e-Selver ja riknenud toit ja kodused juukseprotseduurid

Krt, vähemalt igal kolmandal korral on e-Selverist tellimisega mingi jama. Kord on ananass hallitav ja halvaks läinud, siis maasikad, siis viinamarjad, siis miski muu... 

Täna hakkasin rõõmsalt lõhe kõrvale värskehapukurki võtma jaaa.... jeesus kristus. "Värskehapukurgid" olid täiesti rämedalt haisvad ja LIGASED. Nagu sellest kurgimarinaadist oli saanud mingi rõve haisev lima lihtsalt - maru värsked küll.. Mul olid võrdluseks kõrval ~2 nädalat tagasi ostetud kurgid, mille "kõlblik kuni" või "parim enne" - ma ei tea'nd, kumb seal pakendi peal on - kohe-kohe käes on. Ja nood olid nagu... jumalast normaalsed veel, rohelised, krõmpsuvad, marinaad oli täiesti selge jms, sama tootja omad kah. Need tänased oleks nagu mingi 5 aastat tagasi kuskil laos seisnud ja siis mulle sokutatud. Ok, tänks, niipalju siis kurkidest. Huvitaval kombel oli kehtivusaja silt ka jalga lasnud. Õõõhh, no vähe ei aja närvi v?? Närisin siis tomatit hoopis õhtusöögi kõrvale. Krt, noh. Lisaks oli meile sokutatud veel kilo täiesti riknenud viinamarju ka... Nii masendav lihtsalt, 11€ eest toitu otse prügikasti, normaalne küll.. Maksin veel viieka selle imelise teenuse eest pealekauba kah. Peab ikka ise poes edasi käima, liiga palju "juhtub" lihtsalt seda, et komplekteerijad pole tähele pannud, et mingi asi nagu totaalselt haiseb ja hallitab. 



nagu.. ise sööks sellist v :D


Kõige nõmedam on sellistes olukordades see, et ma muutun räigeks pussyks ja ei julge miskit teha. Ma lihtsalt absoluuuutselt ei tule selliste nõmedate olukordadega toime, kus on vaja enda eest seista v enda õigust taga nõuda ja ignoreerin neid iga hinna eest, sest noh, mida teeb Getter olukorras, kus tal on vaja ennast kaitsta, midagi tõestada või keegi paika panna? HAKKAB NUTMA! Just. Nagu täiega nutma! Ja siis pärast mõtleb viissada aastat, mida ta tegelt oleks ütlema või tegema pidanud nutmise asemel, aga aega tagasi keerata ei saa ja noh, nii ma lihtsalt mingi tussu olengi. Õnneks on T mu vastand ja suudab alati stoilise rahu säilitada, nii et ma vahepeal kasutan teda veits ära, kui mul miskit kellelegi öelda on vaja... :D 


Täiesti teisel teemal. Ma värvisin eelmine nädal juuksed siniseks. Tonikaga. Sest mul oli vaja NÜÜÜD ja KOHEEEE ja see oli ainus, mida ma sain NÜÜÜDJAAAKOHEEE. Ja no jommaijoo, kus mu ajud sel hetkel olid?????+++ Ma olen seda kunagi tatikana kasutanud ja see pigment oli mu juustes kinni vähemalt pool aastat - ja mida rohkem seda välja üritada saada, seda rohkem ta kinni jääb. Täiesti lootusetu ühesõnaga. 



Aga noh, okei, savi, see on kõige väiksem probleem. Hullem on see, et Tonika haiseb ja määrib - nagu retsilt haiseb ja määrib! Kui ma öösel juuksed hobusesabasse panin, siis hommikuks oli kogu selg ja rinnaesine sinine. Ja see hais, no jõkkk, see jääb nii rämedalt juustesse. 

Värvimisprotsess ise oli ka tore. Lisaks juustele olid sinised mu tissid, käed, selg, kael... Vannitoapõrand, dušš, kraanikauss, vann, põrand, rätikud. Sain vannituba klooriga mingi tund aega nühkida, enne, kui asi normaliseerus väheke.

Ühesõnaga, mingi nädalaga viskas see hais ja värvimine ja sinine ise mul kopa ette, nii et täna ma blondeerisin teist korda juukseid ja plaanisin need ajutiselt mahapestava palsamiga lillaks värvida (see nagu absull ei püsi peas), kuni mingi asjalikuma värvi tellin ja see kohale jõuab. Ooook, juba alguses kõlas nagu geniaalne idee, aga tulemus - woah! Midagi sellist ma küll ei oodanud. 



Mu juuksed on nagu suuresti rohelised, aga lisaks lillad ja kollased ja rohelised ja pruunid ja... No imekaunis ühesõnaga. Ei pea vist eraldi mainima, et lillaga seda olukorda nagu väga ei normaliseeri :D 

Mulle ootamatult tuli välja, et Eestist väga normaalset rohelist ei saa (sest jubedalt hakkas meeldima see kaunis rohelus muidu), ainus enam-vähem ok on Manic Panic, aga ta on nagu lihtsalt .. ok, ei midagi väga head. Niisiis, härrad ja provvad, kui te näete tänaval äärmiselt kahtlaste juustega klouni, siis jep, see olen mina, väljamaalt jõuab värv kohale kuni 2 nädalaga. Et siis.. tuleb kannatada, vististi :D 

Mainin veel seda samuti, et normaalsetel inimestel niimoodi oma juustega vist teha ei tasu. Mul on 1) oma juustest erakordselt pohhui, kui läheb perse, siis läheb - võtan masina ja ajan maha, poole aastaga on õlgadeni niikunii, 2) üsna hämmastavalt vahvad juuksed, mis on tugevad, paksud ja kannatavad säärast retsimist paremini kui keskmise inimese omad, 3) väga kiire karvakasv, ehk et juuksed pole mitte hambad, vaid umbrohi, mida eemal hoida ei saa. 


vähem kui õlgadeni ulatuvast bobist sai selline kohev kasukas nt aastaga... jaa ma lõikasin vahepeal neid :D 

Ühesõnaga, on need juuksed või ei ole, mind eriti ei huvita. Kukuvad blondeerimise käigus peast välja? Kõlab nagu hea lugu mida tulevikus teistele rääkida, eksole. :D 




Nädalamenüü #3

Jaaaa jälle on nädalake möödas... Plaanisin küll siia vahepeal muud juttu kah kirjutama tulla, aga ma olen kogu selle meeletult palava aja veetnud diivanil vegeteerides või end vannis jahutades ja püüdnud kuidagi ellu jääda olukorras, kus meil on isegi konditsioneeriga toas 30 kraadi sooja.. Oeh. Katusekorteri rõõmud, suurtest akendest sissepaistev päike teeb siin olukorra parajaks kasvuhooneks. Aga täna jõudis meieni lisaseade (hilisem edit: ommmg, langes 24 kraadi peale sellega) ja paistab, et ilm läheb üleüldse veidi inimlikumaks. Fibromüalgia ja kuumus ei käi mitte üldse kokku, ütleme nii. :) Ma tean küll, et ma olen nagu pahur põrnikas, aga laske vigiseda, kõigile ei sobi kuumus :D 

Kui ma oleks vaba ja vallaline ja elaks üksi, siis ma oleks eelmine nädal söönud konkreetselt ainult piimahelbeid ja jäätist. A ma pole. Niisiis..



Riisisalat, jälle. Ütlesin ju, et võin seda vabalt lõpmatuseni süüa :D


See pole mõistagi toit, aga mullivesi sidrunimahla, vaarikate ja veidikese suhkruga - mega yum!


Tellisime Tokumarust ka jälle.. jälle köögiviljatempura-don mulle ja paar T-lt rotitud sushitükki kah :D 




Chili con carne guacamole ja tortillakrõpsudega.. Tavaliselt me sööme siia kõrvale veel maisi, spinatit ja tomatisalsat, aga polnd võtta enam kapist :D 



Köögiviljahautis värskehapukurgiga. 


Milline inimene sööb 30-kraadise kuumaga verivorsti ja praekapsast? See, kes need nädala alguses tellis ja avastas nädala lõpu poole, et kui neid ära ei söö, lähevad nad halvaks :D väga hea oli tegelikult, haha. Muide, teie jaoks võib see tunduda mingi täiesti kole ja lamp pilt verivorstidest, aga minu jaoks on selle siia lisamine mega suur asi, sest ma sõin kaks verivorsti, mitte ühe, ja näitan seda teistele avalikult. See.. tjah. Kummaline ajuke. 


Vahel tahaks magusat ka, eks, nii et prantsuse röstsaiad maasikatoormoosiga. 


Suitsukana-munakaste värskete kartulitega. Üldse oli maru kartuline nädal, sest kaua see värske kartuli periood ikka kestab? 


Keefiri külmsupp heeringa, kurgi, tomati, murulaugu ja munaga ja kartulid. See oli muidu nagu täitsa supikausis olev supp, aga ma panen sinna alati kartulid tervena ja siis muud söön lusikaga ja kartulit kahvliga, sest ma olen eeee omapärane inimene. Just, omapärane. 






Pitsat tegin ka. Kui te tahate maailma kõige paremat koduse pitsapõhja retsepti, siis selle saab Kokkama Ragnega blogist (siit). Sellest saab teha nii hästi õhukese, keskmise kui paksu põhjaga pitsat, kõik õnnestuvad suurepäraselt. Ma tegin see kord päris paksu põhjaga ja see jäi täiesti super - seest ülimalt õhuline, aga põhi ja ääred superkrõbedad. Lihtsalt imehea! Maisijahu olen ka asendanud nisujahuga, ikka õnnestub väga hästi. Üldse on Ragne retseptid alati äärrrmiselt lollikindlad ja head. :) 



Suitsukana, feta, paprika ja murulauguga omlett, mis taldrikusse jõudis küll munapudruna, aga maitse oli ikka hea.. :D 


Ja viimaseks - võikud. Selle palavusega olid toitvad võikud meil mingi söögikord pmst ülepäeviti kindlasti :D 


Okei, ma kunagi tulen ja kirjutan siia miskit põnevamat kah, seniks aga nägemiin!



Mida me nädala jooksul sööme? #2

Ehkki meie toidult säästmise plaanidest ei saanud suurt asja - noh, peale selle, et me mõistsime, et toidu arvelt säästmine võrduks tervise arvelt säästmisega* - siis ma mõtlesin, et nädalamenüüd võiks ma ikka edasi kajastada, sest positiivset tagasisidet tuli omajagu :) 

Jajah, ma tean küll, et SuL onNAgU sEItsE laST ja VIiS mEEsT aga TEil LähEb sÖögILe vIiS EUrot NäDalas Ja tE sÖöte MEgaTERvislIkku ÖkOtoITu jA olETe SitaKS heaLTHYd, a ma nii kahjuks ei oska. Ma söön normaalselt ja rahhi kulub ka sellele normaalselt, misseals' ikka :D 

Mu enda lemmikkommentaar tuli FB blogipostituste reklaamimise grupist, kus mingi naine ütles a la, et seni saame nii elada, kuni lapsed saame, siis peab säästma hakkama... nagu, honey, no... lapsi saadakse ikka vastutustundlikult ja enne veendutakse, et neile vähemalt normaalset TOITUGI suudetakse pakkuda, muust rääkimata :D v ma ei tea, ei v. 

*Okkk, ma konkreetselt ei saa aru, miks ma meie-vormi kasutan, sest kui ma ütlesin T-le, et me üritame nüüd toidult raha säästa, siis ta hakkas naerma .. noh, sest ma alustan toidult säästmist vähemalt 6 korda aastas....

Pealegi, mulle endale meeldib küll näha, mida teised söövad, et sealt ideid ammutada. 





Riisi-makrasalat on lapsest saati üks mu lemmiktoite ja ma võiks seda lõpmatuseni süüa.... Me tegime seda eelmine nädal ja see nädal uuesti, nii et nagu päriselt - lõpmatuseni :D üleüldse, riis ja spagetid on need kaks asja, mille ma valiks, kui ma peaks elu lõpuni elama kahest toiduainest. Ma olen selle taastumisvärgiga suht carb whore'iks muutunud, haha. 


Poke kauss riisi, edamamame, avokaado, kimchi, ingveri, redise, kurgi, peterselli, lõhe ja sriracha majoneesiga. 

Ühepajatoit - see on nüüd see kraam, mida T võiks lõpmatuseni süüa, nii et seda me teeme ka nagu väääga tihti... Haha, jälle see meie-vorm, ainus, mida T teeb, on söömine, süüa teen ikka mina :D 

Aga magus kaalikas ja porgand hapukoorega... dellllicious


Vana hea omlett sinihallitusjuustu, suitsukana ja peterselliga. 


Köögiviljakotletid (kartul, porgand, suvikõrvits, sibul) salati ja küüslaugukastmega. Nende tegemine on alati räme kammajjaa, a tulemus on seda väärt küll. :]


Seljanka ja suitsukalamäärdega võiku. Kui ma muidu viinereid jms ei söö, siis seljanka sees PEAAAAAAAVAD viinerid olema, muidu pole õige asi :D 


Korra woltisime ka - Tokumaru köögiviljatempura-don. Mmmhhhh, see on NIII HEAAAAA 

Kõike isetehtut sõime mitu korda, sellele lisaks puuvilju, jäätist ja võikusid, mis on viimasel ajal kõige tüüpilisem hommikusöök..Muidu ma olen ikka sügavalt pudru-usku, aga hommikul on niigi alati nii palav peale ärkamist, et viimane asi, mida ma süüa tahaks, on soe hommikusöök. 





Maru igavad toidud küll, aga äkki saate siit ikka mingeid ideid :] bai xo 









Mida ma kannan? Pilte mu alternatiivsematest outfitidest :]

Minu käest on nagu mingi tuhat korda (okei, kolm :D) küsitud, et ma näitaks, mida ma seljas kannan peale seda, kui oma stiili väheke muutsin.

Seega tõstsin ma diivanile hunniku riideid, asetasin tripodi pesurestile ja klõpsasin endast paar pilti, sest mida nõutakse, seda peab pakkuma, eks... Ei? Ok, ega vist tegelt ei pea alati, jah..

Oma Instagrami (https://www.instagram.com/automemoryd0ll/) postitan ma pilte outfitidest ja meigist jms omajagu tihti, nii et kui huvi pakub, siis vajutage follow. :)

Ma ütlen ausalt, et praegu olen ma selles paranemise faasis endiselt, kus ma tunnen end oma kehas natsa ebamugavalt, sest ma olen lihtsalt niiiiii paistes. Ja nagu ei, mitte lihtsalt paks, vaid selgelt vett täis + kõht on lihtsalt kogu aeg nii punnis. Nagu.. kas te seda meeste (tglt ma ei tea, äkki võib naistel ka olla??) kivikõva õllekõhtu olete kunagi katsunud? Mu kõht on selline!!! Vb peaks piimatoodetega ka piiri pidama, maitia :D ma võtan küll laktaasi, aga äkki niimoodi ärritab ikkagi? 

Oeh, okei, aga nüüd siis riiete juurde. 

Miks ma üldse oma riidekapi sisu välja vahetasin, neete ja tätoveeringuid juurde tegin ja pool pead kiilaks ajasin?

Sest ma olen seda NIIIIIIIIIII pikalt teha tahtnud. Ma nägin kunagi 5-aastasena full blown punkarite kampa - teate küll, erkrohelised harjaks geelitatud juuksed, ketid, tanksaapad... Ja ma olin lihtsalt nagu BLOWN AWAY! Ma mõtlesin, et wow püha peetrus, see on see, milline ma tahan olla. 

Aga.. Ma kasvasin üles religioosses peres, kus keegi KUNAGI halba sõna juba võlgu ei jää. Ja visata selline kont neile hambusse? Heh, sellest ärevusest üle olemiseks pidin ma kõigepealt pool aastat antidepressante sööma :) Ma küll kandsin juba teismelisena nt tanksaapaid ja nahktagisid, värvisin juukseid ja kandsin tumedat meiki jms, aga üldiselt oli mu välimus ikkagi küllaltki tavaline. 

Peale omaette kolimist ma mõtlesin kogu aeg, et tahan hakata alternatiivselt riietuma, aga siin tuli vahele üks asi: mu toitumishäire. Ma ütlesin endale kogu aeg, et ma olen nii paks, et kui ma kannaks alt riideid, siis ma näeks välja nagu soome lesbar ja kui ma tahan enda stiili muuta, siis ma pean kaaluma 40 kg. Ma ei kaalunud kunagi 40 kilo ja noh, nii see läks, et alternatiivsete riiete kandmise asemel olin ma baaaaaaaaaaaasic bitch, kes kandis teksasid, tsärke ja tenniseid ja pmst midagi muud. Ma olin kogu aeg sisemiselt nii allasurutud ja üldse mitte mina ise, sest ma ei tahtnud välja paista, mitte millegi poolest. Ma kartsin kogu aeg, et kui ma torkan silma, siis hakkavad inimesed kohe mõtlema, et oi, miks see paksuke niimoodi või naamoodi riides käib? Või miks ta nii kõnnib või räägib või ma ei tea... ühesõnaga, mu eesmärk oli kõik need aastad teha end võimalikult väikeseks, nähtamatuks, märkamatuks.. 


Enam mitte.  Lõpuks julgen ma väljendada oma välimuses kõike seda, mis ma tegelikult olen ja mis mulle meeldib. Mu muusika-, kunsti-, kirjanduse- ja kõige muu maitse on alati olnud alternatiivne ja veidi sünge. Goth, post wave, folk metal, post punk, nu metal, heavy metal, punk rock, hard rock, progerock, dark folk, neofolk (praegu klappides nt)...... nagu mmmmhhh yeaahh, giimmmeeee! Edgar Allan Poe, Mary Shelley, Bram Stoker... jms. Ühesõnaga, kõik selline teistsugune on mind alati tõmmanud, aga seda ise välja näidata, noh, see mõte on olnud hirmutav.

Paljude jaoks on riided mingid suva kehakatted, millega end sündsaks teha, aga minu jaoks on see üks eneseväljenduse vorme. 

Niisiis ee, mõned pildid mu lemmikumatest uuematest riietest. 























Ok, aitab kah, enamik pilte pidin ma täna tegema ja julmalt palav hakkas, enam lihtsalt ei jaksanud, aga suurem osa asju sai näidatud niikuinii. 

Sellise riietuse suurim miinus on nende asjade hind. Enamik asju on ostetud Killstarist, kus kleidid maksavad 30-60€, retuusid ja püksid 30-50€, särgid 20€ ringis, chokerid 15€ jms. Niimoodi ühekaupa ei tundu jah palju, aga need ülemised asjad + mõni ese veel maksid kokku 600€ ringis, jalatsid selle summa sisse ei kuulu (va baleriinad). Vansid maksid mingi 75 eur, Ühed Doc Martensid 150 ringis (soodukaga), teised sain ma About You'st MEGAODAVALT, need olid reaalselt alla 60€ - wtf! Mega hea diil. Kõrgema kontsaga saapad samuti sealt, oli ka väga-väga hea diil, mingi 20€ äkki? Teised, velvetist ja lilledega saapad, on hullult vanad, nende hinda ei tea.

Enne sügist tahaks ma endale hulllult osta Demonia saapaid, selliseid:  

Demonia Swi220/B/Pu, Women Warm Lining Ankle Boots: Amazon.co.uk ...

Nende hind on ka tublisti üle 100€. 

Lisaks tätoveeringud - mu praegu juurde tehtud tätokad maksid kokku 420€, u 200-400 läheb sleeve'i lõpetamiseks veel. Ma tahaks hiiirrrrmsasti peale seda veel tätokaid, aga ma pole rahast tehtud, nii et veidi pean koguma ja siis võtan ette kas teise sleeve'i või lasen jalgadele midagi teha, ei tea veel. Ideid on nii palju, vaba ruumi on nii palju, aga neid tuhandeid eurosid vaba raha pole sinna praegu panna.. :D

Reaalselt, kui ma ostaks endale kõik riided, millele ma silma olen peale pannud + teeks soovitud tätokad, läheks mul selle peale mingi 10 tuhhi vabalt. help me im poor 


Medusa, traguse ja industrialiga olen ma ka megaarahul, nüüd mõtlen, et peaks endale ninarõnga laskma teha, see näeks medusaga koos päris lahe välja. 




Ja juuuuuuuuksed... ma hiiirmsasti tahaks nendega miskit põnevat teha ja nad ära värvida, aga ma ei tea, mis värvi.. Tahaks vb otsad roheliseks teha, sest ma üleni blondeerida ei julge, aga otsad julgeks blondeerida ja värvida küll. Või üleni mustaks mingi poolpüsivärviga? Ma ei teaaa, nii raske otsus noh... võite oma soovitusi anda :]

Ühtlasi tahaks tervitada kõiki oma toredaid lugejaid, kes andsid nippe suunurga parandamiseks - see on nüüd terve! Mul oli reaalselt mingi pool cm lai ja pool cm sügav haav sinna tekkinud, lihtsalt konkreetselt auk, jõkk. Bepanthen +, foolhape ja b vitamiinide kompleksiga sain nädalaga täiesti korda, woop. 








Kas te plaanite ka suveks maad ja ilmad kokku, aga avastate augusti lõpuks ikka, et olete 3 kuud palja peega kodus istunud?

Alustuseks räägin ma veitsa hoopiski sellest, et blogi on saanud endale nüüd uue ilme - ehkki niimõnigi asi vajab veel timmimist, siis ma usun, et lugemiskogemus on nüüdseks kindlasti mugavam kui ta enne oli. Pealehel on välja toodud lihtsalt pealkirjade asemel terved postitused, nii et nüüd saab lugeda ka mitu postitust järjest, samuti on postituste all eraldi olemas nupud uuema ja vanema postituse lugemiseks. Lisasin ka Bloglovini vidina ja muutsin LÕÕÕPUKS Veebimajutuses domeeni A kirjeid (aint mingi paar kuud lükkasin edasi seda onju), mis teie jaoks tähendab maakeeli seda, et www.getter.eu asemel võite te nüüd URL ribale veebilehitsejas kirjutada ka lihtsalt getter.eu ja see suunab teid ikka õigele IP-le...errrr.... mu blogisse. Lisaks kujundasin endale 10 mintaga Illustratoris kiire päise, ehk on nüüd silmale ilusam vaadata vähe? Ma ei tea. Andke teada, kuis' meeldib. :)


Ja nüüd selle põhiteema juurde. Iga jumalama aasta on mul nii, et umbes märtsi lõpus või aprilli esimestel päevadel tabab mind meeletu elevus selle üle, et suvi on peagi käes. Ja siis lülitun ma mingisse insane mode'i, hakkan ostma kokku suveriideid ja planeerima tegevusi, mida jõuab lõplikku nimekirja umbes sada. See aasta jäi nimekiri olukorrast tulenevalt küll vähe lühemaks kui tavaliselt, noh, nii kordi kümme, aga...

VAHET POLE, SEST ME EI TEE NEID ASJU NIIKUINII KUNAGI!

Selle aasta plaanid näiteks: 

- Käia Elistvere loomapargis
- Käia Taevaskojas
- Käia kanuumatkal
- Käia lodjaga sõitmas
- Käia kuskil Spaas, nt Nooruses
- Minna Palangale puhkama mõneks päevaks
- Käia Vana-Vigalas Hard Rock Laagris
- Käia mingitel vabaõhuüritustel
- Käia võimalikult tihti maal mu perel külas
- Panna kokku magamistoamööbel lõpuks friiking ometi
- Õppida automatiseerimist, eriti testide automatiseerimist
- Teha valmis oma portfoolio, et pärast oleks lihtsam
- Käia max palju kohvikute väliterrassidel söömas
- Käia meres ja järves ujumas
- Käia kardiga sõitmas

.... ja nii edasi. Reedel hakkab T-l esimene suvepuhkus ja ausalt, kui me Elistvere loomaparki jõuaks, siis ma oleks juba nagu:


Shocked Surprised GIF - Shocked Surprised Realize - Discover ...


Tõele au andes, nats hoiab see ka tagasi, et mul on autol ikka veel talverehvid all. Nagu, naastud. Ma ei saanud rehve vahetada, sest mul oli teine paar velgi maal (need, mille jaoks ma uued rehvid ostsin), nüüd ma tõin need ära ja need on koos uute Nokiani lamellidega juba sada aastat auto tagaistet ja pagassi hõivanud, sest ma enne käin jala kui lähen pmst jaanipäeval rehve vahetama. Nagu kus see häbi ots on, noh? Ootan ilmselt järgmise kevade ära lihtsalt ja lähen siis. 

Igatahes, kui ma selline peer olemise lõpetan ja lõpuks rehvid ära vahetan, siis äkki me jõuame oravaid vaatama.

Aga muud asjad sealt nimekirjast? Nagu, lubage naerda.

Realistlikult näeb IGA mu suvi välja selline:

- Vingu selle üle, kui palav on
- Vingu veel 
- Siis, kui külm on, pane end liiga õhukeselt riidesse ja vingu, et raibe, külm on
- Käi kodus eranditult kas täiesti paljalt või mingis lohvakas särgis, mis on pidevalt toitu täis lödistatud ja näeb suve lõpuks välja nagu oleks sellega põrandaid pestud 
- Käi hästi palju ujumas. See tähendab, et lase vann külma vett täis, istu seal, tule välja, ole 5 minta pärast uuesti higine
- Tee kõik aknad lahti. Unusta need vihmasaju ajaks lahti. Vannu.
- Maga ikka paksu teki all, sest sa oled amööb, kes ei suuda teisiti magada
- Tee suve jooksul 1 tore asi, et sul ei oleks väga imelik, kui keegi küsib, mis suvel toredat tegid
- Üllatu 1. septembril, et suvi on läbi, sa pole kuhugi jõudnud ega midagi teinud. Luba endale, et järgmine aasta läheb kindlasti paremini, parimal juhul alusta juba planeerimist - siis on kindel, et järgmine suvi õnnestub!

Ja suveks riiete ostmine. Ma ostsin endale nagu ... NII palju suveriideid. :D Kleite ja lühkareid ja särke ja.. Ja ofc mitu paari jalatseid, mida saab kanda ainult suvel. Reaalsus on see, et kodus olen ma paljas ja väljaskäimiseks kujuneb välja 1 ese, mida ma kogu aeg kannan. See on eriti hea, kui ma olen ostnud suveks räigelt õhukesi kleite, a siis tuleb hoopis ilgelt külm suvi ja kogu aeg tuleb teksades käia. 


Positiivne on see, et Netflix lisas just hunniku trash reality tv-d, nii et mu elu on hetkel sisustatud ja ma ei pea muretsema selle pärast, et ma sellega midagi asjalikku tegema peaks... 




30 intrigeerivat fakti minust, mis on kõvasti põnevamad kui "mis mu lemmikvärv on"

Kuna mu blogi külastatavus on viimasel ajal omajagu kasvanud (õnneks küll mitte piisavalt, et keegi mind Persekooli foorumis lahkaks), siis ma mõtlesin, et ma kirjutaks natuke endast. "Miks mõttes kirjutaks endast, sa ju muud ei teegi?" küsite te nüüd, eks. Aga ma olen suutnud 1.5 aastat blogi pidada nii, et ega te minust ju suur tegelikult midagi ei tea, peale selle, et mul on toitumishäire, kaks silma ja mees (kelle ma tegelt olen vb välja mõelnud, ega te ju tegelikult seda ka ei tea). Nii et ma mõtlesin, et ma reastan endast siia hunniku fakte, mis ehk aitavad teil minuga paremini tuttavaks saada.


1. Ma olen päriselus väga rahulik ja positiivne inimene. Mitte selles mõttes rahulik, et ma käin tuima näoga ringi ja elusees ei naera, vaid selles mõttes, et ma ei lähe kunagi närvi, ei tõsta kunagi häält ega viitsi vaielda. Ma olen umbes viie aasta jooksul oma häält tõstnud täpselt kaks korda, viimati paar kuud tagasi, kui mu teismeline õde meie ema minu  nähes enam-vähem perse saatis. Peale seda olin ma ise ka veits šokis, sest selline reaktsioon on äärmiselt mitte-minulik, vabandasin vanemate ees, et ma nende last kasvatan ja puha (ma ei solvanud õde vms, lihtsalt ütlesin valju häälega asju, mida ta VÄGA mõistma peaks, aga see on juba vähe isiklikum teema). Kui keegi minuga vaielda üritab, siis ma olen tavaliselt lihtsalt nagu "aaaa tglt" ja ei reageeri. Muide, kui keegi siia blogisse mingeid negatiivseid kommentaare jätab, siis neid ma ka üles ei lase. Kui tahate, pöörduge Euroopa Inimõiguste kohtusse ja kaevake, et kuri Getter piiras teie sõnavabadust ja ei reageerinud teie sõimule v solvangutele, nad kindlasti aitavad. 

2. Ma olen siiani üllatunud, et ma lõpetasin pikaajalises püsisuhtes mehega. Mul on ka varem, teismeeas, olnud 10-kuune suhe vastaspoolega (kes oli agressiivne, vägivaldne, manipuleeriv ja veits tegi mu katki, haavu lapin siiani) ja peale seda ma mõtlesin, et yea never again ei loo ma midagi pikaajalisemat kui paar deiti vastassooga ja tulevikus kosin hoopis naise, a siis tuli T ja rabas mu jalust igas aspektis. Selles mõttes on tal vähemalt hea rahulik, et ükski mees minus ühtegi närvi ei liiguta :D. Mul pole kunagi olnud ka ühtegi celebrity crushi, kes oleks meessoost, vaid mingi 9-aastasest saati olid selleks Tatu lauljad. Kes teesklesid lesbisid, eksole. Mul läks peale seda veel paar aastat, et aru saada, mis see tähendab :D 

3. Ma olen vasakukäeline. Kunagi, kui ma lasteaias käisin, siis üritas kasvataja minust paremakäelist teha. See nagu ilmselgelt ei töötanud. 

4. Ma kogun muumikruuse jaaa mul on neid omajagu. Kogu aeg mõtlen, et peaks vähe suuremaid kruuse vahelduseks ostma, aga siis ostan ikka hoopis mõne muumikruusi juurde :D 

5. Ma olen pärit vene vana-õigeusklike perest, olen ristitud ja käinud lapsest saati kirikus. Religioosne kasvatus kuulub kahtlemata mu lapsepõlvetraumade hulka. Ma mäletan siiani, kui väljas oli meeletu äike ja maru ning vanaema ütles, et see tähendab, et Jeesust viiakse Kolgata mäele. Või seda tunnet, et igat mu sammu ja tegu jälgib Jumal. Enam ma religioosne pole ning usunditest sümpatiseerib mulle enim üldse budism. See kattub nii suures osas minu enda vaadetega - ära tee teistele haiget, saavuta õnn, mis ei olene ühegi välisest tegurist, jne. 

6. Ma olen üle saanud äärmuslikust ärevushäirest. Ma polnud suuteline kodust väljuma, sest ma olin kindel, et siis põleb maja kohe maha, ma kartsin iga tänaval vastutulevat meest, mul oli meeletu sotsiaalfoobia jms, aga läbi teraapiate sain ma neist kõigist probleemidest võitu. 

7. Ma olen maailma kõige hullem ülemõtleja ja põdeja ja kardan kogu aeg, et ma ütlen midagi valesti ja solvan kedagi või miskit. 

8. Mul on väga-väga õrn hing. Pealtnäha olen ma suht kõva kestaga bishhh, aga tegelikult nutan ma regulaarselt, sest maailm on kohati lihtsalt nii-nii kuri koht, kus tehakse inimestele põhjendamatult liiga ja ma ei saa midagi teha, et seda suures plaanis muuta. Siis, kui alles hakati George Floydi mõrvast rääkima, nutsin ma lihtsalt tükk aega mehe kaisus, sest see on nii kurb ja ebaaus ja lihtsalt, maailm sakib kohati nii palju, noh. 

9. Kui ma midagi teen, siis südamega ja annan endast 1000%. Seetõttu ei kuulu ma nende inimeste hulka, kes suudavad teha tööd, käia koolis, kasvatada lapsi, käia trennis, tegeleda veel viiesaja hobiga, leida aega sõpradele, arendada end erialaselt ka väljaspool tööd ja kooli, yada yada. 2-3 asja ja mulle piisab. 

10. Ma võin olla väga avameelne ja avatud suhtleja, aga ma kardan inimesi enda lähedale lasta ja mul on praegu 0 sõpra. Varem ei tahtnud ma luua sõprusi ka slp, et "aga mul ju sõbranna, kellega ma saan kõigest rääkida ja mul ei ole rohkemaks mahti", aga kuna see sõprus muutus äärmiselt toksiliseks, siis pidin ma ta kahjuks enda elust välja lõikama. 

11. Ma olen põhikoolis olnud nii kiusatav kui kiusaja. See kiusaja olemine kuulus mu elu ühte kõige problemaatilisematest etappidest. Kiusamise ja üleüldise destruktiivse ja halva käitumise pärast kutsuti mu ema kooli vähemalt kord nädala-kahe tagant, aga ometigi ei suutnud ükski neist täiskasvanutest panna kokku 1+1te ja mõista, et kui heade hinnetega tüdruku käitumine ja tulemused meeletu kiirusega allamäge lendavad ja ta on teiste suhtes õel ja vastik, siis võiks ta psühholoogi juurde saata, mitte panna talle kahtesid, hindeks mitterahuldav, teda sõimata ja samas lasta tal teisi edasi kiusata. 

12. Selle eelmise punktiga seoses otsustasin ma peale gümnaasiumit minna õppima õpetajaks. Ma usun siiani, et õpetajana oleks ma saanud ühiskonnale palju pakkuda ja võib-olla takistada mõnd last päris katki minemast, aga teise aasta 1. semestri lõpus tundsin ma, et ma võin ju sel erialal tegutsedes aidata teisi, aga kaotan iseenda.. ja nii ma ära tulingi. Kogu see õpe, mind ümbritsenud inimesed ja üleüldse haridusmaastik on lihtsalt niivõrd mitte mina. Lõpuks tekkis mul sellel erialal õppides nii hull masendus, et ma vajusin mõneks ajaks ikka väga sügavasse auku. See ei aidanud just eriti kaasa, et mu ema reaktsioon oli lihtsalt mind rämedalt sõimata, üritada mind ümber veenda ja üleüldse käituda nagu oleks see otsus kuidagi puudutanud tema elu. Peale seda katkestasin ma oma sünniperega suhted üsna tükiks ajaks ja need ei ole siiani taastunud. 

13. Mu lemmik"toit" on tomati-kurgi salat. Spetsiifilisemalt see hapukas, magus, soolane ja piprane hapukoorekaste, mis põhja tekib. Ma võiks seda vabalt klaasist juua. 

14. Ma olen väga tolerantne. Nagu, väga. Selleks, et minus miski negatiivset emotsiooni tekitaks, peab üksjagu pingutama. 

15. Ma õpin IT-d ega käi hetkel tööl. Ma küll just hiljuti kandideerisin ühele positsioonile, aga isegi, kui mulle seda pakutaks, ei võtaks ma seda vastu.. vähemalt mitte enne, kui töötuskindlustushüvitis lõpeb, haha :D

16. Minu meelest on enamik inimesi maailmas kohutavalt igavad. Lihtsalt nagu ... nii igavad, help 

17. Viimasel ajal jõllitatakse mind tänaval kogu aeg. Tra tegelt ka, järgmine kord küsin piletitasu. 


krt mis sa pole enne kiilakat inimest näind v

18. Ma olin lapse-teismelisena (enne isikliku elu alustamist, noh) meeeeeeeeeeeeletu raamatukoi. Nagu päriselt, ma ei tea inimest, kes loeks rohkem kui mina lugesin mingi 10-15 vms aastat oma elust. Kõik mu nädalavahetused möödusid nii, et ma ei väljunud voodist muuks kui söömiseks ja vetsus käimiseks ja ma lugesin iga nädalavahetuse päev mingi 300 lk ja koolipäevadel 150-200. Ma lugesin tunnis, bussi oodates, bussis, öösel... ma tõesti nagu KOGU aeg lugesin. Üks mu meeldejäävamaid vaheaegu oli vist 10. klassis, kui ma kaheks nädalaks laenutasin endale mingi 10+ paksu raamatut ja need kõik kahe nädalaga läbi lugesin. Minu jaoks oli täiesti tavaline lihtsalt kõik päevad läbi lugeda ja mitte midagi muud teha. Ma päriselt ei kujuta ette, kui palju raamatuid ma elus läbi olen lugenud, aga see arv on kindlasti kas väga kõrgetes sadades või lausa tuhandetes.. Jesus. :D Mul on nii kahju, et ma Goodreadsi kõiki enda lugemiselamusi lisanud ei ole. Oleks kogu sellest lugemisest siis midagi kahe kõrva vahele ka jäänud, aga ei, ikka loll nagu lauajalg. 

Miks ma nüüd vähem loen? Sest ma olen harjunud lugema raamatu ühe-kahe, MAX kolme päevaga. Ma ei suuda lugeda korraga ainult näiteks 30 lehte. Täiskasvanuelus on aga juba igapäevaseid väikeseid kohustusi, mille teised mu eest varem ära tegid, nii palju, et need teevad päev otsa jutti lugemise võimatuks. Ja teisiti ma lugeda ei oska, vaevu jõuad keskenduda, kui on vaja süüa teha, koristada vms. Lisaks on nii ülikoolis kui tööl käimine oluliselt aeganõudvam kui seda oli maakagümnaasium. No ragrets, et ma jäin vanematekoju elama ja maakooli, muidu. 


Lemmikraamatut välja tuua on raske. Haruki Murakami "Norra Mets" on olnud meeldejääv. Min Jin Lee "Pachinko". "Valge Sarja" raamatuid olen palju lugenud, need moodustavad sellise kollektiivse mälestuse. Lee Harperi "Tappa Laulurästast". Toni Morrisoni "Armas". Nordic noir ehk põhjamaised krimiromaanid meeldivad ka, Lars Kepleri raamatud näiteks. No ja siis loomulikult fantaasia ja ulme, olgu selleks siis Harry Potteri ja ta sõprade seiklused kurjuse vastu, Kettamaailma raamatud, "Meister ja Margarita" või miski muu, ma olen suure tõenäosusega müüdud. Me kõik vajame ellu natuke fantaasiat, võlureid ja muud veidi uskumatut, eksju?

19. Sellest eelmisest punktist tulenevalt olin ma kindel, et ka minu tulevane eriala saab olema seotud kirjandusega, aga tegelikult on raske otsida kaugemat vastandit :D Ehkki-ehkki.. Tegelikult ma usun, et väga paljud kirjandusnohikud sobiksid IT erialadele väga hästi, sest need eeldavad paljuski sarnaseid omadusi - loominguline mõtlemine ja oskus mõelda kastist välja, väga paljud töökohad ITs on küllaltki loomingulised jms. Ja koodimine - no sõna programmeerimisKEEL räägib enda eest. Ma, muide, oskan päris normaalselt C#i ja Javat, hehe. 

20. Ma olin oma elus väga-väga pikka aega kindel, et ma ei soovi lapsi saada. Nii kindel, et kui Eestis ei oleks steriliseerimisel piiranguid, oleks ma selle 20-aastaselt ära teinud. Nüüd, ainult 3 aastat hiljem, on mul viimasel ajal aga pidev tunne, et oooooohmygoooood put a baby in meeeee, plz :D lihtsalt nagu appi, lapsed on nii nunnud ja ma ei jõua ära oodata, et mul oleks kõrgharidus, töökogemus ja oma maja, et väike õnnelik beebs siia maailma tuua. Muide, me T-ga avastasime just hiljuti, et meil on mõlemal olnud peas täpselt sama tüdrukunimi tulevasele lapsele!!! Nagu maailmas on prolly mingi miljoneid nimesid, aga kuidagi suutsime me täiesti erinevates allikates komistada ühe ja sama nime otsa. #soulmatinghard
PS: sellega siin ei ütle ma mitte kuidagi, et inimesed, kes ei taha 15-, 18- või 20-aastaselt lapsi saada, neid kunagi tahtma hakkavad. Mina hakkasin lihtsalt. 

21. Kui ma olin 3-aastane, õpetas vanaema mulle ühe suvega vene keele selgeks. Sellest oskusest on mul elus muideks väga-väga palju kasu olnud! Oma senistest töökohtadest, mida on olnud viis, olen ma neli saanud tänu sellele, et mu keelevaramusse kuulub ka vene keel. Ja ometigi arvasin ma terve elu, et seda ei lähe mul kunagi vaja, hah..

22. Ma olen täielik animefänn. Nagu mmmmmmmmmmmmmh, kuidas ma jaapani animet armastan. Mu ajatud lemmikud on "Violet Evergarden", "Sword Art Online" ja "Steins; Gate". Ja ma töötan hetkel (või noh, tätoveerija töötab) Studio Ghibili tegelastega tätoveeringu kallal. Varsti saab täitsa valma!




23. Mul on olnud nibuneedid. Peale 1.5 aastat kandmist ja hooldamist ei paranenud need aga ikka ära + nendega oli võimatult ebamugav elada, nii et ma võtsin need välja. Needistamisprotsess ise oli kõige-kõige valusam kogemus mu elus. Ausalt, õige mitu aastat hiljem võrdlen ma siiani igat valusat asja nibuneetide tegemisega ja olen nagu "heh, see pole miskit..."

24. Ma olen väga kohmakas. Nagu, täiesti õudselt kohmakas. Üks kõige imelikumaid vigastusi, mis mul olnud on, oli see, kui ma jooksin küünarnukiga vastu kapinurka ja seda sellise jõuga, et ma olin kindel, et mul on luumurd.. Õnneks polnud, ainult väga tugev põrutus, mistõttu mu käsi nädalaks fikseeriti :D 

EMOs küsiti, et mis juhtus ja kui ma rääkisin neile loo sellest, et ma jooksin vastu kappi, vaatasid nad mind kõik väga kummalise näo ja pilguga. Nagu tahaks öelda, et "jajah, räägi aga, ilmselt ikka mees tegi..", aga ausalt, T ei teeks mulle elusees näpuotsagagi liiga :D Mida ei saa öelda vastupidi, ma just virutasin talle (ilmselgelt) kogemata küünarnukiga (jälle see küünarnukk) vastu nägu. Kohmakas, noh. 

Ma olen endale jalga astunud nii roosteks jämedaid naelu kui lihtsalt sukanõelu, käinud rattaga korduvalt üle pea, löön end ära vähemalt kolm korda päevas ja ma olen suht kindel, et peapõrutustest on mul tekkinud mingi püsiv ajukahjustus. Tähendab, see selgitaks niimõndagi..

25. Mulle meeldib kõik kõhe, kummaline ja teistsugune, AGA mitte full blown õudusfilmid. Ma ei saa aru ei õudukate ega pisarakiskujate vaatamisest - elus on niigi nii palju asju, mis ehmatavad ja teevad kurvaks, et ma ei saa aru nende emotsioonide kunstlikust esilekiskumisest. 

26. Kassi- või koerainimene? Kumbagi, ma olen lihtsalt loomainimene. Loomakesed on nii armsad, nunnud ja head, oeh, mida me oleme inimkonnana teinud, et nad välja teenida? Peagi lisandub meie perre kiisu, aga tulevikus, majas elades, tahaks kindlasti ka koera. Ja kitse. Kanu? Ma ei tea.. Aga kits tuleb küll (nagu, päriselt). 


27. Mul on teatud põhimõtted, mis on kõikumatud ja minu jaoks meeletult tähtsad, aga muus osas on mu mõte väga vaba ja mulle meeldib kuulata inimeste eri vaatenurki asjadest. Ma ei karda kunagi ka öelda, et olen mingi asja osas eksinud ning oma arvamust kohendada, sest kuidas muidu peaks olema inimene suuteline ajas arenema?

28. Ma abiellusin noorelt. No see pole see üllatav osa, eks. Üllatav on see, kui palju kriitikat ma selles osas saanud olen. Või lihtsalt peeneid padjoobe. Mis see eestikeelne vaste olla võiks, torge?

- "Eks lahutada saab ju alati"
- "Ma mõtlesin, et see on rohkem selline madalalaubaliste, usklike ja harimatute teema"
- "Mina küll nii noorelt abielluda poleks tahtnud"
-"Aa, ma ei teadnudki, et sa oled selline inimene, kes tahab olla lihtsalt traditsiooniline sünnitusmasin"
-"Ennast nii noorelt siduda on ikka nii loll, mõtle, mis sul kõik tegemata jääb"
- "Jaa, praegu sa oled rahul, aga 10 aasta pärast te vaevalt koos olete..."


... ja nii edasi. See, kui keegi saab mingi 18-aastaselt lapse on ok, talle ei ütle näkku keegi, et "issver sussver, MINA küll ei oleks tahtnud". Aga see, kui keegi end teise inimesega seob, on nagu kummaline? Ma ei tea. Minu meelest kardetakse tänapäevases ühiskonnas pühendumist kaugelt liiga palju. Ma tulen kultuuriruumist, kus enda sidumine teise inimesega terveks eluks on täiesti normaalne ning seda on see ka minu jaoks. Selles osas olen ma selle religioosse kasvatuse üle kohati isegi õnnelik.. Muidugi olen ma näinud inimesi, kes lahutavad, mu enda vanemadki. Aga lahutatud on tõsistel põhjustel, näiteks alkoholism. 90% inimesi, keda ma tunnen ning kes on vanuses 30+ ning püsisuhtes, on selle suhte loonud vanuses 19-25. Inimesed muutuvad? No shit, Sherlock. Inimesed muutuvad ka 40, 50, 60.... aastaselt. 

Mu terapeut ütles kunagi, et kui sa oled enda partneris kindel, siis on sul täiesti ükskõik, kui vana sa oled, sellised asjad nagu abielu ei ole hirmutavad, vaid normaalsed. Vähemalt minu puhul oli tal küll õigus. 

Ja üleüldse, krt, nii palju kodu ja igasuguse varata jäänud naisi oleks end saanud selle eest kaitsta abielludes, see on ju oma olemuselt notariaalne protseduur, mitte lihtsalt igavese andumuse väljendamine. 

Aajaa, ärme unusta, et ma olen siiski alles tatikas ja küll ma tulevikus kahetsen ja niikunii lähete lahku ja sa oled ikkagi loll tatikas, blabla, eks. Aga nagu... Savi? Selle asemel, et mõelda iga asi 1000 korda läbi ja jätta mingid asjad tegemata puhtalt selle hirmu tõttu, et äkki sa kunagi kahetsed, võiks lihtsalt elu nautida, kogeda ilusaid hetki ja emotsioone ning õnnelik olla. Isegi, kui me peaks kunagi lahku minema, jäävad mulle ilusad mälestused ja emotsioonid. Aga noh, see vend ei saa minust nvn kunagi lahti ja mina temast ka mitte. When you know, you know ja nii lihtne see ongi, kui su kõrval on su hingesugulane. *

* Ma tegelt tean, et kõikidel see nii ei ole ja see ei tee nende suhet kuidagi vähem hingesuguluseks või tõsiseks suhteks, ju siis on nende saatus ja neile määratud elukogemus praeguses elus lihtsalt teistsugune, mitte midagi muud. Kõigil on õigus oma kogemusele, oma vaadetele ja nii edasi. Nt minu vanavanemad on olnud koos varsti 50 aastat, aga kraaklevad ja tülitsevad iga päev siiamaani rohkem kui mina ja T kõigi koosoldud aastate jooksul kokku seda teinud oleme. Päriselt nagu, ilma liialduseta. Nende koosellu on kuulunud reetmised, pettumused, palju muudki koledat ja paha. Aga ometigi armastavad nad üksteist siiani ning soovivad olla koos elu lõpuni. Kas siis nende suhe on vähem väärt kui inimeste oma, kes on samamoodi olnud koos 50 aastat, aga seda täiesti idülliselt, teades esimesest päevast saati, et nad on kokku loodud? Ega vist, eks. 

29. Ma vihkan koristamist. Nagu viiiiiiiiiiiiihkan. 

30. Mulle meeldib kõik soe ja pehme. Tekid on mu lemmikasjad maailmas. Mm, tekid... 

A ja mu lemmikvärv. Mu lemmikvärv on must. Üllatus. 


Oot, paar lisafakti. 

31. Mul on olnud breketid. Mul endiselt pole ideaalne naeratus, aga noh, palju etem. See alumine pilt on siis mõistagi breketite eelsest ajast. 


32. Ma tegin oma esimese tätoveeringu 17-aastasena ja see oli täiesti õudne. Lasin selle üle teha paar aastat hiljem. 


33. Ma olen täielik jalatsipede. Mul on täiesti ilges koguses jalatseid ja jah, ma kannan neid kõiki :D. Ja ei, neid ei saa kunagi olla piisavalt, mkmm. 


Mu uusimad papukesed. Nende esimeste kohta keeldub T uskumast, et ma ei murra oma jalgu ära. :D 



Teistele on meeldinud...