Kas ma saan endaga kunagi rahul olema?/ täiesti teised teemad ka

Teate, kuidas öeldakse, et kaalulangus ei too endaga ilmtingimata kaasa enesekindlust?

Kui ma enda teekonda alustasin, siis ma kippusin selle väitega täiega vaidlema. "C'mon, SINUL võibolla oli tõesti nii, aga mina olen teistsugune inimene, ma tean küll". Noh. Ma saavutasin siin hiljuti ühe enda suurema eesmärgi, aga ega seda rahulolu ei ole saabunud küll. Ma tunnen end KINDLASTI palju paremini ja näen isegi, et mu visuaal on märkimisväärselt etem, aga nüüd ma tunnen, et võiks veel 20 kilo ikka maha võtta. Viimasel ajal ma tunnen, et iga kaotatud grammiga mu eesmärk mitte ei lähene, vaid kaugeneb (okei, edit: ma tegelt ei kaalu ennast enam, kirjutan sellest hiljem). Mida edasi, seda enam ma mõtlen, et võiks ikka päriselt sale ja heas vormis olla, mitte lihtsalt enam-vähem normaalne.

Ilmselt on näha, et nendel piltidel on päris suur vahe. Või ma ei tea, vähemalt enamikele inimestele on see nähtav, ISEGI mulle. Aga ausalt... Ma olen nii palju vaeva näinud, nagu TÕESTI olen, aga ometigi olen ma ikka suht pontsakas, vormist väljas ja üleüldse ilusast naiseideaalist NIII kaugel. Vahel ma mõtlen, et jesus, why bother nagu? Okei, jätan need krõpsud söömata v lähen sellele jalutuskäigule, see, millega ma päriselt rahul oleks, on minu jaoks nvn täiesti kättesaamatu. Ja siis mõtledki, et ah, rsk, elu on nii ebaaus, pidin ma siis ennast SELLISEKS seaks sööma? Nagu miks ma midagi varem ei teinud, miks keegi ei öelnud mulle, et kle take it easy on the burgers, bitch, onju. Aga mkm, nope, nada, ei saanud ei mina ega VÄIDETAVALT ka mu lähedased aru, et ma näen välja nagu mingi hiigelsuuruses murumuna.

Väga paks olemise juures ongi mu arust kõige hullem see, et kui sa ükskord ohjad enda kätte võtad, siis isegi selleks, et mingisse enam-vähem normaalsesse punkti jõuda, on vaja näha hirmus palju tööd. Ja see töö pole üldse sama rahuldustpakkuv kui oleks olnud mingist.. okeimast.. punktist alustamine. Näed mingeid numbreid/ mahud mingitesse riietesse vms ja mõtled ainult, et appi, selles punktis olin ma aasta/poolteist/kaks tagasi, enne kui ma paksemaks läksin. Mida ma vist öelda tahan, on see, et see ei tundu nagu progress; see ei ole tegelikult areng, see on lihtsalt mingisse punkti tagasi jõudmine, kus ma olnud olen. Ja sellest tulenevalt tundub see kohati.. mõttetu? Ma ei tea, ilmselt ei saa sellest jutust aru ükski inimene, kes midagi sellist ise ei ole kogenud.





....

Kogu selle eelneva jutu kirjutasin ma valmis eile õhtul ja jätsin lihtsalt lambist pooleli, sest ma sain aru, et see on tegelikult.. suht mõttetu ving? Nagu ma ei tea, ma kõlan viimasel ajal suht nii, et võib jääda mulje, et ma pean kaalulangetust mõttetuks vaevaks või midagi, või et see effort, mis ma sisse pannud olen, ei ole tulemust väärt. Nagu ärge saage minust valesti aru, ma olen 110% rahul, et selle tee ette võtsin. Mul on nagu siukseid võrdluspilte, et hoia ja keela, aga ma ei saa neid näidata, sest noh, ma seal pesus :D ja minu näol on siiski tegu tõsise daamiga, eksole.. Okei, nali. Aga abielus olen ma küll ja tisse netis liputada tundub ebaviisakas :D

Igatahes, jah, ma ei tea, tegelt ma võin täiega soovitada kõigil, kel ülekilod turjal, see teekond ette võtta. Mu elukvaliteet on juba praegu nelisada korda parem kui ta oli enne, ehkki ma ei ole isegi lõpp-punktis veel.

Võib ju tekkida küsimus, et no aga miks ma siis vingun? Ausalt, see on ainus põhjus, miks ma üldse Bloggeri lahti viitsin võtta. Ma tahaks nagu TÄIIIIIIIEGA rohkem motiveerida, rääkida sellest, mis ma täpsemalt teen, näidata mingeid "mis ma päevas söön" asju, igast retsepte ja muud siukest värki, aga mul on tunne, et kirjalik blogi ei ole selleks lihtsalt eriti hea variant. Sellist sisu põnevalt edastada on.. ausalt, pmst võimatu mu arust. Ja ma lihtsalt ei julge videosid teha, sest nagu, kes see neid ikka vaataks? Mingi 3 inimese jaoks tundide viisi filmimise + monteerimise peale aega raisata tundub.. ee, mitte kõige suurema kasuteguriga tegevus lihtsalt (see on see koht, kus te võite mind täiega julgustada ja olla nagu mingi omg getter, täiega tee, ma täiega vaataks ja jagaks kogu oma suguseltsiga :*:*:** k thx). Nagu ma niii tahaks, et inimesed saaks aru, et kaalulangetus pole mingi rist ja viletsus, vaid suht lihtne tegevus, tegelikult. Nt üks mu sugulane pidi pikali kukkuma, kui ta kuulis, et ma söön õhtul süsivesikuid... Nagu, jep, söön, rasvu söön ka ja kitsesid ei käi ka kuskil ristteel ohverdamas, a näe, oluliselt etemas vormis olen ikka kui enne.. 

Hmm, jah, suht random ja seosetu jutt, nagu ikka. Tundub olevat suht mu trademark juba või nii...

Üldiselt, kui keegi tahab rohkem mu tegemistel kätt pulsil hoida, siis instas olen ma väga aktiivne, peaks siit küljeribalt ka kasutaja leidma.. kui ei, siis @eiolegetter.

Kaalulangetus on igav/ mul ei ole elu/ ma olen forever töötu

Päriselt. Kui ma ütlesin, et hakkan uuesti rohkem blogima, siis see tundus tõesti väga toreda mõttena. Muudkui mõtlen ja kirjutan ja noh, mis siin rasket olla saab. Noh, ma pean tõdema, et mul jätkuvalt ei ole millestki kirjutada. Mul oleks millestki kirjutada siis, kui ma oleks kaotanud aastaga näiteks 30 kilo ja näeks sitaks vaeva, aga nagu ma võtan vabalt ja see on suhteliselt igav, olgem ausad. I mean, kes tahaks lugeda lugusid sellest, kuidas "tere, täna sõin ma 1500 kcal ja eile 1550, ilm on sombune ja jahe", eks? Hoopis põnevam on see, kui keegi nagu mingeid eri dieete katsetab ja teeb enda kehaga asju, mis on motiveerivad, aga mida ise ei teeks.

Igatahes, jep. Tasapisi elan siin, kaal liigub ikka vaikselt allapoole ja enesetunne on lõpuks päris hea, toitumise ja välimuse mõttes vähemalt. Mingil imelisel kombel käis mu ajus lõpuks see klikk ära, et ma nagu.. ei taha enam LÕPUKS kogu aeg süüa, hommikuti ma isegi ei taha üldse süüa!! Nagu wow, ma ei ole sellist asja varem kunagi kogenud. Ja rämpstoit ei isuta ka 24/7, mis on tore, I guess.

Nagu öeldakse, et pole pilti, pole tõendit, nii et imetlegem mind siis, eks ole.






Täiesti teisel teemal. Appi, mul ei ole elu ja see ajab mind hulluks. Ma tulin septembris eelmiselt töökohalt ära, et koolile keskenduda, aga tuleb välja, et kaugõppes õppides on tööl mitte käia üüüsnaa mõttetu ja lisaraha tahaks ka ja noh, ühesõnaga, peaks oma tagumiku tööle vedama, et areneda ja tasapisi karjääri teha ja badass olla ja whatnot, eks. Aga:
1. Ma tahaks teha tööd, mis on mulle tulevikus kasulik.
2. Ma tahaks midagi erialast, ehk siis IT-sektoris, nagu eelmine töögi.
3. Nad peavad olema okei sellega, et ma käin aeg-ajalt koolis.
4. Ma ei ole just kuigi palju koolis käinud, nii et mitte midagi väga keerulist, eksole. #dumbasfuck #notrly #justnotqualifiedyet
5. Kõik nõuavad mingit müstilist 2+ aastat kogemust sarnasel töökohal. Help me. 
6. ????

Ühesõnaga, terve linna peale on praegu 0 vaba ametikohta, mis mulle nagu piisavalt atraktiivsed tunduvad, et avaldus esitada ja mis ei nõua ülipikka kogemust, mida mul ei ole.. Nagu kui ma otsustasin täiskasvanuks hakata, siis miks mind keegi ei hoiatanud selle ees, et normaalse töö leidmine on nii raske??? Kõik mu senised ametikohad on tulnud suhteliselt kergelt, isegi, kui konkurss on olnud suhteliselt suur ja nüüd on mul tunne, et omfg, ma olen igavesti töötu. Kui te nüüd küsite, et kui kaua ma siis tööd olen otsinud, et nii dramaatiliste järeldusteni olen jõudnud, siis viis päeva. Mis on minusuguse kärsitu inimese jaoks rööögatu aeg.

Nii et kui te mind kuskil toidupoe kassas näete, siis teate, et ma olen alla andnud, aga kui ei näe, siis nende nõuete kirjapanek aitas ja Universum saatis mulle sobiva töö.


Mm, täiskasvanuelu sakib.


Ühtlasi, see postitus on mega surmigav, aga kuna ma olen seda juba 15 minutit kirjutanud, siis ma vajutan siiski "Publish".

Jep.

Kas üks aasta on pikk või lühike aeg? & Puhun blogile uuesti elu sisse

Aasta tagasi olin ma omadega üsna kehvas seisus, pehmelt öeldes. Ma olin just äsja teist korda ülikoolist ära tulnud, mul oli täiesti rämedalt jube töö, ma olin kohutavalt ebakindel, õnnetu, mul puudus igasugune usk endasse või lootus, et mind ootab veel helge tulevik. Ainus asi, mis minus rõõmu tekitas, oli söömine.

Söömine. Tore tegevus, täitsa vajalik ja pealtnäha nii lihtne. Sul on kõht tühi ja sa sööd, põhiliselt sööd sa tervislikku toitu, aga mõnikord muud ka. NII LIHTNE. Ometigi on niiii paljudel meist toitumisega probleeme. Mõni inimene sööb liiga vähe. Mõni sööb liiga palju. Mina teen kordamööda mõlemat. Eelmisel aastal tegin ma aga ainult seda teist ja tulemus oli üsna katastroofiline.

Nagu ma juba ütlesin, olin ma täpselt aasta tagasi täiesti mustas augus. Ma ei saa öelda, et ma oleks sealt täiesti välja tulnud. Ma õpin jube ägedat eriala, ma olen enam-vähem terve ja enam-vähem õnnelik, aga iga mõne aja tagant juhtub midagi suuremat või väiksemat ja ma olen omadega rööbastelt täiesti maas. Nõrk psüühika? Ei tea.

Aga isegi, kui mul on hetkel halb periood, siis seda ei anna võrreldagi tunnetega, mis valdasid mind aasta tagasi. Ma lihtsalt palun Jumalat, et ma ei peaks enam midagi sellist läbi tegema. See lootusetus ja täielik enesele käegalöömine.. see oli nii jube ja nii hirmutav. Ma olin 21 ja ma uskusin siiralt, et mu saatus ongi olla paks, õnnetu, hariduseta ja forever mingi täistropi Suure Ülemuse assistent olla kuskil täiesti mõttetus firmas. Veelkord, ma olin 21.

2018. aasta II pool oli minu jaoks täiesti kohutav. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme lihtsalt, et kui inimesel on liiga palju s*tta helpida, siis mingi hetk ta lihtsalt ei suuda enam ja murdub. Ja see ei ole nõrkus, see on täiesti normaalne.


Ilmselt võib tekkida küsimusi, et miks ma sellisest asjast kirjutan, aasta lõpp pole veel käes, eks. Ma lihtsalt komistasin täna ühe pildi otsa, mille ma tegin aasta tagasi, ja olin lihtsalt nagu wow. Ma vist sain esimest korda aru, kui suur ma tegelikult olin.


Mul on viimased 2-3 kuud olnud jõledalt palju stressi (koolistress, enda ja lähedaste terviseprobleemid jpm) ja ma olen toitumisega olnud suht rajalt maas. Vahepeal ma isegi näljutasin ennast, süües 400-700kcal päevas, olles pidevalt pahas tujus ja kuskil minestamise äärel. Ma olen päriselt ka viimase 2 kuu jooksul mingi kolm korda ühed ja samad 3kg alla ja siis uuesti juurde võtnud. Aga nüüd ma tunnen, et olen lõpuks sellest tsüklist välja murdnud, söön ilusti 3-4 korda päevas tervislikku toitu ja muus mõttes on ka päris hea olla.


Ma pidin neid pilte kõrvutama suuresti selle pärast, et ma olen endaga hetkel niiii rahulolematu lihtsalt. Olgem ausad, mu keha on ideaalsest kaugel ja enda eesmärki, milleks oli aastaga 20 kg kaotada, ei ole ma samuti kaugeltki täitnud. Mingi juunini oli mu kaalulangetus täiesti ideaalne ja suvel oli ta ka veel enamvähem, aga viimased kuud on asi olnud ikka päris kehv. See tekitab stressi, teeb kurvaks ja paneb mõtlema, et no miks ma küll selline olema pean. Eriti "toredaks" läks mu tuju siis, kui ma koperdasin (okei, ei "koperdanud", pea tund aega otsisin) piltide otsa, mis on tehtud ajal, mil ma olin veel peenike. Nagu reaalselt mingi 15-20 kilo kergem kui hetkel. Nagu help, kas ma kunagi enam üldse selliseks saan? See tundub täiesti võimatu, aga tõele au andes: ma arvasin aasta tagasi, et ka praegusesse seisu tagasi saamine on totaalselt võimatu, aga kae nalja, isegi ülesöömishoogudest olenemata on see täitsa võimalik olnud.





Nagu please Jumal, lihtsalt anna see kõht mulle tagasi....

Nii raske on hinnata arengut, mis on toimunud aeglaselt ja on viimasel ajal praktiliselt stagneerunud. Ma võiks ju rõõmustada selle üle, et ma olen tegelikult päris palju väikesem, näiteks. Või selle üle, et ehkki mul on olnud päris raske periood, olen ma vaid 2.5 kilo raskem kui olin enne seda perioodi. Eelmine aasta suutsin ma ju sama pika ajaga kosuda pea 10 kilo... Või rõõmustada, et ma saan poes käia ja pükse osta nii, et alustan proovimist suurusest 33 ja lõpetan 28 juures(!), mitte vastupidi, nagu varasemalt on juhtunud. Aga nope, selle asemel ma vaatan vanu pilte ja lihtsalt halan. Küpsiseid selle halamise kõrvale enam vähemalt ei söö.



Nota bene, ma ei ole vasakpoolsel pildil kaugeltki enda tippkaalus. :)


Igatahes, öeldakse, et raskused teevad tugevaks, eks. Noh, ma pean ütlema, et teevadki. Aga see ei tähenda, et nad toredad oleks.

Igal kirjutisel peaks olema point. Mis selle postituse point on? Hmm, ma ei teagi. Et isegi, kui su areng ei ole tohutult kiire, siis on see ikkagi areng ja sul on alati võimalus end muuta, I guess. Aasta pärast litin ma sinna esimesele kollaažile kindlasti lisaks veel ühe pildi, kus ma olen väiksem kui kahel esimesel. Ja ma võib-olla tahaks seda teekonda jätkata isegi veidi avalikumalt, aga eks näis. Inimestel on paraku kombeks tropp olla & ma ei tule sellega hästi toime.

Sööge porgandeid, I guess.

NB: kui keegi lõpuks need taustal olevad kastid keldrisse viiks, siis ma maksaks selle eest head raha... 

Next goal: Süüa endale SEE kleit parajaks


Ja veel. Kui sa tunned, et tahad oma elus midagi muuta, siis tee seda täna. Sest muidu ei tee sa seda kunagi ja avastad aasta pärast, et oled ikka samas punktis ja rahulolematu, ehkki oleksid võinud seda aega kasutada enda elu paremaks muutmiseks.