Selle postituse kirjutasin ma siis, kui ma ennast vihkasin. Mega trigger warning.

11.06.

Ma ei oska sellele postitusele pealkirja panna. Ja ma ei teadnud, kas ma tahan seda uuesti avaldada, aga.. äkki kedagi see aitab? Ehk on kellelgi kasu teadmisest, et toitumishäirest paranemine ei ole üks suur lust ja lillepidu, vaid mõni hetk on väga-väga-väga raske. Mõnel hetkel saab mul eluisu otsa ja mõte enesetapust tundub etem kui mõte paks olemisest. Nii on. Päriselt. Kui sinus võib sellise alatooniga postituste lugemine tekitada negatiivseid emotsioone vmt, siis palun ära loe. Loe mu eelmist postitust või mõnd raamatut või mida iganes muud, aga mitte seda edasist teksti. 


09.06.

Buliimiast paranemine on olnud .. katsumusterikas, aga tehtav. Suurem osa sellest protsessist on olnud minu jaoks pigem positiivne kui negatiivne, aga...

Oeh. Aga. Viimastel päevadel olen ma end tundnud täiesti kohutavalt. Seni, kuni polnud palav ja ma sain end mõnusatesse lohvakatesse, pikkadesse ja katvatesse riietesse pakkida, milles ma end mugavalt tundsin, oli kõik enamjaolt ok. Ma suutsin süüa süümepiinadeta, ei mõelnud kaloritele, ei tundnud end oma kehas pahasti, ei tahtnud kaalust alla võtta, lihtsalt normaalne oli olla. 

Veel paar nädalat tagasi ei tundnud ma, et mu keha oleks üleliia palju muutnud, aga peale seda tabas mind täiesti meeletu ekstreemne nälg ja väsimus - nii et üle 3 nädala ma lihtsalt olen praktiliselt ainult söönud ja maganud. Nagu .. nii palju söönud ja maganud. Oeh. Ma saan aru, et paranemiseks on see vajalik, aga samas.. miks? Miks mu keha nii sassis on? Ma olen kaugel alakaalulisest, kellel on päriselt tarvis süüa, et ellu jääda, aga ometigi on mu aju ja hormoonid nii balansist väljas, et mu keha pole siiamaani aru saanud, et ma ei ole koopaorav, kes peagi talveunne suikub. 

Mu mentaalne murdumine sai alguse sellest, kui ma üritasin jalga panna pükse, mida ma kandsin kuu aega tagasi, aga ma ei suutnud neid rohkem ülespoole tõmmata kui pm põlvedeni. Lihtsalt nagu .. appi? Ja siis ma üritasin jalga panna ka kõiki oma teisi pükse, millest ühedki mulle parajad ei olnud. Kui isegi teksaretuusid, mis mõne kuu eest alla vajusid, enam kinni ei lähe, siis paneb ikka võpatama küll. Ja siis ma olin sellest riietega mässamisest higine ja rõve ja tajusin justkui iga üleliigset rasvarakku ja püüdsin samal ajal leida midagi, mis mulle selga mahuks ja milles ma ei näeks jube välja ja I fucking broke, ausalt. Väänlesin voodi peal, püüdsin oma higisele kerele midagi katvat leida, ebaõnnestusin, hakkasin nutma.  Tagasi on kõik need makaronide, suutäite ja kalorite lugemised. Tagasi on tühja kõhuga magamaminek. Tagasi on mõtted sellest, kas süüa arbuusi ja oksendada see peale seda välja v lihtsalt jätta söömata. 

See palavus paneb mind end eriti põrsana tundma. Ma lähen suve alguses alati sellest kuumast ja elektrolüütide imbalansist paiste nagu nuumsiga, lisaks pidev higistamine (mul oli juba enne kogu aeg palav, taastumise võlud jipikajee), nüüd ma olen lihtsalt paljas, paistes, higine, kleepuv, kõht on punnis, lõua all on räme lott, kõrv on värsketest neetidest mega valus, tätoveering sügeleb, huul on katki (mu katkisest suunurgast on saanud konkreetselt AUK), miski selga ei mahu, lihtsalt nagu... aaapppii, päästa mind, jeesus. 

Transparent jellygummies sam lyon GIF on GIFER - by Coilas

Hästi tore on see, et mul on tunne, et ümberringi ei tee saledad inimesed muud kui vinguvad selle üle, kui ulllult nad ikka kaalus juurde on võtnud. Blogijad, mu enda mees.. See viimane oli täna nagu "issand, mul puutuvad jalad keskelt kokku". Aaa tegelt? Kurb... Ja siis rääkis sellest, kuidas ta peab nüüd oma toitumist jälgima ja trenni tegema. Aga no worries, Getter, sa küll paks ple :) Kui mingi normaalkaaluline inimene, kes mõne kg juurde võtab ja sellest paanikasse satub, on siiani olnud see, kes räägib sulle, et sa oled ilus no matter what ja et kaalutõus on väärt paremat vaimset tervist jne ise niimoodi käitub, siis löövad tekkinud uskumused ikka väga tugevalt kõikuma. 


Ma tean, et ma olen praegugi priviligeeritud ja minu üleliigne kaal ei ole võrreldavgi paljude teiste omaga, aga nagu .. friiking raske on lihtsalt olla, kui sa oled harjunud kandma M suuruses riideid ja nüüd XLi ostes on tunne, et aa, tegelt võiks veitsa rohkem hingamisruumi olla küll... Oeh. Ma ostsin endale kevade alguses riideid, millega mugavalt käia saab ja sealt ei lähe mulle pmts miski selga enam. Fuck me and fuck my wallet. Ja ma tellisin just enne seda avastust, et mulle miski selga ei mahu, paarisaja euri eest L suuruses riideid. Suht tore on kindel olla, et mulle sealt miski selga ei lähe. 



Filtrita. 

Ja mu reite siseküljed on nagu .. diefojfiioijdrieojgiojeje misasi see on???


Sorri, ei tahtnud traumeerida. 



Lihtsalt.. nii raske on mitte murduda ja uuesti end näljutama hakata. Ja raske on paks olla. Raske on ka see, et ma tahaks ikka veel täiega palju süüa, aga samas ma tean, et siis ma võtan kaalus veel juurde :(( Korraks mõtlesin, et äkki mul on nüüd BED tekkinud v midagi, aga noh, ei ole, ma olen lihtsalt.. näljane, I guess. Nii et mul on valida - kas süüa nii, et kõht on täis ja elada nii, et nägu on nagu pannkook ja riskida sellega, et ma muudkui paisun ja paisun.. v hakata kaalu langetama ja numbreid jälgima? 



Nii palju lihtsam on hakata uuesti toitu trenniga välja teenima ja elama kergetest köögiviljasuppidest kui teha endaga rasket tööd ja mõista, et mu väärtus ja välimus ei ole omavahelises seoses. 

Tõde on see, et ma igatsen rämedalt oma saledamat keha ja viimased päevad olen räigelt kahetsenud seda, et ma üldse oma jala kunagi toitumishäirete osakonda tõstsin. Hetkel olen ma sellises seisus - vaimne tervis on ikka sitt, AGA lisaks sellele olen ma veel paks ka. Jee! Oleks võinud lihtsalt kogu selle kamajura vahele jätta ja kaalulangetusega jätkata, selmet kogu kaotatud kaal (ja vb midagi veel..) viie kuuga tagasi süüa. 

Siin on suht-täpselt aasta tagasi tehtud pildid. Oh boy. 






Ühesõnaga, pfftt.. ma olen vist katki veits. 



11.06. 

Selle postituse kirjutamine oli minu jaoks väga suur abi. Ma sain vaadata endasse, kirjutada välja kõik paha ja selle üle veidi mõelda. 

Ma rääkisin samal õhtul T-ga sellest, kuidas see, kui ta räägib enda kaalutõusust, mulle mõjub. Ta palus vabandust ja ütles, et mina mõjun täpselt samamoodi. Et enne minuga suhtesse astumist ei teadnud ta midagi kaalust, riiete suurustest, kaloritest, mitte millestki taolisest, aga minu kõrval elamine on ta muutnud enda suhtes kriitiliseks. Oeh. Nii paha. Ma ju ei taha talle haiget teha, ma ei taha, et ta tunneks end natukenegi sarnaselt sellele, kuidas tunnen end mina. Igatahes leppisime kokku, et kumbki ei nimeta end enam paksuks ega tee midagi muud taolist. 

Üldiselt on mu enesetunne natuke parem praeguseks, aga mitte palju. Mul tekkis söömise suhtes mingi paras blokk ja ee, noh, ma ei suuda väga süüa. Kell on 3 ja ma olen söönud kausitäie piimahelbeid. Kõht on tühi küll, aga süüa ei suuda, sest mul on tunne, et iga suutäis teeb mu paksemaks kui varem. Ja kui varasemalt näiteks neidsamuseid piimahelbeid süües ma nagu ei tundnud midagi, söök nagu söök ikka, siis täna tundus see nii vale - nagu ma rikuks mingit seadust või reeglit, mille ma ise endale seadnud olen. Selline tagasilöök on nii valus. Mulle väga meeldis elada niimoodi, et toiduga ei käinud kaasas mingi emotsioon, ma tundsin end samamoodi süües a la kurki või hamburgerit. Polnud süümepiinu, samas polnud mingit erakordset naudingut. Toit oli korraks toit, mitte midagi muud. 

Ma mõtlesin siia nendest piimahelvestest pildi panna, a ma ei julge, sest äkki keegi vaatab, et issand, nii palju sööd või? 

Ühesõnaga, jah. Nadi on. Hale on olla. Tunne on, et ma peaksin endale söömisnõustaja juurde aja panema, aga samas ega tema ju minu minapilti korda ei tee, see ülesanna on nii või naa minu õlul. 


Ma ju ise ütlesin endale, et hakkan oma keha usaldama, küll ta teab isegi, mis talle on hea. Ja ma tean, et kaalutõus on igasugusest toitumishäirest paranedes normaalne. Ma tean, et enamik buliimikuid ongi kas normaalkaalus v väikeses ülekaalus, aga võtavad ikkagi natuke või natuke rohkem kaalus juurde, see kaal peaks kahe aastaga aga normaliseeruma ja ise enda mugavustsooni paigale jääma (set point). Ja ma ju ise ütlesin, et kaalutõus on igati väärt seda, et ma olen rõõmus, õnnelik, mul on hea olla, ma naudin elu, mu hormoonid on palju rohkem tasakaalus., Aga seda oli väga lihtne öelda, kui ma veel märkimisväärselt juurde võtnud ei olnud. Nüüd, kui mind tabas nagu mingi tormilainena järsk kaalutõus, on kõik need uskumused nii sassis. Ma ei tea, kas usaldada oma keha ja jätkata tervenemist v anda alla ja püüda oma kaalu langetada - mis siis, et ma tean, et minu puhul ei eksisteeri sellist asja nagu mõõdukas kaalulangetus, vaid nii või naa oleks ma paari kuuga tagasi punktis, kus ma kord nälgin, kord õgin üle. Ja nii või naa oleks ma varsti tagasi selles punktis, kus ma püüan paraneda. 

Raske on. Segadus on nii.. hiigelsuur lihtsalt, päriselt. Tahaks lihtsalt normaalne normkaaluline inimene olla, mitte miskit muud. Mul on kahju, et ma enda suhte toiduga ise niimoodi ära rikkusin, et selle - täiesti igapäevase ja banaalse asja - kordasaamine nii raske on. Nagu, see on ju ainult toit, eks, kui raske on lihtsalt normaalselt süüa? Noh, ee.. väga. 


Ostsin endale mõnusa musta maxikleidi ka, et ennast palava ilmaga uuesti sellesse ülalpool kirjeldatud olukorda mitte panna. 

Kas saab olla midagi paremat kui kogu keha kattev, mõnusalt lohvakas, aga samas hingav, maani kleit? Ega vist ei saa küll, eks. See on tõesti üübermugav. 

Ja normaalsed teksad ostsin ka. Esimest korda mingi 13 aasta jooksul pole need skinnyd või high waist skinnyd, vaid mõnsad mugavad girlfriend lõikega helesinised püksid. 







See on suisa šokeeriv, KUI mugavad nad on. Nagu näha, siis suht madalad, aga ei pigista kuskilt, ei ole ümber, nada. See, millised riided mul seljas on ning kuidas ma end neis tunnen, mõjutab mu enesehinnangut ning -tunnet astronoomiliselt palju. Niipea, kui kuskilt miski pigistab või väga ümber on, on pisarakraanid valla. Õnneks olen ma juba mitmendat kuud pmst aint kodus olnud ja 99% ajast olnud paljas või mingis maikas ja pidžaamapükstes ja ma täiesti kindlasti plaanin niimoodi veel mõnda aega jätkata. 

Ja nagu pls ärge tulge ütlema, et iisant, aga sa ple ju üldse paks! See pole asja point. 

Ma tahan, et mul oleks oma suurusest ja rasva kogusest oma kehal ükskõik. Ma tahan olla enda suuruse suhtes neutraalne. Ma ei taha, et mu arvamus endast oleneks sellest, milline ma välja näen. Lõppude lõpuks - see on ju ainult mingi keha. Lihtsalt üks füüsiline kest, milles mu hing parasjagu paikneb. MINA olen nii palju enamat kui see lihast ja luust kere, mis umbes nii 60 aasta pärast nii või naa mõnes krematooriumis tuhaks saab. Ma ei taha kulutada oma energiat rasvaga võitlemisele. See on nii tühine, see on nii mõttetu ja tobe. Ma ei taha, et mu eesmärk selles elus oleks ilus olla, ma tahan enamat. Ma tahan õnnelik olla, elult õppida, teisi aidata, kogeda. Enda füüsilise keha suurusele keskendumine röövib meilt ainult aega, mida me saaksime kulutada millelegi palju meeldivamale - olgu selleks siis hingelt suureks saamine või lihtsalt mõnus ajaviide, savi, igaühele oma. 

Okei, lähen söön nüüd kõhu täis. Söö sinagi. Tšau. 




23. sünnipäev. siin on juttu vaimsest tervisest ja mu imelisest valetamisoskusest

kas te mäletate seda, kui elevusttekitavad olid sünnipäevad laps olles? nagu ausalt, ma elasin sünnipäevade nimel. need olid lihtsalt parimad. 

vanemaks saades muutus aga kõik ja viimased aastad on sünnipäevad olnud miski, mida ma olen konkreetselt vihanud. need on olnud rohkem nagu eneseviha ja negatiivse selftalki aastapäevad, mil kõik paha, mis ma enda vastu tundnud olen, on kulmineerunud. põhimõtteliselt on mu viimased 5-6 sünnipäeva möödunud selliselt, et ma olen end lihtsalt heitinud ja päev otsa mõelnud sellistest asjadest nagu:

"näe, jälle üks aasta möödas a sa ikka pax"

"no ja mis sa see aasta saavutand oled? midagi ikka veel v? ikka luuser v? tra"

"varsti sa oled 50 ja ikka elus samas punktis, midagi sa ei tee ja kuskile sa ei jõua, kusik siuke"

"LUUSERLUUSERLUUSER"

"ma ei tea kui sa mingi 10 olid siis mul oli veel usku sinusse a enam ei"

"u suck so much and it's not even all dick"


Põhimõtteliselt on mu elus eksisteerinud kaht tüüpi sesoonset depressiooni: sünnipäevadepressioon ja sügisdepressioon. Ty fuck, et ma alksi ei joo, muidu ma oleks mai lõpust veebruarini (v millal iganes see eesti sügis lõpeb) lihtsalt kuskil kraavis, pudel taurust kaisus. Alkagool helps save lives of depressed little Getters.


Aga see aasta. See aasta oli teisiti. Sitaks teisiti. Ma sain aru, et kui ma ple oma elu mõtteks võtnud väga kellekski saamist, vaid mu unistus on olla rikas tavaline inimene, siis mul ei ole õigust võtta iga aasta oma sünnipäeval pluss sellele eelneval ja järgneval perioodil elust puhkust, et ennast vihata ja haletseda. Mis see aasta saavutasin? A nihhujaadki. A mis järgmise aasta eesmärgiks võtan? Vannitoa dušikabiin ära pesta. Ok, fkin cool, good luck. 

Pluss nagu ma pean veits saavutuseks seda, et ma olen nagu veits iseenda inimene ja hoolin oma eksistentsist omajagu. Enam ei fantaseeri vastu puud sõitmisest ja ei lase kellelgi endal seljas elada ja mind kehvasti kohelda. Viimasest paanikahoost on möödas jumal teab kui palju, a samas on ärevuse kadumisega kaasnenud ka mingi peaaegu ekstreemse pohhuismi teke minus, millega varem pole au olnud tutvust teha. Mitte, et ma inimestest ei hooliks (vastupidi, leidke veel keegi, kes ei suuda kantar emorile öelda, et ei, ma ei anna teile oma meiliaadressi, vaid annab oma meiliaadressi + telefoninumbri ja lahke loa endale iga kell helistada, sest kõik vajavad sõpra, kellele kell viis hommikul helistada eks). Aga nagu.. sassis kodu, viimasele minutile jäetud kodutöö, siiani vahetamata talverehvid, viimasel päeval automaadis paki järel käimine, auto näeb välja nagu sellega oleks mudas rallimas käidud, raha investeerimise asemel ostan ilusaid asju, magan nagu jumal juhatab, dmidele ei vasta... who the fuck am i ja miks see nii ok on? 

Ühesõnaga, see oli keskmisest vahvam sünnipäev. Päeva alguses ehk öösel käisime me Prismas, ostsime lilli, peldikupaberit ja kooki. Ma olen tükk aega luuderohtu tahtnud raamaturiiulile ja lõpuks ma ta ka sain. 





Päris nummi, eksole?

Hommikul sain ma avada T tehtud kingitused.


Pakkepaber on nkn raiskamine, eksole. 





Kui te nüüd mõtlete, et oh, vau, on vast mees, kingib Huda Beautyt ja Too Faced'i ja Charlotte Tilburyt ja... omg tahaks ka siukest, siis

1) ma küsisin ta käest meiki
2) ja selle all ma mõtlen ikka seda, et ma konkreetselt ladusin need asjad ise ostukorvi, sest kui ma ütleks, et plz osta meiki, siis ta ostaks mulle ilmselt Selverist mingeid haisvaid 1-euroseid huulepulki ja oleks nagu hi honey, here's ur gifts hope u like xoxo 

A kaks muumi köögirätti kinkis ka, a need polnud fotogeenilised :D Ok, aitab fleximisest. 


Me teeme ammuilma nii, et kingime teisele mingi kindla asja, mida ta on küsinud + ostame juurde mingi väikese üllatuse. Nt T sai mai lõpus 30 ja kingiks VR prillid (Valve Index) ja minu poolt üllatuseks Click and Grow. Nüüd käib oma väikeseid kapsaid seal imetlemas iga päev :D 




A ja siis ma käisin oma sünnipäeva eel enda peale joonistada laskmas... 





Ja siis sünnipäeval lasin endasse veits metalli juurde panna. 







A mäletate, et ma ütlesin seal eespool, et ma ei mäleta, millal mul viimati ärevushoog oli? Noh, las ma parandan seda. 

Mul on iga kord oma perele (eriti vanavanematele) külla minnes räme paanika, sest nad lihtsalt vahetpidamata saevad mind. Lihtsalt nagu kõik, mis ma teen/ ütlen/ milline ma välja näen/ milline ma välja ei näe/ jnejne saab räiget mõnitamist. Mitte kriitikat, nope, lihtsalt räiget mõnitamist ja kiusu. Vahet pole, et mu tädipojad suutsid hädavaevu põhikooli lõpetada ja ei suuda üheski töökohas püsida kauem kui mingi kuu, keda kotib? Must lammas olen ikka mina. Küll ma olen liiga paks ja söön liiga palju, siis söön liiga vähe, siis õpin halvasti (sest mul tuli ülikoolis praegu üks aine neli, muud viied), siis on mu hinded liiga "igavad", sest kolmesid pole, mu erialavalikud on kõik olnud sitad, perse on mul paks nagu leivaahi, minust on väga nõme mitte austada oma pärisisa, ma olen sitaks loll, et ei mõelnud nende peale ja ei kutsunud neid oma pulma, sest NAD JU TAHTSID LILLI TUUA, minust on väga isekas mitte minna iga suvi 3 kuuks maale tasuta orjatööle, mu mees on liiga vana, mu mehe töö pole päris, vaid lihtsalt mingi arvutitega mängimine (ta töötab suht suures IT ettevõttes juhipositsioonis muidu, a ei, ilmselgelt mängib arvutitega päevad läbi), ma olen väga loll, et pole ikka ülikooli lõpetanud, samas miks mul ikka veel lapsi pole?? kas me ei seksigi?? kas nad peavad meid õpetama??... jnejne. No ühesõnaga, oma vanavanemate külastamine tekitab minus alati täielikku ahastust ja paanikat.

Kui nüüd tavalisele olukorrale lisada juurde 2 uut tätoveeringut, 3 neeti, pool paljaksaetud pead ja kaalutõus (nende kullisilm märkab ka poolt kilo), siis see tulemus on ... vapustav. 

Õnneks kui me jõudsime, siis nad olid parasjagu saunas, nii et ma sain end veits ette valmistada.

A siis hakkas muidugi tulema.

"Ahh!", "Ohh!", "Isssssanttt jumal!", "Andku jumal sulle andeks!" (muidugi on nad paduusklikud, kuidas siis veel), "Mis see sul seal nina all on???", "Mis su juustega ometigi juhtus küll????? niiii pikad olid ju", "nii ja oli sul nüüd vaja neid asju sinna kõrva või???? mis sust arvatakse nii???"

ja kuna nad olid kuulnud, et me võtame kassi, siis


"aga ütle mulle, on teil seda vaja?? no kas on vaja?? jumal aita..."


Niisiis, mu vastused: 

"mis juustega juhtus" - "peaseen oli" - "aaa jajah, selle võib õhust saada külll..." (võib ka v. iu)

"mis nina all on" -  "aaa, see on kleeps"

ja siis ma ütlesin, et me peame liikuma hakkama, sest meile tulevad T sõbrad külla viina jooma...... selle peale neil polnud ofc midagi halba öelda, noored inimesed ikka joovad viina eks, a nagu mingi needi näkku panevad endale küll aint hoorad ja retsidivistid! hoorad ja retsidivistid, ma ütlen!

Vähemalt kinkisid nad sünnipäevaks sulli, so that's great. 

Great GIFs | Tenor


Tglt polnd mingeid viinajoovaid külalisi muidugi. Tellisime kolme päeva jooksul neljandat korda Woltist süüa, sünnipäevanädal ikkagi, nii et ka rahasäästu kohta kehtib see üleval olev gif. 

Tüütutest naabritest ja rahast ja..

Tere-tere, mina siin. Nagu ikka, olen ma sattunud blogima puhtalt seetõttu, et muud asjad vajavad tegemist, aga teha ma neid ei taha. Niisiis, selmet koristada, olen ma otsustanud hoopiski kirjutada. Ah, kui päris sita sisse ära ei upu, siis on kõik timm, eksju? Kui krudisev liiv jalgade külge jääb, siis võib selle lihtsalt taldadelt vaiba sisse pühkida, ei pea kohe koristama hakkama.  Henry kirjutas veidi aega tagasi naabritest ja ma mõtlesin juba too hetk, et peaks kirjutama, aga ee...eeeei viitsinud. 


Ma olen oma elukese jooksul jõudnud elada neljas kohas. Esiteks, oma pärisisa ja emaga Annelinna paneelikas, siis kasuisa, ema ja õdedega maamajas, siis elasime peikuga üürikas (jällegi paneelikas) ja siis ostsime abikaasaga (sama inimene, aga sai partnerikõrgendust) normaalse korteri. 


Oma esimesest elukohast ei mäleta ma väga palju. Õnneks. Sest see, mida ma mäletan, ei ole ilus. Nälg ja küünlavalgel joonistamine, sest arved olid maksmata.. Võõrad mehed köögis joomas.. Ja noh, siuke värk. 

Ehkki ma seda ise ei mäleta, siis ema on rääkinud sellest, kuidas meie korteri kohal elas mingi suht noor kutt, kellele väga pidutseda meeldis. Ja siis üks kord oli ta meie akna mingi peo ajal täis ropsinud :D, järgmine päev käis ise pesemas. 

Kui ma olin viiene, siis mu ema jättis lõpuks õnneks isa maha, võttis uue mehe, ostis maale maja ja seal ma elasingi 14 aastat. See maja oli ikka jõhker pehkinud peldik, kus suht kõik vahetamist vajas ja ma tõesti ei saa aru, miks ema ja isa seda lihtsalt maha ei lammutanud, rahaliselt oleks nkn sama olnud, ainult takistusi ja piiranguid olnuks vähem. Ainus asi, mis oli korralik, oli katus :D, aga välisseinte palgid olid mädad, põrandad tuli kõik välja lammutada jms. Esimese suve, kui suuremaid asju tehti (a la vesi majja) me elasime kõigepealt mu vanavanematega, siis ehitas isa meile pmst ajutise magamistoa (mis oli sisuliselt kuur:D), kus me suvel olime, ehkki mina olin ikka rohkem vanavanematega vist. Siis vahepeal me elasime majas, mis oli elu peldik ja järgmine suvi tehti siis pmst kõik suuremad asjad, a la võeti põrandad üles jms (although see võis olla ka nii, et see põrandate ülesvõtmine ei olnud suvel, vaid talvel vms, ma ei mäletagi täpselt, nii tillu olin ju). Jaaa siis ma mäletan väga selgelt seda, et ühes toas, kus oli olnud minu magamistuba, võeti põrandad üles, et uued panna. Aint, et see oli mul meelest läinud ja ma tegin ukse lahti, astusin ja.. kukkusin paar meetrit, sest põrandat polnud. Kusjuures, paarikümne sentimeetri kaugusel mu peast oli betoonist tala, nii et õnnelik õnnetus. 


Ja siis igatahes selle teise suve me elasime kõigepealt jälle seal kuuris ja siis septembris sündis mu õde ja ma läksin 1. klassi, siis me elasime ca kuu aega jälle vanavanematega, kuni maja valmis sai. Siis oli see juba korralik - vesi sees, euroremont, kõik jutud. Tollal väikeses maakolkas oli see voolav vesi väga haruldane luksus, on nüüdki. Siis tuli teine tita, siis hakati uut majapoolt ehitama.. jajah. Nii oli. Aega võttis selle valmimine sada aastat, lõpuks, kui ma välja kolisin, sai valmis kah. 


Igatahes, naabritest. No seal olid meil kõrval sellised naabrid, kelle maja oli nende jaoks lihtsalt maakodu, kus nad nädalavahetusi veetsid/ veedavad. Ja nagu aamen kirikus, iga nädalavahetuse hommik hakkasid nad kell 8 kas muru niitma või midagi saagima. Üleüldse on neid hommikusi muruniitjaid maakohtades täiesti ilgelt palju, me praegu elame nt selles Ropka osas, kus on hästi palju eramaju, aga keegi ei niida fking 8 hommikul muru. 

Ületeenaabritele meeldis ka hommikuti muru niita, aga veelgi rohkem meeldisid neile väga valjud hoovipeod, kus muusika üürgas kolmeni hommikul.. Aga lisaks meie naaber olemisele on nad ka mu isa (isa = kasuisa, pidage ikka järge, eksole) vend ja ema. Nii et politseisse helistamine ei tulnud mu vanemate jaoks kõne alla,  vaid nad ootasid tavaliselt mingi 3ni ja siis käisid rääkimas. 

Lisaks olid mu majanaabrid kohutavalt lärmakad, nii et mingi hetk hakkasin ma magama nii, et klappidest üürgas Metallica. Ja magasin niimoodi aastaid. 


Kui ma sain 19 ja gümnaasiumi lõpetasin, siis ma kolisin tagasi Tartusse, sedapuhku oma tollase peigmehega kokku. Muide, kui sa oled 19 ja oma kaaslasega 4 kuud koos olnud, siis ära koli temaga kokku :D, mul läks küll hästi, sain hiljem sõrmuse sõrme ja puha, aga kui ma nüüd mõtlen, siis see oleks võinud ikka maru sitasti lõppeda. Käituge minu sõnade, mitte tegude järgi, eksju. 


Maamajast paneelika viiendale korrusele kolimine oli täpselt nii harjumatu kui arvata võiks. Ja vot SEE korter oli see, kus me saime kogeda ikka tõsiselt pe*ses naabreid. 

Esiteks, selle maja helipidavus oli üleüldse 0. Me elasime viiendal ja kuulsime enda all elava naise koera karjumist.. Ta elas muidu esimesel korrusel ise. Ja no see mutt oli oma koeraga täielik faking psaiko, see peni oli räigelt agressiivne ja nendega koos väljudes tahtis alati kallale tulla + ta käis teda mingi 10 korda päevas maja ees jalutamas, nii et see koer nonstop lõugas + kui ta oma koera situtas, siis ta ei koristanud junne ära. 

2. korrusel meie all elas mingi pere, kelle tatikas oli kogu aeg üksi kodus. Ja sellele tatikale meeldis kohutavalt öösel ülivalju muusikat kuulata. Kui T ust tagumas käis, siis jäi muusika kohe vait õnneks. 

3. korrusel elas üksik väga vana naine, ta oli, noh, vana. Vaikne.

Aga 4. korrus. Oh fucking hell. 
 
2-toalises, ca 40-ruuduses korteris elas koos mingi, ma ei tea, 7 inimest??? Kellest vähemalt 2 või 3 olid lapsed. Sellised röökivad ja üürgavad lapsed, kes vist kunagi ei maganud. Ja keegi neist töötas ilmselt mingi postiljonina või miskit, sest ta ärkas iga hommik mingi 5 paiku ja siis hakkas laamendama ja uksi paugutama. Btw, selle maja helipidavus oli selline, et me kuulsime, kui neil telefon helises, nii et see kogemus oli kokkuvõttes lihtsalt väga jube. Nende korteris oli vaikus tavaliselt mingi kella 2 ja 5 vahel. Ausalt, ma ei usu, et ma selle unevõla, mis mul seal elades tekkis, kunagi tasa suudan teha. 


Meie kõrvalkorteris elas aga üks vana naine, kellel oli väga ilmselgelt Alzheimer. Ta käis pidevalt ustele kopsimas, sest ta arvas, et ta on arst ja korterites elavad ta patsiendid. Ja ta lülitas meil korteris pidevalt elektrit välja, sest ta arvas, et meie pealüliti on see, kust ta televiisor sisse-välja käib. 

Idk mitu korda meie teised naabrid (kes olid väga normaalsed inimesed muide) talle kiirabi kutsusid. 

Lõpuks muutus ta iseenda jaoks ohtlikuks - lukustas ennast korterisse jms, nii et päästetöötajad teda päästmas käisid. Tahtsid ronida meie korteri rõdu kaudu tema rõdule, aga ei saanud, nii et lõpuks nad vist võtsid ukse maha vms, ma täpselt ei mäleta. Peale seda elas temaga mingi kuu v kaks ta poeg, aga siis oli ta jälle üksi.

Lõpuks hakkas ta end majast välja lukustama ja ei osanud sisse saada. Peale seda, kui ma ta kaks korda TALVEL toasussides, pükstes ja õhukeses särgikeses väljast avastasin (üks kord kusjuures veel öösel..), kirjutasin ma meie piirkonna sotsiaalametnikule ja max paar nädalat peale seda ta enam meie kõrval ei elanud.


Kõik selle eelneva kannatasime me välja, sest üür oli väga madal ja asukoht nagu väga väga hea, me maksime 2-toalise eest, kust päris kesklinna kõndis 20 minutit ja sõitis rattaga 10, ainult 270 kuus + kommud. Eks see korter oli ikka ILGEMAST ilgem peldik muidugi, aga noh, kannatas küll :D, mingid suva pildid, mis ma sama korteri üürikuulutuse juurest leidsin nt (kv.ee):

Anda üürile korter, 2 tuba, Nõva, Karlova, Tartu linn, Tartu ...

Anda üürile korter, 2 tuba, Nõva 4, Karlova, Tartu linn, Tartu ...

Anda üürile korter, 2 tuba, Nõva 4, Karlova, Tartu linn, Tartu ...





A mäletate, see vanatädi, kes välja kolis? Noh, peale teda kolis sinna korterisse noorpaar.

Kellele meeldis üksteist peksta.

Kes pidasid vähemalt kaks korda nädalas läbusid. 

Kes iga päev üksteise peale karjusid. 

Kes pidevalt valju poppmuusikat kuulasid. 

Kellele politsei kutsumise peale selgus, et see oli ka nende eelmises elukohas sage probleem.

Kes politsei kutsumise peale sõimasid meid kitukateks, ehkki kui me nende uksele koputasime, siis nad ei teinud väljagi.

Kes üksteist korterist välja lukustasid, mille peale teine pool nt kell 2 öösel tund-kaks lihtsalt metallust peksis ja teist sõimas.

Ühesõnaga, kodurahu WHAAAT? kodurahu WHOOOO?

Kui me enne nende sinna kolimist olime nagu viuviu, oi enne küll oma kodu osta ei saa, kui mingi min 50 tuhhi sissemaksu on olemas, et kohe selline korralik paarisaja tuhandene maja osta, siis mingi kuu nende kõrval elamist ja ma ütlesin T-le, et kui me sealt ära ei koli, siis ma kolin oma vanemate juurde tagasi :D ja natuke aega peale seda oli meil korter broneeritud. Laenuprotsess oli meil väga kiire, vist isegi alla 2 nädala, aga kuna laenu oleks antud ainult kuni 170 000 vms (sest ma ei käind too hetk tööl, vaid ülikoolis, a samas me olime abielus, therefore ma olin ülalpeetav :D iu), siis me majaideest loobusime, sest sellises hinnaklassis sobivat maja ei leidnud ja kärab veel veidi seda korterielu elada küll, eks. Aprillis otsustasime, et ostame oma pesa, mais oli broneerimisleping tehtud, juulis sai korter valmis ja kolisime sisse. Ehk siis elasime nende ... ELAJATE, ausalt.. kõrval mingi veits alla viie kuu, aga no mine kanni, oli see vast kogemus. Käisin lihtsalt regulaarselt maal magamas, et mõistuse juures püsida. 

Me muide käisime täpselt üht objekti vaatamas. Seda, kus me nüüd elame. 

Kui keegi mäletab, siis eelmine aasta kirjutasin ma probleemidest, mis siin majas tekkisid, sest ehitusfirma oli suht, heh, noh, selline sullerite poolt tehtud ja nad tootsid ikka korralikku sitta, aga siis nad kirjutasid firma tankisti nimele ümber ja kadusid täielikult, peale mida võttis ühistu vastutuse kõige eest enda õlule ja nüüd on siin nagu väga mõnus elada. Majanaabrid on kõik hästi toredad, naabreid kuuleb väga harva, aint üle tee lõugavad koerad on tüütud. Aga muidu on see kodu hästi hubane, avar, ruumikas, turvaline, vaikne, helge, puhas, ilus.. lihtsalt nii hea. Täitsa päris meie kodu. Ega me siia igaveseks ei jää, enne lapse saamist tuleb kindlasti maja osta, aga seni naudime me küll korterielu boonuseid. Näiteks seda, et ei pea muru niitma ega lund lükkama, kommunaalid on meeldivalt madalad jms. 


Aga ühel päeval, kui minust saab suur täiskasvanu, kes valmistub baby mamaks hakkamiseks, pakime me siin kõik kokku ja jätame selle korteriga hüvasti. Krt, täiega kurvaks läksin nüüd. :( Sest see on nii mõnna pesa lihtsalt. 








Nagu.. vaadake mu PC nurka kasvõi. Nii ilus, onju! Nats raske uskuda, et see mööbel ja arvutid on ostetud päris minu enda teenitud raha eest. Kuna ma nagu suureks sain? Nali, pole saand. Kunagi ei saa. 




Seal lambis, mis paremas nurgas paistab, elavad linnukesed. Varblased. Praegu on neil linnubeebid! 










Ühesõnaga, peale seda eelmise korteri traumat oli siia kolimine nagu lihtsalt vapustav. Isegi koerte lõugamist on siin vähem :D 


Nüüd see teine teema. Rahateema. Teine Getter (thyme0ut) rääkis eile oma Instas sellest, kuidas ta plaanib hakata toidule vähem raha kulutama. Ja naguuuu I felt touched lihtsalt ausalt, sest me paneme kahepeale toidule magama iga kuu väga palju raha. Ma ei tea päris täpselt, kuidas. Jep, eks me Woltime omajagu, aga ikkagi. Ma käisin pühapäeval poes ja mul läks mingi 80 euri, eile öösel tegin ma e-Selveri tellimuse, sest vastasel juhul meil poleks täna hommikul enam midagi süüa olnud, läks jälle 90 eurot peaaegu. Ja ma olen täiesti kindel, et nädala alguseks on meil jälle toit otsas. Oleks siis, et me viskame väga hullult toitu välja vms, aga naka, vahel läheb mingi poolik piimapakk või leib/sai vms, aga üldiselt me sööme kõik ära. Kas me nagu lihtsalt sööme väga palju v? Ma siiralt ei mõista. Enihuu, mu eesmärk on see summa kõvasti väiksemaks saada. Näiteks mingi 300-400 euro peale kuus. 200 oleks tore, a ma ei näe, et selle eest saaks muud kui kapsahautist ja makarone munaga. T rääkis, et ta töökaaslane rääkis, et neil läheb oma naisega toidule mingi alla 200 euro kuus.. ma olin nagu ?????? kuidas

nagu

kas inimesed söövad aint praekardulasi v? 


ma lihtsalt nagu siiralt ei saa aru, kuidas see soodsalt söönukssaamine käib. Teach me, plz. 




Muideks. Mul on homme sünnipäev. Ma saan suisa 23. Võib-olla ma kirjutan sellest kunagi, miks see mu jaoks tähtis on. A samas nagu ilmselt ma ei viitsi, sest ma lihtsalt ei viitsi paljusid asju. Kbye. 

__________________________________


Kui sa tahad mu tegemistel silma peal hoida, jälgi mind Instagramis: https://www.instagram.com/automemoryd0ll/ 


MEILE TULEB MÕNE KUU PÄRAST BEEEBIIIII!!!!



    Täna on konkrrrreeetselt mu elu kõige õnnelikum päev, sest ma astusin esimese sammu cat mama olemise suunas ja broneerisin meile äsjasündinud kassipojukese, hihi. Nüüd peab 3 ja pool kuud ainult ootama, et kiiiišu sujuks ja siis saab ette võtta 400 km pikkuse reisi Lätti, et ta sealt ära tuua. Ütlen kohe, et tegu pole mitte mingite millerdajatega, vaid igati tunnustatud kassikasvatusega, kelle kasvandikud on end sisse seadnud kõikjal üle maailma ja Läti kasvanduse kasuks otsustasin Eesti oma asemel just seetõttu, et neil on kõik palju professionaalsem ja kassid vastavad ametlikult Euroopa standarditele jms, lisaks hoiavad nad kiisupoegadel silma peal ka edaspidi, annavad nõu kasvatamise ja näituste osas jms. Ühesõnaga - mulje jäi palju usaldusväärsem kui eesti kasvatajaga.. 


Nüüd teine küsimus - miks tõukass ja mitte nt varjupaigaloom? Ma muidu v ä g a pooldan adopt, don't shop põhimõtet, aga astmaatikuna, kellel astmahood suht kergesti tekivad, on mõeldav variant ainult tõukass - meie valikuks osutus pärast (aastatepikkust.. aga sellest hiljem) uurimist vene sinine. 

Vene sinised on lühikarvalised, neid regulaarselt harjates saab karvade kandumist tekstiilidele ja mööblile jms piirata - ja mis veel tähtsam - nad eritavad keskmisest vähem FEL D1 valku, mis on karvaste loomade puhul põhiline allergiatekitaja inimestes. See valk kandub loomade sülje ja rasu kaudu nende kõõmale ja karvadele ning sealt, noh, kõikjale. Vene siniseid nimetatakse tinglikult hüpoallergeenseteks, aga inimestele, kellel on tugev allergia, mõjuvad nad siiski ärritavalt.

Minul õnneks selle allergeeni osas tundlikkust ei ole, aga kopsuarst soovitas siiski karvastest loomadest eemale hoida, sest nende karv nii kannab kui ka tekitab tolmu ja ärritab hingamisteid. 

Niisiis, kõik, mis ma omaltpoolt kodutute kasside jaoks teha saan, on annetamine. Ja seda ma ka teen. Muide.. Kui teil on igakuiselt üle kasvõi 1 või 2 Eurot, siis heategevusorganisatsioonid nagu MTÜ Kasside Turvakodu (aga neid organisatsioone on palju-palju-palju..) oleks teile nende eest kindlasti tänulik. :) Püsiannetused on heategevusorganisatsioonide jaoks elutähtsad!


Mul on pmst alati koduloomad olnud. Päris väikesena kass ja kalad (kelle mu geneetiline isa ära varastas ja oma armukesele viis), hiljem 3 kassi (Poiss, Prints ja Sultan). Kaks koera, kellest üks veetis meiega 10 aastat ja teine liputab siiani rõõmsalt maal saba. Kui ma välja kolisin, siis võtsid vanemad teise koera ka - asendasid mu labradoriga. :D Jällegi, andke mu vanematele andeks, eks - nende praegune kass visati neile konkreetselt lihtsalt üle aia ja neil ei jäänud suurt muud üle kui ta endale võtta ja Fredi (teine kutsa) jäeti ta esialgsete omanike poolt lihtsalt kuskile vanasse kasvuhoonesse surema, kust üks naine ta endale võttis ja siis teda konkreetselt meetrise keti otsas kinni hoidis. 

Ma olen endale lemmikut tahtnud - nagu VÄGA tõsiselt - tahtnud mitu aastat, aga siiani pole T nõus olnud. Esialgu tahtsin ma koera (corgit!), aga ma lihtsalt ei viitsi kolmetoalisesse korterisse koera võtta, pole nii tubli :D, nii et peale seda hakkasin ma endale lunima kassi. Vahepeal mõtlesin kameeleoni peale ka, aga seda ma ei suudaks ilmselt kahjuks elus hoida.

Niisiis - kass. KASS! Ilgelt palju googeldamist, eri tõugude omanike ja kasvatajatega suhtlemist, lugemist... aga lõpuks leidsin meile ideaalse tõu nii iseloomu kui nunnu välimuse ja tingliku hüpoallergeensuse poolest. Mulle tegelikult hirmsasti meeldivad sfinksid oma armsa välimuse poolest, aga ma natuke jäin kartma seda, kui clingyd nad on ja kui palju hoolitsust nad vajavad. Vene siniste hooldamine on nagu väga lihtne, samas sfinksi peab kogu aeg niiske lapiga puhastama, siis silmi puhastama, kõrvu, vähemalt kord nädalas pesema... jesus. Aga nii nunsud samas :D, ääkkii kunagi?

Tegelikult tahtis T kassivõtuga veel oodata (mitte, et väga põhjust oleks - raha on, ruumi on, tahtmist on, armastust kassi vastu on, vastutustunnet on - mida veeeeel? krdi maagilisi mune pean munema hakkama või), aga lõpuks ütlesin ma juba, et kui me kunagi plaanime lapse saada, siis äkki oleks nagu mõistlik enne veenduda, et me suudame üldse teise elusolendi eest hoolitseda? Ja et ma enam ei jaksaaaaa oodata. Ja siis ta nädalakese mõtles, palus, et ma teeksin talle täpse kokkuvõtte/ eelarve selle kohta, kui palju ja mida kass vajab ja kui palju raha ta peale kuus kulub ja siis ütles, et olgu. Ma konkreetselt tegin uurimistööd mitu grammi toitu ja mitu kalorit kass vajab ja milline liiv on parim ja... :D...... 

Päev hiljem oli mul kass broneeritud. Nice! :D See on muidugi kokkusattumus, et kiisud just sündinud on, ma arvasin, et läheb ikka kauem. Nüüd on tal üle 3 kuu aega selle mõttega harjuda, et varsti on meid siin koooooooolm!

Kui te veel aru pole saanud, siis ma ei jõua ära oodata, et see aeg möödas oleks. Õhhh, ma nii väga tahaks juba kassipojukest paitada ja hellitada ja talle asju osta ja temaga mängida ja... appikene, kas see on päris?


Ühtlasi, kunagi väitsin ma, et mul pole emainstinkti. Haha. Haha. 

Konkreetselt selline tunne on, et süda läheb armastusest kohe lõhki ja me pole kohtunudki veel :D 

 


Nii et varsti on meil kodus siiiihuke kiiišu! See on selle kasvanduse eelmise pesakonna kass, kes ootab oma uude koju minekut. Ilmselgelt ei ole sama ema poeg, vaid teise kassi oma :D, aga meie oma saab olema sama suur umbes oma päriskoju (SIIIIA) jõudes, vbla suts väiksem, sest ta on emane :)

Nii lahe, nii laheeee! Jagage enda kogemusi ka koduloomadega. :) 



Minu Tinderdamised

Mäletate, kunagi enne Tinderit oli veel selline koht nagu Flirtic? Noh, kui teile on jäänud mulje, et Tinderi kontingent on kummaline, siis Flirtic paneks teid peast kinni hoidma. 

Kõik need lood siin on juhtunud ammmmmmu, nii et detailide osas on miski vbla veidi valesti.


Ühe tüübiga, kellega ma Flirticus tutvusin, deitisin ma mingi.. peaaegu kaks kuud? Jah, vist oli nii. Olenemata sellest, et ta oli pehmeltöeldes kummaline.

Põhimõtteliselt - ta kohtles mind superhästi, oli megaviisakas, tegi kinke, viis välja ja maksis alati ise, oli hea haridusega ja intelligentne, aga samas...

... oli minust umbes 9 aastat vanem, aga elas oma emaga. Jep, inimesed elavad oma vanematega, ka normaalsed. Aga tema oli, noh.. memmepoeg. Selle kõige otsesemas ja inetumas mõttes. Põmst kõigeks, mis ta tegi, oli tal vaja ema luba ja heakskiitu, ehkki ta oli mingi, hmm, äkki 25 ringis? 

Meie deitimisperiood nägi välja selline, et me rääkisime iga päev telefoniga ja siis kord nädalas, A-LA-TI pühapäeval, saime kokku, jalutasime, käisime söömas, istusime pargipingil ja rääkisime juttu. Aga ükskord. Noh, ükskord ta jäi haigeks ja saatis kohtumisele hoopiski oma ema. Kes kasutas aega targasti ära ja rääkis kogu aja seksuaaltervisest ja kaitsevahenditest. Mainin igaks-juhuks, et me ei olnud kordagi intiimsed või miskit selle tüübiga, nii et see oli eriti...... huuuuuvitav kogemus. Peale seda suhet olen ma ämmade olemasolu osas olnud ettevaatlik, to say the least :D 

Disgusted Cringe GIF by Willie Jones - Find & Share on GIPHY

See on kahtlemata mu elu üks kõige cringefestimaid kogemusi. Halb-halb-halb. 

A noh, kuna see tüüp kohtles mind hästi, siis me käisime peale seda veel natuke väljas, haha. 

Kuni ta mu väga ootamatult maha jättis. Tal sai suvevaheaeg läbi ja ilmselt käskis ema koolile keskenduda. Või siis ta sai lõpuks aru, et ma olen mega alakas ja see on veits veider :D 

Igatahes, olenemata sellest, et ta käis riides nagu 60-aastane pereisa, oli korralik memmepoeg ja üldse suts kummaline ja kohatu, ei olnud see kogemus üldiselt mu jaoks negatiivne, sest mu ainus suhe enne seda oli selline, kus ma peksa sain ja mind räigelt alandati, nii et tore ja vajalik oli kogeda, et kõik mehed ei ole vägivaldsed sead. 

Teine tüüp, kellega ma Tinderi kaudu tutvusin ja kellega ma kokku sain, oli, noh, veeeeidi kahtlane. 

Me suhtlesime enne netis täiega pikalt ja ta tundus jummmalast äge tüüp. Selline lahedalt boheemlaslik, oli elanud välismaal (Austraalias? Uus-Meremaal?), ülikooli lõpetanud, tegeles fotograafiaga, no ühesõnaga, tundus selline lahe ja tšill inimene, omapärane ja äge muusikamaitse ja whatnot. 

Okei, no ühesõnaga, ta ei elanud Tartus, aga tuli siia paariks päevaks, et aega veeta. Ma mõtlesin, et sõpradega, aga heeeeelll no.

Ta eesmärk oli hoopis võimalikult palju deite ühte-kahte päeva mahutada ja ta ei teinud sellest saladust. 

Minu, näiteks, viis ta endaga koos riidepoodi riideid valima, mida järgmisel kahel deidil kanda. Jep, nii ütleski. 

See nali kestis mingi 20 minutit. 

Esiteks, kõigepealt me kõndisime sinna poodi. Niimoodi, et ta kõndis - või noh, JOOKSIS - minust mingi meeter eespool. Siis ta hakkas endale riideid valima. Ainsad laused, mis ta mulle vahepeal ütles, olid "need riided on nii värvilised, et ma saan epilepsiahoo" ja "ma sain täna puuderahad kätte". Nii, okei, seni, kuni ta seal riideid tuuseldas nagu mingi hullunud paabulind, ma lihtsalt seisin ja hoidsin naeru tagasi. Kus ma seisin? Meeste aluspesuosakonnas. Kellega? Mingi tüübiga, kes jättis vaimselt täiesti ebastabiilse mulje ja seda mitte aint mulle, vaid ka müüjale, kes teda suurte silmadega vaatas. 

Siis ta läks neid riideid selga proovima ja palus, et ma annaks talle hinnangu, kui ta välja tuleb. Selleks hetkeks oli mul aga juba veiiiits raske naeru tagasi hoida, nii et oodates sepitsesin ma plaani, et talle viisakalt öelda, et ma enam ei suuda :D 

Nii et kui ta välja tuli, siis ma ütlesin talle esialgu malbelt ja viisakalt, et ma nüüd lähen ära. Tüüp oli nagu TÄIIIIIESTI oblivious ja ütles mulle, et "oota, mul läheb ainult mõni hetk veel, ma tulen kohe ka".

Oh Hell No GIF - Find & Share on GIPHY


Selle peale ma ütlesin väga konkreetse häälega, et "EEEE, eeeei. MINA lähen ära. SINA jääd siia."

Ja siis kõndisin minema, seljataha vaatamata. 

Eeldaks, et selle koha peal saab lugu läbi, eks? Ei, nein, njet, no, ne, nei. 

Saate aru v, see tüüp hakkas mind paaniliselt seal kaubanduskeskuses taga ajama, kõnede ja SMSdega pommitama ja otsima :D Ma panin ennast NewYorkeri riietuskabiini lukku ja ootasin, et see teater millalgi läbi saaks. Igaks-juhuks mainin, et ta ei olnud agressiivne ja ma ei kartnud ega miskit, mu ainus emotsioon oli "tramidavittu". 

Lõpuks kirjutas ta mulle Facebooki, et ta ei oodanud, et ma selline nõid ja uss olen.

NAGU OKEI, THANKS MAN! Ma ei oodanud, et sa oled täiesti sooda, aga elu ongi ootamatusi täis, eksole. 

Mingi mõne nädala või kuu pärast kirjutas ta mulle fbsse nagu midagi poleks juhtunud ja tahtis edasi suhelda. Mhmm, noh.. aitäh, aga ei aitäh :D 

Peale seda nalja ma ei julgenud enam Flirticut kasutada, üllatus-üllatus. 


Tinderi tegin ma endale paar aastat hiljem. 

Ehkki ma olin mõne kuu eest jumala poole palvetanud, et "Palun, Jumal, ma niiiiväga tahan peikat! Head peikat! Ükskõik keda, palun" ja "Palun, armas Jumal, aita mul leida endale vääriline peigmees, kes teeb mu õnnelikuks", siis Tinderi konto tegin ma endale lihtsalt selle pärast, et mul oli igav ja ma tahtsin näha, misasi see Tinder siis on kah, millest kõik räägivad.

A ja kui te arvate, et ma nende palvetamiste osas nalja teen, siis ausalt... ei tee. :D 

Ma kasutasin Tinderit küll aint kaks või kolm päeva, aga dang, olid need vast värvikad. 

Esimesel päeval kirjutas mulle mingi tüüp, kes oli nagu mega loveydovey ja tundus jummmõst tõsine ja puha, üldse mitte mingi creep või miskit, jättis mulje, et ta otsib eluarmastust. Kuni ma ta kogemata Fb-st üles leidsin (ma ausalt ei mäleta kuidas, äkki see oli ta profiiliga seotud vms)... jaaa siis tuli välja, et tüüp oli suhtes :D Nagu kammooon mees, hoia riist püksis. 

Siis kirjutas mulle mingi kutt, kes kutsus mind reede õhtul piknikule veini jooma ja värki, ütles, et võib mulle isegi maale järgi tulla. Küsisin, et kas tal on muidu naine ka kodus? No muidugi oli, kuis' siis muidu :D 


Kolmandal päeval matchisime me Tga, ta kirjutas mulle, õhtuks kustutasin ma Tinderi kasutaja (ja nagu ausalt, interneti kaudu armumine on väga asi, ehkki eks sa muidugi rohkem armud enda loodud illusiooni, mis päriselus võib kolinal kokku kukkuda, aga võib ju ka mitte) ja ka äpi enda telefonist, kaks päeva hiljem saime me kokku, saime aru, et yep, this shit is very real, järgmine nädal küsis ta mu käest, et kas ma tahaks ta tüdruksõber olla ja noh.. siin me oleme :D 

Ma tegelt enne meie esimest kohtumist olin mmmmmmmmeganärvis ja mõtlesin tubli 10-15 minutit, et kas ma ikka tahan temaga kokku saada või ei, sest ma täiega põdesin, et äkki ta on mingi imelik. 

Sest noh, kui
- keegi töötab ITs
- talle meeldivad arvutimängud
- tal on minuga ühtiv maitse raamatute osas ehk siis megalt nohiklik fantaasiakirjandus
- talle meeldib 70-80date rokkmuusika
- ta sõidab jalgrattaga ja ei oma autot
- ta ei tee kohatuid pickup line, on lugupidav, ei ürita sulle püksi pääseda, ei saada dickpicke ja tundub overall imeline ja vahva, siis........


tõenäosus, et ta on LIIGA imelik kaalub väga kõvasti üles selle tõenäosuse, et ta on PARAJALT imelik ja täpselt sulle sobiv.

Ühesõnaga, lõpuks ma mõtlesin, et vahet pole.. Kui ta ongi liiga kummaline, siis saab sellest vähemalt ühe naljaka loo, mida teistele rääkida. 

Millest me enda esimesel (ja teisel) kohtumisel rääkisime? Saate aru, MA EI MÄLETA! Ma ei mäleta pmst midagi, sest ma olin lihtsalt nii närvis ja emotsioonid keesid täiega üle :D 

Ma mäletan esimesest korrast aint seda, et 
- ma rääkisin väga palju koertest
ja
- et kui me 15 sekundit vait olime, siis ma ütlesin, et "kui sa kohe rääkima ei hakka, siis ma lähen minema :D"

Ja siis seda ka, et kui ma ära hakkasin minema, siis me kallistasime ja liblikad kõhus olid nagu PIWPAWPOWPIUPAU. 

Ja ehkki inimesed armastavavad mulle siiani öelda, et "noh, eks lahutada saab alati" (thank you and fuck you:)), siis ma usun kogu oma südamest, et T ongi see mees, kes on minu happy ending. Ja no isegi, kui ei ole, siis what a story ja mis imelised koosveedetud aastad, eks? 

Ühesõnaga, Tinderist võib endale armastuse leida küll, ehkki eks tõenäosus leida selle asemel keretäis keppi abielumehelt on ikka suurem, jah. 

KUIDAS ON MU KEHA MUUTUNUD?

Teate, ma ei ole end siiani kordagi kaalunud. Samamoodi ei olnud ma end kordagi piltide kaudu võrrelnud varasema iseendaga. Ainuüksi mõte sellest tekitas minus tänase hommikuni ängistavat ärevust.

Ma olen paranemise esimesest päevast saati kartnud seda, et mis saab siis, kui ma tahan alla anda ja mu ravi läbi kukub. Mis siis, kui ma ei parane? Kõige rohkem hirmutas mind see mõte, et mis saab siis, kui ma võtan kaalus nii palju juurde, et see mu ära ehmatab ja ma annan alla ja hakkan uuesti näljutama ja ületreenima ja olen jälle selles vastikus tsüklis?

See hirm pani mu vabanema pmst kõikidest kitsastest riietest, kandma aint kleite, katma/ seintelt maha võtma peegleid, jne - mis ongi väga õige asi, mida toitumishäiret ravides teha, muide - zero regrets. 
Jaanuarist maini ei kandnud ma kordagi teksapükse, näiteks. Sest kui ma oleks nt veebruaris avastanud, et püksid on kitsaks jäänud, oleks ma ära flippinud ja apteegist uued lahtistid ostnud. 

Mu mantra on olnud, et kaalutõus on ok. Et kaalutõus = tõus energiatasemes, rahulik ja rõõmus meeleolu, paranev keha, täis kõht. Et kui mu kaal tõuseb, siis see on hea. Et ma ei ärka enam öösel üles selle peale, et ma täiesti kontrollimatult värisen ja lõdisen ja et mul on niiiiiii külm, et 25-kraadises toas vajan ma paksu pidžaamat + kaht väga sooja tekki, et mul öösel soe oleks. Et see kaalutõus koosneb eneseusust, enesearmastusest, lugupidamisest enda vastu, rõõmust ja soojusest, mitte pekist. Ja niimoodi olengi ma tasapisi saanud lahti oma meeeletust fatphobiast ja arvamusest, et paks inimene = halb inimene. Teate, öeldakse, et kedagi teist peale sinu ei koti, milline su keha on, eks. Üldiselt täiega tõsi, erandiks on aga toitumishäiretega inimesed. Niii vastik ja paha on seda tunnistada, aga ma vaatasin omal ajal ülekaalus inimesi ja mõtlesin, et "näe, getter, kui sa endaga midagi ette ei võta, siis oled sina ka varsti niiii rõve!". Appi, noh. Vastik-vastik-vastik. Tegelikult olin  selles olukorras mina see rõve inimene, kelle hing oli mürgine ja kole. Enam pole mu suurim hirm olla mitte paks, vaid muutuda uuesti selleks vastikuks õeluskotiks, kes teistest pahasti mõtles. Vabandust, universum. :(

Aega võttis, aga ma leppisin sellega, et vahet ei ole, mitu kilo ma kaalus juurde võtan, ma ei hakka seda kaalu langetama ja armastan ennast kõigest olenemata. Et ma elan oma elu edaspidi nautides ja väärtustades, ükskõik, milline mu kaal ka ei oleks. Välimus on ainult välimus.

Välimus on ainult välimus.

See on ainult kest.

SINA oled niipalju enamat kui see kest.

Niiväga soovin, et rohkem inimesi seda mõistaks. 


Üks mu kõige suuremad probleeme, mis siiani ei ole kadunud, on kehadüsmorfia, mis väljendub selliselt, et niipea, kui ma midagi ebatervislikku - olgu selleks siis kook või krõpsud - söön, tunnen ja näen ma end kohe kaks korda suuremana. Täiesti haige tunne, mida ei suuda mõista keegi, kes seda läbinud ei ole. See tundub niiiii päris lihtsalt. Nagu olekski see burger kohe mulle puhtalt näkku kümme kilo lisarasva toonud või ripuks mul istudes üle püksivärvli mitmemeetrise läbimõõduga kõht. 

Ühesõnaga, vahepeal olen ma olnud täiesti kindel, et ma olen juurde võtnud 20 kilo, aga samas selle mõttega olnud nagu täiesti okei. Lihtsalt aktsepteerinud, et jaaa, nüüd ma olen kohe väga palju suurem, aga savi, vähemalt ma olen õnnelik, eks. 

No eile ma tõmbasin selga üle pika aja pidžaama ja sain aru, et oi, aga see ju istub põmst samamoodi nagu enne ravi. 





Ja siis ma sain aru, et mu keha visuaalne muutus on nagu IMEväike. Ja nagu wtf, ma ei saa aru, KUIDAS see võimalik on????????? Öööh, see on äämeizing.


Näiteks eile sõin ma...

Hommikusöögiks kaks muffinit ja jäätist. Vahepalaks kohukese. Siis lõunaks täidetud mune, singirulle, kiluleibu, küpsist, juustu, puuvilja, kurki.. Vahepalaks kaks singirulli, juustutäidise ülejäägiga leivaviilu, kurki, jäätise, muffini ja õhtusöögiks kartuliputru hakklihakastme ja salatiga. Ja see ei ole mingi eriline päev, see on suht tavaline :D Aint hommikusöök on tavalisest erinev, üldiselt ma söön putru ja/või võikusid. 







Ma olen söönud nende kuude jooksul nagu mingi miljon pitsat, viissada kilo komme, vahepeal sõin ma iga päev krõpsu, et anda oma ajule signaal, et see pole mingi mega special söök, vaid täiesti lamp asi (sest mul oli põhimõtteliselt nagu ma ei tea... krõpsusõltuvus?? varem, nagu ma ei tea, ma tahtsin kogu aeg krõpsu süüa), vahepeal ma küpsetasin nagu iga päev, ma söön iga päev nii palju ja kõike, mida ma tahan. Kui ma tahan süüa topsi jäätist, siis ma söön ja mul ei teki isegi natuke süümekaid. 

Muidugi kuna nüüdseks teab mu keha, et ta saab süüa kogu aeg ja nii palju kui ta tahab, siis selliseid õgimishooge nagu mul varem oli, pole mul olnud. Nagu kas ma olen teile rääkinud seda lugu, kui ma ükskord KILOSE sefiiritordi üksinda ära sõin?
Ja mu tavaline mäkitellimus oli: suur bigtasty eine, topeltjuustuburger, 3 hapukoorekastet ja pirukas.

Järgmisel päeval ma muidugi hommikusööki ei söönud (sest naqqq see on INTERMITTENT FASTING ja see on mega healthy lissalt), lõunaks keetsin taimset borši (mis on põmst keedukapsas punapeediga), õhtul kas 
a) murdusin ja sõin külmkapi tühjaks
või b) olin jätkuvalt sitaks healthy ja tegin kanafileed salatiga. sitaks nom ja yum ja valgurikas juuuu, ja naqqq nii HEALTHY, keha täiega tänab mind (L)

vahepaladeks oli ofc coca zero ja näts, sest nagu.. ausõna, kui ma peaks oma toitumishäirele andma maitse, siis see oleks coca zero ja bubblemint näts.
ja siis võib-olla pidasin niimoodi kuni 5 päeva vastu, peale mida ma kas sõin 500 grammi krõpsu + saiakest + jogurtit + kohukest + kummikommi + liitri coca zerot.


Ma ei suuda enam cocat juua. nüüd ma joon neid pure mahlasid, mis olid mu meelest enne niii ebatervislikud, sest SEAL POLE JU ISEGI KIUDAINEID!!! Well, guess what, ma söön nüüd nii korralikult, et ma saan enda kiudained nii või naa kätte.. 


Nii, nüüd tuleb siia selline content, mille eest õige sisulooja küsiks Onlyfansis teilt 25 dollarit. A kuna ma ei ole õige sisulooja, siis...

FREE PORN FOR EVERYBODY!

(traküll kui nüüd google otsing 'free porn' siia mingid onaneerijad toob..)




Need vasakpoolsed pildid on tehtud enne paranemist. Roosas aluspesus pilt siis, kui ma veel väga palju trenni tegin ja kaalusin vähem, teine pilt on tehtud jaanuaris, paar päeva enne ravi algust, parempoolsed tänasel säraval ja imelisel päeval (tglt ma just nautisin 10 minutit rahet ja sünget taevast, kõrvaklappidest tuli Кино, mega idüll noh). 


Silma ja riiete järgi pakuks, et ma olen kaalus juurde võtnud umbes kolm kilo. Ja noh, mul on hea silm, nii et see pakkumine on õige täpne. 

Nende piltide erinevusedki saaks ajada suuresti erineva pesu, valguse ja nurga kaela..

Nendel 'enne' piltidel on mu keha ära trööbatud. Tänaseks on see aga täis kõiksugu häid vitamiine-mineraale, jõudu, energiat, head enesetunnet.. Kõike mõnusat, sooja ja positiivset. 

Meie kehad on NIII targad. Päriselt, see on imeline. Peale seda, kui ma paar kuud järgisin TÜKi toitumisõustaja antud toitumiskava, on mu keha suurepäraselt võimeline ise mulle teada andma, millal ja kui palju mul on süüa vaja. 

Me ei pea oma kehakaalu mikromanageerima, keha saab sellega isegi väga hästi hakkama. Mis te arvate, et 200 aastat tagasi inimesed mõtlesid nonstop oma kehakaalust v? Väga mõtlesidki. Elasid oma leivast-saiast (omg, süsivesikuuuuuud, appi naqu) ja pekilihast ja olid igati normkaalus. 

Kui ma üks päev söön rohkem, siis järgmisel päeval on mul konkreetselt ISU kergema toidu ja väiksemate koguste järele. Ja samas vastupidi ka, kui ma üks päev tarbin vähem, siis järgmine päev on juba ärgates maos auk, mis nõuab suurt portsu võiga putru ja kõrvale võileiba. Või siis.. muffineid :D 

Mu keha suudab ise väga kenasti end reguleerida ja anda signaale selle kohta, mida ja kui palju tal parasjagu vaja on. Ma ei pea ise selleks üldse pingutama, ei ole vaja mingeid MyFitnessPal-e, köögikaale ega - jumal hoidku - vahelduvpaastumist või ketodieete. Päriselt, su keha ei ole mingi idioot. 

Lõppude lõpuks toimetab keha ka dieete pidades või buliimiaga samamoodi - need su "murdumishetked" või dieedijärgne kaalutõus (mis juhtub btw TÕESTATULT 95% dieedipidajatega!!! Ehk siis su raskel vaeval ja tööl on 5% võimalus õnnestuda :)) ei ole tegelt miski muu, kui see, et su keha nõuab energiat, mida ta niiväga vajab. Vajab mõtlemiseks, vajab seedimiseks, vajab normaalseks hormonaalseks tasakaaluks, vajab kõndimiseks... Kõigeks. Ja sina lihtsalt ei anna seda talle piisavalt. No shit, et ei tööta, eks? 


Seda, miks/kuidas ma esimest korda kaalus juurde võtsin, ma täpselt ei tea. 10. klassi alustades kaalusin ma alla 50 kilo, 10. klassi lõpus olin ma 15 kilo raskem. Ma võtsin antidepressante ja olin omadega vaimselt läbi, mis läbi. Mu kasuisa jõi samuti tol perioodil palju, nii et ma kolisin vanavanemate juurde lisaks kõigele muule. Ühesõnaga, stress + antidepressantidest suurenenud söögiisu. Aga ikkagi, kokkuvõttes kaalusin ma tolleks hetkeks 60 kilo ringis. 

Ja siis ma hakkasin dieeditama. Esimene dieet tuli siis, kui ma olin 17. Kaotasin 1.5 kuuga 10 kilo. Seejärel võtsin 6 kuuga juurde 15 kilo. Siis uus kiire dieet, 2 kuuga taaskord 10 kilo ringis. 3 kuuga kogu kaotatu + mõned kilod veel juurde. Tolleks hetkeks oligi mu kaal vist 70 kilo ringis? Ja siis tuli buliimia. Tuli teadlik ületreenimine, tulid lahtistid, aga koos sellega tuli nii teadmine kui ka pooletoobine diagnoos, et mul on hoopis BED (sest miks peaks psühhiaater küsima, et mida ma siis teen, kui ma ei õgi, eksju...)

Üles, alla, üles, alla... Mõni periood, kus tekkis kaloridefitsiit ja kaal langes, peale seda jälle periood, kus energiatarbimine oli õgimise tõttu suurem kui kulu.. Ja niimoodi aastaid viis. 

Enne enda kõige suuremat kaalutõusu olin ma üritanud kaalu langetada, süües alla 1000 kalori päevas. Ja see oli vaimselt nii raske, et ma ütlesin fakit, mõtlesin, et püüan terveneda, aga vaikselt sai sellest hoopis kuid kestnud õgimishoog. 

Siis ma tegin selle blogi, hakkasin kaalu langetama, ja noh, langetasin ju tegelikult ka, ja nüüd ma olen siin. 

Ma tglt olin isegi realistik olles kindel, et mu kaal on tänaseks suht lähedal sellele, mis ta oli enne, kui ma hakkasin kaalust alla võtma eelmine aasta, aga ju ta vist ei ole ikka küll. 


Mulle tundub, et mu kehal on praeguses punktis õige hea olla ja siin võibki olla mu set point, aga eks elu näitab. Savi, mu keha on geniaalne, küll ta teab. Sinu oma kah. 

______________________

Juhul, kui soovid mu tegemistel rohkem silma peal hoida, jälgi mind Instagramis - https://www.instagram.com/automemoryd0ll/

Teistele on meeldinud...