin vähem, siis järgmine päev on juba ärgates maos auk, mis nõuab suurt portsu võiga putru ja kõrvale võileiba. Või siis.. muffineid :D 

Mu keha suudab ise väga kenasti end reguleerida ja anda signaale selle kohta, mida ja kui palju tal parasjagu vaja on. Ma ei pea ise selleks üldse pingutama, ei ole vaja mingeid MyFitnessPal-e, köögikaale ega - jumal hoidku - vahelduvpaastumist või ketodieete. Päriselt, su keha ei ole mingi idioot. 

Lõppude lõpuks toimetab keha ka dieete pidades või buliimiaga samamoodi - need su "murdumishetked" või dieedijärgne kaalutõus (mis juhtub btw TÕESTATULT 95% dieedipidajatega!!! Ehk siis su raskel vaeval ja tööl on 5% võimalus õnnestuda :)) ei ole tegelt miski muu, kui see, et su keha nõuab energiat, mida ta niiväga vajab. Vajab mõtlemiseks, vajab seedimiseks, vajab normaalseks hormonaalseks tasakaaluks, vajab kõndimiseks... Kõigeks. Ja sina lihtsalt ei anna seda talle piisavalt. No shit, et ei tööta, eks? 


Seda, miks/kuidas ma esimest korda kaalus juurde võtsin, ma täpselt ei tea. 10. klassi alustades kaalusin ma alla 50 kilo, 10. klassi lõpus olin ma 15 kilo raskem. Ma võtsin antidepressante ja olin omadega vaimselt läbi, mis läbi. Mu kasuisa jõi samuti tol perioodil palju, nii et ma kolisin vanavanemate juurde lisaks kõigele muule. Ühesõnaga, stress + antidepressantidest suurenenud söögiisu. Aga ikkagi, kokkuvõttes kaalusin ma tolleks hetkeks 60 kilo ringis. 

Ja siis ma hakkasin dieeditama. Esimene dieet tuli siis, kui ma olin 17. Kaotasin 1.5 kuuga 10 kilo. Seejärel võtsin 6 kuuga juurde 15 kilo. Siis uus kiire dieet, 2 kuuga taaskord 10 kilo ringis. 3 kuuga kogu kaotatu + mõned kilod veel juurde. Tolleks hetkeks oligi mu kaal vist 70 kilo ringis? Ja siis tuli buliimia. Tuli teadlik ületreenimine, tulid lahtistid, aga koos sellega tuli nii teadmine kui ka pooletoobine diagnoos, et mul on hoopis BED (sest miks peaks psühhiaater küsima, et mida ma siis teen, kui ma ei õgi, eksju...)

Üles, alla, üles, alla... Mõni periood, kus tekkis kaloridefitsiit ja kaal langes, peale seda jälle periood, kus energiatarbimine oli õgimise tõttu suurem kui kulu.. Ja niimoodi aastaid viis. 

Enne enda kõige suuremat kaalutõusu olin ma üritanud kaalu langetada, süües alla 1000 kalori päevas. Ja see oli vaimselt nii raske, et ma ütlesin fakit, mõtlesin, et püüan terveneda, aga vaikselt sai sellest hoopis kuid kestnud õgimishoog. 

Siis ma tegin selle blogi, hakkasin kaalu langetama, ja noh, langetasin ju tegelikult ka, ja nüüd ma olen siin. 

Ma tglt olin isegi realistik olles kindel, et mu kaal on tänaseks suht lähedal sellele, mis ta oli enne, kui ma hakkasin kaalust alla võtma eelmine aasta, aga ju ta vist ei ole ikka küll. 


Mulle tundub, et mu kehal on praeguses punktis õige hea olla ja siin võibki olla mu set point, aga eks elu näitab. Savi, mu keha on geniaalne, küll ta teab. Sinu oma kah. 

______________________

Juhul, kui soovid mu tegemistel rohkem silma peal hoida, jälgi mind Instagramis - https://www.instagram.com/automemoryd0ll/

1 kommentaar:

  1. Tore, kui inimene end oma kehas hästi tunneb. Vahet ei ole palju inimene kaalub, sööb ja trenni teeb (või ei tee), kuni ta end ise hästi tunneb ja terve on. Pole kellegi teise arvustada. Arvustamise alla ei kuulu see, kui keegi teeb 6 korda nädalas trenni ja tunneb end selle tõttu hästi ja on siiralt õnnelik, nagu ka see, kui inimene sööb teleka taga burgerit ja on õnnejunnis. Oluline on see, et inimene oleks PÄRISELT endaga rahul. Kurb on vaadata inimesi kes langevad ühte kategooriasse ja hakkavad maha tegema neid, kes nendesse “raamidesse” ei kuulu. Edu tervenemisel!

    VastaKustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...