Kohatutest küsimustest

Perekoolis (jajah, mõni kord ma käin seal lugemas ja mul on selle üle mega piinlik, aga nagu, ma olen prokrastineerimiseks nõus tõesti tegema pmst kõike. Ma ei kommenteeri pmst never, nii et ma pole see, kes muretseb blogijate voodipesuvahetamise sageduse üle) oli teema kohatutest küsimustest, mis inimestelt on küsitud.

Ma ei hakka isegi kuigi pikalt kirjutama nendest "Oi, kas sa oled rase?" või "Oi, millal teil siis pisiperet oodata on?" küsimustest, sest ma usun, et selliseid küsimusi on küll kuulnud pea kõik naised. Need on väga nõmedad... ja ma küsisin ükskord ise ka selle esimese küsimuse inimeselt, kes pole rase (ega kuskilt otsast tüse). Tra, pärast mõtlesin, et ma lähen uputan ennast vanni ära, nii piinlik oli, ma ei tea, kuidas mul see küsimus üldse üle huulte tuli, täiesti nagu waaaaaaah, brain fart, konkreetselt siiani mõtlen, et püha perse, Getter, sa oled idioot.

Aga peale seda kui me T-ga abiellusime, on seda oimillalbeebsusidendavagiinastväljahakkadpressimasiiskah küsimust küsitud no ikka eee... kümneid ja kümneid kordi. Ema just rääkis ka, et külamutid pidevalt uurivad ta käest, millal ta vanaemaks saab. Nagu, khm.. 1) ma olen 23, 2) ma olen kõigile enda lähedastele rääkinud, et ma ei ole üldse kindel, et ma kunagi lapsi soovin ja kui, siis 30+ vanuses, 3) T ei taha üldse lapsi saada (ja ta saab kohe 30 ega ole neid kunagi tahtnud). Nii et nagu võiks nagu selge olla, et see on suht mõttetu küsimus, mida küsida. Ses suhtes, et kui ma ükskord mingi tite saangi, siis ega ma teda saladusena ei plaani hoida ja kuskil keldris lukus hoida või miskit, küll maailm teaks, et nüüd on see ime sündinud (no pun intended).


Nii et jah. Sellised küsimused on nagu üllatavad, aga samas mitte väga.

Mu elu üks kõige mida-hekkim hetk oli see, kui ma sõitsin taksoga vanaisat haiglasse külastama. Taksoga, sest ma olin endast nii faking väljas, et ma ei julgend rooli istuda, sest selle alla 10-minutilise sõidu jooksul oleks ma ilmselt oma auto kuskile posti ümber mähkida suutnud, for rlz. Et noh, väike kirjeldus mu vaimsest seisundist too hetk, lihtsalt taustainfoks.

Ja siis.. siis küsis taksojuht SELLE küsimuse:

"Ja miks te haiglasse sõidate siis kah? Pealtnäha tundute küll nii kena ja terve neiu."

NAGU.. what?! Krt, ausalt, et näe enamik ravi vajavaid ja/või haigustega inimesi välja sellised:

The Walking Dead Zombie GIF - Find & Share on GIPHY

Ma nagu niiiiiväga tahtsin talle lihtsalt kiusu pärast öelda, et "eee, mul on tegelikult ajuvähk..", aga kuna mu vaimne seisund oli nagu ta oli, siis mu terav keel oli too hetk vähe nüri, nii et ma ütlesin lihtsalt suht tuimalt, et lähen haiglasse külastama.. Siiani kahetsen seda, krt. Pussy sihuke.

Teist kuni umbes kümnendat kohta jagavad kõik küsimused, mida küsis üks mu kunagine ülemus (kes oli/on nagu konkreetselt täiesti WTF kuju ja minu jaoks on nagu suht uskumatu, et selline inimene olemas on üldse :D), näiteks meeldis talle küsida töötajatelt küsimusi nende seksuaalelu kohta, nende partnerite kohta, nagu friiking KÕIGE kohta. Kirjutaks siia, et no mida veel, tahad äkki mu jalanumbrit ka teada v, aga ausalt, ma olen kindel, et ta oli selle juba välja uurinud lihtsalt... Mm, mälestused.


Üks coool olukord oli see, kui ma tulin üksinda näitama meie valmivasse korterisse, kuhu me valgusteid tahame... jaaa elektrik küsis, et "kuidas nii noor naine sellise korteri omanik on?"

Well, Vasja. I have sucked a lot of dick for this, ok?


Üks meeleolukas seik meenub mulle seda postitust kirjutades veel. Ma ei taha öelda, kus see vestlus aset leidis ja kes oli teine pool, aga...

-"Kas sul on keegi esiisadest teises maailmasõjas saksa armees sõdinud?"
- "Eee. jah, mu vanaisa isa oli Wehrmachtis"
- "Hmm, siis ta oli ju nats!"
- "Eee... ei.. ta ei olnud nats..."
-"Aa, ei, ära muretse, siin on okei nats olla!"

Oookkaayy then. 


Mis imelikke/ kahtlaseid/ kohatuid küsimusi teilt küsitud on ja kuidas te vastasite? :D




14 kommentaari:

  1. Enim ikka seoses laste saamisega. Eks ma saan ka küsitajtest aru, ilmselt ka ise kunagi nii küsinud... aga rohkem on need olnud valusad torked, sest jah, ma tahaks ise ka teada, millal ma/e lapse saama.
    Kui abiellusime ilma peota, siis üks kolleeg pani, et ju siis pisipere kohe tulemas, kui te pidu ei teinud. Ehm? Me tegelikult nagu ka tahtsime ainult kahekesi päeva.

    M

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, me abiellusme samamoodi kahekesi ja pool-salaja, väga palju klatšiti, et ju ma rase olen, eriti sp, et ma olin alles 20 ka. Aga sulle edu nende tüütute küsijatega toimetulemisel :)

      Kustuta
  2. Olen ka korra küsinud (mitte küll otse sellelt inimeselt), et kas ta on rase ja kui vastus oli eitav, siis mul oli ka väga piinlik ja rohkem kunagi sellist asja ei küsi. Kunagi kooli kõrvalt klienditeeninduses töötades oli ka ikka neid väga lolle küsimusi pidevalt. Töötasin vahepeal kinos ja üks näitsik küsis kommipoes, et mis teil kõige kalorivaesem asi siin on. Ütlesin tuimalt vesi. :D

    VastaKustuta
  3. Mu arust on ka väga kohatu küsida rasedalt naiselt, et "oled sa kindel, et seal ikka üks on?". Mitte, et poleks end juba piisavalt suurena tundnud ja siis veel selline küsimus ����‍♀️

    VastaKustuta
  4. Mul enne lapse saamist (sain yhe kui olin juba 29 saanud) ka aastaid kysiti, et millal siis laps tuleb perre (olime kaaslasega ka juba aastaid kahekesi koos olnud). Viimastel aastatel hakkasin vastama - pole viisakas noorelt neiult uurida tema sekselu tulemuslikkuse kohta :) See pani nagu paika xD

    VastaKustuta
  5. Ma olen muidu üsna delikaatne inimene ja kohatuid küsimusi ei esita, aga ükskord oleksin peaaegu küsinud kolleegilt, kes oli just sellises vanuses, et kui tahab veeel last saada, siis on viimane aeg jalg ukse vahele pista. Kaaslast tal üldteada ei olnud. Oli proual seljas ükskord täpselt siuke rinna alt läbilõikega kleit ja figuur ka nagu kerge kõhukesega ... Suu juba peaaegu avas end ja plaanis formuleerida sofistikeeritud küsimuse järglase kohta. Aga jumal (või universum) haaras viimasel hetkle keelest. Hiljem selgus, et ei olnud seal midagi, loomulikult ja arvestades proua mrgist iseloomu oleks ta a) min dkohapeal müginoolega surmanud või b) eluaeg aktiivselt vihanud.

    VastaKustuta
  6. Minu jaoks on kõige kohatum ja ebamugavam kui keegi küsib: "Miks sa nii vaikne oled?/Miks sa midagi ei räägi?" Eriti veel kui mina, vana introvert, olen samal ajal just päris uhke enda üle, et suudan parajasti seltskonda nautida ja ei tunnegi end ebamugavalt ja siis tuleb korraga see küsimus, mis kogu mu enesehinnangu maatasa teeb. Sama hea kui keegi küsiks ülekaaluliselt elupõliselt dieeditajalt "Miks sa nii paks oled?" No mis ma teha saan, olen kes ma olen, niigi püüan iga päev endaga tööd teha ja leppida eksole.
    Samas ma kujutan ette et inimesed, kes on alati seltskonna keskpunktis ja pidevalt midagi räägivad ei saa üldse aru, et nad selle küsimusega kellelegi haiget võiksid teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, see ka üks loll küsimus. Mul on seda küsitud nt leinaperioodi ajal, kusjuures inimene teadis, mis juhtus. Mõjus nagu mõnitamisena.

      Kustuta
  7. Kui ma mõnel istumisel alkoholi ei tarbinud, siis hakati küsima kas ma olen haige või rase. Hakkasin vastama, et olen paranev alkohoolik, et kõigil oleks ebamugav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa jaa, issand, need küsimused unustasin ära :D mult küsitakse väga tihti, miks ma karsklane olen. Slp, et mu isa on alkohoolik, kes varastas meie tagant, et viina osta; slp, et ma tean, mis on päris nälg - see, kui sa ei saa süüa, sest süüa lihtsalt pole. See, kui sa joonistad küünlavalgel, sest elektriarve on maksmata. Nüüd ta on kodutu.. Ja need samad geenid on ju ka minus. A ma tavaliselt lihtsalt ütlen, et ei maitse vms, ei taha inimesi traumeerida :D

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...