Kuidas ma uuesti paksuks läksin


Ma olen nüüd vist ametlikult üks nendest kaalulangetusblogijatest, kes suure hurraaga alustavad, aga mõne aja möödudes alla annavad. 

Võib-olla olen ma seda kunagi maininud, aga ma olen stressisööja. Ja viimased nii kuu aega olen ma olnud VAHETPIDAMATA stressis. Ma olen nagu stressipall, aga selles mõttes, et ma olen ümmargune ja stressi täis. Kurp. Väga kurp. 
Kõigepealt läksin ma JÄLLLLE kõrgkooli. Haridus on iseenesest tore, sest tahaks kunagi normaalset tööd, aga kõik sellega kaasnev.. öööök. Uued inimesed, võõras koht, võõras linn, täiesti uus valdkond, kõik on keeruline ja arusaamatu ja noh, uus, eks. Ja hirm, et ma jälle ei lõpeta, on nii halvavalt suur - seda enam, et nüüd mulle eriala päriselt meeldib..

Siis ma jäin töötuks. Okei, see oli suhteliselt vabatahtlik protsess, st mina olin lahkumise algatajaks, aga see tekitab siiski ärevust - niivõrd suur elumuutus ju. Esiteks on mul lihtsalt max veider ja luuseri tunne, sest no tööl ei käi ja mingit haridust enda vanuse juures ikka pole ja ja ja.. ja teiseks, kahe palgaga on ikka parem elada kui ühe, eks, isegi, kui see palk röögatu pole. Vaba raha on vaba raha. 

Siis mingi hetk hakkasid asjad juba justkui jonksu saama, sõin juba normaalse inimese kombel, kui, pabahh, mu vanaisa sai infarkti, on olnud juba 1.5 haiglas, kus ma olen teda iga päev vaatamas käinud, siis ma sain enda diagnoosi ja noh.. nii ta läks. Lisame siia kombinatsiooni veel pideva valu, magamatuse (!), kodused tööd ja fakti, et MA EI SAA TRENNI TEHA ja tulemuseks ongi hirmus, värvitu ja nõme toidulaud ja pekine keha. Ma olen KOLM KILO kosunud! ÜHE kuuga! Täiesti haige. Ma tunnen end nagu mingi kakuke lihtsalt. Kõht on kogu aeg vastikult täis, ma olen paistes, midagi kergeltki liibuvat kanda ei saa, enesekindlus on null, isegi need "kõik raudselt vaatavad, et ma olen mingi rõve paksmagu" tunded on tagasi. Ühesõnaga, maru vahva olla.
Ma olen end pmst iga päev kaalunud, näinud aina kasvavat numbrit ja siis IKKA mingeid krõpse ja küpsiseid söönud. Ehkki ma lubasin endale, et selline asi enam kunagi ei juhtu, aga näed - juhtus. Sakib ja nõme ja kõik, aga mul ei ole üldse motivatsiooni midagi teha.

Päriselt. Mul ei ole mitte mingit motivatsiooni enda käitumist ja toitumist muuta. Ma olen selle kuu aja jooksul mitu korda üritanud, paar päeva vastu pidanud ja siis ikka mingi krõpsupaki poekassas enda ostukorvist avastanud. Kaalulangetamine on niiii väsitav ja minu jaoks on väsitav ka lihtsalt tervislik toitumine, sest see pole lihtsalt veel nii sügavalt juurdunud, et loomulikult tuleks. Tervislikud valikud nõuavad minult pidevat mõtlemist ja genereerimist ja no saiakest süüa on ju ikka kergem kui salatit teha, kas pole? Kui tervislik toitumine ning kaalulangetus oleks lihtne, oleks tänavad täis saledaid tippvormis inimesi, mitte.. mind. 

Nagu ma nägin juba niii okei välja ja enam, noh, üldse ei näe. EGA TUNNE. Ma tean küll, et teistele on vahe vaevumärgatav ja osa sellest on niiehknii veekaal, aga mu enesetunne ja -hinnang on nii ilgelt alla käinud, et pole ok lihtsalt.


Näete, jah? Isegi rangluud on peitu pugenud, ju need küpsised on nad ära ehmatanud...

Igatahes olen ma jõudnud järeldusele, et kui vaja, siis ma surun endale sunniviisiliselt tervisliku toidu alla ja seon ennast kuskile radika külge kinni, et mitte õgida, aga ma ei taha kogu enda tehtud tööd nullida ja uuesti megapaks olla, isegi praegune level on mu jaoks suhteliselt väljakannatamatu (kui te ise seda tekstist välja ei loe). Muidugi ma mõistan, et see, et 3 lisakilo kellegi eneseväärtust nii palju mõjutab, ei ole normaalne, aga mina ei viitsi kuskil teraapias või psühholoogi juures käia, mul pole aegagi selleks.. Kui ma kunagi trenniks rohelise tule saan, siis tahaks hoopis täiskasvanute ujumiskursusele minna. #prioriteedid

tahaks kirjutada ju

Hei. Kuidas sul läheb? Loodetavasti paremini kui minul.

Minu eilne päev kulmineerus sellega, et taevast kallas vihma, väljas oli külm ja mina lihtsalt istusin Maarjamõisa Polikliinikumi ees ja nutsin lohutamatult. Ma ei ole kunagi end tundnud nii üksi. Öeldakse, et inimestele ei anta kanda rohkem kui nad kanda jaksavad, aga tahaks vaielda, vähemalt tol hetkel ma seda teha tahtsin. Kogu maailma raskus oleks justkui minu õlule järsku langenud. Ma ei jaksanud seda enam kanda. Päriselt, lihtsalt ei jaksanud. Ja siis ma nutsin seal, üksi, vihmas, üsna haledalt. Kuni tuli prints tundmatut värvi autol ja tõi mulle taskurätikuid, sest ma ei saanud sealt ära minna, sest noh, mu nägu oli üleni märg ja nina tatine.

Sel aastal leidsin ma endale treenimise näol uue armastuse. Ma ei ole end kunagi tundnud võimsama, tugevama, ägedama, tervislikuma või lihtsalt üleüldiselt PAREMANA kui jooksurajal või pedaale sõtkudes. Ma ei ole kunagi hinnanud rohkem enda keha, enda võimekust, seda, et vahet pole, et ma ei näe välja selline nagu ma tahaks, mu keha suudab sellegipoolest ÄGEDAID tegusid.

Ma pole 1.5 saanud teha rohkemat kui jalutada, sedagi mitte alati. Mul on kogu aeg valus. Välja arvatud siis, kui ma enda jalgu parasjagu ei tunne, aga see on lihtsalt hirmutav. Kogu mu alakeha on umbes nii 45 päeva järjest vahetpidamata valutanud.

Täna kell pool seitse õhtul helistas mulle arst ja ütles sõnad, mida iga spordisõber "kindlasti" kuulda tahaks: "vaata, et sa trenni ei tee. ÜLDSE." Ja siis kordas seda uuesti, et mulle ikka asi selgeks saaks.

Kevade alguses vigastasin ma mõlema põlve meniski ja see pole siiani täielikult taandunud. Täna sain ma aga veel toredama diagnoosi, tegelikult lausa kolm: ekstreemne hüperlordoos, spondülolüüs, spina bifida occulta. Esimene pole tore, kolmas pole eriti suur asi, aga see vahepealne diagnoos, "lülisamba tagumiste luuliste elementide stressmurd", see on.. ehmatav. Ütleme nii, jah, ehmatav. Ja valus. Tuharavalu, spasmid, jalavalu, tuimus jalgades, puusavalu. You name it, I have it. 
Eriti "naljakas" on muidugi see, et mu selg ei ole üldse see põhiline valutav asi, hoopis puusavalu hoiab mind öösiti ärkvel. Sisuliselt saab öelda, et ma kauplesin seljaröntgeni saatekirja perearstilt lihtsalt välja, esialgu tahtis ta vaadata ainult seda, kuidas mu puusad elavad. Väga hästi, muide...

*Ei nutnud ma isegi selle pärast. Mu vanaisa sai just äsja infarkti, mingi tropp mõlkis mu auto ära ja sõitis minema ja mu elu on üldse üks suur õnnetus hetkel.


Ja sellest pealkirjast. Teate, mulle meeldib kirjutada. Ei, mitte lihtsalt kirjutada, mulle meeldib blogida. Mulle meeldib enda mõtteid jagada. Aga inimesed. Kurat, kuidas mulle ei meeldi targutavad, näägutavad, "minu arvamus või vale arvamus" tüüpi inimesed. Ausalt. Kuidas sellised endast eemal hoida?

Teistele on meeldinud...