Aastapäevast, toidust ja kõigest muust kah

Teate, mul tuli mingi massiivne isu blogida, kummaline suisa. Mõtlesin korra, et krt, aga mul pole nagu millestki kirjutada ju, sest noh, kuskil käinud pole, midagi teinud pole - keda mu mittemillegitegemine ikka kotib? A noh, siis ma sain aru, et ega enamikel inimestel ongi praegu voodipesuvahetus vist nädala tipphetk, nii et savi.

Nii et ee, jah, ma vahetasin üleeile voodipesu. Kuidas teil on, kas teil on ka välja kujunenud üks inimene peres, kes seda teeb? :D

Ma olen paar korda lasnud T-l voodipesu vahetada, aga nii suhte säilimise mõttes ma seda enam ei tee. On kaks asja, mida on mul endal sada korda lihtsam teha kui vaadata, kuidas tema seda teeb - kokkamine ja voodipesuvahetus. Mõlemal juhul muutub ta mõne minutiga muidu alati ekstrrrreeemselt rahulikust ja muhedast (ja viisakast!) mehepojast mingiks ropendavaks närvipuntraks, kelle suust ei kuule väga muid sõnu kui väga närviline ja kuri "t*ra". Ta elas küll enne meie suhet õige mitu aastat üksi ja sai tollal nende asjadega hakkama, aga 240x220 tekk (mida ma vahetan nii, et ronin lihtsalt tekikoti sisse ja siis.. panen selle paika:D) ja köök, mis on kaos (aga minu jaoks loogiline kaos, sest ma tean, kus kõik on) ilmselgelt tema jaoks too much. Ma tean täpselt, kust kapist suure tõenäosusega pakk makarone, teepakid või tuhksuhkur alla kukub, aga tal, vaesekesel, pole õrna aimugi. Nii et minu jaoks on kokkamine tõeline meditatsioon ja tema jaoks, noh, täpselt vastupidi :D

Me tähistasime siin eelmine nädal enda 2. pulma aastapäeva kah - paberpulma. Tähistasime seda 100% koduselt - sõime koos lauataga hommikusööki, tegime (tegin..:D) kaneelirulle, käisime saunas & õhtul tellisime sushit ja vaatasime animet. Jätsime tellimise nii hilisesse õhtusse, et ainus koht, mis lahti oli, oli Sushi King ja no.. iu. Vastik, kuiv ja kole sushi - ja minu meelest täpipealt sama, mida Rimis lahtiselt müüakse? No ma olen vähemalt 85% kindel, et nii on. See röövis Tartu sushikohtade viimase koha Oishiilt, mis nüüd on eelviimane. Kõigist tartu sushi-kohtadest on mul proovimata ainult see päris uus koht, mis ta oligi - Komorebi? Kui keegi proovinud on, siis andke teada, kas on hea :D

Ja kõige paremat sushit saab mumst siin Yakuzast, Tokumarus on hea hea - nende Philadelphia on nii õrn ja mahe kuidagi, teised sushid on ka väga head (T-le meeldivad väga nende tempura valikud nt).



Üheaegselt on uskumatu, et me oleme abielus olnud juba kaks aastat, teisalt tundub uskumatu aga see, et kuidas ALLES kaks, see oli juba igavik tagasi ju :D
Väga ilus igavik, või noh, kaks aastat tagasi, igatahes. T on .. maailma parim. Siiralt. Päriselt. Nii minu inimene. Nii soe, nii hell, nii hooliv, toetav ja armastav, aga samas tugev nagu kalju, alati valmis minu eest seisma, nii mehine ja julge. Nii.. minu. Ühtlasi ainus inimene, kes saab aru mu retarded huumorimeelest ja mu hullumeelset Väikese My iseloomu ohjes hoida suudab, haha. Minu hing, minu süda, minu turvatunne, minu armastus.



















___________


Mõni nädal tagasi värvisin ma oma juuksed peale pikka uurimistööd poolpüsivärviga lillaks. Niipalju, kui ma uurisin, oleks pidanud lilla värv pruunidel juustel jääma küll tume, aga siiski.. lilla.

Hiljem sain ma aru, mis fataalse vea ma tegin - mu juuksed pole just päris tavalised pruunid, vaid vägggaa tugevalt oranžid, sellised kastanpruunid, inglise keeles auburn. Ühesõnaga, vaadake ülemist pilti.

Ühesõnaga. Tulemus jäi räme, sest kogu see oranž pigment mu juustes jäi läbi selle punaka/ lillaka kumama ja siis olid mu juuksed korraga lillad, punased, oranžid ja pruunid. Kokkuvõttes nägi see lihtsalt väga odav ja inetu välja :D



Peale esimest värvimist



Peale teist värvimist 

Peale esimest värvimist otsustasin ma, et okk, ei anna kohe alla, vaid proovin korra veel - siis jäi tulemuseks isegi täitsa normaalne värvitoon, mitte küll väga lilla, aga noh, ikkagi vähe etem kui esialgne tulemus. Selleks hetkeks oli mu isu värvitud juustest aga täis ja ma veetsin iga hetke halades ja oma juuste käest vabandust paludes, et ma enne neid ei hinnanud.
Niisiis - algas operatsioon Juuksed Normaalseks. Googeldasin, jälle, ja sain teada, et kõõmavastane šampoon pidi kõige paremini juuksevärvi eemaldama ja juhtumisi seisis mul kodus pudel Natura Siberica kõõmavastast šampooni. Pesin mitu päeva järjest juukseid nii, et ma šampoonitasin neid, pesin šampooni välja ja siis kordasin sama sammu mingi 5-10 korda. Mis ma oskan öelda.. Mu peanahk ja juuksed ei täna mind selle nalja eest just väga palju :) Kuivatasin peanaha ikka väga vastikult ära ja juukseotsad on ka kuivemad kui muidu (iga päev pesemise lõpus küll maskitasin neid). Ühesõnaga - selle juuste värvimise hind on ~20€ värvi ja tooniva palsami peale, kaks paari kummikindaid ja paar cm juukseotsi, mille ma lähipäevil maha pean lõikama.

Küsimus - kas punakaspruunid juuksed saab blondeerimata lillaks? Vastus - ei.



jälle normaalsed, jeeee

Lisaks kõigele sellele, khm, põnevale, olen ma täiustanud enda pärmitaignaoskusi ja nüüdseks olen ma vist leidnud ideaalilähedase lahenduse, mis minu ahjus lollikindlalt toimib.





Ma sellele esteetilisusele selgelt väga palju tähelepanu pöörata ei viitsi:D, sest minu jaoks on tähtsam see, et:
- taigen oleks pealt täpselt parasjagu krõbe, aga mitte liiga kuiv,
- seest peab olema taigen üheaegselt nii võine, pehme kui ka ülimalt õhuline ja veidi justkui kihistuv, ma ei oska täpselt seletada.
- saiakesed peavad ka järgmisel päeval olema vähemalt peale soojendamist veel parajalt pehmed.

Fun fact - ma olen vene perest pärit ja oma esimese pärmitaigna (mis on vene köögis totaalne staple) tegin ma 10-aastaselt. Mäletan, kuidas ma seda taigent segasin ja sõtkusin oma pool tundi, oi blinnn. Nüüd teeb kogu segamise ära mikser.

Maal vanaema juures olles tegi ta ikka väga tihti erinevaid pärmitaignaküpsetisi.. moosi ja õuntega plaadikoogid, erinevad soolased ja magusad saiakesed jne, mmmm. Ja siis me sõime ennast tädipoegadega alati saiakestest ja külmast piimast nii lõhki kui vähegi sai, siis, kui kõht juba täis oli, mahtus alati 1 magus saiake lõpetuseks veel. Sest kas sooje koduseid saiakesi saabki teisiti süüa? :D

Eriti head olid vanaema õunamoosisaiakesed, mina selliseid teha ei oska, või noh, pole õiget moosi. Ehkki süüa meeldib mulle teha, siis ise moosi keetma vms ei hakka ma talveks kunagi - ma ei taha riskida sellega, et moos läheb käärima või hallitama ja siis on kogu töö hukas, jõkkk. Liiga tundlik närvisüsteem selleks.. :D

Üleeile (?) tegin päris õiget ja traditsioonilist lasanjet. Hautasin mitu tundi ragu´d, keetsin juustuse bechameli jms.. Jaa siis sõin väikese tüki, ütlesin väkk ja rohkem ei söönud :D, sest minu jaoks oli see kombo kaugelt liiiiga rasvane. Samas T sõi ja kiitis.. ja siis sõi õhtusöögiks pärast veel POOL lasanjet. Ju siis vist tegelikult ei olnud halb :D


Nädala alguses tehtud makaronid hakkliha ja tomati-kurgi salatiga olid igatahes sada korda etemad, haha.

Ma täpselt ei tea isegi, miks, aga minu jaoks olid makaronid hakklihaga aastaid üks kõige hullemaid fear foode ehk selliseid toite, mita ma täielikult vältisin.. Või noh, üldse lisasin ma pastatooted enda menüüsse tagasi alles eelmisel aastal, enne seda sõin ma neid maksimaalselt kord aastas. Aga makaronid hakklihaga.. nendega oli mul ka eelmine aasta mingi väga tõsine teema, need olid minu jaoks ebatervisliku toidu kehastus, AGA samas ei söönud ma neid ka ülesöömishoogude ajal erinevalt näiteks krõpsudest või millestki muust taolisest.

Nüüd aga sõin ja hirmus maitsev oli, eriti MAJONEESIGA (mis ei olnud felixi 72-kaloriline eesti kergeim majonees). Lihtsa elu rõõmud on need kõige paremad rõõmud, eh?



Sarjasoovitus: "The Story of God With Morgan Freeman" Netflixis. Nii sügav, mõtlemapanev ja ilus sari. Minus igatahes liigutas midagi ja viis mu sammukese lähemale sellele igavesele küsimuste jadale, mis on mind terve elu saatnud - "kes ma olen, millesse ma usun, mis on mulle tähtis ja kuhu ma tahan jõuda?, vastamisele. Teate, ma käisin kunagi isegi teraapias, et nendele küsimustele vastust leida. Sest 20-aastaselt jõudis mulle kuidagi väga teravalt kohale teadmine, et me kõik sureme ära & elu justkui kaotas veidikeseks mu jaoks mõtte. Sest mis mõttega ma elan, olen, pingutan ja rõõmustan, kui ma nagu.. niikuinii ära suren? Ja mis siis edasi saab?

Nüüd, kolm aastat hiljem, võin ma öelda, et mul on omad uskumused selle kohta, mis saab peale surma ja miks ma üldse olemas olen. Vastus viimasele on lihtsam kui arvata võiks - sest tore on. Savi, et elu kunagi läbi saab, enjoy the ride while it lasts, rõõmusta, too teistele rõõmu, õpi ja õpeta teisi.

Ok, nüüd läks sügavamaks kui Vargamäe soo. BAI.


_________________________________

Juhul, kui soovid mu tegemistel rohkem silma peal hoida, jälgi mind Instagramis - https://www.instagram.com/automemoryd0ll/.




Kommentaarid

  1. Sa vist enam kommentaare ei avalda, aga ma tahtsin öelda, et nii tore, et sa jälle blogid ja nii tore, et sa oled endaga rahu teinud ja saad nüüd nautida ka elu teisi külgi. :) Ja aitäh sarjasoovituse eest, hakkan ka vaatama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei! :) Avaldan ikka, ma lihtsalt mõtlesin, et keegi nkn mu blogi ei kommenteeri ja sp oli hunnik kommentaare avaldamata, haha. Olen nüüd targem vähemalt :D.

      Aga aitäh positiivsete sõnade eest & head sarjavaatamist. :)

      Kustuta
  2. Kui sa tõsimeeli soovid lillaks värvida, siis piisab korralikust püsivärvist ja blondeerimine ei ole vajalik. Punakas pigment ei sega otseselt, tuleb valida õige alatooniga värv või hiljem toonija (oranži neutraliseerib sinine) ja kui soovidki pigem roosakat lillat, siis pole mingit probleemi. 9% vesinik ja lilla värv (Schwarzkopf Igora 5-99 või 4-99, oleneb kui tumedat tahad) teevad kindla peale töö täiuslikult ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei taha püsivärviga värvida, eriti veel poevärviga. :) Aga aitäh soovituse eest sellegipoolest!

      Kustuta
    2. Poolpüsivärviga ei jää jah kahjuks eriti head tulemust. Igora Royal on tegelikult juuksuritele mõeldud, kuid kättesaadav tavakasutajatele kui natukene otsida, sellest ka soovitus. Karbivärve ei tasu usaldada tõesti.

      Kustuta
    3. Haha, vabandust, kuulsin Schwarzkopf ja silme ette tuli mingi 5 eurine karbivärv, aga tegelt on neil ju profisarjad ka, jah :D

      Kustuta

Postita kommentaar

Sry, inimesed on liiga tihti õelad ja ülbed sead, et ma anonüümseid kommentaare lubada saaks. Minu vaimne tervis ja heaolu on siin siiski #1.

Populaarsed postitused