Ühesõnaga. Ma olen aasta aega olnud surmväsinud ja kõikjalt valutanud. Ja siis on mul veel IBS, pidevad peavalud ja, noh, ütlen ausalt, sügisest saati ka veidi ärevust ja depressiooni. Vahepeal oli mul see tore spondülolüüs ja ma arvasin korraks (nagu arvasid ka arstid), et vb on see mul olnud pikemat aega ja see põhjustabki valusid, aga selg paranes ja seljavalu kadus, muu jäi aga alles. Ja läks aina hullemaks.
Mul on viimasel ajal olnud... veidi raske. Raskem, kui olla võiks. Ja see, et ma lihtsalt olen nii väsinud, et ei jaksa hingatagi ja valutan 24/7 igalt faking poolt, ei tee asja kergemaks.
Aga igatahes. Veel mõni nädal tagasi arvasin ma, et ma olen lihtsalt igatepidi sant ja ei mõelnud kordagi, et äkki saab kõik mu hädad koondada ühe diagnoosi alla. Siis sattusin ma aga kogemata artikli otsa, mis rääkis fibromüalgiast, otsisin peale seda veel internetist lisa ja.. mu sümptomid kattusid 100%.
Inimene.ee lehel on fibromüalgia sümpotomid defineeritud järgnevalt: "Fibromüalgia avaldub eelkõige valuna. Valu on igal pool, on laialivalguv, peamiselt kaela- ja nimmesegmentide piirkonnas, sealhulgas õla- ja vaagnavöötmes, rinnakorvi ülaosas, küünarnuki- ja põlvepiirkonnas ning kätel.
Valulikes piirkondades võib vajutamise leida sümmeetrilisi terava valu punkte. Sümptomid on tugevamad hommikul ja suurenevad väsides, ülemäärasel pingutusel, psüühilise stressi puhul või külmetamisel. Hommikune liigeste-lihaste jäikustunne võib kesta 1-2 tundi.
Fibromüalgiat põdevatel inimestel on uni pinnapealne. Sageli kurdetakse unehäirete ja ärkamisjärgsete valude ja väsimuse üle.
Vahel on probleemiks halb meeleolu, mäluhäired, sage urineerimine, kõhuvalu, ärritatud soole sündroom ja Raynaud sündroom."
Mul on kõige valusamaks piirkonnaks vist ülakeha asemel alakeha ja lisaks valutab kogu aeg pea (tegelikult täitsa tavaline asi).
Igatahes, ma käisin arsti juures ja peale seda, kui ma enda olukorda u 2 lausega kirjeldasin, siis ta ütles, et "äkki sul on fibromüalgia?"
Ausalt, see hetk kukkus mul lihtsalt kivi südamelt. Sest noh, lõpuks võttis keegi mind tõsiselt. Natuke uurimist-puurimist veel ja ma sain lõpuks lõpliku diagnoosi ja raviplaani.
See ravi hirmutab mind veidi. Fibromüalgia on pmst olemuselt rohkem vaimne kui füüsiline probleem ja kõige tavapärasemalt ravitakse seda antidepressantidega.
Saate aru, antidepressantidega? Ma EI OLE antidepressantide vastane, aga ma olen saanud üle ärevushäirest ja dissotsiatiivsetest tunnustest puhtalt psühhoteraapiaga ja nüüd ma .. pean võtma antidepressante. Wish me luck.
Igatahes. See aasta lõpeb veidi teisiti kui ma soovisin, et ta oleks lõppenud. Stress, pidev väsimus, pidevad valud, meeleoluhäired (endiselt ei taha tunnistada, et mul on kerge depressioon), väga palju ekstistentsiaalseid küsimusi (tüüpiline "mis mõttega ma üldse elan ja pingutan, kui ma üks päev nkn ära suren" mõttelaad, mis mulle alati külla tuleb, kui mul on keerulisem periood.. võinoh.. masendus.. depressioon..ma ei tea). Ma olin jaanuaris kindel, et sellest tuleb 100% minu aasta, no et uus töö ja uus kool ja uus elustiil ja värki.. ja et detsembris olen ma 20 kilo kergem ja 20 korda parem ja tervem inimene.
Ütleme nii, et noh. Ainus, mis sellest nimekirjast detsembriks alles on, on kool. Mis on tore ja kõik, aga kohutavalt stressirikas ka. See 4-8 päeva kuus Tartu-Tallinna vahet sõitmine ja ülipikad päevad väsitab ikka korralikult ära ja nüüd ma pean veel eksamiperioodi ajal antidepressantide tarbimisega harjuma. Veits jama, aga muidu on kooliskäimine tõesti tore.
Ja kaal. Heh. Noh. Khm. Jah. Ma lõpetan aasta umbes 6 (vb veidi rohkem) kilo kergemana kui ma alustasin, sest ma lihtsalt sõin endale mitu kilo tagasi kogu selle stressi, ärevuse ja väsimuse sees.
Kuskil.. suve keskel?.. tuli mu söömishäire mulle jälle külla, esialgu mitte eriti tugevalt, aga nüüd ma olen lihtsalt septembri lõpust saati kuskil kahenädalaste tsüklitena end piiranud ja seejärel nuumanud. Ei ole tore. Üldse ei ole.
Aga siiski. Parem kuus kilo vähem kui kuus rohkem, eks?
2018 novembris kaalusin ma rekordilised 78 kilo. Ehkki jaanuaris kaalusin ma juba vähem, ei loe ma novembris olnud kaalu enda algkaaluks, sest see kadus suht iseenesest.
2019. septembris kaalusin ma 67 kilo. Kindlasti mitte sale, aga siiski kahe aasta madalaim kaal.
Saate aru, antidepressantidega? Ma EI OLE antidepressantide vastane, aga ma olen saanud üle ärevushäirest ja dissotsiatiivsetest tunnustest puhtalt psühhoteraapiaga ja nüüd ma .. pean võtma antidepressante. Wish me luck.
Igatahes. See aasta lõpeb veidi teisiti kui ma soovisin, et ta oleks lõppenud. Stress, pidev väsimus, pidevad valud, meeleoluhäired (endiselt ei taha tunnistada, et mul on kerge depressioon), väga palju ekstistentsiaalseid küsimusi (tüüpiline "mis mõttega ma üldse elan ja pingutan, kui ma üks päev nkn ära suren" mõttelaad, mis mulle alati külla tuleb, kui mul on keerulisem periood.. võinoh.. masendus.. depressioon..ma ei tea). Ma olin jaanuaris kindel, et sellest tuleb 100% minu aasta, no et uus töö ja uus kool ja uus elustiil ja värki.. ja et detsembris olen ma 20 kilo kergem ja 20 korda parem ja tervem inimene.
Ütleme nii, et noh. Ainus, mis sellest nimekirjast detsembriks alles on, on kool. Mis on tore ja kõik, aga kohutavalt stressirikas ka. See 4-8 päeva kuus Tartu-Tallinna vahet sõitmine ja ülipikad päevad väsitab ikka korralikult ära ja nüüd ma pean veel eksamiperioodi ajal antidepressantide tarbimisega harjuma. Veits jama, aga muidu on kooliskäimine tõesti tore.
Ja kaal. Heh. Noh. Khm. Jah. Ma lõpetan aasta umbes 6 (vb veidi rohkem) kilo kergemana kui ma alustasin, sest ma lihtsalt sõin endale mitu kilo tagasi kogu selle stressi, ärevuse ja väsimuse sees.
Kuskil.. suve keskel?.. tuli mu söömishäire mulle jälle külla, esialgu mitte eriti tugevalt, aga nüüd ma olen lihtsalt septembri lõpust saati kuskil kahenädalaste tsüklitena end piiranud ja seejärel nuumanud. Ei ole tore. Üldse ei ole.
Aga siiski. Parem kuus kilo vähem kui kuus rohkem, eks?
2018 novembris kaalusin ma rekordilised 78 kilo. Ehkki jaanuaris kaalusin ma juba vähem, ei loe ma novembris olnud kaalu enda algkaaluks, sest see kadus suht iseenesest.
2019 1. jaanuaril kaalusin ma 75.6 kilo. See on minu nö nullpunkt, millest ma kaalu asusin langetama.
2019. septembris kaalusin ma 67 kilo. Kindlasti mitte sale, aga siiski kahe aasta madalaim kaal.
Täna kaalusin ma end esimest korda üsna pika aja jooksul (umbes kuu?) ja ma kaalusin 69.5 kilo.
Õnnelikuks ei tee, aga nutma ka ei aja - mis seal ikka, eks.
Mis saab edasi, küsite te? (keegi ei küsi aga ok)
Ma ei tea. Ma tean seda, et peale 7 aastat toitumishäireid lähen ma sellega lõpuks jaanuaris toitumispsühhiaatri juurde (mul on küll tavapsühhiaatri diagnoos juba teismeeast, aga teinud ei ole ma sellega midagi). Kas ma tahan seda lugu jagada? Pigem mitte.
Küll aga tean ma seda, et ma ei saa niipea vaimselt sellisesse seisu, kus ma oleksin suuteline kaalu langetama, ilma, et mu vaimne tervis selle all kannataks. Ma olen üritanud end juba mitu kuud "kokku võtta", aga no mida sa võtad end kokku, kui su arusaam "kokkuvõtmisest" on Tumbrlis proana hashtagi scrollimine ja 500kcal päevas söömine, eks?
Ehk siis. Kui see aju ükskord korda saab, siis äkki tuleb keha järgi.
