Tegelik põhjus, miks inimesed toitumiskavasid ostavad

Ma ütlen kohe ära, et antud postituse näol on tegemist üldistusega. Kui sa oled toitumiskava ostnud selle pärast, et sa tegelt ka ei oska süüa nii, et kaal langeks või püsiks või misiganes su eesmärk on, siis capiche. Närviminek enda vastutusel.

Toitumiskavad. Milline imeline kullaäri. Orgu on oma viimaste kampaaniate ajal saanud paari päevaga liituma kahel korral üle 3000 inimese. Aastase paketi eest kasseeris ta 30 euri, pooleaastase eest 20. Oletame, et 1000 inimest ostis aastase paketi ja 2000 inimest pooleaastase: kokku teenis ta umbes 50 000 eurot: no maksud maha ja jääb 40 000. Päris hea diil, arvestades sellega, et mingi 95% nendest ostjatest kasutavad oma liitumist umbes viis korda ja peale paari kuud tõmbavad rakenduse maha. :)

Ja Orgu pole kaugeltki ainus teenusepakkuja Eesti turul - ma võiks praegu nimetada neid kümme tükki. Fitlap, Kalmus, teine Kalmus, kõik need väiksemad tegijad....

Aastas kulutavad eestlased ilmselt liialdamata sadu tuhandeid eurosid toitumiskavade peale. Hea äri, või mis?


Toitumiskavade tegijad teevad ülihead turundust: vaid mõnekümne sendi eest päevas ostad sa endale igaveseks 100% tervisliku elu, sind ei tule kimbutama ükski haigus, sind ei taba enam ükski mure ja lisaks kaotad 1kg nädalas!

Ja siis lisaks jutt, kuidas tervislik toitumine on väga keeruline, sest sa võid süüa ainut x grammi süsivesikuid päevas või et sa pead sööma kõike või et sa pead sööma max palju rasva või et kartulit ei tohi süüa... Ja JUSTNIMELT tema teeb ajab su lõpuks ideaalvormi!


No ei ole tuttav jutt või?

Nii et teate, mida toitumiskavade ostjad tegelikult ostavad?

Motivatsiooni.
Lootust.
Suure helesinise unistuse.
Heleroosad prillid, läbi mille vaadates tundub see kauaoodetud kaalulangetus lõpuks ometi käega katsutav.

Ärge arvakegi, et ma ise ei ole toitumiskavasid ostnud. Olen küll, mingi viis tükki, aga reaalselt kasutasin ma neist ühte.

Niisiis, minu kogemused:

Marek Kalmus - ainus, kes küsib oma kava eest normi hinda. Toitumiskava on kirjavigu täis copy-paste. Ei oska arvutil caps locki maha võtta. Üldjoontes nälgimine, aga pead lusikaga rasva sööma. Tema kava jälgisin ma tükk aega, sest see point on ju lihtne, põhimõtteliselt liha+salat. Aga hästi natuke.
Signessa Kalmus - teeb üsna põhjalikult, aga kava vormistus on selline, et sellest ei saa midagi aru. Ma ei kasutanud seda ühte päeva ka. Money well spent. (ta on tegelikult hästi individuaalile keskenduv jne, selles suhtes 5+)
Fitlap - üldjoontes norm, aga igav. Mu enda erilised lemmikud retseptid olid stiilis "võta proteiinibatoon. lõika tükkideks".
Orgu - mwahahahaha. Esiteks, kesse kurat selle äpikäkerdise valmis tegi - see on nagu mingi põlveotsas valmisnikerdatud rakenduse alge, põhimõtteliselt on see rakendus minu jaoks kasutuskõlbmatu, sest ma lähen nii vihale iga kord. Raisk.
Teiseks - ma ostsin selle, sest ma mõtlesin, et oohh jess, nii mugav, saan kõik asjad FreshGosse otse saata ja noh üldse, nii mugav. Reaalsus on see, et teda ilmselgelt sponsoreerivad paljud ettevõtjad, nii et see ostukorv, mille nimekirja rakendus koostab, maksab mingi 30% rohkem kui see, mille ma ise samadest toodetest kokku paneks. Ilma liialdamata. Kolmandaks on seal vaja pidevalt 55g avokaadot või 15g juustu või 5g Xanaxit (aa ei, see on mu enda lisa igaks korraks, kui ma selle neetud rakenduse lahti teen) - normaalne priiskamine ju. Neljandaks pole seal väga mingeid selliseid toite, millega ma harjunud olen - nagu kapsasupp vms. Või kui ongi, siis neil on mingi hardcore nimetus ja sa leiad nad üles ainult mingit X teed pidi. Andunud kasutajad muidugi ütlevad, et see on niii lihtne, kui sa tahad teha näiteks borši, siis otsi kartulit ja sirvi läbi 500 retsepti, mis seda sisaldavad, siis leiad! Nii lihtne nagu, ise oled mingi taandarenguga vist!!!

Ma olen veel Orgu grupi liige ka FBs ja seal räägitakse AINULT sellest, et kust saab Orgu leiba ja kooki. Reaalselt nagu. Muud leiba ei oska osta v?

Sorri, norm rant, ma täiega heidin seda rakendust ja süsteemi.


Aga miks ma selle siis ostsin?

Sest ma vajasin motivatsiooni. Ma uskusin, et kui ma nüüd sihukese pöördelise asjaga oma elus hakkama saan, siis nomaeitea küll, kuidas on üldse võimalik, et minust ei saa järsku aasta kaalulangetaja 2015/2016/2017/2018.

Kui teil on motivatsiooni vaja, siis kirjutage mulle ja ma saadan teile oma pekikõhust tasuta picce. Saate motivatsiooni nii palju, et see lennutab teid Kuule.

Iga mu kogemus toitumiskavadega on lõppenud sellega, et ma olen sealt leidnud max 2 asja, mis on uued ja huvitavad, aga suht ruttu selle nurka visanud (no või polegi algust teinud) ja enda harilike toitude juurde naasnud. Mul on oma väljakujunenud maitsemeel - nagu kõigil. Uskuge mind, kui te pole 350 kilo kaaluv Jennifer saatest "Supersize vs Superskinny", siis on teil olemas n+1 rooga, mis on tervislikud ja maitsvad.
Minul näiteks:
Ühepajatoit
Ahjuköögiviljad
Erinevad supid, eriti borš ja kanasupp
Kapsahautis
Kapsarullid
Salatid
Täidetud paprikad
Köögiviljavormid
Erinevad kotletid
Puder

......Jaaaaniiiedasi. Ma tõesti loodan, et ma ei maksa enam kunagi mitukümmend euri selle eest, et keegi mul neidsamu toite süüa soovitaks, mida ma NIIKUINII kogu aeg söön.

Mõned näited asjadest, mida ma söön (ja 28 päevaga on läinud peaaegu 3 kilo):


Neljaviljakrõbuskid + Profeel joogijogurt


























Kinoa-krevetisalat


Smuuti

Kanasupp ja võiku (seal põhjas oli tegelt täiega kraami)


Tailihaga mulgikapsad


Kanatacod

Lõhepasta salatiga



Ahjukala ja ahjuköögiviljad (kalast tegin järgmine päev pastat ka).

Minu bff (sest mul muid sõpru pole) on MyFitnessPal. Ma ei ole sisuliselt midagi menüüst välja jätnud, aga loen enda kaloreid. Ma olen 3 päeva järjest näiteks raberberikooki vahepalaks söönud, 200 kcal jagu korraga, aga rohkem polegi vaja, et hing rahuldust tunneks. See hapu mekk on nii hea lihtsalt. Jep, pole üldse nii tervislik nagu porgandid hummusega või paljas tuunikalakonserv, aga natsa poogen ausaltöeldes. Ma olen neid tuunikalakonservi dieete küll ja küll teinud ja paari nädalaga alla andnud. Oleks mul viis kilo maha raputada, siis viitsiks nii elada, aga oma 15-20 kilo ma ekstreemsustega maha ei saa.

Nii et jep.. mina igatahes püüan end toitumiskavade ostmise asemel motiveerida näiteks trenniretuuside ostmisega - kulu on suht sama, aga ühtesid kasutan ma heal juhul mitu aastat, teist heal juhul mitu päeva. Mitu = 3.


Säästuaasta: esimese kuu kokkuvõte

See on nüüd see hetk, kus need, keda teiste rahakotis tuhnimine vähegi huvitab, rõõmustavad.
Ja jah, ma tean, et kuu pole sisuliselt läbi, aga mul on kontol 40 senti, nii et... rahad on vist kulutatud :D.

Siin postituses ma kirjutasin, et eesmärk on 2019 jooksul 10 000 eur koguda. Tegelikult on see väga kergesti ja lihtsasti teostatav, aga see ei tähenda, et selle teostamine ise kuidagi lihtne või meeldiv oleks.

Lähenemine on meil üldiselt lihtne: säästetav raha kuu alguses hoiukontole ja kõik. Meie (eriti minu) puhul on see ainus töötav asi.

Kuna mina sain detsembris lõpparve ja jaanuaris palka ei saanud ning mu teine pool sai vähem palka kui tavaliselt (sai puhkusetasu juba ette), saime säästa ainult veidi üle 500€ (äkki oli 540?). Veebruaris peaks saama kõrvale panna juba rohkem ja edaspidi kenasti üle 1000€ (va mõni kuu, näiteks juunis plaanin ma enda õed spaatama viia paariks päevaks).

Ärge nüüd arvakeki, et siinpool mingi korralik miljokas elab, me lihtsalt paneme normilt pompsu. Või noh - elame nagu ratsionaalsed inimesed, autolaenu asemel 10a vana Saab, suure maja asemel 3-toaline korter jne (ma ikka nii ära hellitatud, suur mullivanni ja saunaga katusekorter = pompsuelu, jep, hästi elame....) Beebisid mu vagiinast ka väljunud pole - niipea seda ka ei juhtu. Karskased, väljas käime kuus mingi korra, poolfabrikaate eriti ei söö (irooniline, sest ma sõin täna kanafileeviinereid:D). Ma tean küll, et mõni inimene saab palka vähem kui meie kuus säästame. Nii et palun, ei ole vaja mulle seda ütlema tulla. Ma olen vaesust oma elus näinud ning tundnud küll ja küll - a mind isiklikult motiveerib see sajaga pingutama näiteks.



See kuu jaotusid meie finantsid umbes nii (siit pole mingit sissetulekut mõtet kokku lugeda - ja seda ei maini ma kindlasti ka üheski teemakohalises postituses ka, aga normaalne on):

550,00 € - kodulaen
500,00 €- säästud
30,00 €- kütus
150,00 € - väljas söömine ja toidu koju tellimine
350,00 € - jaekettide igakuine toetus
130,00 € - Auto remont
120,00 € - saapad



Lisaks veel kahtlaselt suur summa mingite x asjade peale, mille kohta on mul öelda ainult üht: the fuck?


Üks asi, mis meie jaoks säästmist kergendab, on see, et meil on kodulaenu kuumakse suhteliselt madal. Esiteks joppas meil VÄGA korteri hinnaga ja teiseks on meil praegu laen 20 aasta peale. Mõne aasta pärast tahaks selle muutmise ette võtta, et kiiremini laenuorjusest vabaneda. Enne pean mina aga enda palganumbrit tublisti tõstma. Arvatavasti seda saabki mingi kolme aasta pärast teha, kui mul IDEAALIS lukratiivsel alal kõrgharidus ette on näidata.


Ma arvan, et seda tabelit vaadates karjub kõigile näkku üks number ja tekib üks mõte - tglt ka on vaja 150 euro eest toidukohti toetada v? Niimoodi kokku arvutates teeb see summa täiega haiget. Mu. Hing. Sureb.

Võtan eesmärgiks seda summat tublisti vähendada - näiteks 50 euroni. Ja no for fox sake, kui ma sellest mugavusest loobuda ei suuda, et iga sushi-isu on vaja rahuldada. Iseendast teen sushit siis.

Aga nüüd ma räägiks hoopis sellest, mis tunded mind valdavad.

Esimene pool kuust oli lihtne. Me ei teinud elustiilis ühtki muudatust, ehkki säästmise ja väiksema sissetuleku tõttu oleks pidanud. Käisime väljas, tassisime poest kokku kõike, mis meeldiv tundus ja nii edasi. Ma ütlesin iga päev, et "izzand musu, see säästmise värk on nii lihtne!" ja ampsasin graavilõhet kõrvale.

Siis läks meil autol üks varuosa katki ja mees avastas, et tal on saapaid vaja. Ja pabahhh, muud polnudki vaja, et vaeseks jääda.
Esialgu oli huvitav. Naljakas. Uutmoodi. Me pole üldse nii harjunud ja see tundus nagu huvitav eksperiment.

Tänaseks ajab mind see säästuelu aga juba öökima: liiga mu lapsepõlve moodi. Ma käisin täna oma viimase kümnekaga poes ja ei ostnud igaks-juhuks puuvilju, vaid ainult piima, hapukoort jms, sest ma kartsin, et äkki saab meil miski vajalikum homme või ülehomme otsa ja vajab ostmist.

Esialgu oli täiega põnev leiutada, milliseid toite võimalikult odavalt teha saab (tegime nt mulgiputru ja suppe). Aga nüüd, kui kaks nädalat möödas on - mama needs her sushi. 


Issand, ma saan alles praegu aru, KUI KÕRINI MUL VAENE OLEMISEST ON. Nagu, tegelt ei ole need muudatused teab, mis suured - koguaeg teen niikuinii ise süüa. Aga see, et kuklas vasardab kogu aeg, et kle tead, sul on nullll vaba raha, see on väga ängistav tunne. *Läheb lisatööd otsima*


See oli ka ootamatu, et me avastasime kuu lõpus, et peaks vanaemale nagu kingi ostma sünnipäevaks. Ty god, et meil sahtlis mitu kuud mingi 50-eurone vedelenud on. Niipea, kui palka saame, paneme sinna uue asemele - viimases hädas aitas ikka väga hästi välja.

Mingi nädal aega olen juba unistanud asjadest, mida ma palgapäeval ostan. Appi, kas mulle hakkab mingi peast vaesete inimeste mentaliteet tekkima? Aga no.. ma nägin nii nunnut korvi, kuhu saaks pleedi panna ja tahaks lille ja trenniriideid ja... ja mitte pomps olla. Ma unistan pmst iga päev sellest, kuidas ma šopata saan. Raudselt löön palgapäeval kõik esimese tunni ajaga laiaks :). Okei, tegelikult ostan enda jaoks vajalikud asjad kohe ära ja kannan ülejäänu hoiukontole.


Nii et ühesõnaga, praegu on see hetk, kus on kaks varianti: kas hakata kuu alguses edaspidi ratsionaalselt kulutama või anda alla. Nagu näha, siis see, et elada kaks nädalat fafa, mul on kontol miljooon eurot elu ja seejärel kaks nädalat supikööki minemist kaaluda, väga ei toimi.
Fakt on see, et ma olen viimastel aastatel elanud väga õnnistatud ja hellitatud elu, kus raha lihtsalt pole küsimus - okei jah, ma ei käi iga kuu Mauritiusel, aga toidupoes hindade vaatamine - was is das?


Teine asi, mida ma muuta tahan, on need väikesed 20-30-50-eurosed "ah võib küll" ostud - vahet pole siis, kas jutt käib koju söögi tellimisest või arvutimängudest. Meil läks kuus sinna peaaegu sama suur summa alla kui me kõrvale panime. Edaspidi lükkame selle summa võrra suurema summa julgelt hoiukontole.


Ja nagu - te ei kujuta ette ka, kui palju rohkem ma edaspidi raha kulutamist nautima hakkan. Ma kavatsen osta vähem asju, kui enne, aga ainult neid, mis rõõmsaks teevad: muuminõusid ja kvaliteetseid riideid. Need on suht kõik, mida mu hing ihkab.


Üldjoontes, don't join the dark side, we don't have any cookies (we ate them a week ago).

Keegi muidu mu neeru tahab osta v? See on pöörfikt.


Mul teemakohaseid pilte pole, nii et võite lõpetuseks mind imetleda nt:





Ei ole lihtne see elu

... No ei ole!

Ma ei tea, kas keegi pani tähele üldse, et mul blogi vahepeal kinni oli, aaaaga oli. Või noh, keegi ilmselt ikka pani ka, sest mulle kirjutati ja küsiti mitu korda blogile ligipääsu. Sry, sõbrakesed, see polnud isiklik!
Lihtsalt, ma ehmatasin natuke ära, et mu blogi nii palju inimesi loeb ja ma vajasin aega, et sellega kohaneda ja mõelda, mis ma teha tahan - kas kirjutada sahtlisse või jagada oma kogemusi teistega. Nagu näha, siis otsustasin siiski teise kasuks. Natuke ilmselt aitab teil olukorda mõista see, kui ma toon enda kohta välja ühe lihtsa fakti: mul pole ühtki sõpra ja mu sotsialiseerumisvajadus on olematu. Ma olen küll seltskonnas üldiselt üsna avatud ja jutukas, aga ma pigem eelistan üldsegi seltskonda mitte sattuda. Ka see, et inimesed peavad käima tööl ja koolis ja olema seal TÄIESTI võõraste inimeste seltskonnas, on minu jaoks nii veider, et seda on keeruline kirjeldada. Lihtsalt tundub minu jaoks täiesti ebaloomulik. Selline ma olen, kergelt peaaegu autistlik ja veider.

Töö on teine asi, kuhu ma jõuda tahtsin. Mul on nüüd nädal aega uues töökohas möödas. Töö on väga äge - selline lihtsam it-töö põhimõtteliselt, pakun tehnilist tuge, lahendan lihtsamaid probleeme, koostan ticketeid, koostab arveid, administreerin teatud osi veebilehel jms ühes tarkvaraarendusega tegelevas idufirmas. Tunnen, et ma olen lõpuks ometi õigel rajal ja tahan kindlasti sellel areneda (nii et ma nüüd vist tean, mida ma lõpuks õppida tahan ka). Inimesed on hästi toredad, abivalmid, toetavad -- ja mis kõige tähtsam -- vaiksed ja ei uuri mu eraelu kohta üldse. Nii et selles osas on hästi mõnus.

Sellest hoolimata, et mu töö mulle väga meeldib, jooksis mu keha sellest elukorralduse muudatusest errorisse. Esiteks on juba see, et ma ärkan kellaajaliselt, elan väga kindlas rutiinis ja pean to-hu-tult palju õppima, väsitav ja harjumatu. Kõik muudatused tekitavad minus alati meeletut stressi.
Aga see pole veel kõik, ooo ei! Kuna ma olen veits hälvar peast, siis ma mõtlesin, et 6 tunnise tööpäeva jooksul pole mõtet lõunat süüa ja aega raisata, parem kannatada koduni ja siis süüa kodus. Ehk et oma geniaalse ajukesega genereerisin ma idee, mis nägi ette a-la võileiva söömist kell 8 ja siis natuke enne nelja süüa lõunat. 8,5 tundi intensiivset ajutööd ja hiljem liikumist võiku ja lõunaks söödud banaani peal - ei tööta siis v?


No mu enda peal läbiviidud inimkatse ütleb, et ei. Reaalselt on nälg ikka kallal juba 12-1 ajal ja tahaks lõunat, aga siis ma olin nagu - pffftt, mingi tussu oled v? mida sa teha plaanid, kui sõda tuleb, mingi printsess oled enda meelest v? See lõuna edasi lükkamine = sellega, et koju jõudes olin ma nii vässu ja näljane, et ei viitsinud enam väga süüa teha ja siis näksisin enda kõhu lihtsalt täis a´la võileibadest, snäkileibadest või sõin pelmeene. Ja nälg ei kustunud ikka. Mul on siiani kogu aeg kõht tühi.
Positiivne (või tegelt pigem ikka negatiivne) on see, et peale kolmandat päeva niimoodi elamist kadus mul söögiisu ka, nii et mu söömine muutus täiesti kohutavalt kaootiliseks, õhtuks sõin midaiganes kiiret ma valmistada suutsin. Ma isegi ei mäleta, mida. Üks päev tegi abikaasa juhiloa ära ja seda tähistasime Chist tellimisega, aga ülejäänu.... Pole halli aimugi.

Reedel üritasin juba lõunat süüa, aga Metrost võetud kanasalatis oli kana täiesti jääs, nii et sealt näksisin ma natuke kurki ja paprikat ja see polnud just kuigi toitev lõuna.

Tulemus? Kaal tõusis kohe 3 kilo, pidev väsimus, magu valutab, pidev näljatunne ja üldse on selline RÄME brain fog kallal. Eile sõin lisaks enda põhitoitudele emme juures pannkooki (ärge muretsege, aint ühe) ja õhtul tuli niii hulllll juustuküpsiste isu peale, et küpsetasin plaaditäie valmis ja pistsin mingi tubli 100g juustu, või ja jahusegu nahka*. Hommikul ärkasin kaks kilo kergemana. Mu tööeelsest kaalust (73.6) lahutab nüüd mingi 800 grammi - eks need kaovad siis, kui keha täielikult uue rutiiniga harjub. Ja ma teda inimesekombel toitma hakkan.

Nüüdseks võib mind vist foodpreppijate hulka arvata, sest see tundub ainus norm lahendus. Päevapraed on minu meelest kuidagi väga meestele orienteeritud - ma ei tea, kuidas keskmise naisterahva keha iga päev nendele kuni 1000 kilokaloristele lõunatele reageeriks.

Täna tegin näiteks kolmeks päevaks kreveti-kinoa salatit:





Tahaks öelda, et Brought to you by Tupperware, aga ei, krt. Ise tuleb kõik siin ilmas osta. 



Sisse pistsin oliive, marineeritud kurki, paprikat, konservmaisi, värsket kurki, krevette, kinoad, laimimahla ja eesti kergeimat majoneesi. Paar ampsu proovisin ja maitse oli täitsa hea.

Kuna meie korrusel mikrokat pole ja ma teisele alati minna ei viitsi, siis vähemalt esialgu püüan teha selliseid toite, mida ka külmalt süüa kannatab. Näiteks salatit.


Igatahes, päris keeruline on selle rutiiniga harjuda, ehkki ma olin tööelust eemal vaid kuu aega.
Kui ma esialgu mõtlesin hakata järgmisest nädalast ehk homsest trennis käima, siis praegu on mul küll nagu "tänks, aga ei tänks" ja lükkan selle nädala võrra edasi. Aga siis alustan küll kindlasti, muidu jäängi edasi lükkama ja varsti kaob see plaan sootuks.



Eelmise postituse jätkuks: ma olen siiralt õnnelik inimene

Ma sain peale oma eilset postitust nii palju haletsust.
Mis oli absoluutselt vastupidine sellele, mida ma ootasin. Nagu, mind haletseda, midaaaa? Ma olen nagu päriselt ka normaalne badass, kes ei lase kellelgi endale pähe istuda ja elab väga ilusat elu.
Nii et ma mõtlesin, et ma kirjutan sellest, kuidas sellised kogemused mind inimesena vorminud on.
Ja krt, ärge pliis haletsege mind. See on väga imelik. Sest ma olen niiiiiiiiii õnnelik inimene!

Niisiis, mind on kuskil 10. eluaastast saati vaevanud vahelduva eduga depressioon, trihhotillomaania, ärevushäire, posttraumaatiline häire ja dissotsiatiivsed tunnused.
PTSD väljendub meeletu tulefoobiana. Ma ei julgenud aastaid kodust pikalt eemal olla, sest ma kartsin, et maja põleb maha. Mul olid luulud - ma nägin ja tundsin suitsu seal, kus seda polnud. Aasta aega teraapiat ja ma sain aru, et see on seotud mind terve elu vaevanud turvatunde puudumisega. Pmst kodu = turvalisus ja hirm kodu maha põlemise ees = hirm turvatunde puudumise ees. Õppisin enda mõtteid ja tundeid ratsionaliseerima ja siin ma olen, esimene kord ei tahtnud uuel aastal pilti tasku panna ärevusest. Muidu tekitasid igasugused paugud, prõksumised ja kraksumised (sest see on sõna) minus kogu kuradima aeg nii räiget paanikat, et ma olen korduvalt sellest minestanud.
Täna tundsin üle pika aja paanikat, aga see oli põhjendatud: ma võtsin mehe pangakaardi enda oma asemel ja polnud kindel, kas mul ta pin on õigesti meeles. Ja telefon oli kodus. Ja korv oli asju täis. Nii täis. Ja siis ma olin seal kassas ja mõtlesin peas, et ommggg paluuuun tee nii, et see oleks õige. Süda samal ajal puperdas sees nii kõvasti, et selle energiaga oleks saanud veski tööle panna. Mitmeks päevaks. Higi jooksis mööda laupa ja peas ketrasid ühed ja samad sõnad.
Oli õige ja ma sain süüa. Elu on ilus noh.


Lisaks kartsin ma varem võõraid mehi. Nagu, täiega. Tänks, esimene peika, et sa olid vägivaldne nii vaimselt kui füüsiliselt ja mu vaimse tervise hakklihamasinast läbi lasid. Ma muidu olen hea inimene, aga may he rot in hell. Samas - kas ma oleks ilma selle kogemuseta mina ise? Ei. Mitte üldse.
Ma ei lase kellelgi enda peale häält tõsta ega endale halvasti öelda. Korra lasen seda inimestel teha, aga see jääb alati meie vahel viimaseks kokkupuuteks. Ma võin olla näljas ja paljas, aga never ei lase ma ühelgi inimesel end kunagi sitasti kohelda. Nii et kui mu eelmine ülemus mulle näiteks ütles, et ma olen ainult mõttetu assistent, kes peabki oma lõunapausist tasustamata tööd tegema, siis ma olin nagu - ok, tsau, c'ya never (no kaks nädalat pidin ma seal siiski veel käima, aga jessas, ta ei oleks elus arvanud, et mingis 21-aastases tatikas selline iseloom peitub).
Ma olen tundnud nii räiget füüsilist ja vaimset alandust, et paha hakkab - füüsiliselt halb. Ja kui mõne inimese oleks see teinud kibestunuks ja pannud igat maailma meest vihkama, siis mina.. ma olen vist tänu sellele hoopis empaatiavõimelisem ja tugevam.
Muidugi, see võttis aega. Aastaid. Ma pole ikka veel päris valmis, kui aus olla. Ja ma pole kindel, kas see on neid vahepealseid aastaid, mil mul eluisu täielikult puudus, väärt. Aga ma ei saa ajas tagasi minna, ma ei saa neid asju olematuks teha. Mul on ainult üks ressurss: aeg. Ja seda püüan ma kasutada, et end aina tugevamaks ja paremaks muuta.
Nüüdseks kardan ma võõraid mehi ka nii vähe, et asun ülehomme tööle kollektiivi, kus ma olen ainus naissoost liige. Ma usun, et see on mega cool ja draamavaba. Ma pole suurem asi sõbrannataja (ma pole üldse sõbrannataja, tegelikult), nii et mulle sobib see hullult hästi.


Depressioon - kuulge, palun, kas keegi teab kedagi, kes poleks depressiooni põdenud? Mul on tunne, et see on tänapäeval nii paljude inimeste probleem. Ja IKKA on see mingi hull tabu, millest keegi rääkida ei tohi. Peidame oma luukered kappi, siis neid pmst polegi nagu olemas. Mis siis, et kui neid luukeresid kappi liiga palju korjub, kukuvad kapil uksed eest lihtsalt.
Ma mäletan, et 10. klassis mainisin ma kõva häälega oma depressiooni ja peale seda kutsus klassijuhataja mind enda juurde ja ütles, et sellest on äärmiselt ebaviisakas rääkida. Või kui ma ütlesin kirjanduse õpetajale, et ma ei suuda enam etlemisega tegeleda, sest mul on ärevushäire ja ta teatas ülbelt, et ärevushäire on haigus ja ma ei tea, millest ma räägin. A sa ise oled muidu Auras veetorust alla lastes maha minestanud, sest sul puudub kontroll olukorra üle ja see on nii faking jube?
Ehkki depressioon on mu muude probleemidega võrreldes pmst nohu, on selle ravi kõige keerukam olnud. Ma olen terve elu olnud väliselt hullult elav, jutukas ja rõõmsameelne, aga öösel voodisse heites on kogu aeg mingid muremõtted pähe tulnud. Depressioon (või pigem masendus) on minu jaoks siuke asi, et kui ma aktiivselt sellest hoidumiseks ei pinguta, siis ta tuleb mind üsna tihti kimbutama. Aga see pidev ettevaatlikkus on mind teinud sisemiselt jällegi niiiii krdi rahulolevaks, õnnelikuks ja elujaatavaks (ja -väärtustavaks) inimeseks, et ilma selleta ma poleks elusees nii lämmatavalt õnnelik inimene. Ma PÄRISELT olengi õnnelik selle üle, et mul on 100% funkav ja terve keha, mis mind teenib ja eesmärkide poole veab. Mul on kaks kätt-jalga, üsna efektiivne aju ja isegi mu süda, jumal tänatud, on täiesti korras. Mul oli eelmise aasta lõpus mitu kuud sellist perioodi, mil arstid mu südame tervises kahtlesid, et praegune teadmine, et ma olen varustatud väga tubli südamega, tekitab õnnepisaraid. See on nii suur asi.
Mul on maailma parim mees ja imeline kodu. Mõnus auto. Mul on vabalt aega, et tegeleda oma hobidega. Mul on lähedased, keda ma armastan väga. Ma hindan oma elus igat pisiasja alates sellest, et mul on võimalik osta endale kvaliteetseid riideid ja aksessuaare (ja siis neid vaadata ja kanda! nii mõnus!), omada keskmisest kabedamat kodu, vaadata iga päev ägedaid seriaale suurest HD telekast kuni selleni, et eelmisel päeval kantud koduriided vedelevad mõnusalt hunnikus ja ma saan nad samamoodi selga panna ja ei pea mõtlema, kust endale mõni mehe särk selga rottida. Mõnus.

Ja kas ma hindaks neid asju, kui ma ei oleks pidanud lapsena tundma reaalselt rämedat vaesust ja nälga? No väga ma hindakski. Oleks järjekordne 90date lõpus sündinud lumehelbeke, kellesarnaseid on niigi liiga palju.
Ma teenisin juba tatikana endale ise taskuraha ja gümna ajal olin juba normaalne rahaboss (sest 2 töökohta ja null tõsist kohustust). Ma võiks sitaviskaja ka olla, kui vaja oleks.

Ausalt, kui te mind päris elus näeks, siis te ei arvaks ever, et üle poole mu elust on olnud mingi must auk. Sest ma ei ole üldse sellist.. masendavat tüüpi inimene, kes pidevalt haletsust anub ja kõiki tegelt täiega kettasse ajab. Ja kui selleks oli vaja 15-aastaselt füüsilist ja vaimset vägivalda või suht sitta lapsepõlve, siis okei - hästi. Ma olen sellega rahu teinud.

Negatiivse poole pealt võiks välja tuua, et ma olen jõhker materialist. Ma tahtsin täiega kirjandust õppima minna, aga ma ei läinud - sest ma ei julgenud riskida sellega, et ma terve elu virelema pean. Läksin hoopis õpetajaks õppima. Sain aru, et see ei ole minu teema ja sellega tulevikus Mersut ei osta. Tulin ära. Läksin toiduainete tehnoloogiat õppima -- huuuuuuuuuuuuuge mistake. Tuleb välja, et see, et mulle pasteeti ja sushit meeldib teha, ei tähenda, et mulle toiduainete tehnoloogia meeldib. Nüüd olen mingi lamp keskharidusega kontoritöötaja. Veel. Ärge muretsege, sügisel lähen jälle ülikooli! Ja varsti võtan hunniku sms laene, et endale mersu osta. Vägaaa palju sms laene...


A ja purjus inimesi ei kannata ma ka üldse. Ma pole kordagi klubiski käinud, sest inimesed ei oska ilma alkoholita lõbutseda, aga vot minul on vastupidi. See joodikust isa asi, kes mu kuldkalad oma armukesele viis, kripeldas päris pikalt. Lõpuks sain ma aru, et ta ei pruukinud mind hüljata üldse mitte sellepärast, et minul on midagi viga, vaid selle pärast, et ta häbenes iseennast. Peale selle mõistmist suutsin ma iseendaga sõbraks saada..
Aga mul läks muidugi kõigepealt 15 aastat, et tunnistada, et jah - tegi küll haiget, et ta mu lihtsalt...hülgas noh. Kogu aeg mõtlesin, et ju ma siis polnud väärt seda, et minu nimel pingutada. Aga siis ma sain aru, et alkohooliku aju ei mõtle nii nagu minu oma ja sest' ajast saati ei ole mul enam selle pärast hale olla.
Aga oma lastele olen ma küll isa valinud väga palju paremini. Minu geneetilise isa täielik vastand. Kõiges.

Kindlasti tekib nüüd niimõnelgi küsimus, et - kuidas?
Noh, esiteks.
Ma teen võimalikult palju asju, mis mulle meeldivad. Kui ma tunnen, et mul on vaimselt räme halb olla, siis ma teen midagi positiivset otsa. Neutralisatsioonireaktsioon, eks.

Teiseks, ma ratsionaliseerin oma mõtteid ja tundeid võimalikult palju.

Kolmandaks - ma kohtlen end nii nagu ma kohtlen teisi inimesi. Ehk siis hästi. Ma olen endaga sõbralik, lugupidav ja toetav. Varem panin ma endale meeldetuletusi stiilis "tee trenni, sa oled paks". Tänaseks oli mul meeldetuletus "tee trenni! see teeb su rõõmsaks! ma usun sinusse!". Mis te arvate, kumb rohkem rõõmustab ja motiveerib?

Neljandaks, ma annan endale andeks. No sõid kogemata paki krõpsu, ela üle.

Viiendaks, ma püüan märgata ilu ja headust igas asjas ja igas inimeses. Aga mitte liiga kaua - mõnes inimeses polegi reaalselt mitte midagi ilusat ega head. End selliste inimestega siduda on väga enesehävituslik.

Kuuendaks, ma hoian kõik rõvedad ja vastikud inimesed oma elust eemal. Mind ei huvita, kui nad on sugulased või pikaajalised sõbrad. Kui sa oled minu jaoks ebameeldiv, siis off you go. Mul on vähemalt selles kehas ainult üks elu ja see elu on mu hinge jaoks oluline õppetund, nii et ma ei lase seda kogemust kellelgi mürgitada.

Ja siis lisaks veel sellised märksõnad nagu: eneseväärikus, eneseaustus, enesearmastus. Ilma nende kolmeta ei saa inimene õnnelik olla. Nii lihtne ongi.


Ma niiväga tahaks oma kogemusega teisi aidata, aga.... ma ei tea kuidas. Ma pole mingi miljoni jälgijaga Paljas Porgand, kes suudab reaalselt inimeste elu muuta. Mul pole psühholoogiaalast kraadi, et anda inimestele edasi enda õppetunde. Mul pole imelist kirjaannet, et avaldada raamat ja panna inimesed negatiivsest loobuma ja oma elu väärtustama.

Nii et kui sa seda loed, siis pliis - mõtle, kuidas sa oma elu paremaks saad muuta ja siis TEE SEDA. Mitte üks inimene peale sinu enda ei saa sulle pakkuda seda sajaprotsendilist, siirast ja jäägitut õnne, mida sa niiväga ilmselt siiani taga ajad. Ja kui ei aja, siis good for you, kõige tähtsama oma elus oled sa ilmselt saavutanud.

Lõpetuseks võite vaadata mu vohavat sulgvõhikut. Naudib minuga elamist vist, nii kaunis teine.

Kui sa saad aru, et peas ei ole kõik päris hästi

... ehk ma panin endale eile aja psühhiaatri juurde. Ma ei tea, miks ma siin sellest kirjutan. Või noh, tegelikult ju tean küll: sest paranemise esimene samm on tunnistamine, et sul on probleem ja selle mitte häbenemine - või vähemalt püüe seda mitte teha.
Ma olen juba pikka aega teadnud, et mul on kompulsiivne toitumishäire. Ma olen seda püüdnud ravida teraapia ja iseenda käitumise muutmisega, aga ma tean, et see pole piisav. Ma tean, et see on liiga suur probleem, et sellest iseenda kange iseloomuga lahti saada.
Mis on uskumatu, sest KIP teraapia + kange maanaise vaim on mind vabastanud 90% ulatuses dissotsiatiivsetest tunnustest, posttraumaatilisest häirest, ärevushäirest ja depressioonist. Aga kompulsiivseid ja obsessiiv-kompulsiivseid probleeme see ei lahendanud: ilmselt on need käitumismallid liiga sügavalt juurdunud. Mul on olnud natukene liiga fucked up elu, et ilma natuke tõsisema abita sellistest asjadest vabaneda. Muide, neiud-naised: kui te olete suhtes inimesega, kes teid peksab, lööb ja igal võimalikul moel väärkohtleb, siis jätke ta kus kurat. Päriselt ka. Ta võib öelda, et sa oled mõttetu, kerglane, paks, rumal ja mitte keegi ei taha sind, aga teate - tahab ikka küll.
Kui te nüüd aru ei saanud, siis ma olen olnud vägivaldses suhtes (eriti vahva on see, et ma olin 15). Ma olen sellest ajast saati arvanud, et ma olen räigelt paks. Vahet pole, mis kaalus ma olen olnud. Ja sellest ajast saati ma toiduga nii tõsiselt pahuksis olengi.


Mina, 16, alla 50 kg (natuke aega peale seda olin u 45kg). Ma kandsin pmst ainult suuri lohvakaid pusasid ja kampsuneid, sest ma olin enda meelest nii paks. Ma mäletan, kui ma läksin kooli teksade ja tavalise pikkusega pusaga (ei katnud tagumikku) ja ma häbenesin, et ma nii paljastavalt riietun ja kartsin, et kõik peavad mind litsakaks. Mu käed olid täis veriseid ja räigeid lõikejälgi. Ma ei mäleta enda 10. klassist peaaegu mitte midagi, sest ma olin pidevalt unerohtude, rahustite ja antidepressantide kokteilist laksu all. Reaalselt, peaaegu null mälestust. Seda mäletan, et ma fantaseerisin pidevalt iseenda matustest ja mu ema nuttis kogu aeg, sest ta ei julgenud mind üksi jätta. Ma ei tea, mitu korda ma end tappa üritasin (polnud väga edukas - teate, kui raske ülesanne see on v?).

Minu 16. eluaasta keskpaik umbes. Olin vaikselt sööma hakanud ja paar kilo juurde võtnud. Häbenesin seda väga. Mäletan, kuidas mulle koolis öeldi, et ma olen väga kerge ja ma reaalselt mõtlesin, et nad tegid nalja. Trihhotillomaania (vastupandamatu impulss oma juukseid välja kiskuda) oli mu elu ühes hullematest faasidest - seda on ka juustest näha.

10. klassi lõpus kaalusin ma juba 60 kg (XS ->M) ja olin enda arvates kohutavalt suur. Umbes viie eri antidepressandiga katsetamine tekitas minus kord meeletut söögiisu, kord vastupidist. Mäletan, et ühtede antidepressantidega oksendasin ma nädal aega järjest ja ei söönud sisuliselt midagi. Järgmistega aga ainult õgisin: lisaks põhitoidule sõin ma iga päev 180g paki krõpsu. See oligi see periood, mil ma sain aru, et söömine on meeletult lohutav.
Vahepeale mahtus mitu suurt kaalutõusu ja kiiret kaalulangust (11. klassis 1,5 kuud lillkapsadieeti, kaotasin 10 kilo). Peale igat dieeti järgnes suur kaalutõus ja igale kaalutõusule jälle enda karistamine - veepäevad, paastumine, nälgimine, enda vihkamine.. Siis jälle salaja söömine.
12. klassis kaalusin ma 72 kg. Tolleks hetkeks oli see mu elu suurim kaal. Mulle hakkas juba mu ema vihjama, et ma olen väga paksuks läinud ja võiks alla võtta. Kolm kuud hiljem kaalusin ma 10 kg vähem.


2016. aasta suve algus - proovisin oma lõpukleiti selga. Kaalusin uue kleidi ostmist, sest ma olin enda arvates selleks kleidiks liiga paks.
Tolleks hetkeks olin ma vaimselt juba normaalses seisus - ma olin kohanud oma tulevast abikaasat ja me olime mingi kaks kuud suhtes olnud. Ma vihkasin end siiski veel nii palju, et kui ma oma tundeid enda vastu talle kirjeldasin, siis ta hakkas nutma ja lubas mu terveks teha.
Ma kartsin igat prõksu, igat pauku, igat mürtsu, kujutasin igal pool ette suitsuhaisu, ei julgenud tänavatel kõndida, sest ma kartsin, et mind vägistatakse ära. Ja ma olin viis korda tervem kui paar aastat tagasi. Ma suutsin õnne tunda.
Ma siiski ei ostnud uut kleiti ja see oli päris nunnu. Mul on igal pildil siuke nägu:


Mul olid veel breketid ja ma olin ebakindel oma naeratuse pärast.


Mõni kuu hiljem kaalusin ma mõne kilo võrra rohkem (suhte algus onju), ei häbenenud oma naeratust ega püüdnud oma aknet kiivalt varjata. Lubadus mind terveks teha hakkas vilja kandma.

Peale seda võtsin ma muidugi jälle juurde: ma olin just iseseisva elu peale saanud ja kokkasin põhiliselt pastat. See oli vist esimene (ja siiani ainus) kaalutõus mu elus, mille taga polnud 100% emotsionaalsed põhjused. Esimese ülikooliaasta keskpaigaks kaalusin ma 70 kg ja lõpuks 65 ringis.
See oli esimene kord mu elus, kus ma olin endaga natukene rahul. Praegu vaatan, et vau, nii bängitav tibin (siin mingi 64 kilo umbes).


Umbes sellises kaalus püsisin ma päris pikka aega, kaal kõikus 64 ja 67 vahel aasta aega.
Siis ma otsustasin, et hakkan kaalust alla võtma. Ma tegin veepäevi ja nende ajal 1000 kcal põletavaid HIIT treeninguid. Peale selliseid päevi ma muidugi õgisin räigelt. Ma käisin teraapias ja seal välja kaevatud valusad lapsepõlvemälestused (näljas ja elektrita elamine, sest isa oli kogu palga maha joonud ja väärkohtlemine vanema sugulase poolt - rohkem detaile ma välja ei too. liiga valus) olid mu vaimse tervise korraks väga räigelt põhja viinud. Mulle meenus nii palju asju, mida ma ei tahtnud mäletada. Ma pidin iseendale tunnistama, et jah: mind on korduvalt väärkoheldud, aga ei, ma ei ole selles süüdi.
Mu suhted oma perega olid olematud, sest ma ei suutnud oma emale andestada seda, et tal polnud minu jaoks aega ja ma kasvatasin end ja enda õdesid üksi. Praegu ma tean, et ta andis endast parima.
Vaimne tervis sai suuremalt jaolt korda, aga nii räigele nälgimisele järgnes räige ülesöömine. 2018 suvel olin ma juba 70 kg (võtsin 4-5kg juurde kuu ajaga).


Ma teadsin, et kui ma oleks hakanud siis jälle mingit dieeti pidama, siis oleks mu vaimne tervis suure kaarega pekki lennanud. Nii et ma lihtsalt.. eksisteerisin ja olin õnnelik. Tulevik tundus helge, tegelesime kodu ostmise ja kolimisega. Värskelt abiellunud, õnnelik ja enesekindel. Lõpuks oli teraapiast kasu - ma hakkasin ennast armastama. Nii palju. Ma olen ilus, tark ja hea südamega - vahel läheb see siiani meelest, siis ma olen enda peale kuri ja pahane. Aga ma õpin - nagu väike laps. Samm-sammu haaval. Praeguseks on mu enesearmastus päris ja siiras, ma tean, et ma olen väga paljuks võimeline.

No ja edasist te teate - stress ja lein, mis 2018 aasta lõppu jäid, panid mu õgima ja ma võtsin kaalus veel juurde. See oli üsna teadlik, ma teadsin, et ma ei suuda endale veel üht võitlust kaela võtta. Liiga raske oli niigi. Ja nagu, kas te teate ikka, kui head Rõngu Pagari juustuküpsised on v? Ma sõin neid KOGU AEG.

Toitumise osas on nendesse aastatesse mahtunud nullkalorilisi veepäevi, keefiridieete ja ...muid dieete, aga ka selliseid päevi, kus ma ilma liialdamata söön külmkapi tühjaks ja peale seda närin tooreid makarone. Ma olen söönud päevas ka mingi 15 000 kalorit (aga ainult salaja, nii, et keegi mind ei näe). Ma söödan siiani oma mehele iga päev šokolaade jms sisse, et ma ei peaks häbenema temast rohkem söömist. Ta alati ei taha, aga noh.. vähemalt ma pakun eks. Suure osa meie suhtest oleme me olnud enam-vähem samas kaalus, praegu kaalun ma natuke rohkem ja see on nii raske. Ma olen küll eneseaustuse osas väga viisakas, aga mul on nii palju asju, mis mind triggerdavad ja nälgima või üle sööma panevad.

Ja nii ma jõudsingi järeldusele, et ma ei saa selle koorma kandmisega enam üksi hakkama ja panin eile aja psühhiaatri juurde, kes mind kõigi eelduste kohaselt suunab endasi söömishäirete osakonda. Ma lihtsalt loodan, et nende nelja kuuga (normaalsed järjekorrad) ei jõua ma end nuumama ega näljutama hakata. Praegu läheb väga hästi. Praegu on hea. Ma pole aastaid ennast kahjustanud, tahtnud end ära tappa, mul pole depressiooni ega ärevust. Või noh, vahepeal natuke on - aga kõigil on, see on okei. Ma oskan nüüd püsti tõusta. Ja mul on keegi, kes mind vajadusel püsti tõstab.

Ma tegin just midagi täiesti hullumeelset

Omg omg omg omg.
Tule püha issand appi.
Ma ei suuda päris hästi uskuda, et ma midagi niiiiiiiiiiii kreisit tegin. Aga peaaegu viis kuud on aega treenida, I can do it!
Nüüd ma lihtsalt PEAN olema kevadeks aktiivsem, tublim, ilusam ja vähem pekine. Positiivne on selle juures see, et ilus, tubli ja aktiivne oleks kindlasti tore olla. Negatiivne aga see, et tegelikult on oma pekkidega väga lõbus mängida. Mu kintsud võbelevad nii vahvasti, nagu vanaema seelik vms.

Aga igatahes jeeeeppp - ma regasin end Maastikumaratonile. Jee! Ja ma nagu totaalselt TEEN SELLE ÄRA.
Ma väga ei põe üldse tegelikult, et ei tee - ma käisin veel eelmine sügis jooksmas ja eelmine kord tuli mu koormustaluvus suht kiirelt, peale 1.5 kuud jooksin 5km ära.
Aga natuke nagu põen ka - äkki ma annan vahepeal alla ja siis kui maraton käes on, siis mul on kibedad pisarad kurgus, et krt miks ma pidin niisugune looder olema ja jälle alla andma? Ja ma juba kujutan ette, kuidas ma masendusest hoopis mäki Driveini lähen ja tellin endale suure eine ja juustuburksi ja jäätise lisaks ja siis lähen "Minu imelise muutumise" saatesse, lasen endale teha uue nina (nali, mul on nii nunnu nospel), rasvaimu ja ma ei tea.. varbasirgendamise.

Sorri, kui see tekst siin on täiesti struktureerimata, aga mul on korraga närvivapustus ja ülim vaimne erutus.
Ühesõnaga, homme lähen ostan normaalse, paraja spordirinnaka ja siis saab trenni hakata tegema. Ma võtsin enda vanad (kaalutõusueelsed) sportrinnahoidjad eile kapist välja, näitasin mehele ja olin lihtsalt nagu "eeeee, kas ma olin tegelt ka niiiii lame v?" (Vastus: jah).
Ma tglt ei tea, kus praegu üldse joosta - ilmselt peab kombineerima jooksulinti, sobiva ilma korral väljas jooksmist ja sisehalle. Krt, äkki ma ikka tegin vea? Aga samas, kui ei proovi ja ei katseta ega pinguta, siis kust ma peaksin teada saama, milleks ma oleks valmis? Varustuse osas on mul olemas kõik alates sobivatest sokkidest, jakkidest, tossudest kuni mütsideni, v.a. praegu mingi ajutine paras spordirinnakas. Nii et sellised asjad ei tohiks ka takistuseks tulla - ainult iseenda iseloom kahjuks/õnneks.

Omg issand jumal appi ma ei tea nüüd.

Iseenesest on Maastikumaratoni ajastus nii ideaalne - mu kallis kaasa läheb mais õppekogunemisele, nii et kui mul oleks tol perioodil millelegi keskenduda peale meie ühiste piltide vaatamise, kassimise ja igatsemise, oleks väga bueno. Ja noh üldse.. ma saan hakkama küll. Nii kahe nädalaga üksikuna elamisega kui selle jooksuga. Mis siis, et ma olen pooleteist aasta jooksul kaks ööd üksi olnud ja mu hobi on magamine. Kas te ikka teate, et eneseusust ja positiivsest manifisteerimisest saab kõik alguse?

Kui te siin nüüd varsti loete, et ma üritasin jooksmas hakata käima ning olen nüüd haiglas kümne lahtise luumurru ja/või südamerabandusega, siis palun ärge imestage. Ilmselt on siis asi minu ülepingutavas loomuses. Nali, jälle, ma olen täielik underachiever.

Toitumisest:
kui ma eile rääkisin, et ma elan siin 1200 kalori peal hinge vaakudes (PS: proovige mulle ainult kunagi öelda, et bitch see on KILOkalor, üks kalor on väga väike energiahulk!!!hihhii!!! - ma tean), siis eile sai mu kehal vist siiber ja ta läks nii näljaseks, et.. appi. Ja meil polnud kodus pmst midagi süüa ka - õnneks oli mingi Fit puding vähemalt kapis.
Ma ei propageeri nälgimist ega ole seda ka ise püüdnud harrastada, ma olen lihtsalt lühike ja laisk.  Aga nüüd olen vähem laisk - ülejärgmisest nädalast liitun spordiklubiga ka. Mitte järgmisest, sest ma tahaks esialgu tööellu uuesti sisse sulanduda. Niisama kodus taielnud olen siin viimasel ajal küll, Youtube trennivideod ja elliptiline ja nii. Praeguseks suudan ikka palju rohkem trenni teha kui enne. Aga seda pikkuseasja vist muuta ei saa. Kui alla võtan, siis näen välja vähem pingviin vähemalt.


Igatahes ee.. toitumise juurde tagasi. Päris tore on täna olnud. Hommikul käisin poes, korjasin külmikust ära end seal üles poonud hiired ja täitsin igasuguse hea kraamiga. Veiseliha osso bucco ja kala ja.. Mingi neli päeva peab ikka poes käimata vastu. Mhmh. Igatahes, ärge sööge 1200 kalorit päevas, v.a juhul, kui te olete 4-aastane laps. Mina arvasin ka, et täiesti normaalne on, aga vist ikka ei olnud. Eks näis, mis kaal nüüd teeb, luban, et anna teada. Seda luban ka, et kui ma võtan 500 grammi juurde, siis ma ei lähe Maggi dieedi peale üle ega hakka kehamähiseid tegema.

Mina niisama poes pice tegemas. Nagu pesuehtne blogija.





Mina nsm poes pilte tegemas. Nagu tõeline blogija. 

Kaks nädalat kaalulangetust, unenäod ja poliitreklaamid

... Kas teid ei hakka need poliitreklaamid vaikselt alateadlikult mõjutama? Mul on tunne, et varsti ma ainult kolmesõnalistes hüüdlausetes räägingi. Nagu:
Saledam tulevik!
ja
Getter viie kauneima sekka!

(kummaski pole kolm sõna. ups)

(Ausalt, kes see neid poliitloosungeid kirjutab? Palgaku mind, ma oleks natukenegi vähem lame ja ebaoriginaalne). 

Ei? No siis on asi mu ajus, mis ei ole üldse harjunud nii vähese suhkruga. Ainus lisatud suhkur, mida ma tarbinud olen, on olnud moosis, sinepis ja ketšupis. 
Vahepeal olen ma energiapuudusest nii kuri, et näiteks need samad poliitreklaamid ajasid mu nii kurjaks üks päev, et ma lubasin graffitit osta ja neile sarved pähe joonistada. Sorri, kui ma nüüd kõlan nagu hambutu ambaal, kes tahaks Putini parteid valida, aga riik on vale ja kõik on vale. Mul on ainult kaks hammast puudu.... (päriselt on, mul ei mahtunud hambad suhu ära:D). Ma tegelt ei ostnud graffitit ka - pole minu rida. Avaldan oma meelsust ilmselt hääletama mitte minnes, sest minu meelest pole keskmine, ratsionaalne inimene riigikogus lihtsalt esindatud. 

Niipalju siis kaalublogi raamidesse jäämisest. Varsti teen ka kõiki blogijaid maha, et feimi saada. Nii et kui te näete postitust stiilis "Mallukas on ennast NIIII täis" või "Marimellid: blogimaastiku klounid?" (ps need on suvalised näited, mis ei peegelda mu tegelikku arvamust mitte kuidagi), siis andke mulle üks korralik virtuaalpeks. Näkku võib ka lüüa. Mulle on õpetatud, et kui midagi ilusat pole öelda, siis ära ütle ja nüüd, 21 ja poole aastasena (no tegelt juhtus see juba teismeea lõpus) on mind mu negatiivsete arvamuste eest piisavalt sõimatud, et ma oleks aru saanud, et aaa... inimestele nagu reaalselt ei meeldi, kui neile verbaalselt haiget tehakse. Hull värk. Pehmod krt. 


Aga nüüd on mu mini-rant läbi ja liigun kaaluteemadele tagasi.
Esimesed kaks nädalat on olnud üllatavalt kergesti talutavad. Negatiivse poole pealt võiks välja tuua selle, et ma olen kogu aeg hullult unine ja unevajadus on ka suurenenud. Mu teooria enda osas on üldiselt see, et Uinuv Kaunitar ja Prints elasid õnnelikult elu lõpuni, tegid karja lapsi ja nüüd olen mina nende lapselapselapselapselapse....laps (jah, Uinuv Kaunitar leidis aset Eestimaal, ei usu v?). Ma puhkan ka muidu välja ca 10 tunniga, aga nüüd tahaks magada 12. Reaalselt on normaalne olla ainult siis, kui ma lähen mingi 10 magama ja ärkan 10 üles. Ma söön päevas ca 1200-1300 kilokalorit, nii et iga ärkveloldud tunni peale on mul sada kcal. Peale seda on varud lihtsalt täiesti otsas. PS: ma igaks-juhuks mainin, et kuna ma olen nii lühikest kasvu - 155 cm - siis on minu energiavajadus oluliselt väikesem kui keskmisel inimesel.

Eile sain ma magama alles mingi poole ühe paiku. Miks? Noh, sest mu kallis abikaasa on lambist otsustanud mükoloogiks hakata ja puuris eile poole ööni plastkarpi auke. Astusin täna "tema tuppa" ja....... 

Mad props muidugi, vähemalt ühel meist on paremad hobid kui enda per*e laiaks istumine.

Aga igatahes.... Jeeesus kui raske eilne õhtu oli. Ma sõin kell 8 õhtul ülikorraliku õhtusöögi (kotletid, peedisalat, köögiviljariis) ja mingi 11 õhtul läks kõht nii tühjaks nagu ma poleks NEVER söönud. Esiteks oli kell hirmus palju ja teiseks oli mul eile veits suurem defitsiit kui tavaliselt, sest ma sõin sama palju nagu muidu, aga tegin trenni. Ja kui ma mõtlesin, et õhtu oli jube, siis ma ei teadnud, et öö tuleb veel hullem.
Ma nägin reaalselt nii imelikke unenägusid terve öö. Esiteks ofc toitu - friikaid ja äädikakrõpse. Mäletan, et mõtlesin läbi une veel, et omg raudselt homme annan alla ja lähen poodi, et enda kaotatud kilod poole tunniga tagasi süüa. 
Teine uni oli veel sürrim: ma nägin unes, et Corsagym oli Annelinnas ka saali avanud. Aint, et see asus mingite tõsiselt vaeste inimeste ülimalt räämas korteris. Noh ala, et laste nari ja sõudeergomeetrid asusid ühes toas, mille seintelt koorus 30 aastat vana tapeet, põrandad olid vanad laudpõrandad jne. Ja siis ma nagu trenni tehes hakkasin hullult seal elavate poistega semutsema ja mul oli NIIIIII kahju neist lihtsalt. Andsin neile viis euri, et kommi osta ja siis otsisin oma kotist, mis ma neile anda saaks ja andsin hunniku vanu värvipliiatseid. 

Igatahes, eilne tõestas, et 500 kalorit on maksimaalne defitsiit, mida mu keha kannatab. Muidugi oleks tore suveks 20 kilo alla võtta ja süüa mingi 700 kalorit päevas selleks, aga ma annaks ühe päevaga alla. Sest praegu lasin ma just korraliku, toeka hommikusöögi alla ja ma sööks veel hea meelega. Tavaliselt läheb mul peale hommikusööki kõht tühjaks mingi nelja-viie tunniga. 

Veel üks viga, mille mitte tegemisega ma alles harjun, on enda võrdlemine teistega. Mõni on minuga sama aja jooksul võtnud alla neli kilo. Nagu jep, ma tean, et neil on ilmselt suurem defitsiit ja mul polnud kehas pmst üldse veepeetust see kord (abielusõrmus pmst loksub, ehkki see sai tehtud 10 kilo tagasi) + mul läks keha räigelt errorisse vahepeal, aga ikka on selline tunne, et ma ei tee äkki piisavalt ja jäängi igavesti paksuks. Mis siis, et rohkem tegemine tähendaks minu puhul lihtsalt seda, et ma varsti murduks. 
Igatahes on kadunud 1,6 kg. Täna küll kaal pendeldes 73.9 ja 74.0 vahel, aga jäi ikka selle 74 juurde. Nii et 75,6 -> 74.0. Visuaalselt on ka esimesed muudatused näha - selja boobsid on palju väiksemaks jäänud ja kolme lõualoti asemel on kaks. 

Toitumine on üldjoontes väga igav. Mul on mingi hullll lapsepõlvetoitude isu: kolm päeva järjest sõin kanasuppi, eile tegin kotlette, homme tahaks borši keeta. Eelmine nädal tegime mulgikapsaid ka tailihaga, nii hea oli! Nädalavahetusel tegime sushit, mis maitses lõpuks VÄGA hästi, aga peale seda, kui ma sinna veits nüri noaga kallale läksin, nägi välja nagu sushi mõrv. Ajjaa, sülti ja (õlita) praetud kartuleid sõime ka :D. Annab tunda, et ma olen ikka tõeline maalaps. 
Minu jaoks on talv pigem selline soojade ja koduste toitude aeg, vahel eksib mõni kana tikka masala sisse, aga üldjuhul tahaks hästi tavalisi toite. Hommikusöögiks söön tavaliselt putru. 

Pange tähele seda nurgas asuvat šokolaadi - kirjeldab mu elu nii hästi. Igal pool on kommid, küpsised ja šokolaadid, aga mina olen ofkoors tugev 8). 
Üldjoontes on toitumine olnud väga maitsev ja tervislik. Siiani pole keedukana ja maltsa peale üle läinud, loodetavasti ei lähe üldse kunagi. Mingit pastat jms ei söö, minu jaoks on liiga tähtis see, et toidul oleks palju mahtu. Ma pole enda jaoks midagi välistanud, aga kuidagi iseenesest on nisujahu, suhkrut ja transrasvu sattunud söögilauale minimaalselt. Lihaisu on kogu aeg, mis on minu puhul pigem ebatavaline. Reaalselt tahaks steiki süüa praegu. 

Üldiselt, paksuelu elada oli ikka palju lihtsam - nonstop juustuküpsiseid süüa ja kõik toidud hunniku 20% hapukoorega üle valada. Ahh, olid ajad. 



Ma sain just maailma kõige iroonilisema töö

Nagu me kõik teame, olen ma suht paks. No ikka väga.
Lisaks selline ebatervislik ja ebasportlik.
Ja noh üleüldse, ebatervisliku elustiili kehastus. Teate, mis mu lemmiktegevus on v? Diivanil vedelemine. Ma vannun, et ma vedelen diivanil nii palju, et ma hakkan sellega vaikselt ühte sulanduma. Varsti olen samamoodi hall ja väga pehme... Mmõnus... Või noh, pehmeke ma juba olen.

Suht ühtekad. 

Aga enivei, kuu aega tagasi tulin ma eelmisest kohast ära, sest ülemus oli veits psühho. Ja kuna tööl käimisel on sellised vahvad eelised nagu ravikindlustus, palk ja võimalus end teostada (aga põhiliselt võimalus maksta arveid ja süüa osta), hakkasin ma suht kohe uut tööd otsima. Kandideerisin üsna mitmesse kohta, aga kuna mul olid väga kindlad nõudmised töö osas - nagu osaline koormus, paindlik tööaeg ja nii - siis ma eeldasin, et töö otsimisega läheb üsna kaua aega. Reaalsus? Ma alustan järgmine esmaspäev - ehk paus töökohtade vahel on täpselt üks kuu. Jee! Elagu igavene orjapõli!

Palka saan juba katseajal osalise koormusega töötades rohkem kui eelmises kohas täiskohaga töötades. Ettevõte on ka megacool - mina, vana paks, hakkan tööle ühes sporditarkvaraga tegelevas startupis. Et asi oleks veel iroonilisem, on kõik töökaaslased mingid mega sportlikud ja tervislikud noored mehed. Ja siis olen mina, väike vaal. Töövestlusel küsiti ka, et kuidas mul endal suhted spordiga on.. rääkisin tõtt :) aga töö sain sellegipoolest. 

Kõige hirmsam on see, et kuna seal väga lähedal asub spordiklubi, siis ma lubasin endale, et kui selle töö saan, hakkan ka trennis käima... Nüüd peaks nagu enda lubadusest kinni pidama. Kuradi universum - sunnib mind tervislik olema :((

Sellest lambikast kaalutõusust sain ka järsku üle. Ilmselt selle päikesepõletuse peale sai organism mingi räige šoki ja hoidis kogu vee kehas kinni (+ seedimine läks ka megatuksi selle peale). Nii et nüüdseks langeb kaal ikka uuesti jälle, jei! 





Kuidas ma end põlema panin ja toitumise osas juba feilisin

Okei, ma ei pannud end sõna otseses mõttes põlema, vaid käisin solaariumis ja põlesin nii räigelt ära, et eile õhtul (ja täna kohati siiani) on mul reaalselt selline tunne füüsiliselt nagu ma põleks tuleriidal. Kogu keha on üle 24 tunni järjest lihtsalt nii rämedalt valutanud, et....appi.
Ma olen pmst ainult nutnud, end kreemitanud, pikutanud (kui enesetunne lubas, ülejäänud aja seisnud või põlvili olnud) ja enda peale niii kuri olnud. Ja söönud. Mul pole ära põlenud 1, 2 või 3 piirkonda kehal, vaid kõik peale rinnaku, näo ja käte. Ja kõik on niiii krdi valus!
Tahaks selili olla - ei saa, selg ja tagumik on megavalusad.
Tahaks kõhuli olla - kogu kõht on tulipunane ja jalad samamoodi.
Tahaks külili olla - kõik valutab ja mingi hetk tekivad puusades krambid.
Tahaks seista - ei tahaks.... Aga norm on!


Kõige toredam päikesepõletuse juures jaanuaris on see, et kui end geeliga katta ja paljalt ringi hängida, hakkab RÄIGELT kiiresti RÄIGELT külm. Nii et lisaks sellele, et nahk kuumab, kõik valutab, süda on valust paha, pea valutab ja üldse on surm kallal, ma ka värisen nagu haavaleht.

Parim osa asja juures?
MA OLEN ISE SÜÜDI.

Ma olen enda peale ära määrinud kaks tuubi Burnsieldi + tuubi aaloegeeli, mis on kokku 30 euri. Säästukuu my (very red and painful) ass.

Pildiotsingu sunburn gif tulemus



Ma ei saa kõndida, sest mu kintsud on nii valusad. Ma ei saa kummardada, sest mu selg on nii valus. Ma ei saa istuda. Ok, ma ei saa mitte midagi teha. Eile ma küsisin teiselt poolelt jumala tõsiselt, et kle, kas see on piisavalt tõsine asi, et enekas teha v? Tuleb välja, et ei olnud, nii et nüüd ma vingun siin (sest kõik teised on vist juba veitsa tüdinenud).


Mm, see blogimine on tore asi. Milleks terapeudi juures käia? Kogu inimkonna ees enda paljaks võtmine ja halamine on palju odavam....


No igatahes, kuna ma olen totaalne väike titt, kes hakkab suvalistel hetkedel nutma, ei ole mu vaimne stabiilsus eee... kuigi stabiilne. Nii et mu tore tervislik elustiil on täna suht metsas.
Hommikul oli mu kaal 900g suurem kui eile (ja kuna kokku on langenud 1.3 kg, siis seda on niiiii palju). Mis noh, tavalistel päevadel oleks suht poogen, aga täna ma reageerisin küll sellele nii, et trumm läks (aga pulgad mitte). Hommikuks sõin jogurtit, siis šašlõkki (keedetud juurviljade ja toorsalatiga), siis veel jogurtit, siis näkileibu dipikastmega. Okei, kui ma nüüd mõtlen, siis see pole üldse hull, sest mu enesetunne on selline, et noh... appi lihtsalt. Appi. Muidugi ükski tõeline kaalublogija niimoodi ei äpardu, kaotab viis kilo nädalas ja postitab endast high-quality smuutijoomise pilte (sest no #smuutirevolutsioon), aga see pole kahjuks vist mina. Ma ei saa endast praegu üldse pilte panna, sest ma käin ringi nagu Eeva. Aint et ma olen temast sitaks paksem ja ebatervislikum. Tal oli patutoit õun, mul on pigem nagu mäkiburks.


Ja selle kõige põhjus? Ma otsustasin, et pruun jume ja natuke soojust on tähtsamad kui tervis. Oh, well.
Lesson learned. 


Aga ok, ma pean nüüd lõpetama, ma pean nüüd jälle püsti seisma! jee!






Mitu inimest peab surma saama, et hakataks lõpuks õigest kohast üle tee minema?

Postitust ajendab kirjutama see, et otse meie maja ees sõideti üks vana naine täna surnuks.
Miks?
Sest ta läks valest kohast üle tee! Ehkki mingi 20 meetri kaugusel asub reguleeritud ülekäigurada...
Meil asub siin hoones üks asutus ja sellega seoses on iga kuradi päev näha neid ullikesi, kes siin üle tee jooksevad, ehkki liiklus on väga tihe. Me oleme endamisi rääkinud, et ei tea, millal keegi alla jääb... Noh, nüüd jäigi. Jumal tänatud, et meil aknad paksult lund täis olid ja ma midagi ei näinud - lugesin alles Postimehest, et kuskil Aardla tn-l aeti keegi alla, mõtlesin, et ju see siis seal kaugemas otsas oli - aga nope, tegin akna lahti ja politsei, pääste jms olid otse meie maja juures. Kõikjal valitses täielik kaos jms.. Creepy much.

Loomulikult on väga kurb, et kellegi eluküünal niimoodi kustus, aga...
Mitu inimest peab niimoodi surma saama, et saadaks aru, et suvalisest kohast üle tee jooksmine ei ole kuidagimoodi OK?

Näiteks siin olen ma näinud üle tee jooksmas isa, kellel oli murtud jalaluuga laps süles; ema, kellel oli mõlema käe otsas laps, jne. Toonitan veel kord, et pole üldse väikese liiklusega koht - eks tartlased saavad aru, mis piirkonnast ma räägin.

Ma ausalt ei saa aru, mis selliste inimeste mõistuses toimub. Mõte, et "ah, küll auto peatab, mina olen maailma naba?" või "ma ei viitsi ülekäigurajani kõndida, mingi minutine ring ikkagi"?


Üks "vahva" koht, kus Tartus nagu KOGU AEG keegi üle tee jookseb, on Turu tänav, Aura keskuse juures. Seal on tõesti see, et ülekäigurajad on suht kaugelt - aga kammmoon, neli sõidurada. Neli! Ja nagu ma ei liialda, kui ma ütlen, et mingi seitsmel korral 10st, kui ma sealt mööda sõidan, püüab keegi seal teed ületada.
Põhiliselt teevad seda just vanurid, kes ise vaevu püsti püsivad. Ühest otsast ma saan aru, eks, nad on vanad ja haiged ja see kaks lisaminutit jalgadel püsida ongi nende jaoks suur asi. Aga kas nad selle peale ei tule, et see teosammul karguga roomamine on nagu ekstra ohtlik?


Ma olen eeskujulik pikivahehoidja ja sõidan alati vastavalt ilmastikuoludele, aga just mõni päev tagasi oli mul selline olukord, et ühes puhastamata kõrvaltänavas tekkis mul hetkeks hirm, et ma sõidan enda ees olevale autole tagant sisse - soppa oli lihtsalt nii palju, et rattad käisid täiega ringi ja pidurdusteekond oli nii pikk, et ma otsustasin otsasõidu vältimiseks teeääres olevasse lumevalli sõita. Sellistes tingimustes ei ole ka korralikust naelrehvist kasu, ainult ratsionaalsest mõtlemisest ja normaalsest sõidukiirusest (mul oli seal reaalselt 30 kmh ja tagantjärgi vaadates ütlen, et oleks pidanud veel vähem olema..). Kui keegi mulle seal ette oleks lambist astunud, siis ma ei oleks pidama saanud. Ja mitte selle pärast, et ma olen halb juht ja mingi räme oss... Ja siin oli ka tee täna üsna paksu sopakihi all ja lisaks sadas just enne seda jäidet.

Üks selline napikas on mul olnud ka - Võidu sillal jooksis kaks umbes 13-14-aastast poissi tipptunni ajal üle tee... See on koht, kus pole ühtki ülekäigurada ja mingi viis?kuus? sõidurada. Nagu... mis selliste laste peas toimub? Kus on liikluskasvatus ja ohutaju?

Tundub, et see ohutaju puudumine suurim probleem ongi. Ilmselt mõeldakse, et küll auto pidama saab, kui vaja. Aga ei saa ju. Mitte sellepärast, et tegu on halva juhiga (aga võib-olla ka selle pärast. olete näinud, kui palju telefoniga rääkijaid on?). Lihtsalt selle pärast, et liikluses on meeletult asju, millele keskenduda ja kui sa kuskilt üle jooksed, siis on arvestatav tõenäosus, et juht lihtsalt ei saa pidama....

Nii et palun, ületame kõik teed selleks ettenähtud kohas!





Inimtüübid kaalulangetusgruppides

Ma olen pikemat aega juba kahe suure kaalulangetusgrupi liige Facebookis - ühes on üle 40 000 liikme, teises natuke üle 7000.
Siin on mõned inimtüübid, keda nendes gruppides igapäevaselt kohata võib. Võib-olla esineb mõne tüübi puhul väike ilukirjanduslik liialdus, aga üldjoontes põhineb kõik tõsiteaduslikul uurimusel.

1. "Ma kuskilt lugesin"-tüüp
"No Cosmopolitanis kirjutas, et sidrun on aluseline ja peedi söömine aitab mega hästi alla võtta, järelikult on see tõde."

2. "Mul on alati õigus"-tüüp
Vahet pole, millest jutt käib, sellel kaalulangetajal on enda meelest alati õigus.
Vahet pole, mitut teadusartiklit sa tsiteerid, see tüüp teab alati paremini. Ja üldse, kuidas sa saad mõelda, et ei ole mõistlik süüa 700 kalorit päevas? Tal ju kaal langeb...
3. "Ma ei ole kunagi suutnud kaalust alla võtta ja kaalun 150 kilo, aga tahan ka sõna sekka öelda"-tüüp
See tüüp usub siiralt, et vahet pole, kui palju sa muid asju sööd, seni, kuni sa ei söö suhkrut, burgerit ega tarbi alkoholi, peaks kaal langema.
Mis siis, et nad on ehe tõestus, et ei lange.
Teisi kiidavad sageli, aga lisavad alati lõppu, et "mina küll ei suuda".

4. Tähistaja
"Ma olen kaks kilo alla võtnud, siin on pilt krõpsudest, mida ma sõin, et seda tähistada. Ainult 30 kilo veel! Jess!"

king of the hill eating GIF

5. Väga Imelike Võtete Kasutaja
Ta joob kohvi kolme lusika võiga.
Paneb iga toidu sisse viis lusikat kookosrasva.
Väidab, et teeb ketot, aga aina paisub (sest noh, või ja nii).
Aa, hommikusöögi kohustuslik osa on ofc äädikavesi, sest keegi ütles, et see aitab täiega.

6. "Issand, nii palju sööd v?"-tüüp
See tüüp piirdub ise 900 kaloriga ja on pidevast näljast veits cranky. Nii et kui keegi postitab pildi oma hommikusöögist, mis koosneb viilust sepikust juustuga, kahest munast, tomatist ja kohvist, siis on kindel laks, et see tüüp on kohal. Kuidas keegi julgeb süüa ja alla võtta, ah? Kaalulangetus ei peaks olema kerge.
jennifer lawrence pizza GIF

7. "Issand, nii vähe sööd v?"-tüüp

Eelmise täielik vastand.
Sööb ise liiga palju, et kaalust alla võtta ega suuda leppida mõttega, et kaalulangetuseks on vaja end piirata.
Oma passiiv-agressiivsust elab välja põhiliselt piltide all, mis on tehtud supist või salatist.
"Icc, sa oled raudselt see tüüp, kes sööb 900 kalorit päevas ja varsti annab alla."

9. See Tüüp, Kes Alustab Suure Hurraaga Ja Annab Kolme Päevaga Alla
Ehk mina.
"Tere!!! Mina olen Getter ja mul on vaja 15 kilo alla võtta!! Olen väga elevil oma uue alguse üle!! Jee!!"

Ja siis kaks kuud hiljem:
"Tere!! Mina olen Getter ja mul on vaja 23 kilo alla võtta!! Olen väga elevil oma uue alguse üle!! Jee!!"

See tüüp loodab alati, et keegi ei mäleta teda enam, aga tegelikult ikka mäletatakse küll.

10. "Andke pls tähelepanu"-tüüp
Postitab iga kaotatud kahe kilo tagant, et kiitust saada.
Vastab komplimentidele alati stiilis "oh mis sa nüüd, mina?? ei-ei, ma ei ole üldse alla võtnud veel, hehe!"
ill do it 30 rock GIF

11. "Kuidas sa seda tegid?"-tüüp
Kui keegi alla võtab, siis on alati (siiralt?) üllatunud ja ootab oma küsimusele põhjalikku vastust - lootuses, et saab mingi imenipi, mis viib 30 kilo üleöö. Paraku ei juhtu seda kunagi, nii et see tüüp kogub kaalulangetusgruppidest põhiliselt pettumust.



Okei, ma ausalt ei tea, miks ma sellistesse gruppidesse üldse kuulun.
Viie minuti jooksul lugesin ma selliseid väiteid:
"Kindlasti tuleb peale sooja sööki süüa ka magustoit"
"Need riisikrõpsud on nii tervislikud" - "koostis on jama ja rasva on palju" - "ei, need on nii tervislikud (Y)"
"Juba mu vanaema jõi õunaäädikavett, perearst keelas tal ära, aga ta jõi muudkui edasi, pärast ei olnud põhjust enam perearstil käiagi".
"Uus päev, uus mina."

Kõik see muidugi vigases eesti keeles.





Rahakott paksuks 2019 - toimivad säästunipid

Getter peenikeseks ja rahakott paksuks - nii lihtsad 2019 kaks suurimat eesmärki ongi.

Kuna me ostsime mõne kuu eest korteri, kuivas meie säästupuhver täielikult kokku. Kulutused tulid kokkuvõttes palju suuremad kui me planeerinud olime - kokku kulus meil ca 5000 eurot rohkem kui esialgne eelarve ette nägi. Hämmastav, kui palju vannid, konditsioneerid, vaibad ja muud vahvad asjad maksavad :) me maksime ainuüksi köögimööbli värvitooni vahetuse eest üle 300 euro - mis on odava köögimööbli hind :).

Siis oli meil vaja arvutit, jalgratast, telefoni, printerit.....


Niisiis, järsku oli meil kolm tuba, kus elada (ja saun! ja mullivann!), väga palju asju ja väga tühi rahakott.

Pildiotsingu spending money gif tulemus



Meie pesa:

esimene päev oma pesas











Ja meie rahakott:
Pildiotsingu empty wallet tulemus



Niisiis, eesmärk on koguda selle aastaga 10 000 euri, mis peaks olema täiesti tehtav. Alustasime detsembris ja praeguseks on viiendik sellest rahast kõrvale pandud. Edaspidi on vaja kõrvale panna minimaalselt 700€ kuus - suvel saab näiteks rohkem panna, kui kütte eest pole vaja maksta. Mõnel kuul ilmneb kindlasti mingi ootamatu väljaminek (auto vajab remonti või hambaarstil läheb 300 euri), nii et kokku peakski saama selline ilus ümmargune summa. 

Varem üritasime me igal sajal moel raha kõrvale panna - koostasime eelarveid, püüdsime osta ainult soodushinnaga toidukaupu, võimalikult vähe taksoga sõita jne. See kõik on tore ja aitas mingil määral, aga suurem osa rahast lipsas ikkagi sõrmede vahelt ära. 
Ikka oli kuskil miskit, mis oli ahvatlev, "soodne", "allahindlusega", "hea diil", "väga vajalik". Või oli lihtsalt põhjust endale midagi ilusat või head osta - näiteks kuu kolmas esmaspäev, lellepoja sünnipäev, suvaline neljapäev. 
Vahel (kord - kaks nädalas), ei viitsinud süüa teha - siis tuli appi Tellitoit, kus ühe korraga saab kulutada pmst sama palju raha nagu toidupoest süüa ostes nädalas kulub. Või tekkis sushiisu, nii et tuli kas tellida või välja minna (okei, mind ja sushit ei lahuta kunagi MISKI. aga ma ei söö seda enam igapäevaselt).

Aga eelmine kuu sain ma aru, et raha säästmiseks on (meie puhul) ainult üks sigalihtne viis:
kogumishoius, kuhu kuu alguses raha ära kanda. Kui pole midagi kulutada, siis lihtsalt ei saa kulutada - imelihtne!

Ülejäänud imelihtsad nipid on siin:
1) Toidu koju tellimine. Kui poes mitte käia, siis jäävad igasugused kiusatused totaalselt ära. 
Täna pidin poodi minema, et endale lõunaks salat kokku panna ja välja jalutasin lisaks avokaado ja paki küpsistega (mitte mulle). Varem oleks olnud kahe lisaasja asemel kaks lisakotti, nii et areng!
2) Ratsionaalne mõtlemine. Kas sul on seda vaja? Kas sa saad ilma selleta elada? Ilmselt ei ole ja ilmselt saab. See, et sa midagi tahad, ei tähenda seda, et sa seda vajab.


Dieedi pidamine on ka jube hea mõte. Ise saab peenikeseks ja rahakott saab paksuks. Päriselt ka, ma söön nii palju vähem ja ostan palju vähem igast jama kokku. Varem läks nännile ja väljas söömisele 200€ kuus kindlasti, nüüd saab selle summa neli korda väiksemaks. 



Kuidas mind autoremonditöökojas paksuks sõimati

Alustama peaks sellest, et mu ustav beibe 2008a turbodiisliga Saab 9-3 otsustas nädalavahetusel, et töökorras kliimaseade ei ole kohustuslik auto osa - mis tähendab seda, et poole sõidu pealt ei tulnud lampi enam konditsioneerist grammigi õhku, ei sooja ega külma - mis tähendab omakorda seda, et autoaken tõmbas poole minutiga nii uduseks, et nähtavus oli pmst olematu. See pani mu dilemma ette: kas sõita võimalikult kiiresti koduni, enne kui igasugune nähtavus kaob ja aken ära jäätub või panna ohutuled peale ja venida koduni 20ga.
Ma ei ütle, kumba ma tegin.


No igatahes ei olnud ma oma tibukesega selle töötamise-mittetöötamise küsimuse osas nõus ja viisin ta täna remonti. Milles iseenesest pole midagi ebatavalist, 10a vana auto, ikka aeg-ajalt midagi vahetada või puhastada vaja.

Rääkisin oma loo remondimehele garaažis ära ja läksime koos autot vaatama.

Ja siis:
"kuidas sa siia ära mahud.. sul pole just väike perse."

Nagu.... aaaah, okei, tänks, ma ei teadnudki, et ma paks olen. Aitäh, et haavale soola hõõrud.

fat


Nagu for reals, ma ilmselgelt pole just tervislikus kaalus ega välimuselt praegu kuigi ilus, aga see oli veits... ouch.  


Kõndisin töökojast koju (tund aega lumes sumpamist, mmm..) ja mõtlesin kogu aja, et krt, kas inimesed mõtlevad minu kohta kogu aeg nii? Ei näe mitte seda, et mul on päris äge iseloom, vaid seda, et ma olen paks?
Meel läks nii kurvaks, et ühe sekundi mõtlesin tee peal r-kioskist hotdogi võtta. Peale seda üht sekundit sain muidugi aru, et see kuum koer ei teeks mind kindlasti kuskilt otsast peenemaks ja kõndisin sealt rõõmsalt mööda.
Tegin kodus hoopis riisi köögiviljade ja krevettidega:




Igatahes, järgmine kord, kui auto hooldust või remonti vajab, ei unusta ma kindlasti enda istet taha lükata. 

Ahh, la vie est belle tegelikult! 




Kaalulangetuse esimesed päevad ehk ma vist ei jäägi paksuks + plaanid ja Orgutamisest

Tere taas!
Nagu näha, siis see postituste pealkirjastamine ei ole just mu tugevaim külg.. loodetavasti korvan selle üldise sisu ja oma õilsa hingega (see oli nali. või ei olnud).

Jooksmas on "mu uue ja tervisliku elu" viies päev. Tegelikult on mingist megahüpersupertervislikust asjast lood kaugel, suurema osa ajast hängin ikka diivanil horisontaalses asendis. Lihtsalt varasem nonstop söömine selle vegeteerimise juurest on ära kadunud.

Tänaseks on asjad juba päris hästi. Kuidagi väga kiiresti tuli see mõistlike valikute tegemise ja normaalsete koguste söömise harjumus. Eelmistel kordadel on see võtnud aega veidi kauem, vahel on ikka meelest läinud, et enam kringlit ei söö või lihtsalt pidevalt igasuguse jama järgi isutanud.
Praegu on mul selliseid ebatervislikke isusid olnud ainult 2 korda: üks kord tahtsin jõledalt kummikomme ja teisel Siriuse kanawrappi. Asendasin need külmutatud mustsõstarde ja isetehtud wrapiga hoopis. Kusjuures isu rahuldasid enam kui küll - reaalselt nagu olekski päris asja söönud. See isetehtud wrap oli küll 500 kilokalorit, aga arvestades sellega, et Siriuses oleks ma kõrvale võtnud veel friikad, joogi, kastme jne, siis säätsin kena 1000 kcal.

Enda eelmises postitusest loetletud vigadest ei ole ka ühtki veel teinud! Väga stabiilne ja rahulik on olla. Defitsiit on piisav, et kaal langeks, aga mitte nii suur, et ma oleks närviline sülekoer (mis on mu kaalulangetamise väga tavaline kõrvalmõju :)). Tavaliselt muutun ma suht ruttu psycho bitchiks ära. Kui muud süüa ei saa, siis tuleb teiste närvidest kõht täis saada noh.

angry look whos talking now GIF



Mu käest on juba uuritud, mida ma teha plaanin oma kaalulangetuse jaoks.
Ausalt öeldes, ma ei tea. Mitte selles mõttes, et ma ei oska midagi teha, vaid võib-olla muudan ma juba kuu aja pärast oma senist strateegiat ja hakkan hoopis, ma ei tea, paleo-veganiks. Selles suhtes, et minna on pikk tee: ma ideaalis tahaks võtta alla vähemalt 15 kilo, isegi 20. Ma ei pane endale üldse pahaks samas, kui peale 10-12 kilo otsad kokku tõmban, sest kuskil 63-64kg juures nägin ma tegelikult päris hea välja ja tundsin ka end hästi. Ülikõva kvaliteet, aga siin olin ma 64kg:




Ja siin mingi 50:



Nii et noh, kõik üle 11 kilo on juba väga hea. Ma ei pane endale mingeid ülisuuri eesmärke kohe, sest siis tundub see ületamatu ja ma annan lihtsalt alla.


Niisiis jah, selle kohta, mida ma teen kolme kuu pärast, ei oska midagi öelda, sest praegu võtan ma väga lebolt ja kaal langeb - selge see, et peale esimest viit kilo see enam nii olla ei saa ja peab hakkama vähe rohkem pingutama. Võib-ollaaaaa isegi mõne spordiklubiga uuesti liituma.

Hetkel keskendun ma rohkem toitumisele, sest energiatase on suht madal - kehal läheb ilmselgelt aega, et harjuda, et nüüd saabki ilma liialdamata 2-3 korda vähem energiat. Kaloraaž on praegu 1200-1500 vahel, oleneb sellest, kui palju mul näljatunnet on. Kaloreid loen ikka vana hea MyFitnessPaliga.

Orgu kava on mul ka (praegu on see vist küll igal teisel kasutusel), liitusin juba novembris ja siis ikka terveks aastaks korraga. Et see päris mahavisatud raha poleks, võtsin selle kasutusele nüüd :). Mõne inimese arvates on see kava räme raketiteadus, aga no raketiteadus on ta ainult siis, kui sellest 100% kinni pidada. Ma ei viitsi ka mingi neli korda päevas süüa teha, vaid söön mitu korda sama toitu. Vahepalasid ei viitsi ka kokata, söön puuvilju, Emma kohupiimakreemi kisselliga, Fit pudingut või võikut vms. Kusjuures, megahea avastus on see, et need kohupiimakreemid kisselliga sisaldavad mingi 150 kalorit umbes, ehk samapalju nagu Fit kohuke või puding enamvähem. Okei, suhkur on seal küll sees jne, aga ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ma ütleks, et maltoosid, dekstroosid ja muud keemilised magustajad on tervislikumad kui mõõdukas koguses suhkrut. Ilmselt ainult tugevast peapõrutusest ei piisaks.

Nendest retseptidest ma ka 100% kinni ei pea. Triinu-Liis tegi juba väga hea postituse sellel teemal, aga ma ei hakka duubeldama ka - kui retseptis on kirjas, et kasuta kanafileed, aga mul on hoopis kanafilee sinki, siis ma kasutangi sinki (nt mingites võikudes oli nii). A ja Orgul on igal pool rasvane hakkliha - selle asendan ma küll selle Rakvere proteiinirikka veisehakklihaga, et rohkem süüa saaks. See kava on pigem ikkagi abimees hetkedeks, mil ma ei tea, mida süüa teha - minu jaoks on kõige lihtsam ikkagi kaloreid lugeda.

Siin on mõned toidud siiani näiteks:









Üldjoontes ei tunne praegu toidu osas väga, et ma mingil dieedil oleks vms - sööme ikka väga tavalisi asju. Muna-singi võikud, tom yum supp  (mulle maitses niiväga, et unustasin pilti teha), siis tegime ühepajatoitu, suitsukanasalatit täisterapastaga, kanawrapi, ahjus võikusid. Lisaks sõin veel Orgu kavast hakklihapalle paprikaga ja kana ananassi ja juustuga.
Eile käisime Yakuzas sushit söömas, mis oli üsna i-m-e-l-i-n-e. Teenindus oli nii ja naa - kõigepealt toodi meile lauda mingi täiesti vale tellimus ja arvet ei tahetud ka meile üldse tuua kohe :). Tundus, et teenindaja oli algaja, nii et ei ole hullu midagi. Vahepeal kartsime küll, et ei jõuagi normilt süüa, sest meil oli peale seda kinoplaan (ps: Aquaman on niiiiii hea film!!!), aga lõpuks jõudsime ikka ideaalselt õnneks.

Mõtlesin, et peale seda sushisöömist on hommikul kaal kõrgem kui eelmisel päeval veepeetusest, aga oli hoopis madalam - nii et esimese nelja päevaga on kaalukadu täpselt 1kg! JEE! 74.6 kg 75.6 kg asemel.

Trenni olen teinud suht vähe - natsa jalutanud ja elliptilisel teinud. Meil on trenažööril hooratas nii raske, et mul läheb ilmselt natuke aega, et ma praegusest 10-15 minutist kauem suudaks trenni teha. Esimesel päeval suutsin teha lausa seitse minutit ja järgmisel päeval ärgates olid jalad ikka nagu pakud all. Trenažöör 1:, mina: 0. Aga küll ma ühel kaunil päeval alistan selle trenažööri!!

_______________________________________________________________________


Ma ei tea, kas keegi tahab selliseid postitusi üldse lugeda? Veits igav? Ei? Ma küll ei tea, millest muust veel oma kaalublogis kirjutada.





Teistele on meeldinud...