Head aega

1. jaanuaril 2019 lõin ma selle blogi. Eesmärk: leida motivatsiooni ning motiveerida ka teisi kaalulangetusteel.

Esialgu oligi kõik tore ja vahva, mind võeti soojalt vastu, ma suhtlesin mitmete vahvate kaasteeliste ja niisama lugejatega. Mulle kirjutati, kuidas minu kirjutised motiveerivad, mis motiveeris omajagu ka mind ennast. Mulle meeldis see tunne, et ma aitan kellelgi end paremuse poole muuta.

Siis aga, kui minust hakkas tasapisi saama mitte-paks inimene, mõne väitel lausa atraktiivnegi, muutus suhtumine minusse. Inimesed kirjutasid aina vähem ja järjest rohkem hakkas tulema negatiivset tagasisidet. Üha enam ja enam sai mulle selgeks, et inimesed tahavad lugeda, et mul läheb halvasti. Tahavad, et mul läheks halvasti (positiivsete ja negatiivsete postituste vaatajanumbrid olid enam kui kahekordse vahega).
Ütlen ausalt: ma ei võta kriitikat kuigi hästi vastu. Konstruktiivset kriitikat veel enam-vähem hästi, aga mõttetu sõim ja möla tekitab minus ahastavat ärevust, mis ajab nutma ja tekitab tunde, et ma olen nõrk ja väike.

Kui blogimine minus kasvõi mingilgi määral neid tundeid tekitab, siis see lihtsalt pole seda väärt, kas pole nii?

Sellega tahangi ma öelda, et minu teekonna avalik osa on nüüd läbi. Võib-olla jagan ma miskit veel Instagramis (aga ei, sina ei saa seda enam jälgida), aga üldiselt on mul olemas suurepärane tugigrupp, kes mulle päriselt kaasa elab.

Lõpetuseks tahaks öelda, et see, kui teisel inimesel läheb hästi, ta on (kasvõi milleski) edukas ning enda üle õnnelik, siis see ei tule sinu õnne arvelt. See ei käi nii, et inimene varastab ülbelt tüki sinu õnnest ja ei anna seda enam kunagi tagasi. Igaüks loob enda õnne siiski ise, eks. Ning kui sinu õnn sõltub sellest, et teistel läheks sitasti, siis.. miski sinu sees on totaalselt katki.

Ma kohtasin sel teekonnal palju imetoredaid inimesi, mis on vahva. Samapalju oli aga ka neid, kes siiralt käisidki siin blogis ilmselt vaatamas pilte paksust minust ning lohutasid end sellega, et vähemalt ei näe nad sellised välja. Ja siis ma võtsin selle õnne neilt ära.

Kohtume taas paralleeluniversumis, kus muru on rohelisem, taevas sinisem ning inimesed on sõbralikumad ja toetavamad. Ei, seekord ei ole tegu pausiga, ma lihtsalt suunan edaspidi oma aja ja energia millessegi, mille tulemus on positiivsem.

Head aega
Getter

Pildiotsingu others happiness does not lessen yours tulemus

Teistele on meeldinud...