Bulimia nervosa III: Pool aastat taastumist. Väga aus ja valus ja valus ja aus.

Kui ma olin 10, tahtsin ma olla peenike. Ütlesid ju kõik mu lähedasedki mulle pidevalt, et ma "paksuke" olen.

Kui ma olin 11, tahtsin ma olla peenike. Selle asemel algas mul menstruatsioon ning mulle tekkisid rinnad. Kui ma olin 11, hakkasin ma end esmakordselt ka näljutama. Mäletan nii selgelt seda, kui ma kolm päeva järjest ühtegi suutäit ei söönud. Mu pere ei pannud seda isegi tähele.

Kui ma olin 12, tahtsin ma olla peenike. Selle asemel tekkisid mulle naiselikud puusad, mis jätsid vaid kipitavad punased venitusarmid ja armid mu hinge - vähem punased, aga valutasid ja kipitasid nad veel rohkem. Ma hakkasin end lõikuma ja otsisin poiste tähelepanu, sest need olid ainsad komplimendid, mis ma kuskilt üleüldse sain. Ma seadsin endale reegli peale kella kuut mitte süüa ning käitusin sedasi aastaid. Sest mu ema, kes on kogu elu ülekaaluga võidelnud, rääkis pidevalt, kui hea on peale kuut mitte süüa. Ma ei tea, kui mitu õhtut oma elus olen ma läinud magama näljast valutava kõhuga, aga seda valu oli kergem taluda kui hirmu minna paksuks. 

Kui ma olin 15, tahtsin ma olla peenike. Ma astusin oma esimesse tõsisemasse suhtesse ja mu tollane poiss-sõber, kes juba nädal peale koosolemist mind litsiks ja paksuks sõimama hakkas, mind lõi, igal võimalikul moel ära kasutas ja manipuleeris, nägi seda, kuiväga mulle mõjub see, kui rääkida mu kaalust ja kasutas ära igat võimalust, mis tal tekkis, et mind halvasti tundma panna. Ta rääkis sellest, kui ilusad on teised tüdrukud ja kui kole olen mina. Kuidas teised kannavad ilusaid riideid ja mina mitte. Samas kui ma panin selga kleidi ja kasutasin veidi peitepulka, et oma punne peita, sõimas ta mind hooraks, kes tahab minna litsi lööma. Ma uputasin enda pisikese 45-kilose ja 155cm pika keha pikkadesse kampsunitesse ja lohvakatesse pusadesse. Kui mul oli teksadega koos seljas miski, mis ei katnud mu istmikku, tundsin ma end nagu hoor. Ma olin 15-aastane, kelles tekitas paanikat teksapükste kandmine koos tavalise t-särgiga, sest ma kartsin, et see teeb minust litsi ja et kõik teavad, kui paks ma riiete all tegelikult olen. Ma ei olnud. Mu ribid paistsid, mu puusakondid turritasid, mu nahk oli sinakas, ma olin pidevalt täis värskeid lõikearme, mul oli kogu aeg külm, ma võisin olla nädalaid minimaalselt süües ja ma tahtsin lihtsalt surra. Surra, mitte midagi muud. Surra, et ma ei peaks seda valu tundma. Surra, et keegi mind lõpuks tähele paneks. Surra, et mu vastu lõpuks midagi tuntaks. Oma 15. - 16. eluaasta veetsin ma end pidevalt lõikudes ja üritades ära tappa. Kas te olete pidanud oma teadvusetu lapse kaela ümbert nahkrihma eemaldama? Minu ema on. 

Mul oli endast ükskõik. Kõigil teistel ka. Kogu maailmas ei olnud ühtegi inimest, kes hooliks minust rohkem kui iseendast või kellestki teisest. Mitte kedagi, kes mind midagi vastu nõudmata lihtsalt armastaks. Jah, mul oli pere, jah, ka vanavanemad, aga kas ma tundsin nende sooja armastust? Ei. Mitte kunagi.
Kui ma endale noa käevarde lükkasin (ma päriselt ei tea, kuidas see veeni ei tabanud, mul on sellest siiani arm, mis on nagu... kraater) ja mu ema seda nägi, tuli ta mulle kallale ja sõimas mind väärakaks. Ju ma siis olingi. Et saada psühhiaatrilist abi, pidin ma teda anuma, sest tema meelest oli see häbiasi. Huvitav, et ta seda hiljem häbiasjaks ei pidanud ja sellest igale ettejuhtuvale rääkis...

16.-17. eluaasta vahel hakkas mu kehakaal tõusma. Aastaga võtsin ma juurde üle 20 kilogrammi.
Et asja normaliseerida, pidasin ma dieeti. Sõin 1.5 kuud ainult lillkapsasuppi või  muid köögivilju. Kaotasin selle ajaga 10 kilo. Mu ema oli mu üle väga uhke ja kiitis mu välimust ja tugevat iseloomu.

Ma arvasin tollal, et selliselt talitada on väga mõistlik ja normaalne, ma ei arvanud, et näljutan ennast. 

See dieet on minu buliimia algus - peale seda tekkinud käitumist ja kaalumuutusi võib defineerida otseselt buliimiana, eelnev seda ei olnud, vaid oli muul moel ebaterve.

Õgimishood ja erinevad kompenseerimismeetodid (oksendamine, lahtistid, kõhulahtisuse muul moel esilekutsumine (ee tere piim ja vahukoor), trenn, nälgimine) olid mu elus seitse aastat, ebaterve suhe toiduga 12, katkine minapilt ja kehadüsmorfia aga kogu mu elu. Ma ei olnud lapsena KUNAGI ülekaalus - jah, ma olin pehmeke, sellegipoolest normkaalus - aga juba päris pisikesest saati tegid täiskasvanud mulle pidevalt märkusi mu keha kohta. "Perse nagu leivaahi" või lihtsalt "sa oled paks" - haiget tegid need ühtemoodi. 





 

Nagu sorri, aga kui sa oled täiskasvanu ja ütled sellisele pisikesele jänkukesele, et ta on paks, siis sa oled räme kõnts lihtsalt. 


Selle aja sees oli üks poolaasta, mil mu toitumine oli täiesti normaalne: minu esimene aasta T-ga. Selle tulemusena võtsin ma aga mõne kilo kaalus juurde, mis minu arvates oli täiesti vastuvõetamatu, nii et ma alustasin uuesti kaalulangetamisega, mis viis mu esimese õgimishooni, kompenseerimiseni ja peale seda pikka nälgimise-lahtistite-trenni-õgimise...tsüklisse. 

Mul oli ka üks sügis, mil ma ainult õgisin ega kompenseerinud - kui mu onu suri, ma tulin ülikoolist teist korda ära, töötasin mingi haige ahvi alluvuses ja lihtsalt olin täielikus mustas augus. Peale seda tuli see blogi, uus dieet, uued õgimise-kompenseerimise tsüklid ja ... jah. 

Aga need tsüklid said lõpuks läbi.

Toit pole enam ainus, millest ma mõtlen.

Ma ei kaalu enam ennast 10+.. korda päevas.

Mul ei ole enam kogu aeg külm.

Ma ei taha enam enesevihast surra.

Mul pole enam endast ükskõik.

Ma ei taha olla võimalikult väike, hall ja märkamatu.

Ma ei ole pidevalt närviline. 

Ma ei ole kogu aeg kurb. 

Ma kogen rõõmu.

Ja armastust.

Enda vastu, mitte ainult teiste. 

Mul on hiiiigelsuur süda, mida on nii palju kordi murtud. Mind on kasutatud ära nagu nartsu, nii vaimselt kui füüsiliselt (kas ma olen rääkinud sellest, kuidas see mu esimene tõsisem peika peale mu mahajätmist kohe uue tüdruksõbra leidis, oli temaga mitu aastat koos - ma ei tea, vb on siiani - aga minuga kogu aeg suhtles, aeg-ajalt seksis ja ei lasnud mul edasi liikuda, vaid ütles kogu aeg, et ta jätab ta kohe-kohe maha ja ma olen kõige targem tüdruk, keda ta kunagi tundnud on (oh, DEFINITELY ON SEE osa tõsi, vend on räige .. viies eesti), aga kolm aastat hiljem olin lõpuks mina see, kes selle ajupesu lõpetas, sest mul klikkis midagi peas ja ma sain aru, et ta on FULLLLL BLOWN psühhopaat, kes mind lihtsalt haigelt ära kasutas? krt peaks sellest kirjutama.. kunagi ehk). 


Aga nüüdseks on see süda üsna hästi kokkulapitud ja ma leidsin seal iseendagi jaoks veidi ruumi.

Nii et jah, saage tuttavaks: Getter 2.0, mentally healthy edition. 


Need kuus kuud on olnud niivõrd formatiivsed. Ma olen nii palju muutunud, inimesena nii palju kasvanud, avastanud oma isiksuse ja arenenud iseendaga. Katkise hingega murtud tüdrukust on saanud vaimselt tugev ja julge noor naine, kes teab, mida ta on väärt ja mis ta väärtust mõjutab. Ma olen justkui õitsema puhkenud.

Mul on nii hea meel, et ma ei pea enam 24/7 oma pead vaevama millegi nii mõttetu, banaalse ja pinnapealsega nagu välimus ja kehakaal. Ma ei suuda seda piisavalt rõhutada, aga keha on lihtsalt.. keha. See on lihtsalt kest. See on lihtsalt miski, mis on sulle antud abivahendiks, et elus midagi saavutada. Selle asemel, et panustada oma energiat sellesse tühipaljasse kesta, panusta see hoopis oma hinge arendamisele & aita selle kaudu areneda ka teistel hingedel. Sa oled niiii palju enamat, kui see keha, see tühipaljas kest, mis mõnekümne aasta pärast leiab oma lõpu kas mullas või mõnes krematooriumis. Morbiidne, ma tean, aga kas oma surmatunnil soovid sa mõelda sellest, milliseid mälestusi lõid sa oma lähedastega, mida sa õppisid, kuidas sa arenesid, mida sa õpetasid teistele... või sellest, mitu kalorit on brokkolis ning millise nurga alt su tsellulliiti kõige vähem näha on? Täpselt. Inimhinge tõeline väärtus ei olene kuidagi sellest, milline oli ta ajutine maapealne keha. Sa oled nii palju enamat. Sa väärid nii palju enamat kui mingi pidev muretsemine millegi niivõrd tühipalja üle. Loe, mediteeri, loo mälestusi, naera, koge emotsioone, õpi, seksi, loo ... siin võrratul planeedil on nii palju enamat kui tühipaljas ebakindlus enda välimuse pärast! 

Ärge arvakegi, et mul ei ole enam ühtegi hetke, mil ma enda välise ilu pärast ebakindlust ei tunneks. Aga selleks, et see poleks täielikult mahavisatud aeg, püüan ma igast ebakindlast momendist luua õppetunni, mis mind isiksusena arendab. Ma püüan mõelda, miks ma sellest hoolin, mida see hetk mulle õpetada saab, kuidas ma saan jätkata, mil moel järgmine kord taolises situatsioonis kaasa võtta, mida endalt küsida, millised järeldused teha? Sageli on ebakindlus enda välimuse pärast hoopis mingi teise negatiivse emotsiooni väljendusviis. 

Enda teekonda alustades lootsin ma salaja, et ei võta kaalus grammigi juurde. Ma tahtsin saada kiiresti terveks ja õnnelikuks, ravida korda oma keha ja vaimu, aga ma ei olnud valmis ohverdama ega pingutama. Ma lootsin, et see saab olema lihtne, kiire ja valutu...

... ja ma eksisin niiväga. 

Ma ei mõistnud, kui katki ma tegelikult olin. Nii mu vaim kui keha. Kui ma ravikavaga alustasin, pidin ma hakkama sööma hommikusööki - päris ja korralikku, mitte 200 ml proteiinijogurtit kell 1 päeval. 

Esimesed 3 kuud valutas mu sisikond peale igat hommikusööki. Tõesti, METSIK valu - nagu oleks peksa saanud kõhtu. Iiveldus ka. Mu kõht ei jõudnud tühjaks minna selleks ajaks, kui oli aeg süüa vahepala - pressisin alla. Varsti käis uus äratuskell - lõuna. Ainus söögikord, mis ei olnud raske, oli õhtusöök (nüüd on vastupidi). Saate aru - mul puudusid täielikult näljasignaalid. Ma ei teadvustanud mitte kuidagi seda, et mul on vaja süüa, enne, kui oli päris-päris hilja. See, kui palju raskusi mulle valmistas 3 põhisöögikorra + 2 vahepala söömine 12-16 tunnise ajaraami sees, pani mind mõistma, kui ebanormaalne mu toitumine tegelikult oli. Ma ei suutnud esimesed paar kuud veel hoiduda alateadlikult kaloreid lugemast - olin ma seda ju teinud niiii pikki aastaid. Ja nende aastatega saavutasin ma hirmuäratava täpsuse ja teadlikkuse sellest, kui palju kaloreid miski täpselt sisaldab... Esialgu tundus arstide määratud 2000 kcal ebanormaalselt palju toitu. Varem oli mu eesmärk süüa nii vähe kui võimalik, nii et mitte-õgimispäevadel sõin ma kuskil 1000-1300 kcal ja õgimispäevadel...heh.... 10 000?:') Ja vähese söögiisuga päevadel süüa stabiilselt samapalju kui suure isuga päevadel tundus nii. kuradi. raske. Eriti naisena, kelle söögiisu mõjutavad väga palju ka hormonaalsed kõikumised. Aga keha vajab ju kütust iga päev... 

Ja mu seedimine oli niii tuksis. Täiesti ausalt ütlen, et minu jaoks on enamik elust olnud ok käia sital nii kord nädalas kui viis korda päevas, sest kui ma ei söönud eriti, siis ei olnud väga midagi seedida; aga samas olid mu kehal meeletud raskused millegi vähegi rasvasema seeshoidmisega. Mu kõhtu ärritas kõik alates šnitslist lõpetades hamburgeriga. Ma kusjuures mõtlesin kogu aeg, et see ongi täiesti normaalne, et peale mingi a la mäki juustuburksi söömist kõhu koheselt alt lööb (muidugi tekitas see minus tollal kergendust, et huh, nii imendub ju veidi vähem kaloreid..) ja pärast valutab sisikond järgmised 1-2 päeva ja seedimine on täiesti tuksis, aga nüüdseks see enam nii pole... ma võin ükskõik mida süüa, ilma, et mu keha boikoteeriks ja seda sees ei suudaks hoida (okei, no mitte KÕIKE-KÕIKE, toores kana v roiskunud kala vist sees ei püsiks siiski.. :D). 


Siiamaani olen ma pmst kogu aeg veits bloated ja suht tihti vett täis, aga alguses oli see NIII HULL, mul oli kõht lihtsalt pidevalt nagu ÜLI ÜLI suur ees, tglt ka nagu 9 kuud rase ja ma päriselt ei liialda. Väga paljud naised teevad seda, et nad nagu.... totaalselt liialdavad oma kaaluprobleemidega? Minus tekitas see varem (nüüdseks saan ma aru, et nad ei tee seda nimelt ja nende ebakindlus on sama valiidne nagu iga teisegi oma) hästi palju ebakindlust, kui saledad naised pigistasid oma olematut kõhupekki või ajasid pildi jaoks kõhu spets mega punni, aga ma pidin seda viimast täna korra tegema, et seda varasemat olukorda näitlikustada...





.... sest teisest neljanda kuuni oli mu kõht päriselt põhimõtteliselt igapäevaselt selline. See oli ääärrmiselt lohvakate kleitide ja venivate sukkpükste ajastu. 


Peale mõnda kuud toitumiskava ja kellaajalist söömist, muutsin ma oma toitumise intuitiivseks - oli see ju eesmärk. Ma tegin seda veidi vara, sest noh, ma unustasin lihtsalt endiselt ennast toita. Ma sõin korra, kaks päevas ja näksisin õhtuks midagi - jäätist või puuvilja vms. Selge, kellaajalised söömised tagasi - nii tuletab mu telefon äratuskelladega mitu korda päevas meelde, et ma kas teeks süüa või mõtleks, kas mul on kõht tühi. Kui on, siis ma teen süüa, kui ei, ootan järgmise äratuseni. Ilmselgelt ei ole pool aastat piisav aeg, et nullida kõikide nende varasemate aastate jooksul sissejuurdunud negatiivsed mõttemallid ja harjumused ja tekitada uued, tervemad. Tibusammudega edasi helgema tuleviku suunas, eks. :)


Ilmselt saite te sellest tekstist omajagu aimu selles osas, kuidas mu vaim muutunud on. Aga mu keha? Pinnapealsemaid teist huvitab ilmselt seegi, kui palju ma olen kaalus juurde võtnud.

Ma ei tea. Ja ma ei saa kunagi teada, sest kui see just meditsiiniselt vajalik ei ole, ei astu ma oma elu jooksul enam mitte ühelegi kaalule. Pinky promise ja soovitan teistelegi.. See kaal ei peida endas sinu väärtust inimesena ega mõjuta seda kuidagi, päriselt. Mingite numbrite tagaajamine...? STOP IT NOW. 
Sa oled imeline hoolimata sellest, kas sa kaalud 50, 60, 70...... kilo. 

Küll aga võin ma näidata, milline ma näen välja. Ma väga vabandan nende piltide kvaliteedi pärast - 1) ma kukutasin enda telefoni katki, seega oli neid vääägaaa raske teha, 2) tuba oli megalt ülevalgustatud, 3) ma üritasin osasid pilte parandada neid telefonis töödeldes..... aaaga see tegi nad hullemaks. :D









Mõnes mõttes on neid pilte siia hirmutav panna, sest mõne inimese jaoks on see kindlasti üks jube paks ja inetu keha ja kes see ikka tahab, et neist halvasti mõeldaks, eks... Eriti, kui all on kommentaariväli, kuhu aeg-ajalt igasuguseid jälkusi kirjutatakse. Ja ehkki ma arvan väga, et sõna on vaba, siis ma ei arva, et igasugust prügi enda suust väljutama peaks, ütleb mõttetu negatiivne lahmimine ju rohkem lahmija kui ükskõik, kelle muu kohta, eks. :)

Ja ehkki ma täpseid numbreid ei tea, siis tean ma üsna kindlalt seda, et ma pole kunagi nii palju kaalunud. Ja mul pole kunagi sellest olnud ka rohkem savi. Minu enesearmastus on ja lugupidamine enese vastu on nii sügav ja ... ürgne... et seda ei mõjuta miski nii pinnapealne kui see, kui palju pekki mul on, kui palju ma kaalun, kui suuri riideid ma kannan. See on keha, mis on läbi käinud tulest ja veest ja ta väärib lugupidamist selle eest, mis ta on teinud läbi varem ja mis seisab ees tulevikus. 

Kallis mina,

Sa oled imeline, ma armastan sind ja ma vabandan selle eest, et ma sind kunagi vihkasin.

Lugupidamisega,

mina.

Muide, ma tean, et grammatiliselt on korrektne komadeta, aga see on iiiiiiiimeeeeeeeeeeliiiiiiiiiiik

Kodustes tingimustes merineitsiks? Lebo ots. Enam-vähem. Vist.

Ma olen tahtnud oma juustega teha midagi ebakonventsionaalset alates eee... sellest ajast, kui ma sündisin, ma pakun. :D Aga noh, ma olen olnud veits pussy selliste asjade osas - ERITI oma juuste osas, sest mu ema ja vanaema korrutavad kogu aeg, et ooomg sul on nii ilusad juuksed ja loomulik värv ja blabla, ühesõnaga, kui sa peale surma põrgusse ei taha minna, siis ära oma juustega jumala eest midagi tee. Kui te pole veel aru saanud, siis mu sünnipere võib olla veidi ee.. kontrolliv ja overbearing. Ma tahaks maale minna, et oma õdedega aega veeta ja õele veidi hiljaks jäänud lõpukink viia, aga ma lihtsalt ei julge, sest ma tean, et mu vanaema ja vanaisa lihtsalt sõimaks mu haledalt täis ja see lõppeks pisaratega. Vahet pole, kas ma läheks nende juurde ja nad sõimaks mind selle eest, milline ma välja näen või selle eest, et nad kuulevad, et ma käisin teistel külas,  aga neil mitte - minu jaoks lõppeks see nvn mitmepäevase paanikahoo, sita tuju ja õnnetu olemisega. Pered on nii... toredad. Not



Igatahes, millalgi kevadel tekkis oli mul väga jube trihhotillomaania-faas. Ma olin tükk aega olnud remissioonis ja juukseid mitte kiskunud, aga ärevus jms tõid selle häire uuesti esile ja see viis selleni, et mulle tekkis ühele poole pead üsna suur kiilas laik. Mul pilti sellest ei ole, sest see on mu jaoks alati alandav ja piinlik, kui mul uuesti trihotillomaania välja lööb suures mahus, aga noh.. päris kole oli. See alandav ja "mu häire on tugevam kui ma ise ja omab mu üle võimu" tunne viis aga selleni, et ma otsustasin kontrolli enda kätte tagasi võtta ja ajasin peaaegu pool oma juustest maha. Selliseks: 



Ja peale seda olen ma olnud nagu .. täiesti yolo selle juuksevärgi osas. Need on ju .. lihtsalt faking juuksed. Nagu keda kotib? Kui keerangi blondeerijaga perse, siis ajan kogu pea kiilaks ja asi ants. Nii või naa ma seda kunagi ilmselt teen, sest ma arvan, et ma tahan juuksed kunagi ikkagi ühepikkuseks tagasi kasvatada ja sel juhul teeks ma seda kindlasti nii, et ajaks kõik esialgu ühepikkuseks ja hakkaks kasvatama, mitte ei kannaks üht poolt kuidagi väärakalt ja loodaks, et see näeb norm välja.. sest noh, ee, ei näeks, eksju. 

Enihuu, esimene asi, mis ma oma juustega tegin, oli kerge blondeerimine + sinine toonika. See oli nagu otsast lõpuni täiesti jube ettevõtmine.

Esiteks.. blondeerija. Noh, mul polnud prille ees, nii et tuubi nr 2 asemel segasin ma blondeerimissegusse tuubi nr 3.... ehk siis oksüdeerija/ aktivaatori asemel panin ma sinna suva palsamit vms ja imestasin, et krt, miks see ei tööta :D mingi poole tunni möödudes, kui mul prillid ees olid, sain aru, mis ma teinud olin.. õngitsesin selle aktivaatorituubi prügikastist siis rõõmsalt välja ja määrisin kuidagimoodi juustele, tundus too hetk jube hea mõte, lol. :D

Ühesõnaga, ega mu juuksed väga palju heledamaks just ei saanud, väga natuke :D

Igatahes, peale sinist Tonikat olid juuksed väga ee.. ebaühtlaselt sini-mustad.. 



Ühtlasi me ajasime T-ga üksteisel juuksed tavalise 3mm asemel täiesti nulli ja nägime välja nagu kaks retsidivisti ja ei käinud kumbki nädal aega väljas, sest veits piinlik oli :D Aga nagu kui paljud paarid saavad öelda, et nad ajasid üksteise juuksed nii lühikeseks, et ei saanud väljas käia? Sellised kogemused ühendavad täääieegaa

Ma kirjutasin sellest juba eelmises postituses, aga see oli üks baaaad trip, põhimõtteliselt on Tonika saatana kätetöö, mida ei saa maha ei näost, juustest, kraanikausist, dušinurgast ega kuskilt mujalt, ilma, et sa rämedalt nühiks ja vaeva näeks. Siis see veel haiseb ja määrib ja.. no ühesõnaga, räme käkk. Enam mitte kunagi! .. A samas, ma seda juba öelnud kunagi mitu aastat tagasi, aga ega oma vigadest õppimine ei ole mingi mõeldav variant vms. 

Niisiis, next step - uus blondeerimine, et mu juuksed vähemalt ei haiseks ja igale poole siniseid lärakaid ei jätaks. Sel korral segasin segusse õige asja ja sain juuksed ikka päris-päris palju heledamaks.. :D





Ja mingi nurga alt olid nad sellised... imeline :D 


Sellisena käisin ma ringi nädal aega ja see oli väga jube, aga see oli parem kui Tonikaga värvitud juuksed - vb visuaalselt mitte, aga vähemalt ei olnud ma kogu aeg närvis selle peale, et ma haisen :D 



Jaaaa täna tuli lõpuks kuller, keda ma olin oodanud nigu jõuluvana, ja tõi mulle kaks potsikut juuksevärvi. Lõõõõpuuukss! Ma muide pidin selle eelmise blondeerimisjärgse asjaga omajagu inimeste seas käima ja, khm, tõesti, päris piinlik oli. Tundsin ennast nagu mingi rämemaakas Marju kuskilt Kapa-Kohilast, kellel kõige odavama 2eurise juuksevärviga veits nihu läks ja nüüd ta ootab järgmist sotsiaaltoetust, et see üle värvida, sest kogu ülejäänud raha on läinud vanade võlgade katteks, lauaviinale ja lastevorstile... Sry kõikide Marjude ees. 


Igatahes, niipea, kui ma värvi kätte sain, võtsin ma peegli, oma sada muud kodinat, blondeerija ja juuksevärvi ja seadsin endale lauale püsti väikese workstationi, kus mökerdama hakata. 


Lunar Tides juuksevärv toonis "Cerulean Sea" ja Garnier Olia blondeerija - neid kasutasingi. 










Juuksed peale blondeerimist ja mina heledate juustega - imelik, aga oleks arvanud, et on hullem veel. 

Juuksed blondeeritud-pestud-kuivatatud, oli aeg määrida pähe juuksevärv, veidi oodata (35 min), nühkida see maha otsa eest, kätelt (kes see ikka kindaid kasutab, I AIN'T NO PUSSY), rindadelt, õlgadelt, kaelalt, jalgadelt, seljalt......... ja juuksed pesta-kuivatada. 

Juba märgi juukseid vaadates olin ma nagu HOOOOOOOOLY SHIIIIIIIIIIIIIIIIIIT, are you kidding meee, ma olin kindel, et ma lõpetan nagu imelik vene prost ja see tulemus on ebaühtlane, kole ja üleüldse lamp, aga NEIN! nein! ma olin friiiigin imeline merineitsi!!





Ja veitsakese meigiga ka...


classy hullupilk aka päike paistis silma 



Veitsa värvist ka - see on üübermõnsa! Ma tegin enne värvi valimist vägaaaa põhjaliku uurimistöö, ma mõtlen nagu.. tundideviisi researchi ikka ja Lunar Tides'i tooteid soovitati väga (oleks siis ülikooliasjades sama korralik, aga ok, 4.75 keskmine hinne on ka suht norm). 

Lõhnab see värv nagu mingi väga kallis parfüüm ja üldse mitte juuksevärv. Mõne inimese jaoks on see aroom vb veidi intensiivne, aga minu mitte, ma olen see vend, et kui ma kuskile lähen, siis kallan endale peale pool pudelit lõhna ja mitte mingit suva odavat EDT-d, vaid ikka EDP-d ja oooohtralt! Et noh, kui te kuskile satute ja seal on üleval ilge pilv YSLi "Mon Paris" i või Narciso Rodriguezi "For Her"i, siis ma olen seal ilmselt olnud :D 


Tekstuur on mõnsa, pealekandmine lihtne; pindadelt ja kehalt tuli maha üsna kergesti. Püsivuse ja määrimise jms osas ma veel midagi ei oska öelda, aga teiste tagasiside oli positiivne igatahes. 


Kuidas see mu juustele on mõjunud? 2.5 blondeerimist hiljem on nad ikka veel suht samas seisus nagu enne. Veidi on struktuur teine, juustesse jäävad lokid paremini jms, aga nad ei ole kuskilt otsast kuivad või katkised. Peale blondeerimist ja enne juuste värvimist Lunar Tides'iga olid vähe kuivavõitu, aga see värv on nagu täiiiegaaa hooldav ja niisutav, juuksed on ülimõnnad lihtsalt. Oleks ma teadnud, et kodune blondeerimine ei ole ilmtingimata juuste surm, oleks ma seda ammu teinud. Kunagi teismeeas katsetasin ma ka mõnda aega värvidega (blondeeritud triipudel katsetasin eri värve), aga tervet pead ei julgenud ma teha, sest "sU jUUxeD nagU tÄieGa  KUkuVaD väLJa", blabla, eksole. 

Ühtlasi, mul on nüüd ninaneet, silma all implantaat (lol...  dermal) ja mu half sleeve on valmis, whoop-whoop. 











e-Selver ja riknenud toit ja kodused juukseprotseduurid

Krt, vähemalt igal kolmandal korral on e-Selverist tellimisega mingi jama. Kord on ananass hallitav ja halvaks läinud, siis maasikad, siis viinamarjad, siis miski muu... 

Täna hakkasin rõõmsalt lõhe kõrvale värskehapukurki võtma jaaa.... jeesus kristus. "Värskehapukurgid" olid täiesti rämedalt haisvad ja LIGASED. Nagu sellest kurgimarinaadist oli saanud mingi rõve haisev lima lihtsalt - maru värsked küll.. Mul olid võrdluseks kõrval ~2 nädalat tagasi ostetud kurgid, mille "kõlblik kuni" või "parim enne" - ma ei tea'nd, kumb seal pakendi peal on - kohe-kohe käes on. Ja nood olid nagu... jumalast normaalsed veel, rohelised, krõmpsuvad, marinaad oli täiesti selge jms, sama tootja omad kah. Need tänased oleks nagu mingi 5 aastat tagasi kuskil laos seisnud ja siis mulle sokutatud. Ok, tänks, niipalju siis kurkidest. Huvitaval kombel oli kehtivusaja silt ka jalga lasnud. Õõõhh, no vähe ei aja närvi v?? Närisin siis tomatit hoopis õhtusöögi kõrvale. Krt, noh. Lisaks oli meile sokutatud veel kilo täiesti riknenud viinamarju ka... Nii masendav lihtsalt, 11€ eest toitu otse prügikasti, normaalne küll.. Maksin veel viieka selle imelise teenuse eest pealekauba kah. Peab ikka ise poes edasi käima, liiga palju "juhtub" lihtsalt seda, et komplekteerijad pole tähele pannud, et mingi asi nagu totaalselt haiseb ja hallitab. 



nagu.. ise sööks sellist v :D


Kõige nõmedam on sellistes olukordades see, et ma muutun räigeks pussyks ja ei julge miskit teha. Ma lihtsalt absoluuuutselt ei tule selliste nõmedate olukordadega toime, kus on vaja enda eest seista v enda õigust taga nõuda ja ignoreerin neid iga hinna eest, sest noh, mida teeb Getter olukorras, kus tal on vaja ennast kaitsta, midagi tõestada või keegi paika panna? HAKKAB NUTMA! Just. Nagu täiega nutma! Ja siis pärast mõtleb viissada aastat, mida ta tegelt oleks ütlema või tegema pidanud nutmise asemel, aga aega tagasi keerata ei saa ja noh, nii ma lihtsalt mingi tussu olengi. Õnneks on T mu vastand ja suudab alati stoilise rahu säilitada, nii et ma vahepeal kasutan teda veits ära, kui mul miskit kellelegi öelda on vaja... :D 


Täiesti teisel teemal. Ma värvisin eelmine nädal juuksed siniseks. Tonikaga. Sest mul oli vaja NÜÜÜD ja KOHEEEE ja see oli ainus, mida ma sain NÜÜÜDJAAAKOHEEE. Ja no jommaijoo, kus mu ajud sel hetkel olid?????+++ Ma olen seda kunagi tatikana kasutanud ja see pigment oli mu juustes kinni vähemalt pool aastat - ja mida rohkem seda välja üritada saada, seda rohkem ta kinni jääb. Täiesti lootusetu ühesõnaga. 



Aga noh, okei, savi, see on kõige väiksem probleem. Hullem on see, et Tonika haiseb ja määrib - nagu retsilt haiseb ja määrib! Kui ma öösel juuksed hobusesabasse panin, siis hommikuks oli kogu selg ja rinnaesine sinine. Ja see hais, no jõkkk, see jääb nii rämedalt juustesse. 

Värvimisprotsess ise oli ka tore. Lisaks juustele olid sinised mu tissid, käed, selg, kael... Vannitoapõrand, dušš, kraanikauss, vann, põrand, rätikud. Sain vannituba klooriga mingi tund aega nühkida, enne, kui asi normaliseerus väheke.

Ühesõnaga, mingi nädalaga viskas see hais ja värvimine ja sinine ise mul kopa ette, nii et täna ma blondeerisin teist korda juukseid ja plaanisin need ajutiselt mahapestava palsamiga lillaks värvida (see nagu absull ei püsi peas), kuni mingi asjalikuma värvi tellin ja see kohale jõuab. Ooook, juba alguses kõlas nagu geniaalne idee, aga tulemus - woah! Midagi sellist ma küll ei oodanud. 



Mu juuksed on nagu suuresti rohelised, aga lisaks lillad ja kollased ja rohelised ja pruunid ja... No imekaunis ühesõnaga. Ei pea vist eraldi mainima, et lillaga seda olukorda nagu väga ei normaliseeri :D 

Mulle ootamatult tuli välja, et Eestist väga normaalset rohelist ei saa (sest jubedalt hakkas meeldima see kaunis rohelus muidu), ainus enam-vähem ok on Manic Panic, aga ta on nagu lihtsalt .. ok, ei midagi väga head. Niisiis, härrad ja provvad, kui te näete tänaval äärmiselt kahtlaste juustega klouni, siis jep, see olen mina, väljamaalt jõuab värv kohale kuni 2 nädalaga. Et siis.. tuleb kannatada, vististi :D 

Mainin veel seda samuti, et normaalsetel inimestel niimoodi oma juustega vist teha ei tasu. Mul on 1) oma juustest erakordselt pohhui, kui läheb perse, siis läheb - võtan masina ja ajan maha, poole aastaga on õlgadeni niikunii, 2) üsna hämmastavalt vahvad juuksed, mis on tugevad, paksud ja kannatavad säärast retsimist paremini kui keskmise inimese omad, 3) väga kiire karvakasv, ehk et juuksed pole mitte hambad, vaid umbrohi, mida eemal hoida ei saa. 


vähem kui õlgadeni ulatuvast bobist sai selline kohev kasukas nt aastaga... jaa ma lõikasin vahepeal neid :D 

Ühesõnaga, on need juuksed või ei ole, mind eriti ei huvita. Kukuvad blondeerimise käigus peast välja? Kõlab nagu hea lugu mida tulevikus teistele rääkida, eksole. :D 




Nädalamenüü #3

Jaaaa jälle on nädalake möödas... Plaanisin küll siia vahepeal muud juttu kah kirjutama tulla, aga ma olen kogu selle meeletult palava aja veetnud diivanil vegeteerides või end vannis jahutades ja püüdnud kuidagi ellu jääda olukorras, kus meil on isegi konditsioneeriga toas 30 kraadi sooja.. Oeh. Katusekorteri rõõmud, suurtest akendest sissepaistev päike teeb siin olukorra parajaks kasvuhooneks. Aga täna jõudis meieni lisaseade (hilisem edit: ommmg, langes 24 kraadi peale sellega) ja paistab, et ilm läheb üleüldse veidi inimlikumaks. Fibromüalgia ja kuumus ei käi mitte üldse kokku, ütleme nii. :) Ma tean küll, et ma olen nagu pahur põrnikas, aga laske vigiseda, kõigile ei sobi kuumus :D 

Kui ma oleks vaba ja vallaline ja elaks üksi, siis ma oleks eelmine nädal söönud konkreetselt ainult piimahelbeid ja jäätist. A ma pole. Niisiis..



Riisisalat, jälle. Ütlesin ju, et võin seda vabalt lõpmatuseni süüa :D


See pole mõistagi toit, aga mullivesi sidrunimahla, vaarikate ja veidikese suhkruga - mega yum!


Tellisime Tokumarust ka jälle.. jälle köögiviljatempura-don mulle ja paar T-lt rotitud sushitükki kah :D 




Chili con carne guacamole ja tortillakrõpsudega.. Tavaliselt me sööme siia kõrvale veel maisi, spinatit ja tomatisalsat, aga polnd võtta enam kapist :D 



Köögiviljahautis värskehapukurgiga. 


Milline inimene sööb 30-kraadise kuumaga verivorsti ja praekapsast? See, kes need nädala alguses tellis ja avastas nädala lõpu poole, et kui neid ära ei söö, lähevad nad halvaks :D väga hea oli tegelikult, haha. Muide, teie jaoks võib see tunduda mingi täiesti kole ja lamp pilt verivorstidest, aga minu jaoks on selle siia lisamine mega suur asi, sest ma sõin kaks verivorsti, mitte ühe, ja näitan seda teistele avalikult. See.. tjah. Kummaline ajuke. 


Vahel tahaks magusat ka, eks, nii et prantsuse röstsaiad maasikatoormoosiga. 


Suitsukana-munakaste värskete kartulitega. Üldse oli maru kartuline nädal, sest kaua see värske kartuli periood ikka kestab? 


Keefiri külmsupp heeringa, kurgi, tomati, murulaugu ja munaga ja kartulid. See oli muidu nagu täitsa supikausis olev supp, aga ma panen sinna alati kartulid tervena ja siis muud söön lusikaga ja kartulit kahvliga, sest ma olen eeee omapärane inimene. Just, omapärane. 






Pitsat tegin ka. Kui te tahate maailma kõige paremat koduse pitsapõhja retsepti, siis selle saab Kokkama Ragnega blogist (siit). Sellest saab teha nii hästi õhukese, keskmise kui paksu põhjaga pitsat, kõik õnnestuvad suurepäraselt. Ma tegin see kord päris paksu põhjaga ja see jäi täiesti super - seest ülimalt õhuline, aga põhi ja ääred superkrõbedad. Lihtsalt imehea! Maisijahu olen ka asendanud nisujahuga, ikka õnnestub väga hästi. Üldse on Ragne retseptid alati äärrrmiselt lollikindlad ja head. :) 



Suitsukana, feta, paprika ja murulauguga omlett, mis taldrikusse jõudis küll munapudruna, aga maitse oli ikka hea.. :D 


Ja viimaseks - võikud. Selle palavusega olid toitvad võikud meil mingi söögikord pmst ülepäeviti kindlasti :D 


Okei, ma kunagi tulen ja kirjutan siia miskit põnevamat kah, seniks aga nägemiin!



Mida me nädala jooksul sööme? #2

Ehkki meie toidult säästmise plaanidest ei saanud suurt asja - noh, peale selle, et me mõistsime, et toidu arvelt säästmine võrduks tervise arvelt säästmisega* - siis ma mõtlesin, et nädalamenüüd võiks ma ikka edasi kajastada, sest positiivset tagasisidet tuli omajagu :) 

Jajah, ma tean küll, et SuL onNAgU sEItsE laST ja VIiS mEEsT aga TEil LähEb sÖögILe vIiS EUrot NäDalas Ja tE sÖöte MEgaTERvislIkku ÖkOtoITu jA olETe SitaKS heaLTHYd, a ma nii kahjuks ei oska. Ma söön normaalselt ja rahhi kulub ka sellele normaalselt, misseals' ikka :D 

Mu enda lemmikkommentaar tuli FB blogipostituste reklaamimise grupist, kus mingi naine ütles a la, et seni saame nii elada, kuni lapsed saame, siis peab säästma hakkama... nagu, honey, no... lapsi saadakse ikka vastutustundlikult ja enne veendutakse, et neile vähemalt normaalset TOITUGI suudetakse pakkuda, muust rääkimata :D v ma ei tea, ei v. 

*Okkk, ma konkreetselt ei saa aru, miks ma meie-vormi kasutan, sest kui ma ütlesin T-le, et me üritame nüüd toidult raha säästa, siis ta hakkas naerma .. noh, sest ma alustan toidult säästmist vähemalt 6 korda aastas....

Pealegi, mulle endale meeldib küll näha, mida teised söövad, et sealt ideid ammutada. 





Riisi-makrasalat on lapsest saati üks mu lemmiktoite ja ma võiks seda lõpmatuseni süüa.... Me tegime seda eelmine nädal ja see nädal uuesti, nii et nagu päriselt - lõpmatuseni :D üleüldse, riis ja spagetid on need kaks asja, mille ma valiks, kui ma peaks elu lõpuni elama kahest toiduainest. Ma olen selle taastumisvärgiga suht carb whore'iks muutunud, haha. 


Poke kauss riisi, edamamame, avokaado, kimchi, ingveri, redise, kurgi, peterselli, lõhe ja sriracha majoneesiga. 

Ühepajatoit - see on nüüd see kraam, mida T võiks lõpmatuseni süüa, nii et seda me teeme ka nagu väääga tihti... Haha, jälle see meie-vorm, ainus, mida T teeb, on söömine, süüa teen ikka mina :D 

Aga magus kaalikas ja porgand hapukoorega... dellllicious


Vana hea omlett sinihallitusjuustu, suitsukana ja peterselliga. 


Köögiviljakotletid (kartul, porgand, suvikõrvits, sibul) salati ja küüslaugukastmega. Nende tegemine on alati räme kammajjaa, a tulemus on seda väärt küll. :]


Seljanka ja suitsukalamäärdega võiku. Kui ma muidu viinereid jms ei söö, siis seljanka sees PEAAAAAAAVAD viinerid olema, muidu pole õige asi :D 


Korra woltisime ka - Tokumaru köögiviljatempura-don. Mmmhhhh, see on NIII HEAAAAA 

Kõike isetehtut sõime mitu korda, sellele lisaks puuvilju, jäätist ja võikusid, mis on viimasel ajal kõige tüüpilisem hommikusöök..Muidu ma olen ikka sügavalt pudru-usku, aga hommikul on niigi alati nii palav peale ärkamist, et viimane asi, mida ma süüa tahaks, on soe hommikusöök. 





Maru igavad toidud küll, aga äkki saate siit ikka mingeid ideid :] bai xo 









Teistele on meeldinud...