Kui sa saad aru, et peas ei ole kõik päris hästi

... ehk ma panin endale eile aja psühhiaatri juurde. Ma ei tea, miks ma siin sellest kirjutan. Või noh, tegelikult ju tean küll: sest paranemise esimene samm on tunnistamine, et sul on probleem ja selle mitte häbenemine - või vähemalt püüe seda mitte teha.
Ma olen juba pikka aega teadnud, et mul on kompulsiivne toitumishäire. Ma olen seda püüdnud ravida teraapia ja iseenda käitumise muutmisega, aga ma tean, et see pole piisav. Ma tean, et see on liiga suur probleem, et sellest iseenda kange iseloomuga lahti saada.
Mis on uskumatu, sest KIP teraapia + kange maanaise vaim on mind vabastanud 90% ulatuses dissotsiatiivsetest tunnustest, posttraumaatilisest häirest, ärevushäirest ja depressioonist. Aga kompulsiivseid ja obsessiiv-kompulsiivseid probleeme see ei lahendanud: ilmselt on need käitumismallid liiga sügavalt juurdunud. Mul on olnud natukene liiga fucked up elu, et ilma natuke tõsisema abita sellistest asjadest vabaneda. Muide, neiud-naised: kui te olete suhtes inimesega, kes teid peksab, lööb ja igal võimalikul moel väärkohtleb, siis jätke ta kus kurat. Päriselt ka. Ta võib öelda, et sa oled mõttetu, kerglane, paks, rumal ja mitte keegi ei taha sind, aga teate - tahab ikka küll.
Kui te nüüd aru ei saanud, siis ma olen olnud vägivaldses suhtes (eriti vahva on see, et ma olin 15). Ma olen sellest ajast saati arvanud, et ma olen räigelt paks. Vahet pole, mis kaalus ma olen olnud. Ja sellest ajast saati ma toiduga nii tõsiselt pahuksis olengi.


Mina, 16, alla 50 kg (natuke aega peale seda olin u 45kg). Ma kandsin pmst ainult suuri lohvakaid pusasid ja kampsuneid, sest ma olin enda meelest nii paks. Ma mäletan, kui ma läksin kooli teksade ja tavalise pikkusega pusaga (ei katnud tagumikku) ja ma häbenesin, et ma nii paljastavalt riietun ja kartsin, et kõik peavad mind litsakaks. Mu käed olid täis veriseid ja räigeid lõikejälgi. Ma ei mäleta enda 10. klassist peaaegu mitte midagi, sest ma olin pidevalt unerohtude, rahustite ja antidepressantide kokteilist laksu all. Reaalselt, peaaegu null mälestust. Seda mäletan, et ma fantaseerisin pidevalt iseenda matustest ja mu ema nuttis kogu aeg, sest ta ei julgenud mind üksi jätta. Ma ei tea, mitu korda ma end tappa üritasin (polnud väga edukas - teate, kui raske ülesanne see on v?).

Minu 16. eluaasta keskpaik umbes. Olin vaikselt sööma hakanud ja paar kilo juurde võtnud. Häbenesin seda väga. Mäletan, kuidas mulle koolis öeldi, et ma olen väga kerge ja ma reaalselt mõtlesin, et nad tegid nalja. Trihhotillomaania (vastupandamatu impulss oma juukseid välja kiskuda) oli mu elu ühes hullematest faasidest - seda on ka juustest näha.

10. klassi lõpus kaalusin ma juba 60 kg (XS ->M) ja olin enda arvates kohutavalt suur. Umbes viie eri antidepressandiga katsetamine tekitas minus kord meeletut söögiisu, kord vastupidist. Mäletan, et ühtede antidepressantidega oksendasin ma nädal aega järjest ja ei söönud sisuliselt midagi. Järgmistega aga ainult õgisin: lisaks põhitoidule sõin ma iga päev 180g paki krõpsu. See oligi see periood, mil ma sain aru, et söömine on meeletult lohutav.
Vahepeale mahtus mitu suurt kaalutõusu ja kiiret kaalulangust (11. klassis 1,5 kuud lillkapsadieeti, kaotasin 10 kilo). Peale igat dieeti järgnes suur kaalutõus ja igale kaalutõusule jälle enda karistamine - veepäevad, paastumine, nälgimine, enda vihkamine.. Siis jälle salaja söömine.
12. klassis kaalusin ma 72 kg. Tolleks hetkeks oli see mu elu suurim kaal. Mulle hakkas juba mu ema vihjama, et ma olen väga paksuks läinud ja võiks alla võtta. Kolm kuud hiljem kaalusin ma 10 kg vähem.


2016. aasta suve algus - proovisin oma lõpukleiti selga. Kaalusin uue kleidi ostmist, sest ma olin enda arvates selleks kleidiks liiga paks.
Tolleks hetkeks olin ma vaimselt juba normaalses seisus - ma olin kohanud oma tulevast abikaasat ja me olime mingi kaks kuud suhtes olnud. Ma vihkasin end siiski veel nii palju, et kui ma oma tundeid enda vastu talle kirjeldasin, siis ta hakkas nutma ja lubas mu terveks teha.
Ma kartsin igat prõksu, igat pauku, igat mürtsu, kujutasin igal pool ette suitsuhaisu, ei julgenud tänavatel kõndida, sest ma kartsin, et mind vägistatakse ära. Ja ma olin viis korda tervem kui paar aastat tagasi. Ma suutsin õnne tunda.
Ma siiski ei ostnud uut kleiti ja see oli päris nunnu. Mul on igal pildil siuke nägu:


Mul olid veel breketid ja ma olin ebakindel oma naeratuse pärast.


Mõni kuu hiljem kaalusin ma mõne kilo võrra rohkem (suhte algus onju), ei häbenenud oma naeratust ega püüdnud oma aknet kiivalt varjata. Lubadus mind terveks teha hakkas vilja kandma.

Peale seda võtsin ma muidugi jälle juurde: ma olin just iseseisva elu peale saanud ja kokkasin põhiliselt pastat. See oli vist esimene (ja siiani ainus) kaalutõus mu elus, mille taga polnud 100% emotsionaalsed põhjused. Esimese ülikooliaasta keskpaigaks kaalusin ma 70 kg ja lõpuks 65 ringis.
See oli esimene kord mu elus, kus ma olin endaga natukene rahul. Praegu vaatan, et vau, nii bängitav tibin (siin mingi 64 kilo umbes).


Umbes sellises kaalus püsisin ma päris pikka aega, kaal kõikus 64 ja 67 vahel aasta aega.
Siis ma otsustasin, et hakkan kaalust alla võtma. Ma tegin veepäevi ja nende ajal 1000 kcal põletavaid HIIT treeninguid. Peale selliseid päevi ma muidugi õgisin räigelt. Ma käisin teraapias ja seal välja kaevatud valusad lapsepõlvemälestused (näljas ja elektrita elamine, sest isa oli kogu palga maha joonud ja väärkohtlemine vanema sugulase poolt - rohkem detaile ma välja ei too. liiga valus) olid mu vaimse tervise korraks väga räigelt põhja viinud. Mulle meenus nii palju asju, mida ma ei tahtnud mäletada. Ma pidin iseendale tunnistama, et jah: mind on korduvalt väärkoheldud, aga ei, ma ei ole selles süüdi.
Mu suhted oma perega olid olematud, sest ma ei suutnud oma emale andestada seda, et tal polnud minu jaoks aega ja ma kasvatasin end ja enda õdesid üksi. Praegu ma tean, et ta andis endast parima.
Vaimne tervis sai suuremalt jaolt korda, aga nii räigele nälgimisele järgnes räige ülesöömine. 2018 suvel olin ma juba 70 kg (võtsin 4-5kg juurde kuu ajaga).


Ma teadsin, et kui ma oleks hakanud siis jälle mingit dieeti pidama, siis oleks mu vaimne tervis suure kaarega pekki lennanud. Nii et ma lihtsalt.. eksisteerisin ja olin õnnelik. Tulevik tundus helge, tegelesime kodu ostmise ja kolimisega. Värskelt abiellunud, õnnelik ja enesekindel. Lõpuks oli teraapiast kasu - ma hakkasin ennast armastama. Nii palju. Ma olen ilus, tark ja hea südamega - vahel läheb see siiani meelest, siis ma olen enda peale kuri ja pahane. Aga ma õpin - nagu väike laps. Samm-sammu haaval. Praeguseks on mu enesearmastus päris ja siiras, ma tean, et ma olen väga paljuks võimeline.

No ja edasist te teate - stress ja lein, mis 2018 aasta lõppu jäid, panid mu õgima ja ma võtsin kaalus veel juurde. See oli üsna teadlik, ma teadsin, et ma ei suuda endale veel üht võitlust kaela võtta. Liiga raske oli niigi. Ja nagu, kas te teate ikka, kui head Rõngu Pagari juustuküpsised on v? Ma sõin neid KOGU AEG.

Toitumise osas on nendesse aastatesse mahtunud nullkalorilisi veepäevi, keefiridieete ja ...muid dieete, aga ka selliseid päevi, kus ma ilma liialdamata söön külmkapi tühjaks ja peale seda närin tooreid makarone. Ma olen söönud päevas ka mingi 15 000 kalorit (aga ainult salaja, nii, et keegi mind ei näe). Ma söödan siiani oma mehele iga päev šokolaade jms sisse, et ma ei peaks häbenema temast rohkem söömist. Ta alati ei taha, aga noh.. vähemalt ma pakun eks. Suure osa meie suhtest oleme me olnud enam-vähem samas kaalus, praegu kaalun ma natuke rohkem ja see on nii raske. Ma olen küll eneseaustuse osas väga viisakas, aga mul on nii palju asju, mis mind triggerdavad ja nälgima või üle sööma panevad.

Ja nii ma jõudsingi järeldusele, et ma ei saa selle koorma kandmisega enam üksi hakkama ja panin eile aja psühhiaatri juurde, kes mind kõigi eelduste kohaselt suunab endasi söömishäirete osakonda. Ma lihtsalt loodan, et nende nelja kuuga (normaalsed järjekorrad) ei jõua ma end nuumama ega näljutama hakata. Praegu läheb väga hästi. Praegu on hea. Ma pole aastaid ennast kahjustanud, tahtnud end ära tappa, mul pole depressiooni ega ärevust. Või noh, vahepeal natuke on - aga kõigil on, see on okei. Ma oskan nüüd püsti tõusta. Ja mul on keegi, kes mind vajadusel püsti tõstab.

6 kommentaari:

  1. Nii julge postitus! Edu sulle sellel teekonnal ja loodetavasti näed varsti ise ka ilma kahtlemata, kui ilus sa oled!

    VastaKustuta
  2. Aitäh toreda tagasiside eest!

    VastaKustuta
  3. Mulle on meeldinud su kirjastiil, selline kergelt loetav ja humoorikas jne jne üks tõeline pärl ja see must huumori on nii minu masti värk :) Nüüd see postitus.... Tugev oled ja tubli oled. Mulle tundub, et must huumor on pigem elushakkama saamise nn võti, et need kes on pidanud kannatama ja võitlema ja ellujääma ning mis peamine tugevaks saama- nende huumor on mustemast mustem, sest mis sind ikka kõige sügavamas augus aitab, kui üks korralik nali? :) Aga mul on hea meel, et sa oled leidnud enda kõrvale hea mehe, kes sind toetab ja õitsema aitab :) Sa oled välimuselt nii ilus ja tundub et sisemiselt sama ilus :) Palju edu ja edukat kaalulangetust :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma alles nüüd nägin su kommentaari. Aga aitäh imeilusate sõnade eest!:)

      Kustuta
  4. Sattusin juhuslikilt su blogi viimaseid postitusi lugema ja nende sisu ja stiil kõnetas mind nii, et hakkasin otsast peale lugema. Nüüd vahelduva eduga loen ja jõudsin selle postituseni.
    Olen sinust u 13 aastat vanem, kuid tunnen sinus ära palju iseennast. Minevik on sarnane, mured sarnased. Traumarohke lapsepõlv. Lohutussöömine. Kaalukõikumised. Enesega mitterahulolemine (ka normaalses kaalus). Teraapiad. Ravi. Jne. Aitäh, et sellest kirjutad. Erinevalt sinust võtan ma juba kümme aastat hoogu, et blogiga alustada ja siin ma olen, loen teiste lahedaid blogisid, enda omad endiselt avaldamata.
    Sa oled tubli ja inspireeriv. Tean, et ise on seda seda alati endast raske uskuda, aga peab! Jätka 🙂

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ausalt, ma mõtlen pmst iga päev, et appi, mis saab, kui mõni mu tuttav mu blogi loeb? Ma mõtlen kogu aeg, et paneks selle kaadervärgi siin kinni, et äkki ma hakkan liigselt sõltuma sellest, kui palju on mul lugejaid ja nii edasi. Aga siis kirjutab mulle keegi, nagu näiteks Sina, ja mulle tuleb meelde, miks ma seda teen: et keegi ei arvaks, et ta on oma muredega üksi. Ma arvasin nii pikalt, et isegi niiöelda malbemad vaimsed häired nagu nt depressioon ei teki normaalsetel inimestel kunagi. Ja siis ma kuulsin teiste lugusid ja sain aru, et ma ei ole milleski süüdi.

      Kustuta

Palun ole viisakas, lugupidav ja empaatiline. Ära saada mind ühtegi musta auku, ära kindlasti propageeri ühelgi moel kaalulangetust. Kommentaarid on modereeritud ning ebasobivaid kommentaare blogis ei kuvata. Ole normaalne, noh.

Teistele on meeldinud...