Või noh, tegelikult vist ikkagi on, ega ma muidu siin ju ei oleks, eks?
Eelmises postituses kirjutasin ma sellest, kuidas mul diagnoositi fibromüalgia ning raviks määrati antidepressandid. Lisaks ka generaliseerunud ärevushäire ja väike depressioon, mida ma küll ise tunnistada ei tahtnud, aga enivei.
Nüüdseks olen ma varsti 3 nädalat antidepressante krõbistanud ja, pffftt, ma ei teagi, kust alustada. Äkki sellest, et ma ei tea, millal ma end viimati nii hästi tundsin, või kas üldse olen kunagi tundnudki. Depressioon on olnud aastaid minust nii suur osa, et ma arvasin, et see on mu iseloom ja ellusuhtumine, mitte haigus. Hämmastav, et mingi tabletike, mida ma kord päevas võtan, tagab MEELETU elurõõmu ja -janu, positiivse suhtumise endasse, hea une, rahulikkuse, tasakaalu, viib pideva näriva ärevuse ja MEELETUD fibromüalgiavalud (äärmiselt tugevad lihas- ja peavalud).
Ma olen varasemalt AD ravi vältida püüdnud, aga oleks ma teadnud, milliseks see mu enesetunde teeb, oleks ma neid juba teismelisena võtma hakanud. Kes teab, äkki oleks siis terveks saanud ja kogu edaspidise elu hoopis rõõmsamana elanud?
Tegu on siiski antidepressantide, mitte mingi chill pilliga, eks, nii et räägime nüüd kõrvalmõjudest. Need on siiani metsikud, ehkki nüüd vist hakkavad taanduma.
Ma alustasin raviga veidi enne jõule. Või noh, mis jõule? Minu jaoks jäid jõulud see aasta ära. 24. detsembril ma magasin, tegin kaasaga kingid lahti (T tegi mulle parima jõulukingi eveeerrr!!!), sõin kommi, läksin uuesti magama. 25. ma magasin, sõin... vist jälle mõne kommi..., magasin. 26. oli mul juba palju parem olla ja me käisime mu perel maal külas. Veidi kahetsesin seda hiljem, sest toidulõhnad ajasid mu peaaegu oksele. Mul on lihtsalt kõrvaltoimena niii meeletu iiveldus, et kahe nädala jooksul sõin ma päris toitu 2-3 korda, sedagi linnunokatäie. Ainsad asjad, mida ma süüa suutsin, on kommid, Golden Delicious õunad, mingil imelikul kombel krõpsud, mandariinid ja ee, jep, that is it. Alla küll eriti ei võtnud, sest ma sõin imelikult palju kommi, aga kui teised kurtsid jõuluaegse kaalutõusu üle, siis ma olin lihtsalt nagu.. höhö.
Ema küsis, et mida me jõululaupäeval sõime.. ja siis ma olin nagu "ee, noh, mina sõin kommi ja T sõi pelmeene". Somehow tundus see too hetk meeletult naljakas, ilmselt seetõttu, et ma suutsin esimest korda VÄGA pika aja jooksul seista, ilma, et mu jalad hakkaks intensiivselt valutama.
Jõulude ja aastavahetuse vahelise perioodi ma, yes, you guessed it, magasin maha. Aastavahetus möödus suht samamoodi nagu jõulud. Magasin, olin veidi üleval, siis läksin magama, üritasin veel magada, aga siin lasti konkreetselt seitsmest õhtul kuni 2ni välja pmst nonstop ilutulestikku, ja siis ma magasin veel. Korra käisime T vanaema ja ema juures ka. Väga meeldivad pühad, 10/10.
Ühesõnaga, väga palju iiveldust ja väga palju magamist oli minuga nende esimeste nädalate jooksul, või noh, tegelikult on siiani, aga ma tunnen end vähemalt päeva esimese poole täitsa inimlikult, süda ei ole eriti paha ega miskit.
Peale mõnda aega kommisöömist ma jõudsin järeldusele, et ma ei saa jätkata ainult süsivesikuid süües ja nüüd ma sunnin end iga päev kasvõi natukenegi normaalset toitu sööma lisaks puuviljadele ja jogurtile ja kommide jms snäkkide söömise lõpetasin ära. Niimoodi oli küll veidi aega kergem elada, aga noh, see ei ole väga mõistlik, eks.
Üldiselt on niimoodi ikka väga lihtne kaalu langetada, kui toit tundub nagu kõige nõmedam kohustus ever, ausalt. Ehkki see mind enam eriti ei huvita, sest mu äsjaavastatud tuttuus enesekindlus ütleb, et nagu suva, see ei ole praegu see asi, millele ma keskenduma peaks, eks.
Kuna valud on taandunud, siis ma sain hakata ka uuesti trennis käima, hetkel on valituks MyFitnessi rühmatrennid. Loodame, et ma ei murra enda selgroos midagi uuesti ära, eks ole. Fibromüalgiale iseenesest mõistlik treening sobib hästi, või noh, kehaline aktiivsus on tegelikult fibromüalgikutele lausa tugevalt soovituslik.
Igatahes, eesootav aasta tundub rõõmsam ja helgem kui eelmine. Koolis läheb ka väga hästi, kõik eksamid sain viied, aga üks aine, milles ikka veel hinnet ei ole, vist kahjuks siiski viis ei tule, kõik muud tulid aga küll. Ma üleliia ei hakka mingeid cum laude lootusi küll hellitama, sest pole mõtet ju endale mõttetut survet peale panna, eks, aga.. ehk siiski? Eh, ei tea..
Üldiselt, soovin kõigile sama rõõmsat meelt ja rohket elurõõmu nagu mul endalgi hetkel on. :)
