Seelikutest ja kleitidest ja nende pikkusest

Triin kirjutas väga tabava postituse kleitide ja seelikute pikkusest ja ma tahtsin sõna sekka öelda, aga see kommentaar muutus umbes viis kilomeetrit pikaks. Nii et ma mõtsin', et vormistan selle hoopis postituseks.

*Üle poole selle postituse jutust ei ole mitte kuidagi seotud ei Triinu arvamuse ega Murca kommentaariga, lihtsalt igaks-juhuks mainin. Sest mu arvamus võib olla piiigem tuline. 

Miks?

1) Sest mul on väga palju vaba aega ja

2) Maailmas on väga vähe asju, mis mind rohkem närvi ajavad kui mõttetu sildistamine ja lahterdamine, ERITI naiste surumine mingitesse pointless rollidesse, nende materdamine ja solvamine mingite nii mõttetute tegurite alusel nagu seeliku pikkus, dekoltee sügavus, juuksevärv või silmavärv, FFS. Krt, lambist tuli meelde, kuidas mulle kunagi 10 aastat tagasi rate.ee-s mingid vanad mehed postkasti kirjutasid, et kui katus roostetab, siis on kelder märg - jommaijoo, ma olin 13-aastane punapea, tollal ma ei saanud aru, kui haige selline asi tegelikult on. 13, punapea, must be a hoe, eks. 

Konkreetselt haige on see, kui mehed naisi üleseksualiseerivad ja otsustavad, mitmesentimeetrine seelik naise täpsemalt litsiks teeb ja kui mitu senti allapoole põlve peab see jääma, et naine oleks nunn, aga veel haigem? Veel haigem on see, kui seda teevad teised naised.
Krt. Alles nagu saime valimisõiguse, võiks nagu kokku hoida, ei v? Misasja teil on vaja kogu aeg vihata kõike ja kõiki, mis kõnnib..või veereb...või...?

 Mis suhtumise me selliselt järgmisele põlvkonnale edastame?

Kas me tahame tegelt ka, et noored tüdrukud arvaks, et meestel (ja ka naistel) on õigus nende väärtust otsustada selle põhjal, kui pikk SEELIK neil seljas on? Et savi, Marike, et sa õpid ainult viitele ja tulevikus astrofüüsikuks loodad saada, eile oli sul ikka liiga lühike seelik seljas, nüüd oled sa lapsik ja litsakas. Teine kord pane ikka püksid jalga, eks. Ja vaata siis, et särgi käised liiga lühikesed ei oleks. Ehkki, tõele au andes, oleks mul tütar, siis ma ei tahaks, et ta käiks VÄGA paljastavalt riides. Miks? Sest mehed paistavad arvavat, et paljastavalt riietuvad naised on mingi nende ühisvara, mida võib catcall'ida, käperdada ja alandada. Mul endal on esimesed kogemused sellega umbes sellest ajast, kui ma olin mingi 13-14 vms jällegi, sest ma ei osanud arvestada veel sellega, milline riietus võib tuua ebameeldivat tähelepanu. Maika ja lühikesed püksid, kui ma olin 12 ja tissitu? Täiesti okei. Aasta hiljem? Not so much.

Meie ühiskond ei ole lihtsalt piisavalt normaalne ja turvaline, et naistel oleks õigus enda inimõigusi - näiteks kanda midaiganes me tahame - rakendada.

Meile võidakse lihtsalt nii banaalse asja pärast nagu seelik liiga teha nii moraalselt, vaimselt kui halvimal juhul ka füüsiliselt. Kui ebanormaalne see on? Roolijoodikud ja vägistajad saavad ka mõnes olukorras rohkem mõistmist kui sügava dekoltee ja lühikese seelikuosa kombinatsiooniga naine.

Millise pikkusega seelikuid ma ise kannan? Viimasel ajal konkreetselt igasuguse pikkusega, ainult maani seelikut mul pole, sest need kipuvad mulle 20 cm liiga pikad olema.

Näiteks.



* Pluus, Paavli kaltsukas, 1€, seelik 2.50(?), tennised vanad head Conversed, kapipealne ilgelt sassis 



*Jälle Paavli, 3€

Natuke rohkem ja natuke vähem üle põlve. Samas valgel kleidil on päris paljastav ülaosa. Et siis...? Mis sootsium arvab?



*Paar aastat tagasi Poola Mohitost ostetud, 10€ ringis maksis 



Mida ma isiklikult väga ei fänna, on liibuvad kleidid, sest neis ei saa normaalselt süüa... :D




Killstar, alega umbes 30€

Siiani on mu lemmikpikkus olnud selline natuke ülalpool põlve & lemmiklõige vana hea skater, aga ma pean tõdema, et suts pikematel kleitidel on ka oma võlu, mõjub kuidagi boholt või nii.



Boohoo, soodukaga ostetud, maksis 10€ ringis 

See viimase pildi kleidi lõige on ka mõnus - smock. Hästi lohvakas, saab korralikult süüa, ilma, et põdema peaks. Jah, ma valin igapäevaseid kleite selle järgi, kas saab süüa või ei, sest mulle tekib peale sööki alati väga hull punu ette :D


Üldiselt - rohkem kleite, pikki või lühikesi (või kandke pükse, kui meeldib, mul suva, mulle meeldivad kah) ja vähem viha ja mõttetult sildistamist. :)



Bulimia Nervosa: II

Omajagu blogijaid on viimaste nädalate jooksul kirjutanud enda kaalulangetuspüüetest ja ehkki ma pealkirjast üldiselt kaugemale ei jõua (sest et see pole tervislik), siis ma ohkan isegi pelgalt peale nende pealkirjade lugemist kergendatult, sest ma olen nii õnnelik, et..
..See ei ole enam minu elu.
..Et ma tean, mis asi on normaalne toitumine.
..Et ma tean, et mu väärtust ei väljenda iialgi enam number kaalul. 
..Et ma tean, et ühtegi normaalset inimest ei huvita mu pehme kõhuke või väike tsellu siin-seal.
..Et mind ennast (enamjaolt) need väikesed vead siin-seal ei heiduta. 
..Et ma tean, et keha on kõigest kest. Ma olen enamat kui keha, ma olen hing. 
.. Et ma tean, et 95% dieetidest on määratud läbi kukkuma. 
.. Et isegi, kui sa endale sisendad, et 'see ei ole dieet', siis see on dieet. 
.. Et ma olen lihtsalt niii palju tervem ja normaalsem inimene kui varem. Ja niii kuradi palju õnnelikum, et paha hakkab, noh. 

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud suutnud eemale hoida kaalust, ebatervislikest toitumismustritest, pidevast enesevihast, 24/7 toitumisalaste artiklite lugemisest, enda piitsutamisest, piiramisest, toidu väljateenimisest... ja kõigest muust, mis mu elus ligi 8 aastat olulist rolli mängis. 

Hästi äge on olla mina ise. Hästi äge on mitte mõelda KOGU ärkvelolekuaeg toidust ja siis seda unes ka näha. Konkreetselt selline tunne on nagu ma oleks uuesti sündinud ja maailm oleks mu ees valla, mul on nii palju aega & võimekust oma tähelepanu erinevatele asjadele pöörata, et kogu universum oleks nagu uue mõõtme saanud. See on lihtsalt mega tunne.

Muidugi see paranemisprotsess ei ole pidev lust ja lillepidu. Mõni päev on ikka veel nii raske, et ma ei tule päev otsa voodist välja muuks, kui söömiseks ja vetsuskäimiseks. Ärevus, depressioon, toitumishäired & kõigi nendega kaasnevad etteheited, viha ja põlgus iseenda suunas on visad kaduma, aga see, et selliseid päevi on nüüd kuus võib-olla paar tükki iga jumala päeva asemel, teeb ilmselgelt elu märksa elamisväärsemaks. 

Nii palju lootust on ka. Lootust, et kui ma ühel päeval hinge hakkan heitma, siis oma viimastel minutitel ei pea ma kahetsema seda, et mul pole muid mälestusi kui toidupäevikud, kaalud; ainult kahetsused ja elamata elu. Ma olen samm-sammu haaval hakanud oma elu üle otsustamist toitumishäire ja depressiooni käest enda kätte haarama. Konkreetse näitena võib tuua selle, et kui ma varem kartsin natukenegi silmapaistavmalt kui teksad-pusa-tsärk riietuda, siis nüüd ma olen hakanud täitma oma unistusi grunge/natuke goth stiilis riietumise osas ja see on niii laheeeeeeeeeee, sest ma lõpuks tunnen, et mu välimus ja sisemus hakkavad tasakaalu jõudma. 

Ma arvasin kogu aeg, et ma olen kaugelt liiga paks, et niimoodi riietuda; et inimesed vaataks, et 'iu, mingi paks vaal püüab vist ilus olla'*. Ja et kui ma ühel päeval lõpuks peenikeseks saan, siis ma täidan kõik need unistused ja hakkan elama.

* Pealegi, kui keegi peakski niimoodi mõtlema, siis võib päris kindlasti öelda, et probleem on temas. 





Kõik need aastad ma lükkasin elamist edasi, plaanides seda teha niipea, kui ma lõpuks ideaalkaalu saavutan. Nagu ma IG-s mainisin (ma postitan Instagrami - põhiliselt storysse - päris palju, nii et kui kellelgi on huvi, siis võite mind julgelt jälgida - automemoryd0ll), siis mul pole isegi pulmapilte, sest ma kartsin, et ma jään piltidel liiga paks. Lisaks on aastate jooksul mu häire võtnud mult kõik sõbrad, sest noh, mul ei olnud muu kui häire jaoks aega/ tahet. Tõele au andes, ma VÄGA imestan, et mu partner mu kõrval siiamaani on, sest ta on tagantjärele rääkinud, et tal oli vahepeal väga raske, sest minuga polnud kuudeviisi võimalik rääkida muust kui kaalust/ toidust/ välimusest. Võite arvata, kuidas see suhtele mõjuda võib.

Aga ei, ta on siin, toetav, armastav ja hoidev nagu alati. Minu elu.


Nüüd, kui ma pole pidevalt keskendunud oma välimusele, on mul päris palju aega olnud vaadata enda sisse. Selleks, et mõista, misasi ma olen, läheb mul ilmselt veel paar aastakümmet, nii et siin pikemalt pole mõtet peatuda, ma olen imelik, tasakaalutu ja keeruline ja mul on nii veidralt palju vastandlikke omadusi, et see tekitab küsimusi. Aga. Viimasel ajal on jagatud hullult palju MBTI isiksusetesti, mille ma ka läbi tegin. Ma olen varem teinud sarnaseid isiksuseteste, aga mitte päris seda. 

Ja see oli tõesti HÄMMASTAVALT spot-on, nagu 100%, ausalt. Selle järgi olen ma INFP-T (Introversion/ Intuition/ Feeling/ Perceiving) tüüpi, mida iseloomustab nt:
- idealism
- enesekriitika
- loomingulisus
- hea eneseväljendusoskus
- suur empaatiavõime
- raskused iseenda mõistmisel
- introvertsus, aga samas kõrge kohandumisvõime
- introvertsemate (hermit mode) ja ekstravertsemate perioodide vaheldumine 
- teistel on raske INFP tüüpi inimesi mõista 
- raskused pikaajaliselt ühele asjale keskendumisel 
INFP's are notoriously hard to get to know, this is because we don't actually know ourselves very well.

Ma veetsin mitu-mitu-mitu tundi selle isiksusetüübi kohta uurides ja ausalt, huh, kergem hakkas. Kuskilt leidsin ma isegi nimekirja ametipositsioonide kohta, mis selle isiksusetüübiga hästi sobivad ja minu tulevikuplaan oli ka seal sees (+ KÕIK ametipositsioonid, mida ma lapsest saati kaalunud olen, nt kirjanikuks saamine oli mu hulll unistus, kuni ma aru sain, et see ei ole kõige realistlikum või lihtsam valik elus). 

No igatahes, kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et isegi mu isiksusetüüp kallutab mind tugevalt toitumishäirete poole - ma ausalt ei tea ühtegi enesekriitilisemat ja idealistlikumat inimest kui ma ise, nii et mis siit muud tahta olekski? Aga inimene õnneks on üsna õppimisvõimeline olevus ja ma hästi siiralt usun sellesse, et läbimõtestatud enesearendamise käigus oleme me kõik suutelised teatud piirideski enda liigteravaid nurki lihvima. 

Muidu oleks mul oma keerukast iseloomust savi, aga ma ei kujuta päris täpselt ette, milline töökeskkond oleks selline, kus ma tunneks end mugavalt ja ei peaks mingit maski ette manama ning teesklema kedagi, kes ma ei ole. Siiani on mulle kõige paremini sobinud vist imepisikeses kollektiivis töötamine, kus omavaheline suhtlus oli pea täielikult töistesse raamidesse surutud. Ma ei pidanud kedagi teesklema, sest ma ei pidanud näitama just kuigi suurt osa iseendast. Ja see oli hästi mugav ja vahva ja tore. Hm. 

Aa, jaa, buliimia, sellest tulin rääkima ju hoopis.. 

Niisiis. Selle 3 kuuga olen ma püüdnud luua mingit normaalsemat suhet enda ja toidu vahel. Hästi palju on olnud sellisest teosest nagu M. Zilmeri "Normaalne söömine". Ma VÄGA!!!!!! soovitan seda raamatut kõigil, kel on probleeme sagedase dieeditamise, kehakaalu, toitumise ja kõige muu seonduvaga. Selles raamatus on põhilised ca 20 lehekülge - kui nende järgi toimetada, peakski kõik okei olema. Hästi lihtsalt puust ja punaseks lahtiselgitatud, mis asi see normaalne söömine siis lõppudelõpuks on ja kuidas inimene kui organism sööma peaks, et püsida terve, virk, kraps ja normaalses kaalus. Mulle soovitas selle lugemist psühhiaatriakliinikumi toitumishäirete osakonna toitumisnõustaja ja teose autor on TÜ biokeemik, mitte mingi järjekordne toidumaag, kes oma uhke äpiga su sada korda saledamaks lubab teha, maksa aint pappi. 

Peale selle raamatu läbilugemist loksus mu maailmavaade söömise osas kuidagi nii mõnusalt paika. See on hästi lihtsalt kirjutatud, noh, sest lõppudelõpuks - söömine peabki ju lihtne olema. Lihtsalt söö, kuula oma keha, sa ei pea teadma midagi makrodest ja kaloritest ja mikrodest ja blabla.. su keha on üks maaaru tark sell! Küll ta sulle teada annab, mis sul vaja on... 
unless sa oled sama fucked nagu ma ja su näljahormoonid on täiesti sassis, aga selle ravimine on sada korda kergem kui arvata võiks, mul nt esialgu oli nii, et ma MITTE KUNAGI ei saanud normaalsel ajal aru, et mul on kõht tühi ja tundsin nälga alles siis, kui see oli juba EKSTREEMSELT tugev, nagu 'pilt kisub tasku tasapisi' tugev põhimõtteliselt. Ma ei teadnud, et on olemas ka selline kerge nälg, minu jaoks nälg = otseselt see hunger pangs, kui sul on näljast kõht juba väga-väga-väga valus. Selles osas on asi ainult natuke paremaks läinud, mul on nüüd hommikuti kõht tühi, muul ajal suudan ma vabalt tundide viisi mitte süüa (lahendus - mehhaaniline söömine). See hommikune söömine on ka maru tore, ma ju pole seda aastaid normaalselt viljelenud. Kui ma end ravima hakkasin ja soovituste järgi hommikusööki sööma (puder + võileib), siis mul olid kõigepealt nii tugevad valud, et ma tahtsin nutta ja maa alla vajuda. See tugev valuaisting peale hommikusööki kestis intensiivselt 2 kuud, enam päris valus ei ole, lihtsalt ebamugav veidi. Kui ma nt ainult võikusid hommikul söön teega, siis enam keha isegi ei valuta, hakkab vist harjuma. :) 

Raamatu põhipoint on see, et kõike peab sööma, sest kõike on vaja. Süsivesikuid, valke, rasvu, kala, muna, kõike. 

Enda poolt lisaks veel, et kui sa oled otsustanud kaalu langetada ebatervislikul moel, nt mitte süües süsivesikuid (mida meie keha väga vajab) või süües liiga vähe ja seejuures väidad, et sa langetad kaalu tervise nimel, siis usu mind, need kaks paradoksi ei saa koos eksisteerida. Ei eksisteerigi. 

Kui kedagi need üldised lihtsad toitumissoovitused huvitavad, mis haiglas anti, siis:


Ma enda lehte üles ei leia, aga paistab, et soovitused pole aastate jooksul muutunud - noh, miks peakski, eks. 

Mind esialgu ehmatas see toidu kogus hullult ära. Ma olin kindel, et ma lähen niimoodi julmalt paksuks. RIIS? MAGUSTOIT? MIDA? Öeldi, et isegi kommi võib süüa. Ja praetud toitu, nt šnitslit. Minu jaoks oli šnitsel nt täielik patutoit, aga nüüd olen seda korra isegi teinud, et uuesti kana õppida sööma muus kontekstis kui lihtsalt rõve kuiv valk. Täna üritasin seda teist korda teha. Tegin munanuudleid (btw, need pole roltonid) köögiviljade ja kanaga. Mees sõi ja kiitis, ma teises toas gagisin nagu suu oleks üht parajalt suurt, kõva ja pikka..kanatükki.. täis. Aga kõik toidud on tähtsad ja ma püüan kodujuustult, kanalt jms eemaldada seda "tervisliku!!!" toidu negatiivset mekki samamoodi nagu "ebatervisliku!!!" toidu mekki küpsistelt ja mahlalt. Toit on toit, poogen muu, eks?

Olge siis normaalsed, sööge hästi ja mudige oma pehmet sooja kõhtu, see on nice as heck 




xo getter 

Veeri rändom

Ma olen päev otsa peas iseendaga pikki dialooge pidanud, nii et ju vist on aeg blogida, eks.
Me oleme T-ga nüüdseks täpselt kuu aega nonstop  (va prügi väljaviimine pmst..) ninapidi olnud ja ma tunnen, et minust hakkab saama vinguv bitch. Mitte, et tema miskit valesti teeks, mul on lihtsalt isolatsioonist kopp nii siiralt ees, et see hakkab ajudele ja muudab mu kärsituks.
Näiteks. Täna. Ütlesin, et ma hakkan mööblit kokku panema, aga ta tehku rahulikult tööd edasi.

Noh, seni, kuni kõik sujus, olin ma väga normaalne. Aga siis, kui enam ei sujunud, siis nagu väga polnd. (= ma kinnitasin sahtli tagust ja lõin selleks mingeid plastikust naelalaadseid asju sisse, AGA NEED EI LÄINUD SISSE LÕPUNI,  sest ma olin taguse enda jätnud sinna sahtli taguse ja külje vahele panemata. misasi on loogiline mõtlemine ja kas seda kontaktivabalt koju saab tellida v?)

Ma: *teeb vinguvaid ja arusaamatuid hääli ja pobiseb midagi omaette*
T: *nothing*
Ma: "Lolllllllllllllll kummut, see ei tööta"
T: "Kas sul on abi vaja?"
Ma: "Ei"
T: "Okei"
Ma: *jätkab vinguvate häälitsustega*
T: "Oeh, anna mulle üks hetk, ma kohe tulen"
Ma: "Pole vaja".  Jaa siis mõttes: "krt küll!!! kõikkkk pean ma siin üksi ära tegema!!!! Mitttttttekunnaaagggiiii ta mind ei aitaaaaaaaaaaaaaa"
Life Hard GIF - Life Hard Baby GIFs

Lõppes see sellega, et T tuli, ütles, et kle, sul pole tagust ju siin küljes ja läks teise tuppa tagasi.


Ausalt nagu, see nii mina:
Brooklyn Nine Nine Brooklyn99 GIF - BrooklynNineNine Brooklyn99 B99 GIFs



Kummutit panin ma üldse kokku seepärast, et ma ei viitsinud õppida. Teate seda prokrastineerimise levelit, kus te teete kasulikke ja tüütuid asju, peaasi, et õige asjaga tegelema ei peaks? Jep, see olen olnud mina viimased eee... vähemalt nädal aega.
Nüüd on mul jäänud 2 päeva, et saada tehtud umbes 8 päeva jagu kooliasju. Minu plaan? Teeselda homme, et ma olen haige, nii et kui T küsib, kas ma kooliasju ka plaanin teha, siis ma saan öelda,  et eeei, ma olen haige.
Ma olen siiski täiskasvanu ja kui ma otsustan olla lapsik ja vastutustundetu ja 24 tunni sisse pressida mitu mahukat kodutööd, siis on see mu inimõigus.
Koolist väljakukkumine on samas ka mu inimõigus.

Njah... ju ma vist ikka homme tegelt pean alustama.

This Is Fine Fire GIF - ThisIsFine Fire Burning GIFs

Järgmine teema. Ma jäin töötuks ja mul on õigus töötuskindlustushüvitisele, mis tähendas aga enda töötuna arvele võtmist. Ja vastamist hulgale põnevatele küsimustele nagu:

  • Mida olen teinud, et tööd leida?
  • Millistest allikatest olen tööd otsinud?
  • Millist tagasisidet olen saanud?
  • Mis on olnud takistused?
Nagu??? Hellooo kind sirs, kas te muidu teate, mis väljas toimub v? 
Liiga palju tööpakkumisi on tulnd, ei oskagi valida nagu, duh. Mis muid takistusi praegu ikka olla saaks, eks. Also nagu, ma saan mitu kuud tasuta raha, miks ma peaks esimesel nädalal üldse juba paaniliselt tööd otsima?
(vastutustunne on obviously mu keskmine nimi, hire me)

See üpris ootamatu töötus on aga toonud kaasa omajagu vaba aega, mida ma äärmiselt produktiivselt sisustan. Ma olen juba 3 hooaega Communityt vaadanud Netflixist ja pmst samapalju Saiki K-d. Beat that nagu, eksole. 

Lisaks sellele:
  • Seinu pahteldanud
  • Seinu lihvinud
  • Tahtnud seinu värvida, aga see värv haiseb NII RÄMEDALT, et selle kuivamise ajal küll kodus hängida ei taha
  • Mööblit lammutanud.
  • Mööblit kokku pannud. Palju.
  • Tellinud kõik vajaliku päääriiisss oma PC seti jaoks + graafikalaua :')
  • Saanud kõik peale arvuti juppide kätte ja oh my, on see vast elu
  • Graafikalauaga joonistanud
  • ILGELT palju pesu pesnud.
  • RÄMEDALT maganud. Eile ma ärkasin kell 2 päeval, tellisin Hessi, läksin 7 uuesti magama, ärkasin 12 öösel, olin tund aega ärkvel, läksin magama. 
  • Süüa teinud ja küpsetanud. Kaugelt liiga palju, aga tore on, kui on lõpuks jälle viitsimist katsetada ja köögis mässata.
Ma olen nädala jooksul mingi neli või viis kooki/ küpsetist teinud, hardcore. Normaalne täiskasvanu sööb ikka iga päev õhtusöögiks kooki, ei v?

Tegin kapis leiduvatest jääkidest (ma olen tõsine toiduhoarder, mu jäägid = 5 kapitäit kuivaineid + täis sügavkülm) hapukoore-kondenspiimakooki mustikaželeega. Väga hea oli. 

Siis tegin näiteks kringlit. Täidiseks said nutella, maapähklivõi, õun, daimi tükid, peale šokolaad ja pähkel. Taignasse lisasin kaneeli ja kardemoni. Maitses nagu diabeet. Maitses väga hästi.

Täna katsetasin sefiirikorvikesi, mis oli suht fiasko, sest mul pole sellist toredat asja nagu tordiprits.
Kõigepealt ma katsetasin süstlaga, siis läksin üle kilekotipritsile (vana hea). Lõpptulemuseks olid äärmiselt inetud sefiirikorvid ja ÜLENI sefiirine köök. Mida koristab homne Getter 'cuz fuck her, mwehehehe.


Ja siis ma tegin kahel päeval tacosid rebitud liha ja isetehtud tortilladega. Viimased on konkreetselt mingi elu parim avastus, neid on nii lihtne teha ja nad on nagu eepiliselt head. Ausõna. Elusees ei osta neid poest enam.

Parti tegin ka esimest korda elus - väljas seda küll enam ei telli, ma miskipärast alati kartnud ise teha, aga tegelt oli easypeasy123.


  • Paavli kaltsukast tellisin riideid ka.
Näiteks selle kleidi (2 euri):



















Ja selle kleidi (5€), mis sobib imeeeliselt mu täpiliste Vansidega.


Oma niigi ilmselgelt kaugelt liigpõneva elu vürtsitamiseks tellisin ma lillat juuksevärvi, et esimest korda rohkem kui nelja aasta jooksul oma juukseid värvida. Kihk juuksed lillaks värvida on mul olnud noh, khm, umbes kõik need neli aastat ja ma olen korra isegi värvi ära ostnud, aga andsin selle ära, sest ma olin pussy või nii. 
Veits elevil. Veits kardan. Annan teada, kui see lõpeb täieliku feiliga ja ma näen välja selline:
Hidden Gems of Sesame Street Music: Part 1 | Muppet Fans Who Grew ...

Samas, nunnu ja karvane, eksole?

(edit: come check my insta @eiolegetter, it did nottt end well või nii) 


Teate, mis sakib? Ma nagu nii räigelt igatsen oma vanavanemaid. Mõtlen juba, et vb peaks maale sõitma, lihtsalt selleks, et aknast neile lehvitada. Oeh. Nii kurb on.

Üldse on kurb. Nokitsen siin oma asju teha ja panen mööblit kokku ja elu nagu.. kulgeb omasoodu ja whatnot.. aga tegelt on kaos ja kurb ja nõme. Ja lihtsalt vastik. Tahaks, et see kõik juba läbi saaks. 

Kõik, mis tundus normaalne, on pausil ja konkreetselt muud ei saagi teha, kui kodus püsida. 
Isegi, kui me ei kaota lähedasi, siis kaotame me kõik unistusi ja plaane ja toredaid potentsiaalseid mälestusi.

Me tühistasime näiteks enda Jaapani reisi ära. Ma olen seda ootanud terve oma elu, see oli juba niii käegakatsutav ja nüüd - ei tea ju, millal see juhtub. Järgmine aasta? Mitte kunagi? Who knows.

Ja ma pidin see kuu tätokaid minema tegema - jälle, sada aastat ette planeeritud ja ilgelt oodatud - ja tutkit, brat. Millal ma nüüd muumitätokad saan? Endiselt, who knows. 
Krt, isegi hambaarstile ei saa minna. 

Minu meelest seda viimast kuud aega iseloomustab jõle hästi see väljend, et "siis, kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab." Konkreetselt ainsad plaanid, mida nüüd teha saab, on see, mis päeval juukseid pesta või mida õhtuks süüa. Kui sedagi, eks. 



A noh, it's fine. Sest homme saab sefiirikorvikesi süüa. 


Teistele on meeldinud...