Bulimia Nervosa

Ma olen selle tühja lehe siin ees mitu korda lahti teinud. Ja siis kinni pannud. Vahel paar ridagi kirja pannud, seejärel ära kustutanud. Uuesti kirjutanud, aga siis ikka ristikest vajutanud ja omaette vaikselt edasi eksisteerinud.

Miks? Ma ei tea. Kuidagi lihtsam on lihtsalt olla ja kulgeda kui tunnistada -- jah, mul on probleem.

Varasemalt olen ma alati arvanud, et mu probleem on ülesöömine. Sest see teeb paksuks, see teeb koledaks, see teeb mõttetuks, see võtab mu enesehinnangu ja igasuguse lugupidamise enda suhtes ning laseb need hakklihamasinast läbi.

Aga nõrkemiseni treenimine, lahtistid, nälgimine, veepäevad, täielik jõuetus ja minestamise äärel olek..?

Seda ei pidanud ma enne üht saatuslikku arstivisiiti üldse probleemiks. Kuidas saabki pidada probleemiks midagi, mis paneb mu end tundma kõikvõimsana, õnnelikuna, pakub täielikku rahulolu ja tunnet, mida ei saa võrrelda mitte millegi muuga siin ilmas, sest see on lihtsalt nii võimas. Päriselt, maailmas ei ole asju, mis oleks mind pannud end tundma nii õnnelikuna kui nälgimine.

Kõikide nende toitumishäire-aastate puhul ei mõelnud ma kordagi, et mul on buliimia. Sest.. buliimikud oksendavad, eksju? Noh, tuleb välja, et ka ilma oksendamiseta saab buliimik olla.

Ja jälle on möödunud mitu päeva nende eelnevate lõikude kirjutamisest. Miks? Sest.. ma ei tea, ausalt. 


Igatahes tuli see probleem ja selle probleemi tõsidus minu jaoks üllatusena. Äärmiselt pikk haiguse anamnees (seitse aastat buliimiat, aga kokku enam kui 11 aastat eri toitumishäireid) pani arsti mind suunama haiglaravile, kuhu ma peaks minema kuu aja pärast... aga noh, I fucking cannot, sest ma alustan nädala pärast täiskohaga tööd (tarkvara kvaliteeditagamise spetsialistina) ja lisaks õpin täiskoormusega :') hehe fml

Usun, et saan terveks ka haiglaravita. Hetkel olen ma paar nädalat jälginud toitumiskava ja 1.5 kuud tarvitanud ravimeid, mis on tõesti imehästi mõjunud. Ma päriselt tahan terveks saada. Mul on ausaltöeldes läinud isegi paremini kui ma arvasin, et läheb - küllaltki kerge on süüa, ehkki toit on jätkuvalt vahel hirmutav (nt see, et peale suppi tuleb süüa magustoitu jms).

Esialgu oli mehhaanilise söömisega harjuda küllaltki keeruline (just füüsiliselt), sest mul oli just eelnevalt olnud hästi pikk nälgimis- ja ületreenimisperiood (kuu aega iga päev 2000kcal defitsiit) ja söömine ajas meeletult iiveldama, väga raske oli süüa mitu korda päevas korralikult ja see sees hoida, eriti hommikusöök. Loomulikult oli see kummaline, sest ma varem ju ei osanud arvatagi, et mul selline probleem on. Ma olin enda meelest ju üleõgija ja emotsionaalne sööja ja whatnot, mis nälgimine? See nälgimine oli ju minu arusaam normaalsest toidust.. Tegelikult olid need söömahood aga justnimelt nälgimisperioodide tagajärg, keha lihtsalt ei pidanud vastu.

Kõige võõram on minu jaoks see, et kõht ei lähe peaaegu kunagi eriti tühjaks. Ma söön kellaajaliselt ja äratuskella peale - pmst iga kord, kui äratus käib, on mu reaktsioon, et whaaat the faaak, ma ju JUST sõin. Minna 1-2 söögikorra peale 5-6 peale on ikka päris kena vahe. Praegu on ka veel hommikusöögist kõht täis, aga pean tegema väikese vahepala, et veresuhkur stabiilne püsiks ja mind ootamatu nälg ei tabaks. Ma ei uskunud esialgu loomulikult sellesse, et regulaarne söömine töötab, aga tõesti, mul pole ühtegi õgimishoogu olnud, enesetunne on hea ja ma olen kordades vähem veetustunud (varem ajas iga vale amps mu paiste ja kõhu mega punni)

AD-d on enesekindlust üksjagu tõstnud, ilmselt seetõttu see vaimne pool nii edukalt kulgenud ongi. Vähemalt siiani. See, positiivne mõtlemine ja äääärrrmiselt toetav abikaasa (no ja hea raviarst ka..).

Viimasel ajal on blogimaastikul jõle palju juttu olnud sellest, kellel on õigus ennast paksuks pidada ja kellel mitte. Ma küll kõiki neid postitusi ei ole lugenud, sest need triggerdavad mind, aga.. Minu viis senti on see, et keegi ei peaks endast niimoodi mõtlema. Miks endale haiget teha? Mina rääkisin ka raviarstile sellest, kuidas ma ikka NIII paks ja ülekaalus olen ja alla pean võtma ja seetõttu ikka raviplaani järgida ei saa. Ta ütles selle peale, et mingit visuaalset ülekaalu mul küll ei ole. Ja teate, tol hetkel, seal toolis istudes, pani ta kasvama minu sees mingi enesearmastuse alge - teised näevad mind ikka väga teisiti kui ma ise.

Nagu päriselt, see on lihtsalt nii masendav, et paljude inimeste enesehinnang sõltub 99% sellest, millised nad välja näevad. Mina tahan ennast sellest taagast vabastada, ma ei taha mõelda ainult toidust, kaalulangetusest ja enda välimusest, sest elus on ju niiiii palju muud - asju, mis on palju tähtsamad. See, milline on su kest, peaks olema ikka märksa vähemtähtis kui see, mis on seal kesta sees. Eksju? :)

Minul näiteks ei ole ÕRNA AIMU KA, kui palju ma praegu kaalun. Reedel on mul toitumisnõustamine, seal vist kaalutakse mind, aga ma ei taha seda numbrit teada, ausõna. Esialgu on kaalutõus täiesti normaalne, hiljem peaks kaal stabiliseeruma ja spetsialistide sõnul isegi langema, kui keha peale pikaajalist normaalset toitumist oma nö "sweet spot"i leiab - muidugi kulub selleks aastaid. Üht võin ma aga öelda - kaalulangetusega on minu elus (ja blogis ja instagramis ja..) igaveseks asjad lõpetatud. Mitte kunagi enam, päriselt.

Ja üleüldse. Unustage kõik, mis ma varasemalt kirjutanud olen. None of that shit has come from a healthy place. Bai.
Pildiotsingu self love tulemus




Teistele on meeldinud...