MEILE TULEB MÕNE KUU PÄRAST BEEEBIIIII!!!!



    Täna on konkrrrreeetselt mu elu kõige õnnelikum päev, sest ma astusin esimese sammu cat mama olemise suunas ja broneerisin meile äsjasündinud kassipojukese, hihi. Nüüd peab 3 ja pool kuud ainult ootama, et kiiiišu sujuks ja siis saab ette võtta 400 km pikkuse reisi Lätti, et ta sealt ära tuua. Ütlen kohe, et tegu pole mitte mingite millerdajatega, vaid igati tunnustatud kassikasvatusega, kelle kasvandikud on end sisse seadnud kõikjal üle maailma ja Läti kasvanduse kasuks otsustasin Eesti oma asemel just seetõttu, et neil on kõik palju professionaalsem ja kassid vastavad ametlikult Euroopa standarditele jms, lisaks hoiavad nad kiisupoegadel silma peal ka edaspidi, annavad nõu kasvatamise ja näituste osas jms. Ühesõnaga - mulje jäi palju usaldusväärsem kui eesti kasvatajaga.. 


Nüüd teine küsimus - miks tõukass ja mitte nt varjupaigaloom? Ma muidu v ä g a pooldan adopt, don't shop põhimõtet, aga astmaatikuna, kellel astmahood suht kergesti tekivad, on mõeldav variant ainult tõukass - meie valikuks osutus pärast (aastatepikkust.. aga sellest hiljem) uurimist vene sinine. 

Vene sinised on lühikarvalised, neid regulaarselt harjates saab karvade kandumist tekstiilidele ja mööblile jms piirata - ja mis veel tähtsam - nad eritavad keskmisest vähem FEL D1 valku, mis on karvaste loomade puhul põhiline allergiatekitaja inimestes. See valk kandub loomade sülje ja rasu kaudu nende kõõmale ja karvadele ning sealt, noh, kõikjale. Vene siniseid nimetatakse tinglikult hüpoallergeenseteks, aga inimestele, kellel on tugev allergia, mõjuvad nad siiski ärritavalt.

Minul õnneks selle allergeeni osas tundlikkust ei ole, aga kopsuarst soovitas siiski karvastest loomadest eemale hoida, sest nende karv nii kannab kui ka tekitab tolmu ja ärritab hingamisteid. 

Niisiis, kõik, mis ma omaltpoolt kodutute kasside jaoks teha saan, on annetamine. Ja seda ma ka teen. Muide.. Kui teil on igakuiselt üle kasvõi 1 või 2 Eurot, siis heategevusorganisatsioonid nagu MTÜ Kasside Turvakodu (aga neid organisatsioone on palju-palju-palju..) oleks teile nende eest kindlasti tänulik. :) Püsiannetused on heategevusorganisatsioonide jaoks elutähtsad!


Mul on pmst alati koduloomad olnud. Päris väikesena kass ja kalad (kelle mu geneetiline isa ära varastas ja oma armukesele viis), hiljem 3 kassi (Poiss, Prints ja Sultan). Kaks koera, kellest üks veetis meiega 10 aastat ja teine liputab siiani rõõmsalt maal saba. Kui ma välja kolisin, siis võtsid vanemad teise koera ka - asendasid mu labradoriga. :D Jällegi, andke mu vanematele andeks, eks - nende praegune kass visati neile konkreetselt lihtsalt üle aia ja neil ei jäänud suurt muud üle kui ta endale võtta ja Fredi (teine kutsa) jäeti ta esialgsete omanike poolt lihtsalt kuskile vanasse kasvuhoonesse surema, kust üks naine ta endale võttis ja siis teda konkreetselt meetrise keti otsas kinni hoidis. 

Ma olen endale lemmikut tahtnud - nagu VÄGA tõsiselt - tahtnud mitu aastat, aga siiani pole T nõus olnud. Esialgu tahtsin ma koera (corgit!), aga ma lihtsalt ei viitsi kolmetoalisesse korterisse koera võtta, pole nii tubli :D, nii et peale seda hakkasin ma endale lunima kassi. Vahepeal mõtlesin kameeleoni peale ka, aga seda ma ei suudaks ilmselt kahjuks elus hoida.

Niisiis - kass. KASS! Ilgelt palju googeldamist, eri tõugude omanike ja kasvatajatega suhtlemist, lugemist... aga lõpuks leidsin meile ideaalse tõu nii iseloomu kui nunnu välimuse ja tingliku hüpoallergeensuse poolest. Mulle tegelikult hirmsasti meeldivad sfinksid oma armsa välimuse poolest, aga ma natuke jäin kartma seda, kui clingyd nad on ja kui palju hoolitsust nad vajavad. Vene siniste hooldamine on nagu väga lihtne, samas sfinksi peab kogu aeg niiske lapiga puhastama, siis silmi puhastama, kõrvu, vähemalt kord nädalas pesema... jesus. Aga nii nunsud samas :D, ääkkii kunagi?

Tegelikult tahtis T kassivõtuga veel oodata (mitte, et väga põhjust oleks - raha on, ruumi on, tahtmist on, armastust kassi vastu on, vastutustunnet on - mida veeeeel? krdi maagilisi mune pean munema hakkama või), aga lõpuks ütlesin ma juba, et kui me kunagi plaanime lapse saada, siis äkki oleks nagu mõistlik enne veenduda, et me suudame üldse teise elusolendi eest hoolitseda? Ja et ma enam ei jaksaaaaa oodata. Ja siis ta nädalakese mõtles, palus, et ma teeksin talle täpse kokkuvõtte/ eelarve selle kohta, kui palju ja mida kass vajab ja kui palju raha ta peale kuus kulub ja siis ütles, et olgu. Ma konkreetselt tegin uurimistööd mitu grammi toitu ja mitu kalorit kass vajab ja milline liiv on parim ja... :D...... 

Päev hiljem oli mul kass broneeritud. Nice! :D See on muidugi kokkusattumus, et kiisud just sündinud on, ma arvasin, et läheb ikka kauem. Nüüd on tal üle 3 kuu aega selle mõttega harjuda, et varsti on meid siin koooooooolm!

Kui te veel aru pole saanud, siis ma ei jõua ära oodata, et see aeg möödas oleks. Õhhh, ma nii väga tahaks juba kassipojukest paitada ja hellitada ja talle asju osta ja temaga mängida ja... appikene, kas see on päris?


Ühtlasi, kunagi väitsin ma, et mul pole emainstinkti. Haha. Haha. 

Konkreetselt selline tunne on, et süda läheb armastusest kohe lõhki ja me pole kohtunudki veel :D 

 


Nii et varsti on meil kodus siiiihuke kiiišu! See on selle kasvanduse eelmise pesakonna kass, kes ootab oma uude koju minekut. Ilmselgelt ei ole sama ema poeg, vaid teise kassi oma :D, aga meie oma saab olema sama suur umbes oma päriskoju (SIIIIA) jõudes, vbla suts väiksem, sest ta on emane :)

Nii lahe, nii laheeee! Jagage enda kogemusi ka koduloomadega. :) 



Minu Tinderdamised

Mäletate, kunagi enne Tinderit oli veel selline koht nagu Flirtic? Noh, kui teile on jäänud mulje, et Tinderi kontingent on kummaline, siis Flirtic paneks teid peast kinni hoidma. 

Kõik need lood siin on juhtunud ammmmmmu, nii et detailide osas on miski vbla veidi valesti.


Ühe tüübiga, kellega ma Flirticus tutvusin, deitisin ma mingi.. peaaegu kaks kuud? Jah, vist oli nii. Olenemata sellest, et ta oli pehmeltöeldes kummaline.

Põhimõtteliselt - ta kohtles mind superhästi, oli megaviisakas, tegi kinke, viis välja ja maksis alati ise, oli hea haridusega ja intelligentne, aga samas...

... oli minust umbes 9 aastat vanem, aga elas oma emaga. Jep, inimesed elavad oma vanematega, ka normaalsed. Aga tema oli, noh.. memmepoeg. Selle kõige otsesemas ja inetumas mõttes. Põmst kõigeks, mis ta tegi, oli tal vaja ema luba ja heakskiitu, ehkki ta oli mingi, hmm, äkki 25 ringis? 

Meie deitimisperiood nägi välja selline, et me rääkisime iga päev telefoniga ja siis kord nädalas, A-LA-TI pühapäeval, saime kokku, jalutasime, käisime söömas, istusime pargipingil ja rääkisime juttu. Aga ükskord. Noh, ükskord ta jäi haigeks ja saatis kohtumisele hoopiski oma ema. Kes kasutas aega targasti ära ja rääkis kogu aja seksuaaltervisest ja kaitsevahenditest. Mainin igaks-juhuks, et me ei olnud kordagi intiimsed või miskit selle tüübiga, nii et see oli eriti...... huuuuuvitav kogemus. Peale seda suhet olen ma ämmade olemasolu osas olnud ettevaatlik, to say the least :D 

Disgusted Cringe GIF by Willie Jones - Find & Share on GIPHY

See on kahtlemata mu elu üks kõige cringefestimaid kogemusi. Halb-halb-halb. 

A noh, kuna see tüüp kohtles mind hästi, siis me käisime peale seda veel natuke väljas, haha. 

Kuni ta mu väga ootamatult maha jättis. Tal sai suvevaheaeg läbi ja ilmselt käskis ema koolile keskenduda. Või siis ta sai lõpuks aru, et ma olen mega alakas ja see on veits veider :D 

Igatahes, olenemata sellest, et ta käis riides nagu 60-aastane pereisa, oli korralik memmepoeg ja üldse suts kummaline ja kohatu, ei olnud see kogemus üldiselt mu jaoks negatiivne, sest mu ainus suhe enne seda oli selline, kus ma peksa sain ja mind räigelt alandati, nii et tore ja vajalik oli kogeda, et kõik mehed ei ole vägivaldsed sead. 

Teine tüüp, kellega ma Tinderi kaudu tutvusin ja kellega ma kokku sain, oli, noh, veeeeidi kahtlane. 

Me suhtlesime enne netis täiega pikalt ja ta tundus jummmalast äge tüüp. Selline lahedalt boheemlaslik, oli elanud välismaal (Austraalias? Uus-Meremaal?), ülikooli lõpetanud, tegeles fotograafiaga, no ühesõnaga, tundus selline lahe ja tšill inimene, omapärane ja äge muusikamaitse ja whatnot. 

Okei, no ühesõnaga, ta ei elanud Tartus, aga tuli siia paariks päevaks, et aega veeta. Ma mõtlesin, et sõpradega, aga heeeeelll no.

Ta eesmärk oli hoopis võimalikult palju deite ühte-kahte päeva mahutada ja ta ei teinud sellest saladust. 

Minu, näiteks, viis ta endaga koos riidepoodi riideid valima, mida järgmisel kahel deidil kanda. Jep, nii ütleski. 

See nali kestis mingi 20 minutit. 

Esiteks, kõigepealt me kõndisime sinna poodi. Niimoodi, et ta kõndis - või noh, JOOKSIS - minust mingi meeter eespool. Siis ta hakkas endale riideid valima. Ainsad laused, mis ta mulle vahepeal ütles, olid "need riided on nii värvilised, et ma saan epilepsiahoo" ja "ma sain täna puuderahad kätte". Nii, okei, seni, kuni ta seal riideid tuuseldas nagu mingi hullunud paabulind, ma lihtsalt seisin ja hoidsin naeru tagasi. Kus ma seisin? Meeste aluspesuosakonnas. Kellega? Mingi tüübiga, kes jättis vaimselt täiesti ebastabiilse mulje ja seda mitte aint mulle, vaid ka müüjale, kes teda suurte silmadega vaatas. 

Siis ta läks neid riideid selga proovima ja palus, et ma annaks talle hinnangu, kui ta välja tuleb. Selleks hetkeks oli mul aga juba veiiiits raske naeru tagasi hoida, nii et oodates sepitsesin ma plaani, et talle viisakalt öelda, et ma enam ei suuda :D 

Nii et kui ta välja tuli, siis ma ütlesin talle esialgu malbelt ja viisakalt, et ma nüüd lähen ära. Tüüp oli nagu TÄIIIIIESTI oblivious ja ütles mulle, et "oota, mul läheb ainult mõni hetk veel, ma tulen kohe ka".

Oh Hell No GIF - Find & Share on GIPHY


Selle peale ma ütlesin väga konkreetse häälega, et "EEEE, eeeei. MINA lähen ära. SINA jääd siia."

Ja siis kõndisin minema, seljataha vaatamata. 

Eeldaks, et selle koha peal saab lugu läbi, eks? Ei, nein, njet, no, ne, nei. 

Saate aru v, see tüüp hakkas mind paaniliselt seal kaubanduskeskuses taga ajama, kõnede ja SMSdega pommitama ja otsima :D Ma panin ennast NewYorkeri riietuskabiini lukku ja ootasin, et see teater millalgi läbi saaks. Igaks-juhuks mainin, et ta ei olnud agressiivne ja ma ei kartnud ega miskit, mu ainus emotsioon oli "tramidavittu". 

Lõpuks kirjutas ta mulle Facebooki, et ta ei oodanud, et ma selline nõid ja uss olen.

NAGU OKEI, THANKS MAN! Ma ei oodanud, et sa oled täiesti sooda, aga elu ongi ootamatusi täis, eksole. 

Mingi mõne nädala või kuu pärast kirjutas ta mulle fbsse nagu midagi poleks juhtunud ja tahtis edasi suhelda. Mhmm, noh.. aitäh, aga ei aitäh :D 

Peale seda nalja ma ei julgenud enam Flirticut kasutada, üllatus-üllatus. 


Tinderi tegin ma endale paar aastat hiljem. 

Ehkki ma olin mõne kuu eest jumala poole palvetanud, et "Palun, Jumal, ma niiiiväga tahan peikat! Head peikat! Ükskõik keda, palun" ja "Palun, armas Jumal, aita mul leida endale vääriline peigmees, kes teeb mu õnnelikuks", siis Tinderi konto tegin ma endale lihtsalt selle pärast, et mul oli igav ja ma tahtsin näha, misasi see Tinder siis on kah, millest kõik räägivad.

A ja kui te arvate, et ma nende palvetamiste osas nalja teen, siis ausalt... ei tee. :D 

Ma kasutasin Tinderit küll aint kaks või kolm päeva, aga dang, olid need vast värvikad. 

Esimesel päeval kirjutas mulle mingi tüüp, kes oli nagu mega loveydovey ja tundus jummmõst tõsine ja puha, üldse mitte mingi creep või miskit, jättis mulje, et ta otsib eluarmastust. Kuni ma ta kogemata Fb-st üles leidsin (ma ausalt ei mäleta kuidas, äkki see oli ta profiiliga seotud vms)... jaaa siis tuli välja, et tüüp oli suhtes :D Nagu kammooon mees, hoia riist püksis. 

Siis kirjutas mulle mingi kutt, kes kutsus mind reede õhtul piknikule veini jooma ja värki, ütles, et võib mulle isegi maale järgi tulla. Küsisin, et kas tal on muidu naine ka kodus? No muidugi oli, kuis' siis muidu :D 


Kolmandal päeval matchisime me Tga, ta kirjutas mulle, õhtuks kustutasin ma Tinderi kasutaja (ja nagu ausalt, interneti kaudu armumine on väga asi, ehkki eks sa muidugi rohkem armud enda loodud illusiooni, mis päriselus võib kolinal kokku kukkuda, aga võib ju ka mitte) ja ka äpi enda telefonist, kaks päeva hiljem saime me kokku, saime aru, et yep, this shit is very real, järgmine nädal küsis ta mu käest, et kas ma tahaks ta tüdruksõber olla ja noh.. siin me oleme :D 

Ma tegelt enne meie esimest kohtumist olin mmmmmmmmeganärvis ja mõtlesin tubli 10-15 minutit, et kas ma ikka tahan temaga kokku saada või ei, sest ma täiega põdesin, et äkki ta on mingi imelik. 

Sest noh, kui
- keegi töötab ITs
- talle meeldivad arvutimängud
- tal on minuga ühtiv maitse raamatute osas ehk siis megalt nohiklik fantaasiakirjandus
- talle meeldib 70-80date rokkmuusika
- ta sõidab jalgrattaga ja ei oma autot
- ta ei tee kohatuid pickup line, on lugupidav, ei ürita sulle püksi pääseda, ei saada dickpicke ja tundub overall imeline ja vahva, siis........


tõenäosus, et ta on LIIGA imelik kaalub väga kõvasti üles selle tõenäosuse, et ta on PARAJALT imelik ja täpselt sulle sobiv.

Ühesõnaga, lõpuks ma mõtlesin, et vahet pole.. Kui ta ongi liiga kummaline, siis saab sellest vähemalt ühe naljaka loo, mida teistele rääkida. 

Millest me enda esimesel (ja teisel) kohtumisel rääkisime? Saate aru, MA EI MÄLETA! Ma ei mäleta pmst midagi, sest ma olin lihtsalt nii närvis ja emotsioonid keesid täiega üle :D 

Ma mäletan esimesest korrast aint seda, et 
- ma rääkisin väga palju koertest
ja
- et kui me 15 sekundit vait olime, siis ma ütlesin, et "kui sa kohe rääkima ei hakka, siis ma lähen minema :D"

Ja siis seda ka, et kui ma ära hakkasin minema, siis me kallistasime ja liblikad kõhus olid nagu PIWPAWPOWPIUPAU. 

Ja ehkki inimesed armastavavad mulle siiani öelda, et "noh, eks lahutada saab alati" (thank you and fuck you:)), siis ma usun kogu oma südamest, et T ongi see mees, kes on minu happy ending. Ja no isegi, kui ei ole, siis what a story ja mis imelised koosveedetud aastad, eks? 

Ühesõnaga, Tinderist võib endale armastuse leida küll, ehkki eks tõenäosus leida selle asemel keretäis keppi abielumehelt on ikka suurem, jah. 

KUIDAS ON MU KEHA MUUTUNUD?

Teate, ma ei ole end siiani kordagi kaalunud. Samamoodi ei olnud ma end kordagi piltide kaudu võrrelnud varasema iseendaga. Ainuüksi mõte sellest tekitas minus tänase hommikuni ängistavat ärevust.

Ma olen paranemise esimesest päevast saati kartnud seda, et mis saab siis, kui ma tahan alla anda ja mu ravi läbi kukub. Mis siis, kui ma ei parane? Kõige rohkem hirmutas mind see mõte, et mis saab siis, kui ma võtan kaalus nii palju juurde, et see mu ära ehmatab ja ma annan alla ja hakkan uuesti näljutama ja ületreenima ja olen jälle selles vastikus tsüklis?

See hirm pani mu vabanema pmst kõikidest kitsastest riietest, kandma aint kleite, katma/ seintelt maha võtma peegleid, jne - mis ongi väga õige asi, mida toitumishäiret ravides teha, muide - zero regrets. 
Jaanuarist maini ei kandnud ma kordagi teksapükse, näiteks. Sest kui ma oleks nt veebruaris avastanud, et püksid on kitsaks jäänud, oleks ma ära flippinud ja apteegist uued lahtistid ostnud. 

Mu mantra on olnud, et kaalutõus on ok. Et kaalutõus = tõus energiatasemes, rahulik ja rõõmus meeleolu, paranev keha, täis kõht. Et kui mu kaal tõuseb, siis see on hea. Et ma ei ärka enam öösel üles selle peale, et ma täiesti kontrollimatult värisen ja lõdisen ja et mul on niiiiiii külm, et 25-kraadises toas vajan ma paksu pidžaamat + kaht väga sooja tekki, et mul öösel soe oleks. Et see kaalutõus koosneb eneseusust, enesearmastusest, lugupidamisest enda vastu, rõõmust ja soojusest, mitte pekist. Ja niimoodi olengi ma tasapisi saanud lahti oma meeeletust fatphobiast ja arvamusest, et paks inimene = halb inimene. Teate, öeldakse, et kedagi teist peale sinu ei koti, milline su keha on, eks. Üldiselt täiega tõsi, erandiks on aga toitumishäiretega inimesed. Niii vastik ja paha on seda tunnistada, aga ma vaatasin omal ajal ülekaalus inimesi ja mõtlesin, et "näe, getter, kui sa endaga midagi ette ei võta, siis oled sina ka varsti niiii rõve!". Appi, noh. Vastik-vastik-vastik. Tegelikult olin  selles olukorras mina see rõve inimene, kelle hing oli mürgine ja kole. Enam pole mu suurim hirm olla mitte paks, vaid muutuda uuesti selleks vastikuks õeluskotiks, kes teistest pahasti mõtles. Vabandust, universum. :(

Aega võttis, aga ma leppisin sellega, et vahet ei ole, mitu kilo ma kaalus juurde võtan, ma ei hakka seda kaalu langetama ja armastan ennast kõigest olenemata. Et ma elan oma elu edaspidi nautides ja väärtustades, ükskõik, milline mu kaal ka ei oleks. Välimus on ainult välimus.

Välimus on ainult välimus.

See on ainult kest.

SINA oled niipalju enamat kui see kest.

Niiväga soovin, et rohkem inimesi seda mõistaks. 


Üks mu kõige suuremad probleeme, mis siiani ei ole kadunud, on kehadüsmorfia, mis väljendub selliselt, et niipea, kui ma midagi ebatervislikku - olgu selleks siis kook või krõpsud - söön, tunnen ja näen ma end kohe kaks korda suuremana. Täiesti haige tunne, mida ei suuda mõista keegi, kes seda läbinud ei ole. See tundub niiiii päris lihtsalt. Nagu olekski see burger kohe mulle puhtalt näkku kümme kilo lisarasva toonud või ripuks mul istudes üle püksivärvli mitmemeetrise läbimõõduga kõht. 

Ühesõnaga, vahepeal olen ma olnud täiesti kindel, et ma olen juurde võtnud 20 kilo, aga samas selle mõttega olnud nagu täiesti okei. Lihtsalt aktsepteerinud, et jaaa, nüüd ma olen kohe väga palju suurem, aga savi, vähemalt ma olen õnnelik, eks. 

No eile ma tõmbasin selga üle pika aja pidžaama ja sain aru, et oi, aga see ju istub põmst samamoodi nagu enne ravi. 





Ja siis ma sain aru, et mu keha visuaalne muutus on nagu IMEväike. Ja nagu wtf, ma ei saa aru, KUIDAS see võimalik on????????? Öööh, see on äämeizing.


Näiteks eile sõin ma...

Hommikusöögiks kaks muffinit ja jäätist. Vahepalaks kohukese. Siis lõunaks täidetud mune, singirulle, kiluleibu, küpsist, juustu, puuvilja, kurki.. Vahepalaks kaks singirulli, juustutäidise ülejäägiga leivaviilu, kurki, jäätise, muffini ja õhtusöögiks kartuliputru hakklihakastme ja salatiga. Ja see ei ole mingi eriline päev, see on suht tavaline :D Aint hommikusöök on tavalisest erinev, üldiselt ma söön putru ja/või võikusid. 







Ma olen söönud nende kuude jooksul nagu mingi miljon pitsat, viissada kilo komme, vahepeal sõin ma iga päev krõpsu, et anda oma ajule signaal, et see pole mingi mega special söök, vaid täiesti lamp asi (sest mul oli põhimõtteliselt nagu ma ei tea... krõpsusõltuvus?? varem, nagu ma ei tea, ma tahtsin kogu aeg krõpsu süüa), vahepeal ma küpsetasin nagu iga päev, ma söön iga päev nii palju ja kõike, mida ma tahan. Kui ma tahan süüa topsi jäätist, siis ma söön ja mul ei teki isegi natuke süümekaid. 

Muidugi kuna nüüdseks teab mu keha, et ta saab süüa kogu aeg ja nii palju kui ta tahab, siis selliseid õgimishooge nagu mul varem oli, pole mul olnud. Nagu kas ma olen teile rääkinud seda lugu, kui ma ükskord KILOSE sefiiritordi üksinda ära sõin?
Ja mu tavaline mäkitellimus oli: suur bigtasty eine, topeltjuustuburger, 3 hapukoorekastet ja pirukas.

Järgmisel päeval ma muidugi hommikusööki ei söönud (sest naqqq see on INTERMITTENT FASTING ja see on mega healthy lissalt), lõunaks keetsin taimset borši (mis on põmst keedukapsas punapeediga), õhtul kas 
a) murdusin ja sõin külmkapi tühjaks
või b) olin jätkuvalt sitaks healthy ja tegin kanafileed salatiga. sitaks nom ja yum ja valgurikas juuuu, ja naqqq nii HEALTHY, keha täiega tänab mind (L)

vahepaladeks oli ofc coca zero ja näts, sest nagu.. ausõna, kui ma peaks oma toitumishäirele andma maitse, siis see oleks coca zero ja bubblemint näts.
ja siis võib-olla pidasin niimoodi kuni 5 päeva vastu, peale mida ma kas sõin 500 grammi krõpsu + saiakest + jogurtit + kohukest + kummikommi + liitri coca zerot.


Ma ei suuda enam cocat juua. nüüd ma joon neid pure mahlasid, mis olid mu meelest enne niii ebatervislikud, sest SEAL POLE JU ISEGI KIUDAINEID!!! Well, guess what, ma söön nüüd nii korralikult, et ma saan enda kiudained nii või naa kätte.. 


Nii, nüüd tuleb siia selline content, mille eest õige sisulooja küsiks Onlyfansis teilt 25 dollarit. A kuna ma ei ole õige sisulooja, siis...

FREE PORN FOR EVERYBODY!

(traküll kui nüüd google otsing 'free porn' siia mingid onaneerijad toob..)




Need vasakpoolsed pildid on tehtud enne paranemist. Roosas aluspesus pilt siis, kui ma veel väga palju trenni tegin ja kaalusin vähem, teine pilt on tehtud jaanuaris, paar päeva enne ravi algust, parempoolsed tänasel säraval ja imelisel päeval (tglt ma just nautisin 10 minutit rahet ja sünget taevast, kõrvaklappidest tuli Кино, mega idüll noh). 


Silma ja riiete järgi pakuks, et ma olen kaalus juurde võtnud umbes kolm kilo. Ja noh, mul on hea silm, nii et see pakkumine on õige täpne. 

Nende piltide erinevusedki saaks ajada suuresti erineva pesu, valguse ja nurga kaela..

Nendel 'enne' piltidel on mu keha ära trööbatud. Tänaseks on see aga täis kõiksugu häid vitamiine-mineraale, jõudu, energiat, head enesetunnet.. Kõike mõnusat, sooja ja positiivset. 

Meie kehad on NIII targad. Päriselt, see on imeline. Peale seda, kui ma paar kuud järgisin TÜKi toitumisõustaja antud toitumiskava, on mu keha suurepäraselt võimeline ise mulle teada andma, millal ja kui palju mul on süüa vaja. 

Me ei pea oma kehakaalu mikromanageerima, keha saab sellega isegi väga hästi hakkama. Mis te arvate, et 200 aastat tagasi inimesed mõtlesid nonstop oma kehakaalust v? Väga mõtlesidki. Elasid oma leivast-saiast (omg, süsivesikuuuuuud, appi naqu) ja pekilihast ja olid igati normkaalus. 

Kui ma üks päev söön rohkem, siis järgmisel päeval on mul konkreetselt ISU kergema toidu ja väiksemate koguste järele. Ja samas vastupidi ka, kui ma üks päev tarbin vähem, siis järgmine päev on juba ärgates maos auk, mis nõuab suurt portsu võiga putru ja kõrvale võileiba. Või siis.. muffineid :D 

Mu keha suudab ise väga kenasti end reguleerida ja anda signaale selle kohta, mida ja kui palju tal parasjagu vaja on. Ma ei pea ise selleks üldse pingutama, ei ole vaja mingeid MyFitnessPal-e, köögikaale ega - jumal hoidku - vahelduvpaastumist või ketodieete. Päriselt, su keha ei ole mingi idioot. 

Lõppude lõpuks toimetab keha ka dieete pidades või buliimiaga samamoodi - need su "murdumishetked" või dieedijärgne kaalutõus (mis juhtub btw TÕESTATULT 95% dieedipidajatega!!! Ehk siis su raskel vaeval ja tööl on 5% võimalus õnnestuda :)) ei ole tegelt miski muu, kui see, et su keha nõuab energiat, mida ta niiväga vajab. Vajab mõtlemiseks, vajab seedimiseks, vajab normaalseks hormonaalseks tasakaaluks, vajab kõndimiseks... Kõigeks. Ja sina lihtsalt ei anna seda talle piisavalt. No shit, et ei tööta, eks? 


Seda, miks/kuidas ma esimest korda kaalus juurde võtsin, ma täpselt ei tea. 10. klassi alustades kaalusin ma alla 50 kilo, 10. klassi lõpus olin ma 15 kilo raskem. Ma võtsin antidepressante ja olin omadega vaimselt läbi, mis läbi. Mu kasuisa jõi samuti tol perioodil palju, nii et ma kolisin vanavanemate juurde lisaks kõigele muule. Ühesõnaga, stress + antidepressantidest suurenenud söögiisu. Aga ikkagi, kokkuvõttes kaalusin ma tolleks hetkeks 60 kilo ringis. 

Ja siis ma hakkasin dieeditama. Esimene dieet tuli siis, kui ma olin 17. Kaotasin 1.5 kuuga 10 kilo. Seejärel võtsin 6 kuuga juurde 15 kilo. Siis uus kiire dieet, 2 kuuga taaskord 10 kilo ringis. 3 kuuga kogu kaotatu + mõned kilod veel juurde. Tolleks hetkeks oligi mu kaal vist 70 kilo ringis? Ja siis tuli buliimia. Tuli teadlik ületreenimine, tulid lahtistid, aga koos sellega tuli nii teadmine kui ka pooletoobine diagnoos, et mul on hoopis BED (sest miks peaks psühhiaater küsima, et mida ma siis teen, kui ma ei õgi, eksju...)

Üles, alla, üles, alla... Mõni periood, kus tekkis kaloridefitsiit ja kaal langes, peale seda jälle periood, kus energiatarbimine oli õgimise tõttu suurem kui kulu.. Ja niimoodi aastaid viis. 

Enne enda kõige suuremat kaalutõusu olin ma üritanud kaalu langetada, süües alla 1000 kalori päevas. Ja see oli vaimselt nii raske, et ma ütlesin fakit, mõtlesin, et püüan terveneda, aga vaikselt sai sellest hoopis kuid kestnud õgimishoog. 

Siis ma tegin selle blogi, hakkasin kaalu langetama, ja noh, langetasin ju tegelikult ka, ja nüüd ma olen siin. 

Ma tglt olin isegi realistik olles kindel, et mu kaal on tänaseks suht lähedal sellele, mis ta oli enne, kui ma hakkasin kaalust alla võtma eelmine aasta, aga ju ta vist ei ole ikka küll. 


Mulle tundub, et mu kehal on praeguses punktis õige hea olla ja siin võibki olla mu set point, aga eks elu näitab. Savi, mu keha on geniaalne, küll ta teab. Sinu oma kah. 

______________________

Juhul, kui soovid mu tegemistel rohkem silma peal hoida, jälgi mind Instagramis - https://www.instagram.com/automemoryd0ll/

Sellest, kuidas ma öösel masinaga oma juukseid ajasin ja tätoveerimas käimisest

Ma kirjutan seda postituse telfuga, nii et pardon, kui siin mingi miljon viga on või kuskil on midagi parandatud ebatsensuurseks sõnaks, eks. 

Niisiis. Esiteks, mul on uus soeng! Esimest korda jumal teab mitme aasta jooksul.. Või noh, eee, kolme, sest kolm aastat tagasi oli mul Bob, haha.

Mu ema reaktsioon sellele:


Ma nats kardan nüüd maale minna (ehkki ma pean seda tegema, sest mu 17 tollised veljed on seal ja mul on neid vaja, aga alati saab enda lapsepõlvekodusse öösel sisse murda, rehvid autosse tõsta ja tagasi linna sõita). Kui ma oma esimese tätoveeringu tegin, siis mu vanaisa ütles, või noh, karjus, et kui ta nüüd infarkti saab ja ära sureb, siis olen mina süüdi. Ja siis ta ei rääkinud minuga mingi 2-3 nädalat, kui meil külas käis, siis jõllitas mind vihase pilguga nagu ma oleks ta kitse rotti lasknud ja viinaraha eest maha müünd. Ausõna, nii oli. Lõpuks andis ikka andeks. Nüüd oma poolkiilaka pea ja uue tätokaga, mis on parajalt suur, aga alles sleeve'i algus, ma ei julge ta ette minnagi. Müts pähe ja jope selga, isegi kui väljas on +25. 








Methinks et see on abso fucking lutely gorgeous ja et nii on, noh. 

Need, kes nõus ei ole, võivad midagi toredat teha. Oma arvutile kohvi peale valada or something. Or something. 

Ma ei teind seda niisama mingist keskeakriisist või miskit, nagu aint nats, aga tegelt on mu trihotillomaania viimasel ajal aktiviseerunud ja see oli see koht, kust ma kiskusin, nii et seal juba oli suht kiilas laik ees. Ei jaksa ennast kogu aeg peita ja häbeneda, aga just seda ma tegema pidin. Vahet pole, kas juuksed olid kinni või lahti, kogu aeg pidin muretsema, et appi, äkki keegi näeb mu kiilast pealage ja juuksed hoidsid kogu aeg nii inetusti. Just seal pool oli mega palju ebaühtlase pikkusega juukseid ja  beebijuukseid, mis kogu aeg turritasid ja lihtsalt kogu aeg oli häbi. Peeglist juukseid vaadates tihkus nutt peale. 

Ma pole kunagi oma elus tundud sellist vabanemist nagu siis, kui öösel kell 1 enda juukseid masinaga maha suristasin. Iga salguga tundsin ma, kuidas see raskus ja häbi, mis mu sees on NII kaua end peitnud, aina vähenes ja vähenes. Lõpuks juukseid prügikotti visates oli mul tunne, et ma ei viska välja mitte lihtsalt juukseid, vaid ebakindluse, vaimsete häirete ja häbi füüsilist kehastust.

Ma pole kunagi tundnud, et olen nii unapologetically mina ise nagu nüüd. Lihtsalt olen. Ütlen, mida mõtlen. Näen välja, nagu tahan. Tahan millestki hoolida, hoolin. Ei taha, ei hooli. Suva, mida ühiskond ütleb. Lihtsalt suva.

Mida  aeg edasi, seda vähem ma tunnen, et ma tahan sulanduda massi. 

Nagu, milline on keskmine inimene? Keskharitud, keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, sõidab keskklassi autoga, omab keskmiselt kaht last, saab keskmist palka, tarbib keskmiselt 8.4 liitrit puhast alkoholi... On nii KESKMINE. 

Ma ei taha olla keskmine. Ma tahan olla mina. Olla pisike ja pehme, omada varsti kõrgharidust, sõita oma vana Saabi auto ja uue Scotti jalgrattaga, omada nulli last, saada praegu null eurot palka, tarbida null liitrit alkoholi, olla pool kiilakas-pool pikajuukseline, täistätoveeritud, seksida rohkem kui KESKMINE inimene, vinguda vähem, tunda rohkem, nutta vähem, omada vähem, unistada rohkem, olla õnnelikum, olla võib-olla sitem inimene, aga võib-olla hoopis parem, oleneb vaatevinklist. 

Ja olla inimene, kes julgeb öelda, et tal on pohhui. Jaa! Mitte ükskõik. Järgmine kord, kui mu vanaema hakkab homoseksuaale vihkama või Putinit kiitma, siis ma ei lähe närvi. Ma ütlen, et mul on pohhui.

Järgmine kord, kui mu vanaisa ütleb, et ma olen paks, siis ma ütlen ka, et mul on pohhui (aga jope jätan selga ja mütsi pähe, sest ma ei taha teda tappa, sest mul ei ole sellest üldse pohhui). 

Ah jaa. Eile ma käisin tätoveerimas. Ei olnud mu esimene kord, aga siiani kõige pikem, samas vähem valus. Küünarnuki tegemine oli lõpuks nagu appi appi, aga mitte nii hull ikkagi, kui see pilt, mis mul roietel on - too on osaliselt pmst kaenla all ja rinna peal ja vot seal oli valuuuuus. See eilne pilt oli 50% üldse mitte valus ega vastik, 30% ebameeldiv ja 20% ehk küünarnukk ja selle ümbrus valus v väga valus (lõpu poole). 

Igatahes, päeva lõpuks olin ühe Studio Ghibili tegelase võrra oma kehal rikkam, juuni alguses tuleb järgmine ja mõne kuu pärast ongi ehk tervik koos :) 






Ja kui sleeve valmis saab, siis ma teen kohe teisele käele järgmise, haha. #noshame 

Ja siis tuleb kindlasti "issand sa olid nii ilus tüdruk, miks sa oma naha ära rikkusid 😭😭😭😭"

Krt ma tahtsin valge rämps olemisest ka kirjutada, aga liiga pikaks läheks vist, nii et ma kirjutan sellest mõni teine kord. 

A ja üks päev tegin ma ühe meigivideo, haha. Tasuta sardellide nimel, muidugist. Kui kuulsaks saan, jagan teiegagi.



__________________________

Kui sa tahad mu tegemistel silma peal hoida, jälgi mind Instagramis:

https://www.instagram.com/automemoryd0ll/

Kohatutest küsimustest

Perekoolis (jajah, mõni kord ma käin seal lugemas ja mul on selle üle mega piinlik, aga nagu, ma olen prokrastineerimiseks nõus tõesti tegema pmst kõike. Ma ei kommenteeri pmst never, nii et ma pole see, kes muretseb blogijate voodipesuvahetamise sageduse üle) oli teema kohatutest küsimustest, mis inimestelt on küsitud.

Ma ei hakka isegi kuigi pikalt kirjutama nendest "Oi, kas sa oled rase?" või "Oi, millal teil siis pisiperet oodata on?" küsimustest, sest ma usun, et selliseid küsimusi on küll kuulnud pea kõik naised. Need on väga nõmedad... ja ma küsisin ükskord ise ka selle esimese küsimuse inimeselt, kes pole rase (ega kuskilt otsast tüse). Tra, pärast mõtlesin, et ma lähen uputan ennast vanni ära, nii piinlik oli, ma ei tea, kuidas mul see küsimus üldse üle huulte tuli, täiesti nagu waaaaaaah, brain fart, konkreetselt siiani mõtlen, et püha perse, Getter, sa oled idioot.

Aga peale seda kui me T-ga abiellusime, on seda oimillalbeebsusidendavagiinastväljahakkadpressimasiiskah küsimust küsitud no ikka eee... kümneid ja kümneid kordi. Ema just rääkis ka, et külamutid pidevalt uurivad ta käest, millal ta vanaemaks saab. Nagu, khm.. 1) ma olen 23, 2) ma olen kõigile enda lähedastele rääkinud, et ma ei ole üldse kindel, et ma kunagi lapsi soovin ja kui, siis 30+ vanuses, 3) T ei taha üldse lapsi saada (ja ta saab kohe 30 ega ole neid kunagi tahtnud). Nii et nagu võiks nagu selge olla, et see on suht mõttetu küsimus, mida küsida. Ses suhtes, et kui ma ükskord mingi tite saangi, siis ega ma teda saladusena ei plaani hoida ja kuskil keldris lukus hoida või miskit, küll maailm teaks, et nüüd on see ime sündinud (no pun intended).


Nii et jah. Sellised küsimused on nagu üllatavad, aga samas mitte väga.

Mu elu üks kõige mida-hekkim hetk oli see, kui ma sõitsin taksoga vanaisat haiglasse külastama. Taksoga, sest ma olin endast nii faking väljas, et ma ei julgend rooli istuda, sest selle alla 10-minutilise sõidu jooksul oleks ma ilmselt oma auto kuskile posti ümber mähkida suutnud, for rlz. Et noh, väike kirjeldus mu vaimsest seisundist too hetk, lihtsalt taustainfoks.

Ja siis.. siis küsis taksojuht SELLE küsimuse:

"Ja miks te haiglasse sõidate siis kah? Pealtnäha tundute küll nii kena ja terve neiu."

NAGU.. what?! Krt, ausalt, et näe enamik ravi vajavaid ja/või haigustega inimesi välja sellised:

The Walking Dead Zombie GIF - Find & Share on GIPHY

Ma nagu niiiiiväga tahtsin talle lihtsalt kiusu pärast öelda, et "eee, mul on tegelikult ajuvähk..", aga kuna mu vaimne seisund oli nagu ta oli, siis mu terav keel oli too hetk vähe nüri, nii et ma ütlesin lihtsalt suht tuimalt, et lähen haiglasse külastama.. Siiani kahetsen seda, krt. Pussy sihuke.

Teist kuni umbes kümnendat kohta jagavad kõik küsimused, mida küsis üks mu kunagine ülemus (kes oli/on nagu konkreetselt täiesti WTF kuju ja minu jaoks on nagu suht uskumatu, et selline inimene olemas on üldse :D), näiteks meeldis talle küsida töötajatelt küsimusi nende seksuaalelu kohta, nende partnerite kohta, nagu friiking KÕIGE kohta. Kirjutaks siia, et no mida veel, tahad äkki mu jalanumbrit ka teada v, aga ausalt, ma olen kindel, et ta oli selle juba välja uurinud lihtsalt... Mm, mälestused.


Üks coool olukord oli see, kui ma tulin üksinda näitama meie valmivasse korterisse, kuhu me valgusteid tahame... jaaa elektrik küsis, et "kuidas nii noor naine sellise korteri omanik on?"

Well, Vasja. I have sucked a lot of dick for this, ok?


Üks meeleolukas seik meenub mulle seda postitust kirjutades veel. Ma ei taha öelda, kus see vestlus aset leidis ja kes oli teine pool, aga...

-"Kas sul on keegi esiisadest teises maailmasõjas saksa armees sõdinud?"
- "Eee. jah, mu vanaisa isa oli Wehrmachtis"
- "Hmm, siis ta oli ju nats!"
- "Eee... ei.. ta ei olnud nats..."
-"Aa, ei, ära muretse, siin on okei nats olla!"

Oookkaayy then. 


Mis imelikke/ kahtlaseid/ kohatuid küsimusi teilt küsitud on ja kuidas te vastasite? :D




KAS SA OLED RASE?



Ma saan siin loetud nädalate pärast 23. Täitsa.. soliidne iga järglaste saamiseks, eks ole. Eks ole, mhmm.

Igatahes. Sõin mina eile rahulikult  kugistasin nagu LOOOOM, kui mu armas kaasa küsis, silmad hirmust suured nagu tõllarattad - "Getu, ega sa rasedustesti ei taha teha?.. Sa sööd.. nii palju.."
Ma olin nagu mingi what, mis sokid, mul kõht tühi ja sõin rahulikult edasi. Kui palju ma siis sõin? No kaks-kolm korda rohkem kui ma tavaliselt lõunaks söön, aga täpseid koguseid ei hakka välja tooma, sest mõne inimese jaoks on see äkki peaaegu ta normaalkogus ja siis ma äkki triggerdan.

Miks ma sellest kirjutan, on see, et .. mul oli sellest lausest täiesti savi. Veel mõne kuu eest oleks ma nutma hakanud, söömise lõpetanud, läinud jooksma ja peale seda päeva lõpuni mitte söönud. Pärast pahandasin mehega, et krt, nii ei öelda - ei inimesele,  kellel on olnud toitumishäire ega ee.. üldse mitte kellelegi. Mu mees ausalt ei ole mingi ilge trapea, täielik nunnupall hoopis, vabandas ja ütles, et mul läheb lihtsalt nii hästi, et tal on see filter kadunud ja ta lihtsalt täiesti siiralt muretses, et mul pole sada aastat päevi olnud (mul on sekundaarne amenorröa) ja nüüd söön nagu poleks elusees toitu näinud, äkki meid varsti kolm. Naljakas lugu, vist, ei? Mai tea kah.

Tegelt oli lugu rasedusest märksa kergem, mul lihtsalt oli kogu kolmapäeva meeeeeeeeeeletu peavalu ja ma eriti ei söönud, järgmine päev sõin tagantjärele (päriselt, ma ei tea, mis värk sellega on, aga mul on vist päris migreen tekkinud, sest need valud on nii julmad lihtsalt, ma olen endale a la roostes pakse naelu jalga astunud ja käin hambaarstil alati tuimestuseta jne, aga see peavalu on kordades hullem, ajab oksele, jne, täielik hullumaja lihtsalt).  Vist. Kui ma nüüd X kuu pärast ootamatult tite saan, eks ma siis annan teada.

Jah, see ülemine pilt on niisama clickbaitimiseks, ma tegelt olin niisama bloated. 

Mis veel uudist? Hmm, mulle ei mahu peaaegu ükski püksipaar jalga. V noh. Mahub jalga, läheb kinni ka, aga kõht punnitab õige silmatorkavalt välja ja hingamine on raskendatud. No sellised:



Noh, mis seal's ikka. Osaliselt füüsiline jälg taastumisest, osaliselt karantiinist. Rohkem füüsilist aktiivsust kui prügi väljaviimine pole olnud, eks oma roll on kindlasti sellel. Ma ei tunne, et ma oleks selleks vaimselt lihtsalt valmis. Mis aga veel rohkem hirmutab, on see, et ma kardan, et mul tekivad peale trenni need hirmsad fibromüalgiavalud. Praegu on iga päev rusikareegel soe vann + magneesium + lihaselõõgasti (lisaks tavalistele ravimitele), siis valusid väga ei teki. Niipea, kui kasvõi üks muutuja valemist väljas on, on metsas. Täna pakkusin teisele poolele, et läheks äkki jalutama, aga ta oli nagu: "ei, vara veel, väljas on aidsihaiged". Ma olin mingi et ee.. tra.. me läheks kuskile lambikohta jalutama, mitte laulupeole. A kui ei, siis ei, ega ma nii iseseisev ka veel pole, et üksi kodust välja läheks, kaon veel ära või midagi, suur linn ikkagi. /s

Aga vähemalt ma viisin täna prügi välja. Kaks korda.

Vanad püksad peaks kah välja viima vist, lähen emadepäeval vanaemale-emale kommi viima, viin väikseksjäänud püksid keskmisele õele, talle peaks täpselt parajad olema. Kaks paari pükse olid mulle isegi parajad, õnn missugune. Tegelt oli jubedalt ebamugav peale kuudepikkust pidžaamas-aluspesus-occasional kleidis töllerdamist teksapüksid jalga panna, nagu KAS TE TEATE, KUI EBAMUGAVAD NEED ON? Vabatahtlik vangla. Halleluuja.

Ma otsustasin asendada aint ühe püksipaari - sellised odavad mugavad casual lühkarid, millega on hea kiirelt poodi lipata või maale minna. Aga üldiselt võib mittevenivate pükstega perset pühkida, öäk.



Milliseid riideid ma nüüd kannan? Mu mees kirjeldas neid nii:
.."Hmmm, huvitav"
.. "Ma ei usu, et inimesed nii riides käivad. Ei, inimesed ei käi niimoodi tõesti riides"
.. "See on korraga nagu printsessiseelik ja kartulikott, väga huvitav"
.."Sa oled küll väga ilus, aga et nagu ööääõõöö... no ma ei tea, nii ei saa ju igapäev riides käia, näiteks poodi minna"
.."No see seelik on natuke nagu..hmm.." - "Nagu ma tuleks matustelt?" - "Jah" - "ÄGE!"


Päriselt, ma käin edaspidi niimoodi Selveris oma kardulaid ja piimasid ostmas. Who cares! 

See on ka äge, et ma lähen järka nädal tätoveerima. Ei jõua ära oodata. (Esiteks, me mõlemad isolatsioonis hänginud, teiseks... statistiliselt on võimalus niimoodi nakatuda väga väike. Kolmandaks, peale seda hängin isolatsioonis edasi).



A teate, kes tegelt beebid sai? Mu sukulent! Istutasin beebid prg sibulate kõrvale, mujale polnud panna. Nüüd ma olen VANAEMA.





____________________

Kui sa tahad mu tegemistel silma rohkem peal olla, jälgi mind Instagramis - https://www.instagram.com/automemoryd0ll/

Aastapäevast, toidust ja kõigest muust kah

Teate, mul tuli mingi massiivne isu blogida, kummaline suisa. Mõtlesin korra, et krt, aga mul pole nagu millestki kirjutada ju, sest noh, kuskil käinud pole, midagi teinud pole - keda mu mittemillegitegemine ikka kotib? A noh, siis ma sain aru, et ega enamikel inimestel ongi praegu voodipesuvahetus vist nädala tipphetk, nii et savi.

Nii et ee, jah, ma vahetasin üleeile voodipesu. Kuidas teil on, kas teil on ka välja kujunenud üks inimene peres, kes seda teeb? :D

Ma olen paar korda lasnud T-l voodipesu vahetada, aga nii suhte säilimise mõttes ma seda enam ei tee. On kaks asja, mida on mul endal sada korda lihtsam teha kui vaadata, kuidas tema seda teeb - kokkamine ja voodipesuvahetus. Mõlemal juhul muutub ta mõne minutiga muidu alati ekstrrrreeemselt rahulikust ja muhedast (ja viisakast!) mehepojast mingiks ropendavaks närvipuntraks, kelle suust ei kuule väga muid sõnu kui väga närviline ja kuri "t*ra". Ta elas küll enne meie suhet õige mitu aastat üksi ja sai tollal nende asjadega hakkama, aga 240x220 tekk (mida ma vahetan nii, et ronin lihtsalt tekikoti sisse ja siis.. panen selle paika:D) ja köök, mis on kaos (aga minu jaoks loogiline kaos, sest ma tean, kus kõik on) ilmselgelt tema jaoks too much. Ma tean täpselt, kust kapist suure tõenäosusega pakk makarone, teepakid või tuhksuhkur alla kukub, aga tal, vaesekesel, pole õrna aimugi. Nii et minu jaoks on kokkamine tõeline meditatsioon ja tema jaoks, noh, täpselt vastupidi :D

Me tähistasime siin eelmine nädal enda 2. pulma aastapäeva kah - paberpulma. Tähistasime seda 100% koduselt - sõime koos lauataga hommikusööki, tegime (tegin..:D) kaneelirulle, käisime saunas & õhtul tellisime sushit ja vaatasime animet. Jätsime tellimise nii hilisesse õhtusse, et ainus koht, mis lahti oli, oli Sushi King ja no.. iu. Vastik, kuiv ja kole sushi - ja minu meelest täpipealt sama, mida Rimis lahtiselt müüakse? No ma olen vähemalt 85% kindel, et nii on. See röövis Tartu sushikohtade viimase koha Oishiilt, mis nüüd on eelviimane. Kõigist tartu sushi-kohtadest on mul proovimata ainult see päris uus koht, mis ta oligi - Komorebi? Kui keegi proovinud on, siis andke teada, kas on hea :D

Ja kõige paremat sushit saab mumst siin Yakuzast, Tokumarus on hea hea - nende Philadelphia on nii õrn ja mahe kuidagi, teised sushid on ka väga head (T-le meeldivad väga nende tempura valikud nt).



Üheaegselt on uskumatu, et me oleme abielus olnud juba kaks aastat, teisalt tundub uskumatu aga see, et kuidas ALLES kaks, see oli juba igavik tagasi ju :D
Väga ilus igavik, või noh, kaks aastat tagasi, igatahes. T on .. maailma parim. Siiralt. Päriselt. Nii minu inimene. Nii soe, nii hell, nii hooliv, toetav ja armastav, aga samas tugev nagu kalju, alati valmis minu eest seisma, nii mehine ja julge. Nii.. minu. Ühtlasi ainus inimene, kes saab aru mu retarded huumorimeelest ja mu hullumeelset Väikese My iseloomu ohjes hoida suudab, haha. Minu hing, minu süda, minu turvatunne, minu armastus.



















___________


Mõni nädal tagasi värvisin ma oma juuksed peale pikka uurimistööd poolpüsivärviga lillaks. Niipalju, kui ma uurisin, oleks pidanud lilla värv pruunidel juustel jääma küll tume, aga siiski.. lilla.

Hiljem sain ma aru, mis fataalse vea ma tegin - mu juuksed pole just päris tavalised pruunid, vaid vägggaa tugevalt oranžid, sellised kastanpruunid, inglise keeles auburn. Ühesõnaga, vaadake ülemist pilti.

Ühesõnaga. Tulemus jäi räme, sest kogu see oranž pigment mu juustes jäi läbi selle punaka/ lillaka kumama ja siis olid mu juuksed korraga lillad, punased, oranžid ja pruunid. Kokkuvõttes nägi see lihtsalt väga odav ja inetu välja :D



Peale esimest värvimist



Peale teist värvimist 

Peale esimest värvimist otsustasin ma, et okk, ei anna kohe alla, vaid proovin korra veel - siis jäi tulemuseks isegi täitsa normaalne värvitoon, mitte küll väga lilla, aga noh, ikkagi vähe etem kui esialgne tulemus. Selleks hetkeks oli mu isu värvitud juustest aga täis ja ma veetsin iga hetke halades ja oma juuste käest vabandust paludes, et ma enne neid ei hinnanud.
Niisiis - algas operatsioon Juuksed Normaalseks. Googeldasin, jälle, ja sain teada, et kõõmavastane šampoon pidi kõige paremini juuksevärvi eemaldama ja juhtumisi seisis mul kodus pudel Natura Siberica kõõmavastast šampooni. Pesin mitu päeva järjest juukseid nii, et ma šampoonitasin neid, pesin šampooni välja ja siis kordasin sama sammu mingi 5-10 korda. Mis ma oskan öelda.. Mu peanahk ja juuksed ei täna mind selle nalja eest just väga palju :) Kuivatasin peanaha ikka väga vastikult ära ja juukseotsad on ka kuivemad kui muidu (iga päev pesemise lõpus küll maskitasin neid). Ühesõnaga - selle juuste värvimise hind on ~20€ värvi ja tooniva palsami peale, kaks paari kummikindaid ja paar cm juukseotsi, mille ma lähipäevil maha pean lõikama.

Küsimus - kas punakaspruunid juuksed saab blondeerimata lillaks? Vastus - ei.



jälle normaalsed, jeeee

Lisaks kõigele sellele, khm, põnevale, olen ma täiustanud enda pärmitaignaoskusi ja nüüdseks olen ma vist leidnud ideaalilähedase lahenduse, mis minu ahjus lollikindlalt toimib.





Ma sellele esteetilisusele selgelt väga palju tähelepanu pöörata ei viitsi:D, sest minu jaoks on tähtsam see, et:
- taigen oleks pealt täpselt parasjagu krõbe, aga mitte liiga kuiv,
- seest peab olema taigen üheaegselt nii võine, pehme kui ka ülimalt õhuline ja veidi justkui kihistuv, ma ei oska täpselt seletada.
- saiakesed peavad ka järgmisel päeval olema vähemalt peale soojendamist veel parajalt pehmed.

Fun fact - ma olen vene perest pärit ja oma esimese pärmitaigna (mis on vene köögis totaalne staple) tegin ma 10-aastaselt. Mäletan, kuidas ma seda taigent segasin ja sõtkusin oma pool tundi, oi blinnn. Nüüd teeb kogu segamise ära mikser.

Maal vanaema juures olles tegi ta ikka väga tihti erinevaid pärmitaignaküpsetisi.. moosi ja õuntega plaadikoogid, erinevad soolased ja magusad saiakesed jne, mmmm. Ja siis me sõime ennast tädipoegadega alati saiakestest ja külmast piimast nii lõhki kui vähegi sai, siis, kui kõht juba täis oli, mahtus alati 1 magus saiake lõpetuseks veel. Sest kas sooje koduseid saiakesi saabki teisiti süüa? :D

Eriti head olid vanaema õunamoosisaiakesed, mina selliseid teha ei oska, või noh, pole õiget moosi. Ehkki süüa meeldib mulle teha, siis ise moosi keetma vms ei hakka ma talveks kunagi - ma ei taha riskida sellega, et moos läheb käärima või hallitama ja siis on kogu töö hukas, jõkkk. Liiga tundlik närvisüsteem selleks.. :D

Üleeile (?) tegin päris õiget ja traditsioonilist lasanjet. Hautasin mitu tundi ragu´d, keetsin juustuse bechameli jms.. Jaa siis sõin väikese tüki, ütlesin väkk ja rohkem ei söönud :D, sest minu jaoks oli see kombo kaugelt liiiiga rasvane. Samas T sõi ja kiitis.. ja siis sõi õhtusöögiks pärast veel POOL lasanjet. Ju siis vist tegelikult ei olnud halb :D


Nädala alguses tehtud makaronid hakkliha ja tomati-kurgi salatiga olid igatahes sada korda etemad, haha.

Ma täpselt ei tea isegi, miks, aga minu jaoks olid makaronid hakklihaga aastaid üks kõige hullemaid fear foode ehk selliseid toite, mita ma täielikult vältisin.. Või noh, üldse lisasin ma pastatooted enda menüüsse tagasi alles eelmisel aastal, enne seda sõin ma neid maksimaalselt kord aastas. Aga makaronid hakklihaga.. nendega oli mul ka eelmine aasta mingi väga tõsine teema, need olid minu jaoks ebatervisliku toidu kehastus, AGA samas ei söönud ma neid ka ülesöömishoogude ajal erinevalt näiteks krõpsudest või millestki muust taolisest.

Nüüd aga sõin ja hirmus maitsev oli, eriti MAJONEESIGA (mis ei olnud felixi 72-kaloriline eesti kergeim majonees). Lihtsa elu rõõmud on need kõige paremad rõõmud, eh?



Sarjasoovitus: "The Story of God With Morgan Freeman" Netflixis. Nii sügav, mõtlemapanev ja ilus sari. Minus igatahes liigutas midagi ja viis mu sammukese lähemale sellele igavesele küsimuste jadale, mis on mind terve elu saatnud - "kes ma olen, millesse ma usun, mis on mulle tähtis ja kuhu ma tahan jõuda?, vastamisele. Teate, ma käisin kunagi isegi teraapias, et nendele küsimustele vastust leida. Sest 20-aastaselt jõudis mulle kuidagi väga teravalt kohale teadmine, et me kõik sureme ära & elu justkui kaotas veidikeseks mu jaoks mõtte. Sest mis mõttega ma elan, olen, pingutan ja rõõmustan, kui ma nagu.. niikuinii ära suren? Ja mis siis edasi saab?

Nüüd, kolm aastat hiljem, võin ma öelda, et mul on omad uskumused selle kohta, mis saab peale surma ja miks ma üldse olemas olen. Vastus viimasele on lihtsam kui arvata võiks - sest tore on. Savi, et elu kunagi läbi saab, enjoy the ride while it lasts, rõõmusta, too teistele rõõmu, õpi ja õpeta teisi.

Ok, nüüd läks sügavamaks kui Vargamäe soo. BAI.


_________________________________

Juhul, kui soovid mu tegemistel rohkem silma peal hoida, jälgi mind Instagramis - https://www.instagram.com/automemoryd0ll/.




Teistele on meeldinud...